RSS

Rubriigi arhiiv: milan kundera

Milan Kundera „Tühisuse pidu“

tuhisuseMilan Kundera „Tühisuse pidu“
Varrak, 2016

Tutvustus: „Tühisuse pidu” on tšehhi päritolu Milan Kundera seni viimane ilmunud romaan, mis on saanud Prantsusmaal palju kiitvaid arvustusi. Romaan jätkab Milan Kundera mängulist jutustamistraditsiooni ning lahkab vaimukalt inimsuhteid ja meie praegust ajastut, mille märksõnaks on Kundera valinud naba. Nabas näeb vanameister uue ajastu erootilist sümbolit ja enesekeskne nabavaatlus näib iseloomustavat meie kaasaegseid ka üldisemalt. Romaani peategelased on neli Pariisis elavat sõpra, kuid põhijutustusse põimub ka lugu Stalinist ja tema õukonna kentsakatest juhtumitest. Milan Kundera loomingut on eesti keelde tõlgitud järjepidevalt 1965. aastast, kui Loomingu Raamatukogus ilmus jutukogu „Naljakad armastuslood”.

Kundera on üks mu kauaaegseid lemmikuid, kuid see raamat jäi kuidagi kaugeks.

„Vaata enda ümber ringi: ükski inimene, keda sa näed, ei ole siin omal vabal tahtel. Loomulikult on see maailma kõige triviaalsem tõde, mida ma siin kuulutan. Sedavõrd triviaalne ja sedavõrd olemuslik, et seda ei nähta ega kuuldagi enam.“ /–/ „Kõik jauravad inimõigustest. Täielik nonsenss! Sinu elu ei põhine mitte mingisugusel õigusel. Need inimõiguste rüütlid ei luba sul isegi oma elule vabatahtlikult lõppu peale teha.“ /—/ „Vaata neid kõiki! Vaata!  Vähemalt pooled neist, keda sa näed, on inetud. Kas inetu olemine on ka inimõigus? Kas sa üldse tead, mida tähendab elu aeg oma inetust kanda? Hetkegi puhkamata. Ka oma sugu ei ole sa valinud. Ega oma silmade värvi. Ega oma sajandit. Ega oma maad. Ega oma ema. Mitte midagi sellest, mis on oluline. Õigused, mis inimesel võivad olla, puudutavad üksnes tühiseid asju, mille nimel pole vähimatki mõtet võidelda ega mingeid vägevaid „Deklaratsioone“ kirjutada!“ (lk 114)

Sehkendaja
Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 23/10/2016 toll loetud teosed, milan kundera

 

Sildid: , , , ,

Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“


kunderaMilan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“
Varrak, 2014

Tutvustus: “Naeru ja unustuse raamat” ilmus prantsuse keeles 1979. aastal, kui Milan Kundera oli neli aastat varem oma sünnimaalt Tšehhoslovakkiast Prantsusmaale emigreerunud. Raamat koosneb seitsmest lookesest – variatsioonist mäletamise ja unustuse, naeru ja tragöödia teemadel –, mis kulgevad paljuski 1968. aasta sündmuste taustal Böömimaal (ta keeldub seda nimetamast Tšehhoslovakkiaks). Lugudesse inimestest ajalookeerises on põimitud autobiograafilisi elemente (Kundera muusikateadlasest isa, kirjaniku väljaheitmine kommunistlikust parteist, juhutööd režiimi rangenemisel) ja esseistlikke arutelusid. Need on lood kommunistliku aparaadi ponnistustest kustutada rahva mälu (“Rahvaste põrmustamiseks,” ütles Hübl, “võetakse neilt alustuseks mälu. Hävitatakse nende raamatud, kultuur, ajalugu.”) kui ka lihtsalt inimmälu armetusest. Need on lood kahest vastandlikust naerust (“Kui kuradi naer viitas asjade absurdsusele, siis ingel tahtis hoopis tunda rõõmu selle üle, kui hästi on maa peal kõik korraldatud.”) 
Taas saab nautida Kundera briljantset oskust panna inimhinge- ja ajalookeerukused lihtsatesse sõnadesse.

