RSS

Category Archives: michel houellebecq

Michel Houellebecq „Alistumine“

alistumineMichel Houellebecq „Alistumine“
Varrak, 2016

Tutvustus: Michel Houellebecqi kuues romaan „Alistumine“ ilmus 2015. aasta alguses ja põhjustas Prantsusmaal palju poleemikat islamiga seotud küsimuste provokatiivse käsitlemise tõttu. Lähituleviku düstoopiaks nimetatud romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. 
Romaani peategelane on keskealine ja üksildane Sorbonne’i ülikooli professor, dekadendist kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija François, kelle elu on intellektuaalses plaanis ummikus ja ka armastus näib olevat talle selja keeranud. Huysmans pöördus hilises keskeas kristlusesse ja leidis seeläbi meelerahu. Kas suudab islam vaigistada eksistentsiaalseid änge, millega seisab 21. sajandi esimesel poolel silmitsi keskealine Euroopa mees François?

Intrigeeriv teema ja teadmine, et teose ilmumine suurt meediakära tekitanud, ilmselt tõstsid ootused kõrgemale kui vaja. Raamatu alguse osa meeldis rohkem, aga siis kuidagi hoog vaibus. Ei ole parim tema teostest, aga  huvitav lugemine siiski.

„Samamoodi nagu kirjandus, võib ka muusika vapustada, pakkuda emotsionaalset elamust, tekitada sügavat kurbust või ekstaasi; samamoodi nagu kirjandus, võib ka maalikunst hämmastada, panna maailma uue pilguga nägema. Kuid üksnes kirjandus suudab teis tekitada tunde, et olete kontaktis teise inimvaimuga, selle vaimuga tervikuna, kõigi tema nõrkuste  ja kogu suurusega, kõigi tema piiride, väikluse, kinnisideede ja uskumustega; kõige sellega , mis teda liigutab, huvitab, erutab või temas vastikust äratab. Üksnes kirjandus võimaldab teil atuda kontakti surnud inimese vaimuga, ja seda otsesemal, täielikumal ja sügavamal moel, kui suuaks isegi vestlus sõbraga – kui sügav või pikaajaline ka ei oleks sõprus, mitte kunagi ei avata end vestluses nii täielikult kui tühja paberilehe ees, tundmatu adressaadi poole pöördudes.“ (lk 6)

Rabarberibulvar
Müürileht
Sirp
Kultuuritarbija60+
Marcalt maailmale

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Michel Houellebecq „Platvorm“

platvormMichel Houellebecq „Platvorm“
Varrak 2016

Tutvustus: Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.
Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki „ametliku” tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis romaaniga „Kaart ja territoorium” Prantsusmaa prestiižikaima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas populaarseks juba oma esimeste proosateostega „Võitlusvälja laienemine” ja „Elementaarosakesed”.

xxx

„Mu isa suri aasta eest. Ma ei usu sellesse teooriasse, mille kohaselt inimene saab päriselt täiskasvanuks siis, kui surevad tema vanemad; inimene ei saa iialgi päriselt täiskasvanuks.“ (lk 7)

„Just suhtes teisega saada teadlikuks iseendast; just see muudabki suhte teisega väljakannatamatuks.“ (lk 65)

„Lugemata elada on ohtlik, siis peab leppima eluga, see aga võib tähendada, et pead riskima.“ (lk 68)

„me loome mälestusi, et surmahetkel vähem üksi olla.“ (lk 91)

„Inimene harjub eraldatuse ja sõltumatusega ära; see ei ole tingimata hea harjumus.“ (lk 133)

„Vale on väita, et inimesed on unikaalsed, et igaüks neist kannab endas mingit kordumatut isikupära. Enamasti püütakse asjata eristada individuaalseid elusaatusi või iseloome. Kokkuvõttes pole inimolendi ainulaadsus midagi muud kui tühjalt kõmisev absurd. Schopenhauer kirjutab kusagil, et me mäletame omaenda elu pisut paremini kui mõnd ammu loetud romaani. Jah, nii see ongi: ainult õige pisut paremini.“ (lk  134)

