RSS

Category Archives: mati unt

Mati Unt „Kogutud teosed 4“

103Mati Unt „Kogutud teosed 4“
Sügisball. Kuuvarjutus. Räägivad.
Hermes, 2009

Katked, Sügisball:

„Ta elas Mustamäe keskel, kuuendal korrusel suures paneelmajas keset teisi samasuguseid maju, ühes majas koos mitmesaja teise inimesega. Ta ei tundnud neid inimesi, kui välja arvata mõned väliselt huvitavamad, isikupärasemad inimesed, kes talle meelde jäid kas maja ees tänaval, õues või liftis. (Ühe abielupaariga oli ta kord kaheks tunniks lifti kinni jäänud, tundnud nii ühist õhupuudust kui ka ühist kusehäda, mis on veel piinlikum.) Kõik need nägupidi-tuttavad tundsid tedagi, aga nad ei andnud seda kuidagi väliselt mõista ja Eero vastas neile samaga. Oli küll üks eriti sümpaatne vanamees, keda Eero oli algul püüdnud visalt teretada, ei tea miks, aga vanamees oli umbusklik, ei vastanud, ja Eero loobus peagi – milleks kena vanameest teretamisega hirmutada? Nii tundis Eero oma ümbrust ennekõike kui liikuvate figuuridega küllastatud maastikku.“ (lk 13-14)

sugisballsygisballraamat

„Mustamäe oli kadunud. Kogu maailm oli vahepeal kadunud. Neile avanes hall ei miski. Alles natukese aja pärast said nad aru, et linnale oli tulemaalase laulu ajal laskunud erakordselt tihe udu. Polnud näha ühtki tuld, ühtki maja, ühtki kontuuri, ühtki detaili. Vaatepilt oli ühtlane, see polnudki pilt, vaid raamitud tühjus.“ (lk 65-66)

Sirp

EPL

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/08/2014 in mati unt

 

Sildid: , , ,

Mati Unt “Kogutud teosed 3”

Mati Unt, Kogutud teosed 3. Hermes, 2009
Köite sisu: Tühirand, Minu teatriglossaarium, Via regia, Mattias ja Kristiina,  Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi (kaks varianti). Saatesõnad: Tiit Hennoste ja Jaak Rähesoo.

Tühiranna puhul oli huvitav kogemus see, et lugesin novelli ja vaatasin kohe sama päeva jooksul otsa ka filmi. Filmi olin kunagi ammu ka varem näinud, kuid mingit suuremat emotsiooni see tookord ei tekitanud. Nüüd neid nö koos tarbides mõjus ka film paremini. Kogumikus olevatest lugudest meeldisid kõige enam „Tühirand“ ja „Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi“, aga ka „Mattias ja Kristiina“. „Minu teatriglossaarium“ ja „Via regia“, mis on väga keskendunud teatrimaailmale, jäid minu jaoks ehk veidi kaugemaks.
„Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi“ on raamatus kahes versioonis. Mõned autorid leiavad, et teose valmimise järel on nö asjaga ühelpool ja selle juurde tagasi ei pöördu. Undi puhul tundub olevat iseloomulik, et teosest ilmub eri aegadel muudetud versioone. See annab võimaluse jälgida teksti arengut. Eks paljud autorid kirjutavad oma tekste mitu korda läbi ja vormivad seda, kuid enamasti ei ole lugejal võimalust sellega tutvuda.

Katked raamatust:

„Tühirand”

„Ma istusin üksi mere ääres, TÜHIRANNAL, solistasin madalas vees, ilm oli ilus. Korjasin teokarpe, panin nad veest väljaulatuvale palgiotsale ja vaatasin, kuidas nad kuivades tuhmuvad. Äkki nägin, et kaugelt, sealtpoolt, kus pidi asuma linn, läheneb ühtlane, kõrge, läbinähtamatu UDUSEIN. Seina üks ots kadus merele, teine metsa. Udu lähenes kiiresti ja ma jäin istuma sinna, kus olin. Mida lähemale valge laam jõudis, seda kiiremini tagus mu süda. Lõpuks neelas pilv mu endasse. Päike ja meri kadusid, ma olin üksi, mu keha kattus külma uduhigiga. Vaevu oli kuulda nähtamatu vee loksumist vastu nähtamatuid kive. Ma ei liigutanud ennast, ei tõusnud.” (lk 19-20)

