RSS

Category Archives: joel haahtela

Joel Haahtela „Elena“

elenaJoel Haahtela „Elena“
Hea Lugu OÜ, 2013

Tutvustus: „Elena” on igatsusest kantud imekaunis lugu üksildasest mehest, kes kohtab ühel päeval pargis mõistatuslikku naist. Mehele tundub, et ta on naist tundnud juba kaua, kogu elu.
Vähehaaval saab too naine mehe kinnisideeks. Suveks lahkub naine linnast, mees järgneb talle, kuid kaotab ta pikaks ajaks silmist. Kui saabub sügis, taipab mees, mis teda selles naises nii jäägitult lummanud on. Ja siis nad kohtuvad. Kohtuvad vaid korra.
Eesti keeles on Joel Haahtela sulest varem ilmunud „Liblikakoguja”. Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid „Liblikakoguja” ja „Elena” on tõlgitud ka saksa keelde.

Katkeid:

„Sadu teeb inimestest lähedased, üksildasest üksildasema. Tuleb toas püsida. Talvel on külm. Ükskord sadas nii palju, et tänav lainetas ja seal triivis leivakorve ja potitäis kapsahautist.“ (lk 67-68)

„Kui tihti kõnnivad inimesed üksteisest mööda, jätavad endast maha unistuse sellest, kuidas kõik oleks võinud olla, need juhuslikud kohtumised, möödakihutavad hetked, mis silmapilguks jäädvustuvad meeltesse ja kaovad argisesse maailma, autode mürasse, jutusuminasse, karjumisse ja kolinasse, mida kostab üle tee ehitusplatsilt, kuhu ehitatakse vana kaubapalee asemele uut kaubapaleed. Aga sellest ei ole veel valmis muud kui sügav auk, vesi põhjas ja servadel tihedas rivis roostevärvi metalltalad.
Ent aeg-ajalt juhtub midagi arusaamatut, seletamatut, midagi, mis muudab meie elu kulgu ja paneb mõtlema, mida kõik tähendab.“ (lk 143)

„Õhtupoolikul hakkas lund sadama ja nüüd pöörlevad lumekeerised valguse käes ja varsti on kogu aed lumme mattunud, puuoksad maa poole kooldunud. Kui lund sajab, siis sajab vaikust, ütles ema mulle, kui ma laps olin.“ (lk 148, raamatu lõpp)

Teised arvavad:

Lugemissoovituse blog

elena1elena2haahtela_elena

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2013 in joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Joel Haahtela „Liblikakoguja“

liblikakogujaJoel Haahtela „Liblikakoguja“
Hea Lugu OÜ, 2012
Areeni bestseller

Tutvustus: Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist.
Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks.
Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid Liblikakoguja ja Elena) on tõlgitud ka saksa keelde.

Vahel on ikka huvitav, kuidas sarnased teemad või detailid järjest erinevatest raamatutest läbi käivad või siis pigem see, et kuidas nad järjest mulle lugemiseks on kätte sattunud 😉

Näiteks järgmise tsitaadi mõte on ikka hämmastavalt sarnane Minevike müüjas olnuga:

„Vaevalt et keegi selle vastu midagi saab, et mälestused hakkavad üksteise peale kihistuma, segunema, kuni oma elu kohta on võimatu kindlaks teha, mis on teiste jutustatud, teistega juhtunud, millest on kuskilt loetud, mis fotodelt nähtud ja mis tõepoolest oma.“ (Liblikakoguja, lk 73)

Vrd, eelmine postitus: „Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.“ (Minevike müüja, lk86)

Ja siit veel üks katke:
„Mõtlesin inimarhiivide peale, mis hakkasid meisse ajapikku settima: inimesed, keda olime näinud ainult ühe korra, pärast seda enam mitte kunagi. Armsamad. Lapsepõlvesõbrad. Inimesed, keda me tahtsime veel näha. Inimesed, kelle juurde olime lubanud minna, aga ealeski ei läinud. Inimesed, kellega kohtusime alati juhuslikult. Inimesed, kes ilmusid välja aastate tagant, kellest said parimad sõbrad ja kes kadusid taas. Ajalehepiltide inimesed. Inimesed eskalaatoritel, liinibussi akna taga. Kirjasõbrad. Õpingukaaslased. Kauged sugulased, keda me ei tundnud. Sõbralikud ettekandjad välismaareisidel. Nimetud näod. Inimesed, keda soovisime unustada. Inimesed, kes olid unustanud meid.“ (Liblikakoguja ,lk 46)

Teised arvavad:9785751610340perhoskerääjäperhoskerääjä2

Klassikaraadio. Uus raamat
Õhtuleht
Ekspress (intervjuu autoriga+arvustus)
EPL intervjuu autoriga
EPL
Järje hoidja
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/05/2013 in joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,