Marcalt maailmale

Maemaailm

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Michel Houellebecq „Saare võimalikkus“

saare võimalikkusMichel Houellebecq „Saare võimalikkus“
Varrak, 2015
Moodne aeg

Tutvustus: „Saare võimalikkus” on ühe tänapäeva tuntuima Prantsuse autori Michel Houellebecqi omamoodi hoiatusromaan ja antiutoopia. Selle peategelane on 21. sajandi algupoolel elav prantslane Daniel, kes on populaarne koomik. Elukunstnikuna ta paraku sama edukas ei ole. Moodsas Lääne ühiskonnas, kus individualism ja egoism on saavutanud haripunkti, on inimesed minetanud oskuse armastada ja seetõttu kaotanud võimaluse hingeliseks tasakaaluks. Romaan koosneb Danieli päeviku sissekannetest ja tema kloonide kommentaaridest nendele sissekannetele kahe tuhande aasta kaugusest tulevikust. Nimelt on geenitehnoloogia areng teinud võimalikuks, et „esiisa” geneetiline informatsioon kantakse üle tema nooremasse kehasse ja nii saab inimene jätkata eksistentsi üha uutes inkarnatsioonides. Lõpuks ometi on saavutatud surematus. Kas koos sellega ka õnn, on juba omaette küsimus.

Katked

„Minu praegune inkarnatsioon käib alla; vaevalt et see enam kaua vastu peab. Ma tean, et oma järgmises inkarnatsioonis leian ma taas eest oma kaaslase, väikese koera Foxi.
Koera selts mõjub hästi seetõttu, et koera on võimalik õnnelikuks teha: tal on nii lihtsad soovid, tema ego on nii piiratud. Võimalik, et kunagi varasemal ajal olid naised sarnases olukorras – umbes nagu koduloomad. Kahtlemata peitus ühises toimimises omamoodi kodune õnn, mida meie ei suuda enam mõista; kahtlemata pakkus rahuldust moodustada toimiv ja adekvaatne kooslus, mis suutis täita tagasihoidlike kohustuste jada – ja kordudes moodustasid need kohustused tagasihoidlike päevade jada. Kõik see on kadunud, nagu ka kohustuste jada; meil pole enam kindlaid eesmärke; me ei tunne inimlikke rõõme, ka inimlikud kurbused ei suuda meid puudutada. Meie ööd ei võbele enam hirmus ega ekstaasis; ometi me elame, me läheme läbi elu rõõmutult ja salapärata, aeg näib meile lühike.“ (lk 7)

„Lõppkokkuvõttes on kõige suurem tulu, mis tõuseb koomikuametist ja üldisemas plaanis humoristlikust eluhoiakust, see, et võib täiesti karistamatult käituda nagu viimane kaabakas ja oma nurjatusest koguni kasu lõigata, seda nii seksuaalses kui majanduslikus mõttes, ja seda kõigi üleüldisel heakskiidul.“ (lk 16)

“Kui seksuaalsus kaob, ilmub nähtavale teise keha, ja see kohalolu on kergelt vaenulik; on hääled, liigutused, lõhnad; paljas tõsiasi, et on olemas keha, mida ei saa enam puudutada ega ühenduse kaudu pühitseda, muutub vähehaaval häirivaks; kõik see on paraku üldteada. Erootika kadumisele järgneb alati üsna peatselt ka helluse kadumine. Ei ole olemas mingeid puhastunud suhteid, mingit ülemat hingede sidet, mitte midagi sellesarnast, mitte sinnapoolegi. Kui füüsiline armastus kaob, kaob kõik; üksteisele järgnevaid päevi hakkab täitma morn pinnapealne ärritus. Ja füüsilise armastuse koha pealt polnud mul vähimaidki illusioone. Noorus, ilu, jõud – füüsilise armastuse kriteeriumid on täpselt samad mis natsismil.“ (lk 52-53)