Katked

„… iga armusuhe tugineb kirjutamata kokkuleppele, mille armastajad suhte esimestel nädalatel järelemõtlematult sõlmivad. Nad viibivad veel justkui unenäos, ent panevad samal ajal eneselegi aru andmata karmide juristidena kirja omavahelise lepingu üksikasjalikke klausleid. Oh, armastajad, olge nende esimeste ohtlike päevade jooksul ettevaatlikud! Kui toote teisele hommikusöögi voodisse, peate seda tegema igavesti, kui te ei taha, et teid süüdistataks armastuse puudumises ja petmises.“ (lk 54)

„Teate isegi, kuidas asjad käivad, kui kaks inimest lobisevad. Üks räägib ja teine katkestab tema jutu: „Täpselt nagu minul, ma…“ ja hakkab endast rääkima, kuni esimesel õnnestub omakorda poetada: „Täpselt nagu minul, ma…“
See lause „Täpselt nagu minul, ma…“ kõlab nagu heakskiitev kaja, nagu jätkataks teise mõttekäiku, ent see on kõigest illusioon: tegelikult on see jõhker mäss jõhkra vägivalla vastu, katse vabastada oma kõrv orjusest, et alistada jõuga vastase kõrv. Sest kogu inimese elu omasuguste seas pole muud kui võitlus teise kõrva vallutamise pärast.“ (lk 106)

„Üldine isoleeritus sigitab grafomaaniat ning üldlevinud grafomaania süvendab ja suurendab omakorda isoleeritust. Trükikunst võimaldas kunagi inimestel üksteist mõista. Üleüldise grafomaania ajastul on raamatute kirjutamine saanud vastupidise tähenduse: igaüks ümbritseb end omaenda sõnadest justkui peegelseinaga, mis ei lase väljaspoolt sisse ühtegi häält.“ (lk 121)

„… on pilke, mille kiusatusele ei suuda keegi vastu panna: näiteks pilk liiklusõnnetusele või kellegi teise armastuskirjale.“ (lk 145)

Kultuuritarbija60+
Postimees
Loterii
Ekspress

{4D86DADE-EB47-4D1E-BD54-C5E0128F51F2}Img400220px-BookOfLaughterAndForgettingBook of Laughter and Forgettingkundera1kundera2le-livre-du-rire-et-de-l-oubli-57636

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/08/2015 toll milan kundera

 

Sildid: , , , ,

Milan Kundera ”Surematus”

surematusMilan Kundera ”Surematus”
Monokkel, 1995

Tutvustus: Romaani tegevustik toimub paralleelselt kaasajas ja Goethe eluajal. Mängulise põhikoega romaani tegelaskonda kuuluvad nii Goethe, autor ise kui Hemingwaygi. See raamat on juba ilmunud kõigis suuremates kultuurkeeltes.

Kindlasti mitte mu lemmik Kundera teostest. Kohati oli küll väga hea lugemine, aga tervikuna jäi kuidagi ebamääraseks ja kaugeks. Eraldi peaks ka mainima, et väga palju trükivigu esines, mis üsna häiriv.

Katkeid.

”Üksindus: silmitsevate pilkude meeldiv puudumine. Kord olid tema mõlemad kolleegid haigeks jäänud ja ta oli töötanud kaks nädalat toas üksipäini. Üllatusega oli ta kindlaks teinud, et ta õhtul oli hoopis vähem väsinud. Sellest ajast peale ta teadis, et pilgud on nagu kaalupommid, mis veavad teda maapinna ligi, või nagu suudlused, mis imevad temast välja jõu; et kortsud, mis olid tema näol, need olid sinna uuristanud pilkude nõelad.” (lk 38)