„Aeg, mida ma viitsin, liikus pikkamööda, aeg voolas ja ma tahtsin ta surnuks lüüa, see aeg ei tulnud enam kunagi tagasi, see aeg tuli maa ja mere pealt ja läks sinna, kust ta tulnud oli.” (lk 20)

„Vaatasin ringi. TÜHIRAND. Ei ühtki konkreetset tunnust. Anonüümne maa. Ükskõik mis riik parasvöötmes. Valge leht, valge rand, valgerand. „ (lk 20)

„Ma vihkan suveöid. Kogu suvi on meie laiuskraadil efemeerne, tema algus tähendab ühtlasi tema lõppu. Ja kiire valgenemine tekitab tunde, et sind on kuriteolt tabatud, et pead põgenema, et oled hiljaks jäänud. Armastajad ja huligaanid leiavad pääsupaiga oktoobris, novembris, vihmas ja poris.” (lk 37)

„Meenutamine on lapsikus, läbielatud etapp. Vähem mälu, vähem mõtteid, vähem enesepiina.” (lk 40)

„Ent põhimõtteliselt oli kõik üks ja seesama, ja sellepärast, et kõik oli üks ja seesama, ei tohtinud see enam kauem edasi kesta. Pole oluline, millised on teated rahvusvahelisest olukorrast või meteoroloogilised prognoosid – inimese süda tunneb niikuinii ja lootusetult täpselt ära sõja ja tormi lähenemise.” (lk 47)

„Via Regia”

„Mäng on niisiis kuninglik tee (ehk via regia) isiksuse, Mina väljakujundamiseks. Laps mängib selleks, et teada saada seda, mida ta veel ei tea. Ta valmistub täiskasvanu individualiseeritud eluks. Ta mängib tulevikku: papat-mammat, tööd, surma. Ta mängib tulevikku suunatud psüühiliste ressursside arvel, sest tal pole veel midagi mäletada. Ta ennustab.“ (lk 139)

„Mattias ja Kristiina”

„Tedagi haaras see üldine teesklus, mis tabab inimesi, kes üksi või kahekesi kõnnivad istujate seas. Ka nemad teesklesid, et nad on hästikasvatatud, rikkad ja õnnelikud, täiesti vabad, ainult teineteisega ametis. Nad teesklesid seda, mis oli moeks saanud: muretust ja materiaalset kindlustatust.“ (lk 186-187)

„Sel ajal täitis restoran üha enam rahvast. Muidugi ei tulnud siia ainult linna aukodanikud, osakonnajuhatajad, peainsenerid ja erariides militsionäärid, vaid tulid ka elupõletajad, alfonsid, asotsiaalsed luuletajad ja mõned avalikud naised, kes ise olid tegelikult veendunud, et nad (asjatult) otsivad õnne ja kodusoojust. Täna õhtul moodustasid nad kõik lõbusa (või nutuse või räuskava) vennaskonna, suure demokraatliku klubi või koguni karnevali. Seisusevahed kadusid ja laulja laulis ja köögis praeti liha. Justkui suur laev seisis restoran jõe kaldal, suur kaldale jooksnud ookeaniaurik. Kõigil olid kõik võimalused lahti, kogu maailmal olid kõik võimalused lahti, miljonid inimesed oleksid hea meelega objektiivsetest seaduspärasustest välja hüpanud, kas või mõneks tunniks.” (lk 188)

„Kuid oma elukäigust ei tohi iialgi teha liiga suurt numbrit, ükskõik kui halvasti sul ka läheb, sest  kõigil läheb enamasti ühtmoodi ja sinu saatus pole kellelegi uudis.” (lk 197)

„… ja meie ise olime alati samad, lapsepõlve seisma jäänud, algul põhimõtteliselt, pärast harjumusest, veel hiljem inertsist…” (lk 203)

„Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi”

