RSS

Category Archives: nicole krauss

Nicole Krauss “Suur koda”

suurkodaNicole Krauss “Suur koda”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: New Yorgis veedab üks naine öö noore Tšiili poeediga. Enne, kui mees lahkub, jätab ta naisele päranduseks oma kirjutuslaua. Hiljem vahistab mehe Pinocheti salapolitsei. Põhja-Londonis avastab oma sureva naise eest hoolitsev mees juuksesalgu, mis harutab lahti kohutava saladuse. Jeruusalemmas taastab antiigikaupmees tükkhaaval oma isa kabinetti, mille natsid rüüstasid. Üks ese on endiselt puudu.
Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest.
Nicole Kraussi (snd 1974) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks USA kirjanikuks. Tema seni viimane romaan „Suur koda” valiti 2010. aastal Baileyse naiste kirjandusauhinna nominendiks. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Kraussi romaan „Armastuse ajalugu” (e.k 2009).

Kokkuvõttes hea lugemine, eriti paljutõotav oli algus. Hiljem kippus erinevate tegelaste ja nendevaheliste seoste osas vahepeal järg käest minema, aga mingi tervik lõpuks ikka loost moodustus.

“Me mõlemad olime algusest peale ette kujutanud, et saame lapse. Kuid meie elus oli alati asju, mida me enda arvates pidime koos ja eraldi esmalt joonde ajama ning aeg lihtsalt möödus, ilma et see oleks toonud mingit otsust või selgemat arusaama, kuidas me võiksime saada kellekski enamaks, kui me juba olla üritasime. Ning kuigi ma olin nooremana uskunud, et tahan last, ei olnud ma üllatunud, kui avastasin, et olen kolmkümmend viis ja siis nelikümmend, ilma et mul oleks last olnud. Võib-olla näib see ambivalentsusena, lugupeetud kohtunik, ning küllap see osalt oligi, kuid tegu oli ka millegi muuga, tundega, mis mul on alati olnud – et on mul on – et alati on – veel aega – hoolimata üha kuhjuvast ja vastupidist kinnitavast tõendusmaterjalist. Aastad möödusid, mu nägu peeglis muutus, mu keha ei olnud enam see, mis see oli olnud, kuid mul oli raske uskuda, et võimalus saada omaenda laps võiks mööduda ilma mu selgesõnalise nõusolekuta.” (lk 32)

“Jah, ma uskusin – võib-olla usun isegi praegu – et kirjanikku ei tohi tõkestada tema loomingu võimalikud tagajärjed. Tal ei ole mingit maise täpsuse ja sarnasuse kohust. Ta ei ole raamatupidaja, samuti ei nõuta temalt, et ta oleks midagi nii naeruväärset ja kohatut nagu moraalne kompass. Oma loomingus on kirjanik seadustest vaba. Aga oma elus, lugupeetud kohtunik, ei ole ta prii.” (lk 35)

“Nagu on lugu suurema osaga muusikast, mis mind sügavalt puudutab, ei kuulaks ma ka seda ealeski teiste seltskonnas, täpselt nagu ma ei laenaks kellelegi teisele raamatut, mida ma eriti armastan. Mul on seda piinlik tunnistada, teades, et see reedab mu iseloomus mingi olemusliku vajakajäämise või isekuse, ning ma olen teadlik, et see vaist on vastupidine enamikule inimestele, kelles kirg millegi vastu tekitab tahtmise seda tesitega jagada, testes samasugust kirge sütitada, ja et ilma sellise innuta ei oleks ma tänini kuulnud paljudest raamatutest ja muusikast, mida ma kõige rohkem armastan, eriti Opus 132 kolmandast osast, mis mulle ühel 1967. aasta kevadõhtul tuge andis. Ent kui ma olen kutsunud kellegi teise sellest osa saama, tajun alati omaenda naudingu paisumise asemel selle kahanemist, teosega tekkinud intiimse seose katkemist, privaatsfääri tungimist. Kõige hullem on see, kui keegi võtab kätte raamatu, mis on mind äsja kütkestanud, ja hakkab hooletult esimesi lehekülgi sirvima. ” (lk 38)

Kultuuritarbija60+
Maemaailm
Alleykass

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/10/2016 in loetud teosed, nicole krauss

 

Sildid: , , , ,

Nicole Krauss “Armastuse ajalugu”

Kirjastaja kirjutab: autor Nicole Krauss, inglise keelest tõlkinud Kaisa Kaer. Varrak, 2009.
“Armastuse ajalugu” on kummastavalt ilus romaan kahest inimesest, kelle elud on kokku põimunud nii keerulisi teid pidi, et isegi raamatu viimasel leheküljel ei suuda lugeja lõplikult mõista, mis siis õieti juhtus…
See on liigutav lugu üksindusest ning vajadusest täita tühimikku, mille jätab kaotatud armastus. Raamatu tegevus toimub 60 aasta jooksul, ulatudes tagasi natside poolt okupeeritud Ida-Euroopasse ja jõudes tagasi tänapäeva New Yorki.

