RSS

Category Archives: mart kadastik

Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“

kadastikMart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“
Varrak, 2016

Tutvustus: Taasiseseisvumisaja ühe mõjukama ajakirjandustegelase, Postimehe kauaaegse juhi Mart Kadastiku raamatus „Nüüd ma siis kirjutan“ rullub lahti neli aastakümmet Eesti ajakirjanduse ajalugu, teljeks Eesti suurima ajalehe Postimees ja suurima meediaettevõtte Eesti Meedia ülesehitamine. Siin põrkuvad ning põimuvad isiksused ja ideed, lootused ja pettumised, siirus ja silmakirjalikkus. 
„Nüüd ma siis kirjutan“ on ajatruu dokument, aga ka tundlik mõtisklus ajakirjanduse olemusest ja ajakirjanikuks olemisest. Kadastik toob avalikkuse ette nii mõndagi igavesest võitlusest meedia sees ja selle ümber, millest me seni pole midagi teadnud või oleme teadnud väga vähe. Ja muidugi nii mõndagi ka inimestest: kolleegidest, konkurentidest, omanikest.  
Endine Edasi ja Postimehe ajakirjanik Tiit Pruuli on Mart Kadastiku elutööd võrrelnud kiriku ehitamisega keset küla. „See, kuidas Mart seda kirikut vaatamata oludele järjest rohkem küla keskele nihutas, oli omaette fenomen,“ kirjutab Pruuli. „Seda, millist hinda tal meie kõigi kiriku ehitamise eest maksta tuli, teab lõpuni vaid Mart ise.“
„Nüüd ma siis kirjutan“ on esimene niivõrd isiklik ja sügav sissevaade nüüdisaja Eesti ajakirjandusse.

Huvitav lugemine kui ajakirjanduse ajalugu veidikenegi huvi pakub. Kahju ainult, et hea raamatu idee on natuke rikutud liigse kibestumisega.

Õhtuleht

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in loetud teosed, mart kadastik

 

Sildid: , , ,

Mart Kadastik „Kevad saabub sügisel“

12016Mart Kadastik „Kevad saabub sügisel“

Varrak, 2013

Tutvustus: Selle romaani peategelased – ajakirjanik, ärimees, arst ja laulja – avastavad, et keskeakriisile ei järgne sugugi rahulik enese taasleidmine. Raha, karjäär ja tuntus on nende meeste jaoks kaotanud oma tähenduse ja väärtuse. Üha enam hakkavad nad hindama naiste lähedust. Nad mõistavad, et hinge on võimalik jagada ainult vastassugupoolega ning et suhe naistega on mehelikkuse ainsaks mõõdupuuks. Ent kuidas uuele olukorrale kohandada oma ego ootusi ja vajadusi, kui kehaline kihk iga päevaga aina nõrgeneb? Kuidas mitte muutuda naeruväärselt kilavsilmseks endast aastakümneid nooremaid neide kohates? 
Mehed üritavad ennast üles leida lapsepõlve mälupiltidest, unenägudest ja fantaasiatest. Selguse asemel suureneb segadus, sest kujutelmad ja tegelikkus lähevad lootusetult sassi – väljamõeldis hakkab reaalsust kontrollima.
Mart Kadastiku esikromaani “Kevad saabub sügisel” tegevus katkeb 2013. aasta kevadel. Ootamatute siksakkidega lood vanemate meeste suhetest naistega pakuvad eelmiste aastakümnete olustiku äratundmisrõõmu, halastamatut eneseirooniat ja groteskseid puänte.