„Isa ütles endale, et igal võimalusel oleks kõik samuti läinud. Ajalooliste protsesside teisitikulgemine poleks tema elus praktiliselt midagi muutnud. Kui tal oleks olnud too teine naine, oleks kõik täpselt samuti lõppenud. Oleks olnud öö, peegel oleks peegeldanud tühjust, poeg oleks tulnud jooma pealt koju, teine naine hingaks läbi suu nagu seegi, endal oleks sama jalg vooditeki alt väljas. Ehkki isa tegi valiku naiste vahel tänu oludele, arvas ta nüüd, et ülemaailmsed katastroofid ei puuduta meie isikliku elu bioloogilisi rütme. Teine naine praeguse asemel oleks ka paksuks läinud ja tulemus oleks ikka sama – oli siis Teine maailmasõda või ei olnud.” (lk 217-218)

„Mees ju eelistab ikka neid naisi, kes temast ei hooli. Armastus hirmutab meest. Parem siis mitte armastada, ja sa näed, et mees ei jookse kuhugi. Nii mõtles ema, nii sõnastas ta eluvaateid aforismikogumike stiilis. Ema elutarkus meenutas lööklauseid bulvariromaanidest. Kuid ema teadis, et ta mõtleb loomulikult. Ema ei armastanud moodi, perverssusi ja kunstlikult loodud olukordi. Ema arvas, et ilm läheb hukka just sellepärast, et inimest õpetatakse hetkest hetkeni elama, sekundit kõige kallimaks pidama, aga see käib vastu inimese põhiloomusele, mis näeb ette elu planeerimist.” (lk 251)

„Stendhali järgi algab armastus imetlusest, veel enam, välgulöögist, mis läbistab kogu isiksust. Sellest välgulöögist peale elab armastaja lootuses ja sellest hetkest on armastus olemas. Kuid ta vajab kristallisatsiooni. Kristallisatsioon on tihti seotud lühida lahusolekuga armastuse objektist. Just sel ajal mõeldakse armastatule juurde kõikvõimalikud positiivsed omadused. Sellele järgneb enamasti kahtlus, mis paremal juhul ümber lükatakse, ja kahtlusele järgneb teine kristallisatsioon. Ja alles pärast mitmekihilist armumängu algab vastastikune armastus.” (lk 256)

„Inimene on oma ajas täpselt see, mis ta on. Hiljem on ta miski muu, ja need on kaks eraldi inimest, üks ei tohi teise üle kohut mõista.” (lk 332)

„Kes jõuab ära kahetseda, mis elus tehtud? See on see kõige magedam töö. Edasi vaata, mitte tagasi, edasi vaadata, kuni haud paistab. Kõige tublimatest meestest saavad nutused lüürikud. Nad jäävad oma aega kinni, nad jäävad sinna, kus oli nende tipp, nende tähetund, nagu nüüd alati öeldakse. Oma klassi, oma kursusele, oma esimesele töökohale, oma esimesse lahingusse. Seal nad siis on ja nendele ei maksa enam loota. Ja ikka tõmbavad nad sind oma mängu.” (lk 333)

Tiit Hennoste iseloomustus viimasele loole raamatu järelsõnast: „Tavaline keskklassi pere, võiks öelda, edukad konformistid ja pragmaatikud. Ratsionalistid-füüsikud, mitte lüürikud. Tehnikaharidusega tallinlased, mitte ülikoolist läbi imbunud Tartu vaimu kandjad. See on lugu pealispinnal korralikust perest, kelle pinna all köeb. Nööbikeerutamist mängiv poeg, kes otsib fantaasias võimu naiste üle. Väikekodanlik pereema, kes on alla surunud oma romantilised maailmad. Aga loo emotsionaalses keskmes on tegelikult isa, tema mälu ja mälestused, tema afektid ja õudused. Ja see on lugu sellest, kuidas elu toob majja tüdruku, kelle saatuseks on lõhkuda pealispindne rahu, mõistuslik elukorraldus ja hävitada kogu see maailm.” (lk 379)

Teised arvavad:

Nopped raamatutest
Filmist  „Tühirand“
Mati Undi teoste analüüs ning nendes avalduvad paralleelid Roland Barthes´i seisukohtadega.  
Kronotoop
Tühirand – kas moodsa ajastu piibel?