”Kuid see, mida Bettina nimetab wahre Liebe (tõeline armastus), ei ole armastus-suhe, vaid armastus-tunne; tuli, mille läidab inimese hinges taevalik käsi, tõrvik, mille valgel armastaja ”otsib armastust igasuguses kehastuses”. Selline armastus (armastuse-tunne) ei tea, mis on truudusetus, sest kui muutub armastuse objekt, jääb armastus ikka püsivalt samaks leegiks, mille on läitnud seesama taevalik käsi.” (lk 214)

”Homo sentimentalisti ei või defineerida kui inimest, kes tunneb (sest meie kõik tunneme), vaid kui inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks. Hetkel, mil tunnet hakatakse pidama väärtuseks, tahab igaüks tunda; ja kuna me kõik armastame hoobelda oma väärtustega, siis on meil kalduvus oma tunnet demonstreerida.” (lk 218)

”Tunde definitsiooni juurde kuulub, et see sünnib meis ilma meie tahtmata, sageli isegi vastu meie tahtmist. Hetkel, mil me tahame tunda (otsustame tunda, nagu Don Quijote otsustas armastada Dulcinead), pole tunne enam tunne, vaid tunde imitatsioon, selle demonstratsioon. Mida tavaliselt kutsutakse hüsteeriaks. Seepärast homo sentimentalis (see tähendab inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks) on tegelikult seesama mis homo hystericus.
Millega pole sugugi üteldud, et inimene, kes imiteerib tunnet, seda ei tunne. Näitleja, kes mängib laval vana kuninga Leari osa, tunneb laval kõikide pealtvaatajate ees hüljatud, masendatud inimese tõelist kurbust, kuid see kurbus haihtub hetkel, mil etendus lõpeb. Seepärast homo sentimentalis , kes häbistab meid suurte tunnetega, suudab meid äkitselt rabada seletamatu ükskõiksusega.” (lk 219)

”Armastus ilma koituseta: pott tulel on kaetud kaanega, mille all keevad tunded muutuvad kireks, nii et kaas hüpleb ja tantsib potil nagu hullumeelne.” (lk 221-222)

”Tee: triip maapinnal, mida mööda liigutakse jalgsi. Maantee erineb teest mitte ainult selle poolest, et seda mööda sõidetakse autoga, vaid ka selle poolest, et ta on ainult kriips, mis ühendab üht punkti teisega. Maanteel kui sellusel pole mingit tähtsust; tähtsus on ainult kahel punktil, mida ta ühendab. Tee on kiitus avarusele. Tee iga lõik kui selline on tähtis ja kutsub meid seisma jääma. Maantee on kuulutanud võidukalt väärtusetuks avaruse, mis maantee tõttu pole tänapäeval enam muud kui ainult takistus inimese liikumisele ja ajaraiskaja.
Enne kui teed kadusid maastikust, kadusid nad inimhingest: inimesed ei tahtnud liikuda, liikuda jalgsi ja sellest rõõmu tunda. Ka oma eli ei näinud nad enam kui teed, vaid kui maanteed: kui kriipsu, mis kulgeb ühest punktist teise, kapteni aukraadist kindrali aukraadi poole, abielunaise funktisoonist lesknaise funktsioonini. Elamise aeg muutus inimesele ainult takistuseks, millest on vaja jagu saada – mida aeg edasi – aina suuremate kiirustega.
Tee ja maantee, need on samuti kaks erinevat ilukäsitlust. Kui Paul ütleb, et seal ja seal on ilus maastiks, siis tähendab see: kui sa seal auto peatad, siis näed sa ilusat lossi seitsmekümnendast sajandist ja parki selle juures; või: seal on järv, mille kaugusesse ulatuval helkival pinnal ujuvad luiged.
Maanteede maailmas tähendab ilus maastik: ilu saar on õhendatud pika kriipsu abil teise ilu saarega.
Teede maailmas on ilu katkematu ning pidevalt muutuv; igal sammul ütleb ta meile: ”Peatu!”
Teede maailm on isa maailm. Maanteede maailm oli abielumehe maailm.” (lk 249-250)

