RSS

Category Archives: mikk pärnits

Mikk Pärnits „Hundikutsikaeetika“

Mikk Pärnits „Hundikutsikaeetika“
Kirjastuskeskus, 2009

Kirjastaja kirjutab: Ootamatu nagu kohtumine kiskjaga, ennustamatu nagu näljahäda, küüniline nagu poliitiku naeratus, ebamugav nagu kooselu kurjategijaga, salvav nagu nurka aetud rästik, meeleheitlik, nagu uppuvalt laevalt põgenev rott, otsekohene nagu relvaks pruugitav kaablijupp, silmakirjalik nagu ühiskondliku darvinisti kaastunne, siiras nagu viimse rahvuslase pisar – Mikk Pärnitsa sisekaemuslik proosateos on kõike seda, ning lisaks paeluv ohuromaan iga teismelise hundikutsika vanematele.
«Ta tõmbas üle kapsa jooni, kapsa varred olid kui veenid ja mitmel korral tõmbas ta kiire löögiga üle kapsalehe nii, et vaid vars lõhenes. Kui väga terava noaga kusagil bussiterminalis või kaubamajas niimoodi teha, siis on suur võimalus, et keegi seda ei märka. Võib-olla passida peldikute juures? Habemenoaga. Inimene vajub kokku.
Lõpuks olid kapsast vaid laastud järel, ta naasis sealt higisena ja pooleldi rahulolevana. Noa pühkis muru sisse puhtaks.»

 

“Tegelikult ka, Andres kartis neid. Uus Kõnts oli hõimudepõhine ühiskond, linn linnas. Nad kartsid homosid, nad tahtsid surmanuhtluse taastamist, nad tahtsid kas Nõukogude võimu taastamist või Euroopa Liidu rahasid, nad vihkasid neegreid ja rassismi, nad uskusid sõjaväe võimesse poistest mehi vormida ja samas lubasid pedofiile tappa ja varastele omakohut korraldada. Nad olid Suur Vaikne Enamus – naabritega laua ümber oma linnaäärses suvilas, laual pudelid veini ja õllega. (lk 33)

“On loodusseadus see, et erinev tähendab midagi pahaendelist. Lärmakam või silmapaistvam loom karjas meelitab tõenäoliselt ohtu ja hunti ligi. Seepärast on kari kari – üks massiivne, lihasena töötav rusikas, mis koos tugev, kuid ükshaaval toimides kerge saak. Ellu jääda on kokku jääda – see on erineva hävitamine enne, kui see nad kõik põhja tirib. (lk 119)

“Peeter Paan jäi igavesti nooreks nii kehalt kui vaimult, kuid seegi oli vaid metafoor. Peeter tegutses kusagil “mujal” – mingis fantaasiamaailmas, kuid metafoorid pididki olema ilustused, millega reaalsust rakendada. Mõrv tuletab meelde elu väärtust. Et valgust ära tunda, pead täielikus pimeduses kükitama. Valu eksisteerib selleks, et sulle elusolekut meelde tuletada. Peeter Paan eksisteerib selleks, et tuletada meelde kunagist vabadust, millest sa ise ei pruukinud teadlik ollagi. Peeter Paan oli geneetiline värdjas, kes ei arenenud edasi – mäss evolutsiooni, Jumala ning inimese vastu. Individualisatsioon.
Peeter Paan keeldus arengust vaid arengu nimel. Ta mõtestas eesmärgi – olla noor, mitte kulgeda. Olla maagiline. See ei seisnenud lapseks olemises, vaid just noor olemises. Oskuses kaitsta oma unistusi ja illusioone ning neid elada. Lennata, seda oskamata. ( lk128)

 

Teised arvavad:

Stepihundikutsika dialoogi ihkav monoloog
Ekspress
Loterii
Ut videam
Noore individualisti kirjanduslikud aated
EPL

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/08/2012 in loetud teosed, mikk pärnits

 

Sildid: , , ,