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/02/2012 in mati unt

 

Sildid: , , ,

Mati Unt “Räägivad ja vaikivad”

Mati Unt Räägivad. Väiksesed repliigid. Vaimude tund Jannseni tänaval. Kuuvarjutus. Tõlkis. Vaikimisest.(Eesti Raamat, 1986)

Annotatsioon raamatus: Käesolevasse proosavalimikku on koondatud autori viimaste aastate loomingut. Vormiuuenduslik ”Räägivad” ning ”Kuuvarjutus” ilmusid 1984.a vastavalt ”Loomingu Raamatukogu” ning ajakirja ”Looming” vahendusel, lühiproosa-killud on assotsiatiivsed mõttekatked argielu teemadel, ”Vaimude tund…” kujutab näidendivormis ajatransformatsiooni L.Koidula ja A.Kallase võimalikust kohtumisest.

 

Tsitaadid raamatust:

“Räägivad”
” Eerika mees: Eerika loeb üldse liiga palju. Ausalt öeldes ei mõju see talle hästi. Ma saaks aru, kui kirjanike hulgas oleks natuke rohkem vaimselt terveid inimesi. Siis poleks midagi. Aga neil on mingi eriline lõbu oma isiklikele õnnetustele ja pisihädadele anda kosmiline mastaap. Tahan olla loomulik, terve, ükskõik mis sõnad veel – tubli, hea… saate isegi aru, aga nad veenavad mind iga päev, et see pole võimalik. Kui ma lähen raamatukokku, tunnen õhus midagi pahelist. Kuulen palavikulisis sosinaid ja paheliste sireenide üminat. Täitsa hea on hingata, kui jälle värske õhu käes olen! Ärge mõistke mind valesti. Kirjandus on väga tore asi, kui elu sujub, nagu sujuma peab. Aga kriisiolukorras saada aru, missugune jama ta tegelikult on. Siis temast tuge ei leia.” (lk 56-57)

“Asedirektor: ”Meie siin põhjamaadel ei joo mõnust ega elurõõmust, me ei naudi joomise protsessi õdusust ega vaimukat vestlust, nagu ehk romaani maades. Meil on pikad ja pimedad talved, majade ümber ulub tuisk. Me tahame seda unustada. See on meie rassile omane. Näete, siin kirjutab üks soome alkohoolik: Our drinking habits are heavy and rooted  deep in our melancholy history. We drink not so often, but  we drink to get drunk, and…”” (lk 60)

“Väikesed repliigid”
“Pärastlõuna Põhja-Tartumaal: “Lumi on ebaloomulik asi ja ma ei saa aru, miks me elame kohas, kus sajab lund. Meie esivanemad oleksid võinud valida koha, kus keskkonna temperatuur pole keha temperatuurist oluliselt madalam. Me oleksime võinud asuda kõrbesse, sest liiv ei sula. Ta pole illusoorne nagu lumi. Liivast linnad püsivad kauem kui lumelinnad. ” (Lk 78)

“Kuuvarjutus”
”Kord magan selili, kord kõhuli, siis jälle selili. Mõnikord küljeli.
Niisugune on see inimese elu.
Nad lasevad end kellast petta. See liigub, ja nemad arvavad, et muugi liigub. Tegelikult liigub ainult kell. Täpsemalt: hammasrattad tema sees. Erinevad kellavabrikud, erinevad hammasrattad, aga ühesugune aeg.” (Lk 142)

”Tekkis tunne, et heinaaeg on käes. Nii see kord juba on, pole midagi teha. Suvel tahaks suusatada, talvel marju korjata, aga meile on peale surutud nagu mingi nõiaring: kevadel ujuta laevukesi, suvel võta loogu, sügisel kartuleid, talvel otsi kasukas välja. Niisiis olemegi selle kuradi aastaaegade vaheldumise orjad, meie kõik.” (Lk 147)