“Esimeses elupooles mõistetakse õnne alles siis, kui ollakse sellest ilma jäänud. Järgmisena tuleb selline iga, teine eluperiood, kui teatakse juba esimesest hetkest peale, et lõpuks saab õnn paratamatult otsa. Belle’iga kohtudes ma taipasin, et minu elus on alanud see teine periood. Taipasin ka seda, et ma polnud veel kolmandas etapis, see tähendab tõelise vanaduse perioodis, kus teadmine õnne kaotamisest välistab juba ette selle kogemise.” (lk 129)

“Kui mees on kellestki siiralt sisse võetud, siis on ainus võimalus ellu jääda oma tundeid armastatud naise eest varjata, teeselda igal võimalusel kerget ükskõiksust. Milline kurbus on peidus selles lihtsas tõdemuses! milline meestevastane süüdistus…! Ometi polnud mulle kordagi pähe tulnud seda reeglit kahtluse alla seada või arvata, et see minu kohta ei käi: armastus teeb nõrgaks, ja see, kes on kahest nõrgem, surutakse alla, piinatakse ja tapetakse lõpuks selle poolt, kes surub alla, piinab ja tapab, ilma et ta midagi halba kavatseks, ilma et ta sellest isegi naudingut tunneks – tal on täiesti ükskõik; just seda nimetavadki inimesed tavaliselt armastuseks.” (lk 141)

“Armastust on lihtne defineerida, aga tegelikkuses esineb seda harva – olendite seerias. Koerte kaudu me avaldame austust armastusele, selle võimalikkusele. Mida muud on koer kui armastamise masin? Talle näidatakse ühte inimolendit ja antakse missioon teda armastada – ja olgu too kui tahes armetu, perversne, äbarik või loll, koer armastab teda. See iseloomujoon oli vanast rassist inimolendite silmis nii üllatav, nii jahmatav, et enamik neist – selles langevad kõik tunnistused kokku – hakkas oma koera ka vastu armastama. Koer oli seega treeniva funktsiooniga armastamise masin – ometi oli see efektiivne üksnes suhtes koertega ega laienenud kunagi teistele inimestele.” (lk143)

“Nad mitte üksnes ei moodustanud imekaunist paari, vaid näisid olevat siiralt armunud. Nad olid alles selles lummatuse etapis, kui avastatakse teise maailma, kui tuntakse vajadust vaimustuda sellest, mis teist vaimustab, tunda lõbu sellest, mis teist lõbustab, jagada seda, mis teise meelt lahutab, teda rõõmustab või nördima paneb. Tütarlaps vaatas noormeest õrna imetlusega nagu naine, kes teab, et teda on välja valitud, kes tunneb sellest rõõmu, kes ei ole veel päriselt harjunud mõttega, et tema kõrval on kaaslane, mees tema isiklikuks tarbeks, ja kes mõtleb endamisi, et tulevik on imeilus.” (192)

Loterii
ERR
Vikerkaar

41ifaGggc1L._SY344_BO1,204,203,200_97807538211839782290069905Houellebecqindex

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/12/2015 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Michel Houellebecq “ Kaart ja territoorium”

12025Michel Houellebecq “ Kaart ja territoorium”
Varrak, 2013
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Kas maailma saab kunstis või mõnel muul viisil kokku võtta? Mis on kunsti ülesanne? Kas kunstil on ülesanne? Kas kunstnik peabki seisma maailmast ja elust nii kaugel, et lõpuks jääb tema ainsaks vestluskaaslaseks naksuv veeboiler? Kas isa ja poja vahel saab olla lähedust? Kas mehe ja naise vahel saab olla lähedust? Kas kahe inimese vahel saab üleüldse olla lähedust? Kas inimene teeb tööd raha pärast? Kas kurjategija teeb kurja millegi muu kui raha pärast? Kas tööstusajastu on läbi saamas? Või ongi see juba lõppenud? Kas pärast seda tuleb veel midagi? Mis jääb inimesest alles? Mis jääb inimese tehtust alles? Kas jääb midagi? Kas neile küsimustele saab, kas neile tuleks vastata? Öeldud on, et selles romaanis kõneleb küps ja rahunenud Houellebecq. Vahel isegi, et väsinud Houellebecq. Kuid ikka lisatakse, et ometi on ta niisama selge ja terav nagu alati. Eesti keeles on varem ilmunud Houellebecqi romaanid „Võitlusvälja laienemine“ ja „Elementaarosakesed“.