EPL

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 08/04/2015 toll milan kundera

 

Sildid: , , ,

Milan Kundera “Hüvastijätuvalss”

hüvastijätuvalssMilan Kundera “Hüvastijätuvalss”
Monokkel 1998

Tutvustus: «Olemise talumatu kerguse» ja «Surematuse» autori «kergem» ja selgema ülesehitusega romaan, mis on võtmeks tema teiste raamatute mõistmisel.
Raamatu tegevus toimub viie päeva vältel, mil kodumaalt igaveseks lahkuv Jakub mõrvab juhuslikult tundmatu. Vodevillilikult vahelduvatest piltidest moodustub naljakasnukker tervik, mis aastateks mõtlemisainet pakub.

Üks koledama kujundusega raamatuid….
Aga raamat ise hea lugemine, kuigi olin seda kunagi ammu juba lugenud. Kiirelt loetav, lihtne, aga mitte lihtsameelne

Katkeid:

“Naist võrgutada,” ütles Bertlef rahulolematult,“ seda oskab iga lollpea. Kuid osata teda maha jätta, just selle järgi tuntakse küpset meest.” (lk 38)

“Enamik inimesi liigub idüllilises ringis kodu ja töökoha vahet,” ütles Jakub. “Nad elavad ohutul hea ja kurja vahelisel alal. Nad tunnevad siiralt õudust, nähes inimest, kes tapab. Ent tarvitseb vaid viia nad nende ohutult alalt välja ja neist saavad mõrvarid, teadmata, kuidas see juhtus. On proovilepanekuid ja kiusatusi, mida ajaloos ainult puhuti ette tuleb. Ja mitte keegi ei saa neist jagu.” (lk 97)

“Kas on see üldse armastus, mis seob teda Klimaga, või ainult hirm teda kaotada? Ja kui mõelda, et see hirm avaldus algul armastuse elevusena, kas ei haihtunud ajapikku armastus (väsinud ja ammendatud) sellest elevusest? Kas ei ole viimaks jäänud üksnes hirm, hirm ilma armastuseta? Ja mis jääb alles siis, kui kaob ka see hirm? “ (lk 281)

Õhtuleht

101_10Lg911LpnuY+iL286386604410-Mindexn125678

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/01/2015 toll milan kundera

 

Sildid: , , ,

Milan Kundera “Veidrad armastuslood”

165Milan Kundera “Veidrad armastuslood”
Loomingu Raamatukogu 2011/4-6
SA Kultuurileht, 2011

Tutvustus: Kogumik sisaldab 7 lühilugu, mis on kirjutatud aastatel 1958–1968. Autor ise on öelnud, et leidis just neid kirjutades oma õige tooni, «iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenese elule», ja temast sai romaanikirjanik. Lood vaatlevad armastuse ja põlguse, tõe ja vale, olemise ja näimise keerukaid vahekordi.

Kundera on mu vana lemmik. See tähendab, et aastaid tagasi sai enamus temalt eesti keeles ilmunud teosed läbi loetud. Samas ega väga palju enam ei mäleta ja erinevad lood on peas segamini ja peamiselt on jäänud vaid mälestus, et meeldis. Umbes sama lugu on Remarque´i raamatutega. Aga see Kundera lühilugude kogumik oli siiani lugemata. Meeldis. Mõni lugu rohkem, mõni vähem.

Katkeid

“Inimene kulgeb olevikus kinniseotud silmadega. Ta tohib vaid aimata ja oletada, mis elu ta elab. Alles hiljem võetakse tal side silmadelt ja siis, pilgu minevikku heitnud, ta taipab, millist elu ta elas, ja mis selle mõte oli.” (lk 8)