Katkeid:

„Hingega ajakirjaniku ihaluseks on lugu, mille kangelased unistavad, kahtlevad, kannatavad. Loo elavdamiseks teeb ajakirjanik pahatihti pattu: ta heidab kõrvale üleliigse, mis takistab kujuteldava loo kulgu või tuimestab tunnet. Hingega ajakirjanik ei aja taga faktitõde, vaid püüdleb tõe tunnetamise poole. Ja seetõttu kujuneb temast lõpuks halb ajakirjanik, sest ta raputab end lahti faktidest.
Mulle näib, et enne kui hakata unistama kirjanikuks saamisest, tulebki kõigepealt saada halvaks ajakirjanikuks.
Halva ajakirjanikuna tahan läbi elada õige elu, isegi kui see on vale. Tahan elada keset unenägusid ja fantaasiaid, olla ümbritsetud olemata ja olnud sündmustest, reaalsetest ja väljamõeldud inimestest. Tahan elada teiste eludes, nii nagu teised on elanud minu elus. Vajan lugu.
Looga võib mängida, eluga mitte. Lugu on nagu matrjoška: suure sees väiksem, väiksema sees veel väiksem. Kui hoiad käes väga väikest, selgub, et isegi selle sisse on end ära peitnud pisike nukuke – lugu. Aga kui tähelepanelikult uurida, võid just sellest tillukesest loost leida rohkem tõde kui retušeeritud autobiograafiast või elust endast.“ (lk 3)

„Kurat peitub detailides, kuid vahel võib nendes peidus olla ka jumal,“ (lk 9)

„… miskipärast jätate ajakirjanduse kritiseerimise õiguse ainult endale. Ajakirjandus on teile nagu auto, mida ainult auto omanik tohib laita.“ (lk 161)

„Ma olen ise kõik oma raamatud tagasi lükanud,“ lausus Henn mornilt. Nii oligi. Õigupoolest ei jõudnud ükski tema idee raamatuks vormuda: pärast esimese kümne tuhande tähemärgi salvestamist tundus tekst talle sedavõrd igav ja ilmetu, et ta kustutas selle viivitamatult. Tammsaare, Tolstoi ja Flaubert elasid nõudlikul ajal, mil sulepea kohustas enne mõtlema, siis kirjutama. Sellest hoolimata kirjutasid nad oma tekste mitmeid, koguni kümneid kordi ümber. Arvutiajastul võid nõrkemiseni lõike edasi-tagasi tõsta, sõnu maha tõmmata ja juurde lisada, kirjaviisi ja kirja suurusega mängida. Oleks ju loogiline oodata, mõtles Henn, et tekstid, mis täna ilmavalgust näevad, on eelmiste sajandite omadest mäekõrguselt üle, lihvitumad ja puhtamad ja mõtestatumad. Kus sa sellega! Igaüks, kellel on õnnestunud elus ebaõnnestuda, elab oma perversseid fantaasiaid kirjanduse viigilehe varjus välja. Lehkav nartsissism, mitte kirjandus, diagnoosis Henn. Tee Parnassile on valla, kui vaid segad seksi ja roppuste sousti sisse mõned tuntud nimed. Täiesti karistamatult, sest kirjanik on ju karistamatu.“ (lk 167-168)

„Üksinduses olles mõistis Henn, et isegi üksindust oleks vaja kellegagi jagada. Siin, Toilas, Vene piiri ja vene naiste kõrval, oli ta üle pikkade aastate tundnud, et on mees. Ja alles siin oli ta mõistnud, et meheks olemine omandab mõtte ainult koos naisega. Üksindust ei saa jagada teiste meestega – mehed on liiga hõivatud omaenda üksiolemisega. Ainult naine on suuteline mehe üksindust vastu võtma.“ (lk 183-184)

„Nüüd ma vähemalt tean, et elus on valet suurusjärk rohkem kui kõige suuremas väljamõeldises. Väljamõeldis tundub ebausutav, sest seal on liiga palju tõtt. Keegi ei taha tõtt teada. Elu on usutavam, sest seal ei olegi muud kui ainult pettus, teesklus ja vale.“ (lk 220)

Postimees

Liivametsa lugemised

Loetu kaja

Raamatukoi lugemislood

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/08/2014 in loetud teosed, mart kadastik

 

Sildid: , , ,