Nagu ka eelnevalt loetud O.Lutsu Paunvere lugudesse oli autor ennast tegelasena sisse pannud, nii on ka Houellebecq käesolevasse teosesse ennast sisse kirjutanud, ja kuidas veel! Kui aga Luts esines üsna kõrvalise tegelasena oma raamatutes, siis Houellebecq oma teoses kandvamas rollis. Lisaks esineb raamatus tegelasena veel teinegi tuntud kirjanik – Frédéric Beigbeder. Raamat meeldis.

 

Katkeid:

“Inimene võib väga hästi aastate kaupa üksinduses tööd teha, ja õieti ainult nii üldse tööd teha saabki; aga alati jõuab kätte hetk, kui tekib vajadus oma tööd maailmale näidata, ja mitte niivõrd selleks, et maailmalt mingit  hinnangut saada, kuivõrd selleks, et iseendale kinnitada: see töö on olemas ja ka sa ise oled olemas. Sotsiaalse liigi puhul on individuaalsus pelgalt üürike fiktsioon.” (lk 121)

“Romaani on võimatu kirjutada, oli Houellenbecq talle eelmisel õhtul öelnud, täpselt samadel põhjustel, miks ka elada on lihtsalt võimatu: kuhjuvate raskuste tõttu. Ja kõiksugu vabaduseteooriad, Gide’ist Sartre’ini, pole midagi muud kui amoraalne jauramine, mille on välja mõelnud vastutustundetud vallalised. Nagu mina, oli ta kolmanda tšiili veini kallale asudes lisanud.” (lk 173)

Teised arvavad:110605la-carte-et-le-territoire9782806210913_p0_v1_s260x420la-carte-et-le-territoire-michel-houellebecq-1the-map-and-the-territory3

Jaan Martinson
Looming
Intervjuu tõlkijaga
Sirp
Maalehe raamatublogi
Sehkendamine
Südamelähedaselt
Palamuse raamatukogu
Lääne-Viru keskraamatukogula-carte-et-le-territoire-michel-houellecbecqmap-territory-houellebecq4the-map-and-the-territoryThe-Map-and-the-Territory2
Katkend raamatust

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/11/2013 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , , ,

Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”

Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”
Varrak, 2008
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Michel Houellebecq (sünd. 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerides 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“, mille tõlge ilmus Varrakus 2005. aastal, kujutab „Elementaarosakesed“ (1998) endast Houellebecqi läbilöögiromaani, mida on tänaseks tõlgitud paarikümnesse keelde ja mis on linastunud ka kinolinal. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast:  Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.

Olin väga pikalt plaaninud seda raamatut lugeda. Raamat osutus veidi teistsuguseks kui ootasin. Autorilt olin varem lugenud tema esimest teost ”Võitlusvälja laienemine”, mis mulle meeldis. ”Elementaarosakesed” oli oma kandva idee poolest üsna samasse auku – eks ta kõik üks üksikute inimeste masendav maailm ole. Aga tuleb tunnistada, et seda raamatut oli veidi raskem lugeda.

