RSS

Category Archives: mathura

Mathura „Jääminek“

jääminekMathura „Jääminek“
Allikaäärne, 2016

Tutvustus: „Jääminek” on lüüriline lugu ühe vanamehe eraklikust elust üksildasel, mahajäetud maastikul – oma varalahkunud naist leinav Manivald mõtleb möödunule tagasi ja püüab selgusele jõuda, mis on saatus, mida tähendab aeg ja mida peidab talve kõikehõlmav vaikus tema ümber. Ootamatult saabuvad filmitegijad on talle selles kõnekaks, kontrastseks peegliks. Raamat on inspireeritud Kasari jõe luhast ja ümbruskonna tühjaks jäänud küladest. „Jääminek” on autori esimene proosaraamat. 2014. aastal pälvis tema luulekogu „Käe all voogav joon” Gustav Suitsu luulepreemia. 

Poeetiline, võluv, kurvameelne, selline väike hõrk gurmeeteos.

„Õigupoolest ei mäletanudki Manivald enam, millal ta siin viimati kedagi näinud oli, või kellestki kuulnud. Kellegagi kokku sattundud – ei mäletanud. Päevast päeva leidis ta enda eest üksindusse mähkunud maastiku. Ikka jälle täitis tema päevi üks ja sama tühi ootus, aegamööda lahtuv lohutus. Ning seejärel ka mälestuste tihenev udu, õhtute hämarduv kulg. Ikka ja jälle täitisid tema päevi ühed samad tööd ja toimetused – tuua puud ja vesi, teha tuli üles ja süüa keeta. Ükskõik, kas keegi teda üldse enam tundis, meeles pidas. Ükskõik, kas keegi enam teadiski ta olemasolust. Tema kaks lähimat „naabrit“ – Ants Vahetalus Kirikuküla luhapoolsel piiril, Selma kaugemal Leemse vana mahajäetud mõisa taga – olid võib-olla ainsad, kellele ta veel midagi tähendas. Aga vahel Manivald siiski veel unistas, et kellelegi jääks temast kasvõi üksainus mälestus. Keegi mäletaks seda silmavaadet, hääleooni, seda majaaset, kohanime ka siis, kui tema on läinud. Nii mõtles ta nüüdki, kui tuul puhus aegamööda lehed puult ja kõik jäi ümberringi sõnatuks ja paljaks. Nii paljaks, et maastik enam midagi varjata ei suutnud.“ (lk 13)

„Aeglaselt. Aeglaselt ja kannatlikult mõõtis ta saabuvate päevade suurust, üha aeglasemalt tunnistas tundide – sekundite, minutite, kõigi loendamatute päevade möödumist. Nüüd märkas ta  – ja see tundus nii ilmne – , et aeg ei kiirustanud  eales  kuhugi, vaid sa ise  tõukasid teda tagant. Tahtsid ikka, et ta sind kuhugi viiks, kannaks sind silmapiiril terendava tuleviku suunas. Aga lõpuks avastasid, et minevik ja tulevik olid justkui piriskesed metsmaasikad ühel pikal heinakõrrel, kuhu sa nad ise lükkisid. Siis ampsasid korra ja oligi kõik.“ (lk 14-15)

„Jah, vastu  lähenevat talve näis sageli nagu oleks keegi maailma ühe tömbi pliiatsiga üle sodinud; kõik oli aimatav ja adutav ja ilmutas harva selgeid, sirgeid piire. Oli udu või vihm, valitses hämarus või hallus – kõik sai ühe sama eiramatu alatooni. Kõik ootas lahenemist, uueks saamist, ootaks midagi, mis jäi senikauaks varjule teispoole tinast raskust.“ (lk 18)

„Üksindus oli lihtne, kui sellest sai argipäev – kui ei paistnud mingit igatsust või unistust või vabakspääsu. Kui päevad möödusid oma harjumuspärasel viisil, ei märganudki sa varsti enam kõigi tööde ja tegemiste keskel oma üksiolemist. Aga kui su ellu ilmus sündmus, millesarnast sa polnud aastaid tunnistanud, siis ilmnes korraga su üksinduse kogu võim. Siis tundsid, et miski sinus otsis endistviisi teise inimese lähedust ja soojust Ühtainsat kuulajat, kes sind päriselt mõistaks – ei muud.“ (lk 54)

„“Jääminek,“ teatas Manivald siis. „Jääminek on mu lemmikaeg.“ Ning ta kujutles vaimusilmas, kuidas näiliselt tardunud maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas suurest paigalseisust sünnib ühtäkki kõikehaarav, takistamatu tulv. Iga kord oli see muutus nii üllatav. Iga korraga ilusam.“ (lk 55)

Loterii
Lugemissoovituse blog

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, mathura

 

Sildid: , , ,