Leo Gursky on pensionil olev Poolast pärit lukksepp, kes põgenes sõja ajal New Yorki. Tema viimased eluaastad on kantud üksindusetundest, murest selle pärast, et ta võib ühel päeval surra, ilma et keegi tema kadumist üldse tähele paneks. 14-aastane Alma Singer püüab iga hinna eest säilitada mälestust oma surnud isast ja samal ajal kergendada ema kaotusevalu ja depressiooni.
Lisaks Gurskyle ja Almale võib raamatu üheks peategelaseks pidada kirjutamist. Raamat, mille Gursky aastate eest kirjutas ja mille teekond eraldi tegevusliini moodustab, kannab samuti nime „Armastuse ajalugu“. Aegamisi avanev raamat heidab ühtlasi valgust Gursky kujunemisele ja mõjule, mida see oma lugejaile avaldab. Tema olmekoomika ja pealtnäha pisut naeruväärse oleku tagant hakkab tasapisi välja kooruma sügavalt liigutav väärikus ja meelekindlus. „Armastuse ajaloo“ katkendid omakorda on õhulised ja õrnad. Krauss liigub enesekindlalt eri häälte vahel, teismeline ja kohmakas, kuid terane Alma mõjub sama paeluvalt kui pealtnäha kibestunud, ent siiski lootusrikas Gursky. Seega kasvab ka põnevus sedamööda, kuidas eri lood ja tegelased üksteisele lähenevad.
Loo edenedes hakkab lugejale vaikselt selguma Leo Gursky ja Alma seotus ning nende kahe üksildase hinge meeleheite suurus ja võimalik lunastus… 

Tsitaate raamatust:

„Ma mõtlen tihti, kes on viimane inimene, kes mind elusana näeb. Kui ma peaksin kihla vedama, teeksin panuse kulleripoisile Hiina kiirtoidukohast. Ma tellin toitu koju neljal õhtul seitsmest. Kui ta tuleb, teen ma rahakoti otsimisest alati suure etenduse. Ta seisab uksel, rasvane kott peos, samal ajal kui mina mõtlen, kas see ongi see õhtu, kus ma söön kevadrulli lõpuni, ronin voodisse ja saan une pealt südamerabanduse.
Ma katsun sihilikult teha nii, et mind nähakse. Mõnikord väljas olles ostan ma mahla isegi siis, kui mul janu ei ole. Kui poes on palju inimesi, lähen isegi nii kaugele, et pillan oma mündid põrandale laiali, kahekümne viie ja kümnesendised igas suunas veeremas. Ma laskun põlvili. Minu jaoks on põlvililaskumine väga vaevarikas ja veel vaevarikkam on püstitõusmine. Aga siiski. Vahest näen ma välja nagu tola. Ma lähen spordijalatsite poodi ja küsin: Milliseid tosse teil on? Müüja silmitseb mind nagu vaest tobu, kes ma olengi, ja juhatab mind nende ainsa paari mugavate Rockportsi jalatsite juurde, mis on mingis toretsevalt valges toonis. Ei, ütlen ma, sellised on mul juba olemas, ja siis suundun ma Reebokite juurde ja valin välja midagi, mis isegi ei sarnane kingaga, vaid vahest veekindla saapaga, ja küsin suurust number nelikümmend. Poiss vaatab mind uuesti, hoolikamalt. Ta vaatab mind pikalt ja tähelepanelikult. Number nelikümmend, kordan ma soonilist jalatsit hoides. Ta vangutab pead ja läheb laoruumi küsitut tooma, ja selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb, koorin ma sokke jalast. Ma käärin püksisääred üles, vaatan alla nende nõtrade asjanduste, oma labajalgade poole, ja möödub piinlik hetk, mille jooksul saab selgeks, et ma ootan, et ta saapad nende otsa paneks. Ma ei osta kunagi. Ma soovin vaid seda, et ma ei sureks päeval, mil mind ei nähtud.“ (lk 5-6)

„Elas kord üks poiss, kes armastas ühte tüdrukut ja tema naer oli küsimus, millele ta tahtis terve elu vastata.“ (lk 15)

Teised arvavad:
„Armastuse ajalugu” – põnev, ent liiga keeruline peegelkaleidoskoop (EPL, 6.03.2010)
KÄTLIN KALDMAA: Mees astub tuppa, armastuse ajalugu kaenla all (EPL, 2.09.2006)
Sehkendaja
Mõned tsitaadid
NY Magazine Book Review
MostlyFictionBook Reviews
Scooter Chronicles

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/09/2011 in loetud teosed, nicole krauss

 

Sildid: , , , ,