Katkeid raamatust:

“Tolles noores poisis oli olnud midagi väga puhast ja õrna, igasugusest seksuaalsusest ja erootikatarbimisest puutumatut. Oli lihtsalt iha puudutada armastavat keha ja tunda armastavate käte embust. Õrnus on vanem kui võrgutamine, seepärast ongi nii raske lootust kaotada.” (lk 43)

“Üksi vananevatele meestele pole vaja üldsegi nii palju kaasa tunda kui samas olukorras naistele. Mehed joovad halba veini, jäävad magama ja nende suu haiseb; siis nad ärkavad üles ja hakkavad otsast pihta; nad surevad üsna noorelt ära. Naised võtavad rahusteid, teevad joogat, käivad psühholoogide juures; nad elavad väga vanaks ja kannatavad rängalt. Nad müüvad oma nõrgaks jäänud ja inetuks läinud keha; nad teavad seda ja kannatavad selle pärast. Ja ometi ei jäta nad järele, sest nad ei suuda armastuse otsimisest loobuda. Nad jäävad kuni lõpuni selle illusiooni ohvriks. Teatavast vanusest peale on naisel küll alati võimalik ennast mõne munni vastu hõõruda; aga teda ei armasta enam kunagi mitte keegi, Mehed lihtsalt on niisugune ja kogu lugu.” (lk 115-116)

“Oma elu hetkesündmusi kaaludes kõigume me pidevalt juhusesse uskumise ja paratamatu ettemääratuse vahel. Ent niipea kui tegemist on minevikuga, pole meil enam mingit kahtlust: meile tundub, et kõik läks nii, nagu see pidigi tõepoolest minema. ” (lk 148)

“Enamik naisi on teismeeas väga erutatud, nad on väga huvitatud poistest ja seksist; aga siis nad vähehaaval väsivad, neil ei ole enam erilist tahtmist jalgu laiali ega tagumikku kuulekalt uurakile ajada; nad otsivad õrna suhet, mida nad ei leia, kirge, mida nad ise ka ei suuda õieti tunda; siis algavadki neil rasked aastad.” (lk 194)

“Iha ja nauding kui kultuurilised, antropoloogilised, teisesed nähtused ei aita seksuaalsust peaaegu üldse seletada; kaugel sellest, et need oleksid määravad tegurid – vastupidi, need on igas mõttes sotsiaalselt määratud. Romantikale ja armastusele tuginevas monogaamses süsteemis võib nendeni jõuda üksnes armastatud olendi vahendusel, kes on põhimõtteliselt üks ja ainus. Liberaalses ühiskonnas, kus elasid Bruno ja Christiane, pakkus ametlik kultuur (reklaam, ajakirjad, ühiskondlikud ja tervishoiuasutused) välja seiklusel põhineva seksuaalelu mudeli: säärases süsteemis ilmnevad iha ja nauding võrgutamisprotsessi tulemusel, mille puhul tõstetakse esile uudsust, kirge ja individuaalset loovust (samu omadusi nõutakse muuseas ka töötajatelt nende ametialase tegevuse raames). ” (lk 202)

“Me suhtleme inimestega aastaid, vahel ka aastakümneid, ja tasapisi tekib harjumus vältida isiklikke küsimusi ja tõesti olulisi teemasid; aga me säilitame lootuse, et kunagi hiljem, soodsamas olukorras saame just nimelt nende küsimuste, nende teemade juurde asuda; määramatuks ajaks edasi lükatud inimlikuma ja terviklikuma suhte perspektiiv ei hääbu iialgi täielikult, lihtsalt seetõttu, et ükski inimsuhe ei mahu lõplikult kitsastesse ja muutumatutesse raamidesse. Niisiis säilib “ehtsa ja sügava” suhte perspektiiv; see säilib aastaid, vahel ka aastakümneid, kuni mingi lõplik ja brutaalne (enamasti surma valdkonda kuuluv) sündmus näitab, et on hilja, et ka see “ehtne ja sügav” suhe , mille kujutlust me endas kandsime, ei saa teoks suuremal määral kui mõni teine.” (lk 222)

