RSS

Category Archives: julio llamazares

Julio Llamazares ”Kollane vihm”

kollanevihm172254Julio Llamazares ”Kollane vihm”
Pegasus 2007
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Kohaliku veski sulgemine sundis Ainielle elanikke suunduma teistesse küladesse ja linnadesse. Ainielle külla on jäänud vaid Andrés ja Sabina. Siis kaob mehe kõrvalt ka Sabina ja talle jääb vaid tema truu koer, kes aitab tal kanda mineviku talumatut koormat.
“Kollane vihm” on ühe Hispaania Püreneede mahajäetud küla viimase elaniku monoloog. Surma eelõhtul meenutab jutustaja külaelanikke, kes on kas surnud või lahkunud, ja laseb meelel ekselda sügislehtede “kollase vihma” all, sügaval lumes ja kevadistest tulvavetest äestatud tänavatel, silmitsedes nukralt lagunenud maju. Tasapisi kaotab üksinduses veedetud aeg tähenduse, tema taju muutub üha katkendlikumaks ning küla täitub tema mälestustes edasi elavate kujudega.
Julio Llamazares sündis tänaseks hääbunud Vegmiáni külas 1955. aastal. Juristiharidusega Llamazares jättis advokaadiameti õigepea sinnapaika, et pühenduda ajakirjandusele, raadio- ning teletööle Madridis, kus ta praegu elab. Tema romaane “Kollane vihm” ja “Huntide kuu” (Luna de lobos) peetakse juba ammu hispaania kirjanduse klassikaks.

Üsna masendav raamat, mitte masendavalt halb, aga väga kurb, täis lootusetust, üksindust, surma, hääbumist…

Katkeid:

”Aeg parandab lõpuks kõik haavad. Aeg on kannatlik kollane vihm, mis kustutab vähehaaval kõige ägedamad tuled. Aga on koldeid, mis hõõguvad maa all, pragusid mälus, mis on nii kuivad ja sügavad, et nende kaotamiseks ei piisa ehk surma suurveestki. Inimene harjutab end koos nendega elama, kuhjab mälestustele vaikusi ja laseb neil tuhmuda, ning kui ta arvab, et kõik on juba ununenud, piisab ühest lihtsast kirjast, ühest fotost, et unustusejää kiht lendaks tuhendeks tükiks.” (lk 39)

”Aeg voolab alati samamoodi nagu jõgi: algul nukralt ja ekseldes, aastate kuludes aga endastki ette tõtata üritades. Nagu jõgi, takerdub ta lapsepõlve õrnade vetikate ja samblike vahele. Paiskub nagu jõgi alla koskedest ja jäärakutest, mis voolu kiirenemise algust märgivad. Kuni kahekümnenda või kolmekümnenda eluaastani usutakse, et aeg on lõputu jõgi, kummaline aines, mis toitub iseenesest ega saa kunagi otsa. Aga siis saabub hetk – minu puhul langes see kokku ema surmaga – , mil noorus saab äkki läbi ja aeg sulab nagu päikesekiirest läbistatud lumehang. Sellest hetkest alates pole enam miski nii nagu varem. Sellest hetkest alates hakkavad aastad ja päevad lühemaks jääma ning ajast saab kiiresti hajuv aur – nagu see, mis tekib lume sulades -, mis südant uinutades tasapisi tema ümber mähkub. Ja kui me seda viimaks märgata võtame, on liiga hilja, et isegi mässu tõsta.” (lk 91)

Teised arvavad:00106520677631____2__1000x1000

EPL

Loterii

T.Kutsar

 

darabuc-julio-llamazares-lluvia-amarillakollanevihm1kollanevihm2lalluviaamarillala-lluvia-amarilla-9788432298516yellowrainyellowrain1

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 07/08/2013 in julio llamazares, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,