RSS

Category Archives: katrina kalda

Katrina Kalda „Jumalate aritmeetika“

jumalate aritmeetikaKatrina Kalda „Jumalate aritmeetika“
Varrak, 2013

Tutvustus: Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Meeldis, üsna lühike, kuid ilmselt just sellisena mõjuv. Liisi kirjade osas hakkas kohati aga silme ees jooksma film „Risttuules“.

Katked

„Kunagi ma arvasin, et elu on omamoodi konstruktorimäng, mis koosneb armastust, edu ja raha sümboliseerivatest eri värvi klotsidest. Rita ja Otiga käis meil pidev rebimine selle peale, kes meist ehitaks endale ilusama elu. Nüüd ma enam ei arva, et elus midagi ehitataks – ehk üksnes barjääri, mis eraldab meid surnutest ja mille püstihoidmisega me oma aega sisustame, jaotades looduse liikidesse, inimesed seisustesse ja ametitesse ning esemed erinevatesse kategooriatesse.“ (lk 22)

„Kui Linda jõudis meheleminekuikka, põlgas ta ära kõik kosilased. Ta saatis tagasi Päikese, kes kõrvetas viljasaagi, saatis tagasi Tuule, kes kuivatas põllud, saatis tagasi hulkuva Kuu ja heitliku Vee, mis ei püsi koos, vaid voolab ja kaob. Ta lubas end lihtsurelikule, kes valitses Põhjamaa üle, mille päike üheksaks kuuks aastas unustab ja kus inimesed kõnnivad külmunud veel.
Muinasjuttudes on lihtne armastada, sest armastus on seal alati ülev. Päriselus tuleb lisaks armastamisele olla valmis jääma naerualuseks. Armastus näib kaunis vaid eemalt; kui veidi läheneda, hõivavad kogu ruumi grotesksed detailid. Ei asjad ega kehad suuda püsida tunnete kõrgusel: sukad vajuvad pahkluudele krussi, põis täitub kõige ebasobivamal hetkel, rinnahoidja ei tule haagist lahti ja nina otsa ilmub vistrik just nii oodatud kohtingu päeval.“ Lk 54)

Teised arvavad:arithmetique-des-dieux-katrina-kalda-9782070138692
Sirp
Postimees (Marek Tamm)
Sehkendaja
Lugemiselamused

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2014 in katrina kalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Katrina Kalda “Eesti romaan”

Kirjastaja kirjutab: Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, kujundanud Britt Urbla, Varrak, 2011.
Tallinn, 1990. aastate keskpaik. Noor August asub ärimees Eeriku käendusel kirjutama järjejuttu Eesti taasiseseisvumisest, armudes ise oma eestkostja naisesse Charlotte’i. Kinnise loomuga noormees elab oma tunded välja ajalehesabas, luues Charlotte’ile kirjandusliku teisiku Carlotta. Sündmuste käigus aga tõstab järjeloo kangelane Teodor autori vastu mässu ning haarab ise sule, et Augusti motiive selgitada ja tema mineviku saladused päevavalgele tuua.
Katrina Kalda (s. 1980) on eestlannast prantsuse kirjanik, kelle poeetiline ja mängulise ülesehitusega debüütteos „Eesti romaan“ ilmus esmalt prantsusekeelsena mainekas kirjastuses Gallimard (“Un roman estonien”, 2010). Kuna kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Kalda romaan kirjeldab Eesti lähiajalugu, on meedia jõudnud nimetada Kaldat juba Sofi Oksase “vaimseks õeks”, “mantlipärijaks” jne, mis paistab pidavat paika vaid osaliselt. Kuigi Kaldat huvitab taasiseseisvunud Eesti õhkkond, Nõukogude Liidu lagunemine ning selle tagajärjed – “Eesti romaani” tegevus toimub 90ndate keskpaiga Tallinnas ja mujal Eestis –, paistab tema debüütromaan silma ka oma stiilivõtetega.

Huvitavalt ülesehitatud lugu. Sofi Oksasega võrdlus on muidugi veidi totter…

Tsitaadid raamatust:

” Ning linnamüüride vahel võitlevad alalõpmata õigeusu kirikute sibulkuplid, luteri kirikute teravad porgandtornid ja kandiliste elumajade praekartulid, üritades üksteist pudrustada, andes sibulatele kartuli maitse ja kartulitele porgandi värvuse, lastes podiseda söödamatul supil, millesse õhtumaised kreemipilved vastutahtsi oma servapalistusi kastavad.” (lk 7)

Ma maandusin selles linnapuljongis 1984. aasta septembris. Selles pealinna ülbusega agulis, kus tornikeste ja kelladega kesklinnakvartalid meenutavad äärelinna ning eeslinnakvartalid kesklinna. ” (lk 8 )

” Oma sünnipaika tundsin ma üksnes ähmaselt, tegin hädavaevu vahet nuikapsal ja naeril, kobatasin otseteed pealinna, sellesse Euroopa pisikasvajasse, soolatüükasse Vana Maailma ninal, millest keegi ei tea aega tahagi teada.” (lk 10)

”…sel polaarjoone all kügeleval maal tuleb end talve ja pimeduse vastu kaitsta, et öö ja päev on linad, mille vahele me poeme, nii et meie, kes me magame voodi serval, seitsme maa ja mere taga, jääme suveks, mil loojumatu päike meil magada ei lase, katmata, ning lämbume talvel, mil linad mõjuvad raske tepitud tekina, mille alt me end elusana pääsevat ei usu. Muinasjutud ära kaduvast päikesest muutuvad tõeluseks ja käärid köögikapi sahtlis omandavad kavala läike, mis tekitab himu ronida katusele ja paks taevatekk lahti lõigata. Ent niipea, kui teravad kääriotsad teki sisse lüüa, pääsevad sellest välja linnusuled, ja lapsed, ninad aknaklaasi vastu surutud, huikavad ühelt korruselt teisele: ”Lumi! Luimi!”” (lk 48-49)

Teised arvavad:
Romaan nagu katedraal (Sirp, 3.06.11)
Vikerraadio saade „Loos on asju“ (15.05.11)
Mitmekihiline ja keeruliselt lihtne (PM, 21.05.11)
Intervjuu autoriga
südamelähedaselt
Sehkendaja
Tavainimene
Rohelisemrohi
Loe katkendit romaanist

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 04/09/2011 in katrina kalda, loetud teosed

 

Sildid: , , ,