“Annabelle’i teismeeast oli möödunud kakskümmend viis aastat, ning kui uskuda küsitlusi ja ajakirjandust, siis olid asjad väga palju muutunud. Tänapäeva tüdrukud olid teadlikumad ja ratsionaalsemad. Nad muretsesid ennekõike hea hariduse pärast, püüdsid ennekõike tagada endale väärika tööalase tuleviku. Poistega väljaskäimine oli neile lihtsalt vaba aja veetmise viis, meelelahutus, mis ühendas enam-vähem võrdsetes osades seksuaalse naudingu ja nartsissistliku rahulduse. Järgmisena püüdsid nad sõlmida mõistliku abielu, mis põhineks abikaasade sotsiaalsete ja ametialaste positsioonide vastavusel ning teatud määral ka ühisel maitsel. Muidugi mõista jätsid nad ennast sel kombel ilma kõigist õnnelikuks saamise võimalustest – kuna need on lahutamatult seotud mõistuse praktilise kasutamisega kokkusobimatute ühtesulamisel põhinevate regressivsete seisunditega -, kuid nii lootsid nad pääseda sentimentaalsetest ja moraalsetest kannatustest, mis olid piinanud nende eelkäijaid. See lootus kustus muide üsna kiiresti; kirepiinade kadumine tegi tee vabaks tüdimusele, tühjusetundele ning ängistavale vananemise ja surma ootusele. ” (lk 233-234)

Teised arvavad:

Ekspress 
EPL
veel üks EPLis
Postimees
Sirp
Õhtuleht
Avaldatud mõtted
Sehkendamine
Südamelähedaselt

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/10/2012 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , , ,

Michel Houellebecq „Võitlusvälja laienemine”

Kirjastaja kirjutab: Michel Houellebecq on üks tänapäeva tuntumaid prantsuse kirjanikke maailmas, seda nii oma romaanide kui radikaalsete sõnavõttude tõttu ajakirjanduses. Alustanud luuletajana, saavutas ta kuulsuse siiski romaanikirjanikuna. 1994. aastal ilmunud “Võitlusvälja laienemine” on tema esimene romaan, mis pälvis kohe laialdast tähelepanu. Raamat jutustab üksildasest arvutispetsialistist Pariisis, kellel pole ei sõpru ega kallimat. Tema suhteliselt trööstitu ja rutiinse igapäevaelu kirjeldused vahelduvad vaimukate ja teravmeelsete mõtisklustega tänapäeva moodsa elulaadi üle, mis näib soodustavat, et selliseid üksikuid, frustreeritud ja õnneks võimetuid inimesi sünnib aina rohkem. Režisöör Philippe Harel on koostöös Houellebecqiga “Võitlusvälja laienemise” järgi teinud ka menuka filmi. Varrak, 2005. Sari “Moodne aeg”

Katkeid raamatust:

„Otse meie silme all läheb maailm aina ühetaolisemaks; telekommunikatsioonivahendid arenevad kiiresti; korterite sisustusse ilmub üha uuemat tehnikat. Inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu. Ja vähehaaval ilmub nähtavale surma pale kogu oma ilus. Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore.” (lk 15)

„Ma ei kohtunud Jean –Yves Frehaut´ga enam kunagi; ja muide, miks ma oleksingi pidanud temaga kokku saama? Tegelikult polnud me kunagi tõeliselt sõbrustanud. Nagunii juhtub tänapäeval harva, et saadakse jälle kokku, isegi kui suhted on alguses olnud innukad. Mõnikord vahetatakse kiirustades paar sõna, räägitakse veidi üldiselt elust-olust; mõnikord leiab aset füüsiline lähenemine. Iseenesest mõista vahetatakse telefoninumbreid, tavaliselt siiski ei helistata. Ja isegi kui helistatakse ja kohtutakse, asendub esialgne entusiasm kiiresti purunenud illusioonide ja pettumusega.” (lk 34)

