RSS

Category Archives: meelis friedenthal

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

inglitekeelMeelis Friedenthal „Inglite keel“
Varrak, 2016

Tutvustus: Ootamatult on välja ilmunud aastaid tagasi kahtlastel asjaoludel kaduma läinud arhiiv. Paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni kogu sisaldab varauusaegsete vesimärkidega paberilehti ja üht kummalist 17. sajandist pärit raamatut, mida on näinud vaid loetud silmapaarid. 
Nimetus kolkakülas asuvas majapidamises, kuhu ajaloolased Joonas ja Siim kastidele järele lähevad, võtab neid vastu pealetükkiv vanakraamikaupmehest torupillimängija. Erinevate seoste jada tuletab Joonasele meelde, et üks veider torupillimängija on ta elust vilksamisi varemgi läbi astunud. Siis, kui ta aastaid tagasi tudengipõlves kohtus Mirjamiga. Mingeid hämaraid seoseid pidi on kõik need kohtumised seotud Aaronite elutööga. Oma uurimistöö käigus avastasid nad ajaloohämarusest asju, mis oleksidki võinud saladuseks jääda. 
2013. aastal romaaniga „Mesilased” Euroopa kirjandusauhinna pälvinud Meelis Friedenthali uus romaan „Inglite keel” põimib kokku paeluva põneviku, tundliku armastusloo ja mõtlema ärgitavad filosoofilised arutlused. Oskuslikult üles ehitatud struktuuriga romaan viib lugeja nii tänapäeva kui ka 17. sajandi Tartusse, vahepeatustega 1980. ja 1990. aastates, sekka põiked Saksamaale. Friedenthali romaan „Mesilased” on tõlgitud läti, hollandi, itaalia ja tšehhi keelde. 

Põnev ja huvitav lugemine.

„Ükskõik kui hästi mingit seltskonda tunda, alati on hiljem saabunul ebalev kahtlus, et ta ei kuulu tegelikult siia. Inimesed koonduvad kiiresti, loovad nähtamatud suhtevektorid, keegi tõuseb esile rääkijaks, keegi jääb kuulajaks. Selline kooslus on üllatavalt stabiilne ja loomult välistav, näod ja varbad keeratakse üksteise poole ja kellelgi uuel nõuab tekkinud moodustisse sissetungimine sotsiaalset küpsust – aga seda polnud Joonasel tegelikult kunagi olnud.“ (lk 13)

„Aga igasugune asi võib muutuda märgiks ja omandada tähenduse – kas tähendus ka reaalselt eksisteerib, sõltub vaid tõlgendada püüdvast inimesest, sellest, kas on kedagi, kes tahab näha tähendust, tahab hakata märki tõlgendama. Avastada saladust.“ (lk123)

„Pikk ja ühtlane marssimine on kuidagi seestav, mõõdetud rappumine, üks-kaks. Mõte hakkab uitama, tekib meeleolu, justkui oleksid omalaadse mulli sees. Aeg liigub aelgaselt, nagu lapsepõlves. Mingil põhjusel annab igasugune tegevus inimesele kodu, ta hakkab seal sees elama ja ennast kindlalt tundma. Ainult ootamine, ühe koha peal tegevusetult istumine teeb võõraks. Selle pärast oligi alati rongiga või bussiga sõites õõnes ja üksik tunne, eesmärk oli küll olemas, aga tegevusetuse tühjus teeb rahutuks. Ilmselt samal põhjusel inimesed raudteejaamades alati suitsetasid või katsusid kangekaelselt lugeda, vähemalt midagigi teha, kodu leida.“ (lk 134)

„… lapsena on saladus. Lapsena oled sa nagu Jumal, sest sinu üks päev on nagu tuhat aastat, hommiku ja õhtu vahel on kogu maailma loomine. Asjad, väikesed asjad, on kõik saladus, nende taga on arcana arcanissima. Võimalusi on nii palju…. Aga siis hing puitub, saladus kaob. Praegu aga on minu aasta nagu üks päev, korraks pilgutad silmi, ja see on juba möödas, pole millegi üle imestada ega midagiinglitekeel enam tähele panna, kõik on läbi tuhnitud. Aeg kaob, tempus fugit, tempus vincit, tempus devorat.“ (lk 147)

„… tegelikkuses puudub selline mõõdutunne nagu kirjanduses. Ainult kirjanduses peab arvestama sündmuste loogikat ja head maitset, sündmused võisid täiesti juhuslikult, põhjuseta puntrasse koonduda, nii et need vägisi näisid tähenduslikud, tundus, et neis on sümboolset jõudu midagi öelda, väljendada mingite asjade põhiolemust, midagi, mis seisab tegelikkuse all, hypokeimenon’i. „ (lk 176)

Lugemissoovituse blog
Kirjanduslik päevaraamat

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in loetud teosed, meelis friedenthal

 

Sildid: , , ,

Meelis Friedenthal „Mesilased“

mesilasedMeelis Friedenthal „Mesilased“
Varrak, 2012

Tutvustus: Romaani „Mesilased” sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.
Meelis Friedenthali esikromaan „Kuldne aeg” pälvis 2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha.

xxx

„Kui palju tuleb ette, et just seesama saabas, mis kive kulutab, võtab inimese juhtimise üle ja annab talle lõpuks suuna. Hakkab hõõruma, ja selle asemel et kõndida, lonkad sa vaevaliselt, või oled hoopis jalga pannud liiga pidulikud kingad ning seega ei tihka sa minna läbi porilompide, või vastupidi, kui sõdurisaabastes ei ole hea toon ilmuda ooperisse. Ühest küljest nagu inimene ise planeeriks, aga siis, mingil hetkel, võtavad jalanõud juhtimise üle ja lähevad sinna, kuhu neil on nõu minna. Kuhu nende loomus neid kohe algusest peale juhatab, ning nende kandjal ei jää muud üle kui nõustuda. Sõdurid lähevad sõtta, talupojad põllule, surm ootab neid mõlemal pool.“ (lk 73)

Sirp
Südamelähedaselt
Sehkendaja
Lugemissoovituse blog

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/08/2014 in meelis friedenthal

 

Sildid: , , ,