”Siis jutustas mu mees, et temal oli poisikesena olnud armuvahekorrast õige iseäralik kujutlus: isa paneb sperma preservatiivi sisse ja ulatab selle häbelikul ilmel emale. See toimub köögi ja elutoa vahelisel uksel. ” (Lk 169)

“Tõlkis”
”Tema teine abielu ei kujunenud püsivaks. Ta käis käest kätte, kuid mitte alla. ” (Lk 200)

”Vaikimisest”
” Ja ongi parem, et nad ei räägi, ütles ta otsustavalt. Kui kohtame neid tänaval, trammides, restoranides, on alati kerge hirm, et teevad suu lahti. Juba esimene sõna võib kogumulje rikkuda. /—/ Nende tõeline väliskuju on meie eest pidevalt varjatud, sest nad on riides. /—/ Ja inimene ei maskeeri end mitte ainult väliselt. Kogu tema käitumine on vaos hoitud, mõtted kolba varjus./—/Kokkuvõtteks: ei meie tea, mis nad seal tänaval, trammis või restoranis mõtlevad./–/ Niisiis, mõtelgu mis nad tahavad, peaasi et vaikivad.” (Lk 202)

”Õnneks, jah, nad vaikivad. Võime rahulikult kuulata biitmuusikat, linnamüra, oma käekella tiksumist./—/ Õnneks on nad leidnud endale rääkimist asendavaid tegevusi. Restoranis nad muidugi söövad, ühesõnaga, suu on putru täis, bussis torgivad keeleotsaga hambaauku, tänaval on tegemist orienteerumise ja liikluse jälgimisega. Lõppude lõpuks on ka neid, kes endale ausalt tunnistavad, et neil pole midagi öelda. Mõned vaikivad solvumisest, kes pikemat, kes lühemat aega. Mõned soovivad salapäraseks jääda. Ka Andre Maurois on arvanud, et noormees ei muutu naeruväärseks, kui ta salongis terve õhtu vaikib – tingimusel, et ta ütleb ainult ühe fraasi, mis on elegantne. Mõni arvab, et ta siseelu on piisavalt intensiivne ja ta ei taha seda teistega jagada, otse välja öeldes: ei taha heita pärleid sigade ette./—/… inimene on tihti lihtsalt tagasihoidlik. Ta sees sünnib igasugu vaimukusi. Aga kesk tunnustatud vaimutsejaid ei julge too inimene oma fraasidega välja tulla. Ta seltskondlik positsioon on madalam kui kaasvestlejatel või ei taha ta teistelt säramisrõõmu ära võtta. /–/ Vahel aga ei leia inimene partnerit. Ta pulbitseb, kuid on üksi. Siis peab ta sisemonolooge, laob kõik välja. Ja kui lõpuks kohtab inimest, kellele need sõnad olid mõeldud, siis on tekst juba ”ära tarvitatud”, inimene on end kaudselt välja reageerinud, ja nüüd ta vaikib. /—/ Me jääme tummaks suure õnnetuse, suure armastuse, üldse igasuguse väga suure asja ees.” (Lk 203-204)

”Ometi ei taha ma öelda, jätkas ta, et vaikimine segaks elementaarset, inimlikku suhtlemist. /—/ Raamatud vaikivad, aga mis sellest – me saame ikkagi teada, mis seal sees on. /—/ Ja lõppude lõpuks on olemas ka vaikiv põlgus, tumm meeleheide, me kõik oleme ”kuulnud” tumma karjet, meid on haaranud vaikne valu, me oleme käitunud tasa ja targu, armastanud Tiiut, kes on tasane ja helde, ja oleme teinud vaikivaid kokkuleppeid.”( Lk 204-205)

”Peaksime vähemalt selle poole püüdma, et räägime vajaduse korral. Ärme räägime igasugust jama. Keeleline kommunikatsioon viib sõdade ja perekonnatülideni. Nii et hoiame tagasi. Täielikku vaikust soovida oleks utoopia.” (Lk 205)

Lavastus “Räägivad”
Kuuldemäng “Räägivad”

Räägivad ja Kuuvarjutus sisalduvad ka Mati Undi Kogutud teoste 4.osas

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/10/2011 in loetud teosed, mati unt

 

Sildid: , , , , ,