RSS

Category Archives: erich maria remarque

Erich Maria Remarque „Taeval ei ole soosikuid“

taeval-ei-oleErich Maria Remarque „Taeval ei ole soosikuid“
Varrak, 2016
Aegumatud armastuslood

Tutvustus: „Taeval ei ole soosikuid“ on romaan kirest, armastusest ja surmast ning selle tegevus toimub võidusõitjate maailmas. Võidusõitjad seisavad pidevalt surmaga silmitsi ning raamatu peategelane Clerfayt kohtub oma kolleegi haiglas külastades noore belglannaga, kes põeb tuberkuloosi. Nad reisivad koos mööda Euroopat, sest naisel ei ole enam kaua elada jäänud ja ta tahab neid viimaseid kuid nautida.

Taaskohtumine vana lemmikuga. Kunagi ammu sai üsna järjest loetud enam-vähem kõik eesti keeles ilmunud Remarque raamatud. Sari „Aegumatud armastuslood“ pole suures osas minu maitse, aga on tänuväärne, et sarja valik on üsna mitmekesine ja tutvustab/tuletab meelde läbi teistsuguse vaatenurga ka klassikat. Ja tuleb tõdeda, et on tõesti aegumatu, ka nüüd aastaid hiljem meeldis väga.

„“Inimene ei tee alati nõnda, nagu õigeks peetakse, mu poeg,“ ütles ta. „Isegi siis, kui ta seda teab. Mõnikord võibki selles peituda elu võlu.“ (lk 7)

„Kas imed muutuvad siis tõesti millekski kahvatuks, mõtles ta, kui sa nendega harjud? Muutuvad nad tõesti argipäevaks, nii nagu elu olemus siin all näib olevat muutunud argipäevaks, rutiinitulukeseks, mis pidevalt hõõgub , selle asemel et jääda kiirgavaks valgusetempliks?“ (lk 124)

„“Ma ei tahtnud sinusse armuda, Lillian,“ ütles Clerfayt. Lillian naeratas. „Armumine ei käi ju tahtmise järgi. Üksnes koolipoisid arvavad teisiti.“ „Armastuses ei ole keegi täiskasvanu“ (lk 130)

„“Unistusele peab alati ruumi jääma, tahad sa öelda? Et kui kõik on viimseni paika pandud, siis pole fantaasiale enam kohta?“ „Jah,“ vastas Clerfayt. „Tee iseenda juurde käib alati oamenese unistuste – mitte kunagi teiste omade kaudu.“ „Sa kas leiad iseennast või hoopis kaotad end.“

„Mõlemat. See on nagu vahel unenäos, veidi enne ärkamist – kus sa aina langed ja langed mingisse lõputusse musta auku. Oled seda tundnud?“ „Jah,“ vastas Lillian. „Sellist kivina kuristikku kukkumist elasin ma läbi sanatooriumis iga päev vaikse tunni ajal, mida Krokodill nimetas uhkelt siestaks. Kas veini on veel?“ Clerfayt tõi talle klaasi. Lillian pani käe ümber mehe kaela. „Kummaline,“ ütles ta vaiksel häälel, „aga niikaua, kuni sa tead, et aina langed ja langed, ei ole häda ju midagi. Elu näib armastavat paradokse – mida kindlam sa milleski arvad end olevat, seda naeruväärsemaks tegelikult osutud ja kohe lendadki käpuli, aga kui tead, et oled lootusetult kadunud, puistab elu sind kingitustega  üle. Selleks ei ole vaja otseselt midagi teha – elu jookseb sulle järele nagu truu puudel.“
Clerfayt võttis tema kõrval istet. „Kust sa seda kõike tead?“ „Ma räägin lihtsalt niisama. Need on üksnes pooltõed – nagu kõik muugi.“ „Kas ka armastus?“ „Mis on armastusel tõega pistmist?“
„Mitte midagi. Armastus on tõe vastand.“
„Ei,“ sõnas Lillian ja tõusis püsti. „Armastuse vastand on surm – ja armastus on vaid kibeda varjundiga võluvõim, mis surma üürikeseks ajaks unustada laseb. Seepärast teab igaüks , kes teab midagi surmast, midagi ka armastusest.“ Lillian tõmbas kleidi üle pea. „Seegi on pooltõde. Kes teaks siis midagi surmast?“
„Mitte keegi – peale selle, et ta on elu vastand – mitte armastuse vastand, ent ka selles ei saa lõpuni kindel olla.“ Lillian naeris. Clerfayt oli jälle endine. „Kas tead, mida ma tahaksin?“ küsis Lillian. „Elada kümmet elu korraga.“ Clerfayt libistas sõrmedega üle ta kleidi kitsaste õlepaelte. „Milleks? Sest lõpuks oleks see ju ikkagi vaid üks elu. Lillian – see oleks nagu maletaja, kes mängib korraga kümne vastasega, mängides tegelikult ikkagi ühtainsat mängu – iseenese oma.“ (lk 203-204)

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in erich maria remarque, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,