“Sõpruse kiituseks.
Läksime parki tagasi. Piidlesime jälle pinkidel paarikaupa istuvaid tüdrukuid; tuli ette, et mõni piiga oli päris kena, aga mitte kunagi ei olnud siis kena tema paariline. “Selles on teatud seaduspära,” ütlesin Martinile, “inetu naine loodab, et midagi ilusa sõbratari särast langeb ka tema peale, kenam sõbratar omakorda loodab koleda taustal veelgi rohkem särada; meie jaoks tähendab see, et meie sõprus pannakse pidevalt proovile. Ja mina hindan eelkõige seda, et me kunagi ei jäta valikut sündmuste arengu hoolde, rääkimata mingist vastastikusest kemplemisest; valik on alati ülima viisakuse tunnus; pakume teisele just seda ilusamat tüdrukut nagu vanamoodsad härrasmehed, kes kuidagi ei suuda uksest sisenenda, sest pole ometi mõeldav, et üks neist läheks esimesena.” (lk 48)

“Erootika pole ainult ihu iha, see on ka au iha. Partner, kelle olete kätte saanud, kes teid hindab ja armastab, on teie peegel, see näitab, kes te olete ja mida väärt olete. Erootikas otsime omaenda väärtuse ja tähendusrikkuse mõõdupuud. “ (lk 77)

Teised arvavad:
Sehkendamine
Nopped raamatutest
Loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Lugemik

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 02/01/2015 toll milan kundera

 

Sildid: , , , , ,

Milan Kundera „Elu on mujal“

showMilan Kundera „Elu on mujal“
Tänapäev, 2009
Punane raamat

Kirjastaja kirjutab: Romaanis “Elu on mujal” pilab Milan Kundera romantilist luuletajanatuuri, kirjeldades poeedihingega noormehe Jaromili lapsepõlve ja noorust, tema püüdlusi vabaneda ema mõjuvõimu alt, leida kohta täiskasvanute maailmas ja pälvida luuletajana üldsuse tunnustust. Ent kommunistliku revolutsiooni tingimusis pääseb lüürilises noormehes maksvusele egoistlik koletis, kelle teod otsustavad nii mõnegi inimsaatuse.

Lemmik Kundera teoste hulgas see pole, aga ikkagi hea lugemine.

Katkeid:

Ema, elu on nagu umbrohi.
Raske öelda, mida ta sellega mõtles; kindel on see, et ta ei pidanud silmas ohtrat tähtsusetust ega tähtsusetut ohtrust, mis iseloomustab neid soovimatuid taimi, vaid tahtis ilmselt lihtsalt väljendada mingit üsna hägust mõtet, et elu on kurb ja tühine.“ (lk 22)

„Xavier ei elanud ühte elu, mis ulatuks sünnist surmani nagu pikk igav niit; ta ei elanud, vaid magas oma elu; selles une-elus hüppas ta ühest unenäost teise; ta nägi und, jäi und nähes magama ja nägi järgmist und, nii et tema uni oli nagu karp, millesse mahtus teine karp ja sellesse omakorda veel üks karp ja viimasesse jälle järgmine karp ja nii edasi.“ (lk 91)

„Vana õpetatud mees silmitses lärmavaid noori ja mõistis äkitselt, et ta on saalis ainus, kellel on eesõigus olla vaba, sest ta on vana; alles siis, kui inimene on vana, võib ta ignoreerida karja arvamust, publiku ja tuleviku arvamust. Ta on oma peatse surmaga üksi ja surmal pole silmi ega kõrvu, surmale pole tarvis meeldida; ta võib teha ja öelda, mis talle meeldib.“ (lk 208)

„Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.

Lüürilise luule geenius on ühtlasi kogenematuse geenius. Luuletaja teab maailmast vähe, kuid sõnad, mis temas tärkavad, moodustavad kauneid ühendeid, mis on lõplikud nagu kristallid; luuletaja ei ole küps inimene ja ometi on tema värssides prohvetlikku küpsust, mille ees ta isegi kohkub.“ (lk 254)

