RSS

Category Archives: john burnside

John Burnside ”Uppumiste suvi”

uppumisteJohn Burnside ”Uppumiste suvi”
Varrak, 2013
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Äsja keskkooli lõpetanud Liv elab koos oma ema, tunnustatud kunstniku Angelika Rossdaliga Norras põhjapolaarjoone lähedal. Üksiklasest tüdruk saadab päevi õhtusse pildiraamatuid vaadates ja suvitajate järele nuhkides. Livi ainus sõber on vanamees, kes lummab teda lugudega trollidest, näkkidest ja salapärasest huldra’st, imekauni neiu kuju võtvast vaimust, kes ahvatleb noori mehi surma minema. Siis aga upub kaks venda vaid mõnenädalase vahega mõistatuslikel asjaoludel. Olid need õnnetusjuhtumid – või meelitas noormehed hukatusse kuritahtlik vaim?
Šoti kirjanik John Burnside (s 1955) avaldas oma esimese luulekogu 1988. aastal. Lisaks arvukatele auhindadele luulekogude eest on Burnside võitnud tunnustust oma mälestusteraamatuga „Vale mu isa kohta“ (2006), mis kõneleb ängistavast poisipõlvest türanliku alkohoolikust isa meelevallas. Autobiograafia järg „Ärgates Lelulinnas“, kus Burnside kirjeldab eredalt oma heitlust alkoholi ja uimastitega, ilmus 2010. aastal.

Täitsa hea lugemine oli!

Katked:

”Sain juba selsamal hetkel, kui üles ärkasin, aru, et midagi on lahti. Mind tabas tunne, mis mõnikord ärkamisega kaasneb, hirmutunne, mis saab alguse unenäost ja siis, kui öine loogika enam paika ei pea, tahkestub hetkeks mingiks tumedaks ähvardavaks kujundiks, enne kui variseb kokku ei millekski muuks kui päevavalguseks ja muinasjutuklišeeks. Fantoomseisund, virvatuluke, tüüpiline vimka, mida teadvus iseendale viskab, kui on liiga palju lugusid kuulnud. Üksik ebausulõng, ehtsam kui miski muu, ehtsam ja veenvam, kuni oled lõpuks ärkvel ja see muutub jaburaks.” (lk 17)

”Tegelikult jätab kogu romantilise armastuse idee mind lihtsalt külmaks. Ma pole rõhutud ega üksildane ega frigiidne, mind lihtsalt ei huvita. Tookord ei saanud ma peast heidetud mõtet, et see kõik on mingi trikk – et armastus on üks neist asjust, mida ma peaksin tahtma nagu puhtaid kohevile aetud juukseid või uut makki. Tõmme tundus lihtsalt järjekordse tootena, mida mulle müüa üritati – ja tundub endiselt. Ma pole teda veel kohanud, ütlen ma alati, kui inimesed küsivad, kas mul on kedagi erilist või kas ma käin kellegagi, ehkki tegelikult on mul kiusatus vastata, et muidugi mõista pole see nende asi. Säärastel puhkudel tekib mul küsimus: kuidas küll juhtus, et inimesed tunnevad endal olevat luba pärida teise inimese elu sügavaimate saladuste järele? On sul mõni eriline sõber? On sul praegu oma poissi? Mida ma peaksin ütlema? Mida keegi üldse ütleb? Jah, aga ma pole kindel, kas ma teda armastan, või kui armastaksingi, olen üsna kindel, et see ei jää kestma. Või: Ei, see on puhtalt seksisuhe, me saame kaks korda nädalas kokku, et teineteise keha kallal igasuguseid asju toime panna sel kummalisel viisil, mis inimestel kombeks on, kui nad ei suuda teineteist rahule jätta.” (lk 34-35)

”Öeldakse, et kui sa põhja kolid, hakkad kaasinimesi rohkem hindama, sest nii kaugel põhjas ei tea sa, millal võid mõnest naabrist või isegi möödujast sõltuda – ning ma arvan, et see on tõsi, aga tõsi on ka see, et üks paremaid mooduseid teiste inimeste hindamiseks on nendega vaid aeg-ajalt kohtuda. Enamik meist, vähemalt siin saarel, naudib iseenda seltsi. Üksiolemine on meil käpas ning me hindame teistes teatavat taktitunnet, mida, ütleme, järgivad kaks üksildast jalutajat, kui nad juhtumisi kohtuvad ning peavad olukorra lahendama ilma teist solvamata ja samal ajal takerdumata tundesse, et neil on kohustus teineteisele seltsi pakkuda. Kui näen kauguses teist uitajat. Leian tihtipeale mooduse kurssi muuta, ilma et paistaksin temast eemale hoidvat, ja päris sageli järgib võõras neidsamu strateegiaid, nii et me hiilime ümber teineteise kõige loomulikumas ja samal ajal kõige hoolikamalt kaalutletud mängus.” (lk 132)

”Kergem oli teda mõnda aega ebameeldivaks pidada kui vaadata pealt, kuidas temast saab see teelt eksinud tüdruk, kes võib selle fassaadi varjus redutada. Kui lased inimestel teeselda, võid nad iseenda hooleks jätta, aga kui torgid liiga palju ja teesklus mureneb, on alati risk lasta end selle segaduse sisse mässida – ning ma ei tahtnud end lasta mitte millegi sisse mässida.” (lk 262-263)

Teised arvavad:8803040624670summer-of-drowning

Sehkendamine
Loen ja kirjutan

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/08/2013 in john burnside, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,