RSS

Category Archives: jonathan safran foer

Jonathan Safran Foer ”Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”

äärmiselt valiJonathan Safran Foer ”Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”
Varrak 2013
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Ameerika kirjanik Jonathan Safran Foer (s 1977) võitis tunnustuse juba esimese romaaniga „Kõik on valgustatud“ („Everything is Illuminated“, 2002, mille põhjal valmis ka film). „Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal“ (2005) on tema teine romaan.
Loo keskmes on üheksa-aastane Oskar, kelle isa hukkus 2001. aasta 11. septembril Maailma Kaubanduskeskuses. Isa leinav Oskar leiab purunenud vaasist võtme ning asub New Yorgist otsima lukku, millesse see sobiks. Otsinguil kohtub ta mitmesuguste inimestega ning õpib oma raske kaotusega leppima. Teost ilmestavad kaks kõrvalliini: Oskari vanaisa ja vanaema kirjad, milles jutustatakse nende nooruse ja abielu lugu. Foer kasutab oma loo jutustamiseks uudseid ja omapäraseid võtteid ning visuaalseid elemente nagu näiteks pilte ja mahatõmbeid. 2011. aastal valmis romaani põhjal film Quad_father(režissöör Stephen Daldry), mille peaosades mängivad Tom Hanks, Sandra Bullock ja Thomas Horn. 

Täitsa hea lugemine, kuid mingit suuremat vaimustust kah ei tekkinud. Visuaalsete efektidega oli jah hulka trikitamisi ja eks sellega ole alati oht üle piiri minna, aga siinkohal siiski pigem leidlikud ja omal kohal.
Vaatasin ka filmi ära, väga ei meeldinud, raamat meeldis rohkem.

Katked:

””Inimesed on ainsad loomad, kes punastavad ja naeravad, kellel on usk, kes peavad sõdu ja suudlevad huultega. Nii et mingis mõttes oled seda inimesem, mida rohkem sa huultega suudled.” ”Ja mida rohkem sõdu pead?” Nüüd olin mina vait.” (lk 103)

”Mis oleks, kui dušivett töödeldaks kemikaaliga, mis reageerib teatud kombinatsioonile, nagu su südamelöögid, kehatemperatuur ja ajulained, nii et su nahk muudaks värvi vastavalt meeleolule? Kui oled äärmiselt erutatud, värvuks su nahk roheliseks, ja kui vihane, siis muidugi mõista punaseks, ja kui sul on sitikas tunne, siis pruuniks, ja kui oled kurb, siis siniseks.
Kõik teaksid, kuidas kõik teised end tunnevad, ja me võiksime üksteise suhtes hoolivamad olla, sest sa ju ei tahaks lilla nahaga inimesele öelda, et oled tema peale pahane, kuna ta hilines, küll aga tahaksid roosa nahaga inimest seljale patsutada ja öelda: ”Palju õnne!”
Veel üks põhjus, mis see oleks hea leiutis, on see, et nii tihti tunned midagi väga tugevalt, aga ei tea täpselt, mida sa tunned. Kas ma olen pettunud? Kas ma lihtsalt närvitsen? Ja see segadus muudab su meeleolu, sellest saab su meeleolu, ja sinust saab segaduses, hall inimene. Kuid tänu erilisele veele võiksid oma oranže käsi vaadata ja mõelda: ma olen õnnelik! Kogu see aeg olin ma tegelikult õnnelik! Milline kergendus!” (lk 167)

”Korraga muutusin häbelikuks. Ma polnud häbelikkusega harjunud. Olin harjunud häbiga. Häbelikkus on see, kui pöörad pilgu kõrvale milleltki, mida tahad. Häbi on see, kui pöörad pilgu kõrvale milleltki, mida ei taha.” (lk 183)

”See on armastuse tragöödia, sa ei saa midagi armastada rohkem kui seda, millest puudust tunned.” (lk 213)

Teised arvavad:extremelyloudextremelyloudandincrediblycloseextremely-loud-and-incredibly-close2

Valner Valme (Postimees)
Sehkendamine
Loen ja kirjutan
Loterii
Veerand loetud lugudest

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/09/2013 in jonathan safran foer, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,