„Luuletustega maalib luuletaja oma autoportree; aga kuna ükski portree pole tõepärane, siis võib ka öelda, et luuletustega saab ta oma nägu kohendada.
Kohendada? Jah, muuta oma portree väljendusrikkamaks, sest tema näojoonte ebatäpsus häirib teda; ta peab end liiga ebamääraseks, tähtsusetuks, suvaliseks; ta otsib iseenda vormi; ta tahab, et tema luuletuste fotograafiline ilmuti muudaks tema piirjooned selgemaks.
Ja ta teeb oma portreed dramaatilisemaks, sest tema elu on sündmustevaene. Tema tunnete ja unistuste maailm, mis luuletustes kuju võtab, tundub tihti pulbitsev ja asendab tegusid ja seiklusi, mida tal reaalses elus ei ole.
Kuid selleks, et portree endale ülle tõmmata ja selle maski varjus maailma astuda, peab see portree olema nähtav ja luuletused avaldatud.“ (lk 255)

teised arvavad: 31J21bxzYtL._AA300_220px-LifeIsElsewhere4301c27a02a0845907859110.L4455993813-M28583795indexKundera-La-vie-est-ailleurs

EPL
MMX

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 02/06/2014 toll milan kundera

 

Sildid: , , , , ,

Milan Kundera ”Aeglus”

aeglusMilan Kundera ”Aeglus”
Monokkel, 1998

Kundera mulle meeldib, kunagi sai üsna suur osa temalt eesti keeles ilmunud teostest läbi loetud. Seda polnud varem lugenud, polnud ka kõige säravam tema raamatutest. Ühtlasi mõtlesin, et peaks varem loetud teosed kah ikkagi uuesti ette võtma 🙂

Katkeid:

”Miks küll on kaduma läinud aeglusenauding? Kuhu on jäänud need möödunud aegade uitajad? Kus on need rahvalaulude loodrid, need vagabundid, kes kõndisid ühe veski juurest teise juurde ja magasid tähise taeva all? On nad lõplikult kadunud koos metsaradade, rohumaade ja lagendikega, kogu loodusega? Ühe tšehhi vanasõna kõnekujund selgitab inimeste magusa jõudeoleku mõtet: nad vaatlevad vanajumala aknaid. Inimene, kes vanajumala akendesse vaatab, ei igavle, ta on õnnelik. Meie praeguses maailmas on jõudeolek muutunud tööpuuduseks, mis on hoopis teine asi. Töötu inimene on raskemeelne, tal on igav, ta otsib lakkamatult liikumist, mis tal puudub.” (lk 5-6)

”Väljavalitu on teoloogiline mõiste, mis tähendab, et keegi, kelle pole vähimatki teenet, valitakse välja üleloomuliku otsuse, Jumala vaba tahte, kui mitte kapriisi alusel, tegemaks midagi harukordset ja erilist. Sellest veendumusest leidsid pühakud jõudu, et taluda kõige kohutavamaid piinu. Teoloogilised mõisted peegelduvad, paroodiana, inimelu labasuses. Igaüht meist rõhub (rohkem või vähem) elu liiga tavaline madalus ja me soovime sellest põgeneda, kõrgemale tõusta. Igaüks meist on kokku põrganud illusiooniga (suurema või väiksemaga), et just tema väärib ülendust, on selleks määratud ja valitud.
Väljavalituna tuntakse end näiteks igasuguse armusuhte korral, sest armastus on juba oma olemuselt teenimatu kingitus. Olla teenimatult armastatud on tõelise armastuse tunnus. Kui üks naine ütleb mulle: ma armastan sind sellepärast, et sa oled tark ja aus, teed mulle kingitusi, ei vahi võõraid naisi ning pesed nõusid, siis olem ma pettunud. Seda sorti armastus tundub kuidagi kasuahne. Hoopis kaunimalt kõlab: ma olen sinu järele hull, hoolimata sellest, et sa pole ei tark ega aus, hoolimata sellest, et sa oled valetaja, egoist ja kaabakas.” (lk 61-62)

