RSS

Category Archives: janka lee leis

Janka Lee Leis „Vihmasaatjad“

leisvihmasaatjadJanka Lee Leis „Vihmasaatjad“
Tänapäev, 2012

Tutvustus: Ministeerium ja ülikool – linn ja maa – valikuvõimalused ja nende puudumine. Lugeja ees on kaks peaaegu paralleelselt kulgevat elu ja peategelaste võimetus selles elus ettetulevaid vastikuid stsenaariumeid vältida. Ühelt poolt on see lugu üksindusest, töötusest ja depressioonist. Teiselt poolt on see aga lugu seotusest, sõprusest ja võimalusest oma elumustreid muuta.
Autor enda kohta:
Olen tegelenud kümnete asjadega, sealhulgas olnud üsna agar ettevõtja ja pisut kurnatud ametnik. Millalgi 2010. aasta sügisel leidsin end jälle tegemas seda, mida mulle tõeliselt meeldib teha. Ma kirjutasin. Kirjutasin lastelugusid ning seda romaani…
„Vihmasaatjad” on Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistluse võidutöö.

Katked

„Asju muudavad teod, nagu ka armastus väljendub tegudes, mitte selles, mida keegi kuskil võib-olla mõtleb,“ (lk 56-57)

„Ma ei moondu kunagi mingiks meestekrabajaks,“ oleks ta öelnud ja see oleks ehk kõlanud nii, nagu oleks ta ennast kellestki paremaks pidanud või uhke olnud. Tegelikult ei olnud ta uhke, see oli vaid kaitsev poos ja mask. Ta oli lihtsalt kahtlema hakanud oma võimes siduda end teiste inimestega. See võimetus ei olnud tingitud soovimatusest või oskamatusest, seda tingis pidev hirm haiget saada, võimetus uskuda, et asjad püsivad samana, hirm sõltuvuse ees, mida sidemed kaasa toovad. Elu õppetundidest oli selgeks saanud: võluvale isasele toetuda on ohtlik. „Nii lihtne see ongi – mina ise olen ainus inimene, kellega tegelikult arvestada saab.“ (lk122)

„Tema valiku üks oluline punkt olid inimesed siin või linnas. Ta oli sellele palju mõelnud, aga ta ei olnud veendunud, kumb on parem, kas elada üksi paljude inimeste kõrval või elada üksi üsna väheste inimeste kõrval. Linnas nägi ta päeva jooksul kümneid inimesi, teadmata neist midagi ja tahtmata neist midagi teada. Need olid nagu täpikesed, mis liikusid ta akna taga, kõikusid trollis liikumise rütmis ette ja tahapoole, jalutasid koera nagu tema või ladusid poes piima ja leiba korvi. Anonüümsed, ükskõiksete nägudega täpikesed, kellest mõni oli maski taga üsna rahulolev ja mõni kibestunud või kurb. /—/
Siine elu oli teistsugune kui linnas. Kui traktor päeva jooksul korra akna tagant läbi sõitis, mõtles Nora masinlikult: „Kas see oli naabrimees?“, või kui natuke käriseva häälega vana Ford mööda sõitis, mõtles Nora, et Lepiku omad ikka veel sõidavad selle vana autoga. Siin nad teadsid kõiki ja kõik teadsid neid. Nad olid kujundanud oma arvamuse ja see ei olnud kujunenud viie sekundi jooksul nagu esmamulje inimesest kuskil poes või trollis. Seda muljet olid kujundanud Nora vanemate ning vanavanemate elud, kollane suvekleit, mida ta kord lapsena kandis, tema eelmised ja praegune auto, lagunema kippuv maja, koer ning mõned üksikud suvesoojad sõnad ja vahetatud laused. See oli pinnapealne teadmine, aga seda teadmist oli märgatavalt enam Nora teadmistest oma linnanaabrite kohta.“ (lk 122-123)

„Lõplik seotus tundub ohtlik, sest kui su süda on avatud, saad sa haiget. See on elatud elu käigus õpitud kartus. Kui asi läheb liiga intiimseks või on tegemist millegi olulise sündimisega, siis blokid ennast ära. Sa ei taha enam haiget saada ja annad sellele hinnangu. Ma annan sageli hinnanguid, lihtsustan, teen enda nägu, praktiliseks ja mõistlikuks, valmistun halvimaks – aga hinnangud rikuvad ära mängu ilu, kire ja seotuse.“ (lk178-179)

Teised arvavad:

Klassikaraadio
Lugemissoovituse blog
Raamatukoi lugemislood
Loterii

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/08/2014 in janka lee leis

 

Sildid: , , ,