RSS

Category Archives: julian barnes

Julian Barnes „Kui on lõpp“

11992Julian Barnes „Kui on lõpp“
Varrak, 2013
Moodne aeg

Tutvustus: Seda nappi romaani või pigem jutustust, 2011. aasta Man Bookeri auhinna võitjat, on paljud kriitikud nimetanud raamatuks mälust. Häiriv ja mõtlemapanev, autorile omases napis ja täpses, ent tähendustelt tihedas stiilis lugu viib peategelase Tony Websteri tagasi kooli- ja üliõpilaspõlve, toob talle meelde kunagised sõbrad ja armsamad.
Sündmused käivitab ootamatu teade, et Tony ülikooliaegse armastatu ema on teda miskipärast oma testamendis meeles pidanud. Nõutu Tony püüab välja uurida, mis võis olla selle põhjuseks, ning tasapisi selgub, et vastuseid tuleks tal otsida eelkõige iseendast, kuigi need võivad olla üpris sügavale maetud. Nii mõnigi mälestus saab uue tähenduse ja sisu, mis aga omakorda püstitab uusi küsimusi.
Tony otsingud näitavad, kuidas mälu aitab luua müüte, mis lubavad minna elus kergema vastupanu teed. Ent ometi aitab mälu neidsamu müüte purustada, olnust ja olevast ning kunagistest valikutest selgemat pilti saada, kuigi teekond minevikku võib kujuneda üpris valuliseks. See lugu on kahtlemata mälust, aga ka vastutusest, mida igaüks elu ees kannab, kahetsusest, mis meenutustega möödapääsmatult kaasas käib, ning sisimast ärevusest, mis õnneks suudab meid sisseharjunud radadelt kõrvale juhtida.

Katked:

„Kas on olemas midagi veenvamat kui sekundiosuti? Ja ometi piisab kõige vähemastki mõnust või vaevast, et me õpiksime tundma aja paindlikku olemust. Mõned tunded kiirustavad aega takka, teised aeglustavad seda; mõnikord tundub, nagu oleks aeg kuhugi kadunud – kuni paratamatu punktini, mil see tõepoolest kaobki, tagasipöördumatult.“ (lk 8)

„Keegi inglane ütles kord, et abielu on pikk ja tüütu söömaaeg, kus magustoit serveeritakse esimeseks roaks.“ (lk 64)

„Taipasin praegu, et ka see võib olla üks nooruse ja vanaduse erinevusi: kui me oleme noored, mõtleme endale välja mitmesuguseid tulevikke; vanaduses mõtleme teistele mitmekesiseid minevikke.“ (lk 92)

„Ma mäletan üht ajajärku hilises noorukieas, kui mu meel alatasa joobus hulljulgetest kujutelmadest. Niimoodi on siis, kui ma olen täiskasvanu. Ma lähen sinna, teen seda, avastan selle, armastan teda, ja siis teda ja teda ja teda. Ma elan nii, nagu inimesed romaanides elavad ja on elanud. Missugustes romaanides täpselt, polnud ma kindel, küll aga selles, et kirg ja hädaoht, joovastus ja meeleheide (aga joovastus ikka rohkem) käivad asja juurde. Ometi… kes oli see, kes rääkis midagi „elu kesisusest, mida kunst üles puhub“? Kunagi kolmekümne lähedal tuli mu elus hetk, mil ma möönsin, et mu hulljulgus on ammu hääbunud. Ma ei tee kunagi neid asju, millest olin unistanud noorukieas. Selle asemel niitsin ma muru, võtsin puhkust, elasin oma elu.
Aga aeg… kuidas aeg meid algul aheldab ja hiljem hämmeldab. Me arvasime, et oleme küpsed, kui tõeliselt olime vaid kaitstud. Me kujutlesime, et vastutame, kui tõeliselt olime argpüksid. See, mida me realismiks nimetasime, osutus viisiks kõrvale hoida, selle asemel et näkku vaadata. Aeg… andke meile vaid aega ning meie kõige toekamad otsused osutuvad võdisevaiks, kindlad veendumused põgusaks uiuks.“ (lk 106)

„Suurem osa meist ei pane pahaks, et me vananeme. Minu meelest on see alati parem kui teine võimalus. Ei, ma mõtlen hoopis nii. Kahekümnendates eluaastates, isegi kui me oleme segaduses ja nõutud oma eesmärkide ja sihtide suhtes, on meil ometi kindel äratundmine, arusaam sellest, mis elu ise on, ja ka sellest, mis meie selles elus oleme või milleks võiksime saada. Hiljem…. hiljem on rohkem ebakindlust, rohkem kattuvusi, rohkem tagasivaateid, rohkem võltse mälestusi. Tolles ajajärgus suudame meenutada oma lühikest elu tervikuna. Hiljem saab mälust midagi killustatut ja kokkulapitut. Umbes midagi niisugust nagu lennukite must kast, mis peab salvestama juhtunu õnnetuse korral. Kui midagi valesti ei lähem siis kustutab lint ennast ise. Nii et kui sa õnnetusse satud, on selge, miks see juhtus, aga kui mitte, siis on teekonna ülestähendused märksa hajusamad.
Või siis teiste sõnadega. Keegi ütles kord, et tema lemmikajastud ajaloos on need, mil miski kokku variseb, sest see tähendab, et sünnib midagi uut. Kas sel väitel on mingi tähendus, kui me rakendame seda oma eraelu suhtes? Surra, kui on sündimas midagi uut – isegi kui see uus on meie enda mina? Sest kõik poliitilised ja ajaloolised muutused valmistavad varem või hiljem pettumuse, ning täiskasvanueaga on sama lugu. Eluga on sama lugu. Mõnikord ma mõtlen, et elu eesmärk ongi lepitada meid sellega, et me kord sellest paratamatult ilma jääme – visalt meid murdes, tõestades, kui pikka aega see ka ei võtaks, et elu pole pooltki seda, milleks teda kiidetakse.“ (lk 118-119)

Teised arvavad:
Postimees
EPL
Loterii
Lugemissoovituse blog
Lugemispäevik

51hhJ8IdqyLSense_of_an_Ending_Knopf_200the-sense-of-an-ending

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/11/2014 in julian barnes

 

Sildid: , , , ,