”…. meie ajastu ihkab unustada ja selle iha vaigistamiseks andub ta kiirusekuradile. Meie ajastu lisab sammu, sest ta tahab, et me teda ei meenutaks, sest ta on iseenesest väsinud, tülgastunud, sest ta tahab ära puhuda selle väikese väreleva leegikese, mida nimetatakse mälestuseks.” (lk 164)

Teised arvavad:aeglus1aeglus2aeglus3aeglus4aeglus_SLOWNESS

Postimees

N loeb

EPL

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 12/08/2013 toll milan kundera

 

Sildid: , , , ,

Milan Kundera “Teadmatus”

Kirjastaja kirjutab: “Teadmatus” on üks Milan Kundera uuemaid romaane. Tegevuse keskmes on tšehhi põgenikud, kes pärast aastakümnetepikkust eemalolekut naasevad kodumaale. Elu välismaal pole olnud kerge, nad on kaotanud sideme oma sugulaste ja kodumaaga, alustanud välismaal nullist. Kodumaale naasmine on mitmes mõttes problemaatiline: nad küsivad endalt, kas üldse minna tagasi ja mida on alles sellest, mida nad mäletavad? Kas kodumaa on nende sünnimaa või nüüdseks see riik, kuhu nad põgenesid? Kuidas suhtuvad tagasitulijatesse kodumaale jääjad? Teisalt on “Teadmatus” ka lugu inimsuhetest, kahest kadunud abielust ja ühest juhuslikust kohtumisest.
Milan Kundera (s. 1929) elab praegu Pariisis. Ta on üks kaasaja tuntumaid kirjanikke, kelle teostest on eesti keeles varem ilmunud “Olemise talumatu kergus”, “Surematus”, “Nali” jt raamatud.
Sari Punane raamat. Tänapäev 2006. Originaali pealkiri L’ignorance.

Katkeid raamatust:

„Kreeka keeles on tagasitulek nostos. Algos tähendab kannatust. Nostalgia on niisiis kannatus, mille põhjustab täitumata iha tagasi minna.“ (lk 7)

„Kõik ennustused eksivad, see on üks vähestest asjadest, milles inimesed kindlad võivad olla. Aga kui need ka eksivad, räägivad need tõde nende kohta, kes neid välja ütlevad, mitte nende tuleviku, vaid nende oleviku kohta.“ (lk 13)
„… me parandame oma tundeid, kui tunded on eksinud. Kui ajalugu on neist lahti öelnud.“ (lk 35)

„Alles hiljuti vaidlesid kõik omavahel, igaüks tahtis tõestada, et tema oli vana korra all rohkem kannatanud kui teised. Kõik tahtsid, et teda peetakse ohvriks. Aga need kannatuse võistlused on lõppenud. Tänapäeval uhkustatakse eduga, mitte kannatustega.“ (lk 35)

„Just nende hetkedel, kui ta eelmise armastuse igatsus seguneb uue armastuse üllatustega, tunneb ta kõige selgemalt, kuidas ilu temasse tungib. Endise kallima sekkumine loosse, mida ta parajasti läbi elab, pole tema jaoks salajane truudusetus, vaid suurendab veelgi tema kiindumust selle vastu, kes ta kõrval kõnnib.

Vanemana näeb ta neis sarnasustes inimeste kahetsusväärset ühetaolisust (kes peatuvad suudlemiseks samades kohtades, kellel on sama maitse riietuse suhtes, kes meelitavad naist sama metafooriga) ja sündmuste tüütut monotoonsust (mis on ainult sama asja igavene kordumine). Aga oma teismeeas võtab ta neid kokkusattumisi kui imet, püüdes ahnelt nende tähendusi lahti seletada. Asjaolu, et ta praegune kallim sarnaneb veidral moel eelmisega, muudab ta veelgi erakordsemaks, veelgi omapärasemaks ja tüdruk usub, et poiss on talle saladuslikul moel ette määratud.“ (lk 66)

„Kui väsitav on truudus, mille allikaks pole tõeline kirg.“ (lk 67)