„See inimsuhete järkjärguline kadumine tekitab romaanikunstile teatud probleeme. Kuidas on veel võimalik jutustada kuumadest, aastaid kestvatest kirgedest, mille järelkajad puudutavad koguni mitut põlvkonda? Tänapäeval on asi „Vihurimäest” väga kaugel, leebelt öeldes. Romaani vorm ei sobi ükskõiksuse ja eimiski kirjeldamiseks; on tarvis välja mõelda lamedam, napisõnalisem ja süngem väljendusviis.” (lk 34)

„…meie ühiskondades kujutab seks endast kõige ehtsamal kujul omaette diferentseerimissüsteemi, mis on täiesti sõltumatu rahast; samas töötab see süsteem vähemalt niisama halastamatult. Kahe süsteemi mõjud on muuseas täpselt ühesugused. Täpselt nagu äärmuslik majanduslik liberalism toob ka seksuaalne liberalism analoogsetel põhjustel kaasa absoluutse vaesumise. Mõned armatsevad iga päev; teised viis-kuus korda elus või mitte kordagi. Mõned magavad kümnete naistega, teised mitte ühegagi. Seda nimetatakse „turuseaduseks”. Majandussüsteemis, kus vallandamine on keelatud, õnnestub igaühel endale mingi koht leida. Seksuaalsüsteemis, kus abielurikkumine on keelatud, leiab igaüks endale voodikaaslase. Absoluutselt vabas majandussüsteemis koondavad mõned enda kätte tähelepanuväärsed rikkused; teised mädanevad tööpuuduses ja viletuses. Absoluutselt vabas seksuaalsüsteemis on mõnel mitmekesine ja erutav seksuaalelu; teiste osaks jääb masturbeerimine ja üksindus. Liberaalne majandus tähendab võitlusvälja laienemist, selle laienemist igasse vanuse- ja ühiskonnaklassi. Niisamuti tähendab seksuaalne liberalism võitlusvälja  laienemist, selle laienemist igasse vanuse- ja ühiskonnaklassi. /–/ Mõned inimesed on mõlemas edukad; teised kaotavad mõlemas. Firmad võistlevad mõningate noorte ülikoolilõpetajate pärast; naised võistlevad mõningate noorte meeste pärast; mehed võistlevad mõningate noorte naiste pärast; segadus ja möll on tähelepanuväärsed.” (lk 80-81)

„… voodi ostmine on tänapäeval tõeliselt raske…/–/ ./–/… voodi tekitab erinevalt teistest mööbliesemetest eriliselt ja erakordselt valulise probleemi. Kui soovitakse säilitada müüja austus, ollakse sunnitud ostma kaheinimesevoodi, hoolimata sellest, kas selle järele on vajadust või mitte või kas on kohta, kuhu see panna. Osta üheinimesevoodi tähendab tunnistada avalikult, et sul pole seksuaalelu ja et ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei kavatse sa seda elada.” (lk 81-82)

„Armastus, mis on tõeliselt harv, kunstlikult loodud ja hilisaegne nähtus, võib õitsele puhkeda ainult erilises hingeseisundis, mida nii harva ette tuleb ja mis on igas mõttes vastandlik moodsat aega iseloomustavale vabameelsusele./–/ Armastus kui süütus ja võime omada illusioone, kui suutlikkus koondada kogu vastassugupool ühteainsasse armastatud olendisse peab harva vastu aastasele, kuid kindlasti mitte kaheaastasele seksuaalsele ulaelule. Tegelikult on nii, et teismeliseeas hulgaliselt saadud järjestikused seksuaalkogemused õõnestavad ja hävitavad kiiresti igasuguse võimaluse sentimentaalset ja romantilist laadi projektsioonideks; järk-järgult, ja tegelikult üsna kiiresti, muututakse armastuse jaoks niisama kõlbmatuks kui mõni vana narts.” (lk 91-92)

Teised arvavad:

Tühjuse peegeldamine valimatu vabaduse ruumis
Kibestunud küüniku kõrvalpilk võitlustandrile
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kirjandusblogi
Nopped raamatutest
Arvustusi jm

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/03/2012 in michel houellebecq

 

Sildid: , , , ,