RSS

Category Archives: laurent gaude

Laurent Gaude ”Scortade päike”

seeria-scortade-esikaasLaurent Gaude ”Scortade päike”
Pegasus, 2007
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Montepuccio suhe Scortadega oli kui lahutamatu segu põlgusest, uhkusest ja hirmust. Tavalistel aegadel küla eiras Carmelat, Domenicot ja Giuseppet. Nad olid kõigest kolm näljarotti, röövli lapsed. Aga niipea kui keegi üritas puudutada nende juuksekarvagi või rüvetada Metsiku Rocco mälestust, läbistas küla otsekui emalik värin ja neid asuti kaitsma nagu emahunt kaitseb oma pesakonda. „Scortad on pätid, aga nad on omad,” mõtles enamik montepucciolasi. Liiatigi käisid nad New Yorgis. Ja see andis neile mingi püha oreooli, mis tegi nad enamiku külaelanike silmis puutumatuks.
Laurent Gaudé, keda nimetatakse hellitavalt „raamatukaupmeeste lemmikuks”, on vaieldamatult üks viimaste aastate edukamaid prantsuse kirjanikke. Tema teine romaan „Kuningas Tsongor” võitis mitmeid auhindu ning kolmas, „Scortade päike” (Le soleil des Scorta) pälvis 2004. aastal prestiižika Goncourt’i preemia. Raamat räägib loo armastusest, valedest ja perekonna saladusest, mida põlvkonnad edasi viivad. Eepiline lugu algab 1870. aastal ning jõuab välja tänapäeva.

Kirjelduse järgi ei olekski arvanud, et see mulle väga meeldib. Meeldiv üllatus.

”… lihtlauseline, kuid samas omanäoline ja ülimalt poeetiline stiil..” (tõlkija järelsõnast, lk 250)

Katkeid

”Elu oli möödunud tühja ja mõttetuna. Ta polnud midagi soovinud ega ka millestki ilma jäänud, sest ta polnud midagi ette võtnud.” (lk 11)

”Ma sain oma naudingu. Selle naise embuses. Ma sain oma naudingu. Ja parem ongi, kui kõik sellega lõpeb, sest kõik, mis edasi tuleb, on lääge ja kurb nagu viimane lonks pudeli põhjas.” (lk 13)

”Ükskõik, kas tegemist on kaupluse, põllu või paadiga, inimese ja tema tööriista vahel on mingi kummaline side, milles leidub nii austust kui ka vihkamist. Te hoolitsete tema eest. Te suhtute temasse ülima tähelepanuga ja siunate teda unetutel öödel. Ta kulutab teid. Ta vajutab teid looka. Ta röövib teilt pühapäevad ja pereelu, aga mitte mingi hinna eest ei ole te nõus temast loobuma. Sama lugu oli tubakaäri ja Scortadega. Nad needsid ja ülistasid seda, nii nagu ülistatakse toitu andvat kätt ja neetakse seda, kelle süül te jääte enneaegselt vanaks.”  (lk 110)

”Alles oma elu viimasel päeva saab inimene öelda, kas ta oli õnnelik,” ütles ta. ”Enne tuleb lihtsalt katsuda nii hästi kui võimalik toime tulla.” (lk 168)

” Oliivid on igavesed. Üks oliiv ei ela kaua. See saab küpseks ja rikneb. Aga üks oliiv järgneb teisele, igavesti. Igaüks on erinev, aga nende pikal ahelal ei ole lõppu. Neil on ühesugune kuju, ühesugune värv, neid on küpsetanud sama päike ja neil on ühesugune maitse. Jah, oliivid on igavesed. Nagu inimesedki. Ikka sama elu ja surma lõputu ringkäik. Inimeste pikk ahel ei katke. Peagi on minu kord minna. Elu saab otsa. Aga kõik läheb edasi teiste kaudu.” (lk. 240)

Teised arvavad:scortadgaudc3a9_scortahouseof scortalesoleildesscortaGF2scortascorta1scortad1scortad2scortasunsolscorta12

EPL

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/09/2013 in laurent gaude, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,