„Elul, mille oleme selja taha jätnud, on halb komme varjust välja tulla, meie peale kaevata, meile kohtuprotsesse korraldada.“ (lk 74)

„Igavik on aeg, mis on peatunud, mis on liikumatuks jäänud. Tulevik muudab igaviku võimatuks.“ (lk 85)

„Inimene, kes suudaks täiel jõul elada kaks korda kauem, ütleme siis sada kuuskümmend aastat, ei kuuluks samasse liiki kui meie. Elus poleks midagi samamoodi, ei armastus, ambitsioonid, tunded, igatsus, mitte midagi. Kui emigrant tuleks pärast kahtekümmet välismaal elatud aastat tagasi kodumaale ja tal oleks veel sada aastat elada, ei tunneks ta sugugi Suure tagasituleku meeleliigutust, arvatavasti poleks see tema jaoks mitte tagasitulek, vaid üks arvukatest käänakutest tema elu pikal teel.
Sest isamaa mõiste selle sõna üllas ja tundelises tähenduses on seotud meie elu suhtelise lühidusega, mis annab liiga vähe aega, et me saaksime kiinduda mõnda teise maasse, teistesse maadesse, teistesse keeltesse.
Armusuhted võivad täita kogu täiskasvanuelu. Aga kui see elu oleks oluliselt pikem, kas ei lämmataks tüdimus mitte erutusvõime ammu enne, kui füüsilised võimed vähenevad? Sest on tohutu vahe esimesel, kümnendal, sajandal, tuhandetal ja kümne tuhandetal suguühtel. Kus asub piir, millest alates muutub kordamine stereotüüpseks, kui mitte koomiliseks või lausa võimatuks? Ja kui see piir on ületatud, mis saab mehe ja naise vahelisest armusuhtest? Kas see kaob? Või vastupidi peavad armukesed oma elu seksuaalfaasi tõelise armastuse barbaarseks eelajalooks? Nendele küsimustele vastamine on sama lihtne kui kujutada ette tundmatu planeedi elanike psühholoogiat.
Armastuse (suure armastuse, ainukordse armastuse) mõiste sündis arvatavasti samuti kitsastest ajapiirangutest, mis meile on antud. Kui see aeg oleks piiranguteta, kas oleks siis Josef oma kadunud naisesse niivõrd kiindunud olnud? „ (lk 99-100)

„Kui keegi suudaks meeles pidada kõike, mida ta on läbi elanud, kui ta suudaks mistahes hetkel meelde tuletada mistahes lõiku oma minevikust, poleks tal inimolenditega midagi ühist: ei tema armastus,sõprus, viha ega võime andestada või kätte maksta ei sarnaneks meie omaga.“ (lk 101)

„… kellel on hüvastijätud untsu läinud, ei saa jällenägemisest suurt midagi oodata.“ (lk 110)

„Tuleviku suhtes eksivad kõik. Inimene võib kindel olla ainult käesolevas hetkes. Aga on see tõsi? Kas saab inimene tõesti olevikku tunda? On ta võimeline seda hindama? Loomulikult mitte. Sest kuidas saaks see, kes ei tunne tulevikku, mõista oleviku tähendust? Kui me ei tea, millise tuleviku poole olevik meid viib, kuidas saaksime öelda, kas see olevik on hea või halb, kas see väärib meie heakskiitu, meie umbusku või meie viha?“ (lk 116)

„Ta armatseb metsikult, himuralt ja samal ajal mässib unustusekardin tema iharuse öösse, mis kõik kustutab. Nagu kirjutaks luuletaja oma kõige tähtsamat luuletust tindiga, mis koheselt kaob.“ (lk 144)

„… mehed, kes on võtnud endale võrgutaja rolli, teevad ikka ja jälle selle vea, et arvestavad ainult naistega, keda nad võiksid ihaldada.“ (lk 146)

Teised arvavad:

Elu kui tantsuõhtu
Väike tagasitulek

noppeid raamatutest

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 01/12/2011 toll milan kundera

 

Sildid: , , , , ,