RSS

Category Archives: nikolai baturin

Nikolai Baturin “Apokalüpsis anno Domini”

Nikolai Baturin “Apokalüpsis anno Domini…” (Eesti Raamat, 1997)

Annotatsioon raamatus: Reaalse tagapõhjaga ”Apokalüpsis” on kui hoiatus nende eest, kes ükskõik mis moel püüavad kaasinimest endale allutada. Nähtamatu jõud on peitnud end maski varju ja lahti päästnud maailma lõppu meenutava kaose, mis on süngem kui surm. Salapärasesse vaimsesse katku nakatanud inimkonda on lähetatud päästma Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo juhataja sõjaväekriminalist Burmeister-Bušmeister, kes pärast läbilastud südame eemaldamist elab ja võitleb edasi siiratud südamega. Kumb võidab – kas geniaalne uurija või geniaalne roimar? Nikolai Baturin on tuntud ja tunnustatud sõnameister, kes on avaldanud seitse luulekogu, kümmekond proosaraamatut ja mitu lavateost. Tema ”Apokalüpsis” sai 1996. aasta romaanivõistlusel II auhinna.

Raamatu tagakaanel: ”Apokalüpsis … Kristlikus mõistekäsituses tähendab see müstilist ennustust maailmalõpust. Käesoleva teose kontekstis on see nägemus maailmalõpust, milles elame meie. Niipalju kui me elame vääriti või õigesti, on meil võimalus maailmalõpunägemust süvendada või hajutada.
Tõeliselt on väheusutav, et maailmalõpp inimtegevuse (või tegevusetuse) toimel on üldse võimalik. Igatahes kõik inimese püüded seda teostada on seni läinud luhta. See viib mõttele, et võtmesõna MINA OLEN SIND (MAAILM) SÜNNITANUD – MINA SU KA HÄVITAN on endiselt Looja käes.
Nõnda on iga Apokalüpsis – ka käesolev – vaid maailmalõpu lavastus, mis meisterliku läbiviimise ja sügava sisseelamise juhul võib võrduda tõelise Apokalüpsisega.
Niisiis, Lugeja, sinu käes on ohuromaan, hoiatusromaan. Multiplitseeritud, lõpututahkse maailma lõpliku hävingu Stsenaarium, mille detailid on surmast hullemad. – Käi ”Apokalüpsisega…” ringi ettevaatlikult, säästa selle põhjal oma lapsi…. ning ära anna teost lugeda lapsikutele, kes on ahkrad kohe kõike järele tegema. Siiralt soovitades, Autor.”

Nukkude Maa – TERRA PUPARUM    Nukuparandaja     Igavikuliivad      HVS – hingelise vaegurluse sündroom ”võõra südame hääl”

”… ja inimesed – mõistagi imeaimelised, otsekui eluvõimelised nukud. Nad liikusid oma töis ja toiminguis, otsides nagu Pärismaailma inimesedki oma igapäisest mõttetust olmest – kõrgemat Olemismõtet.
”Kõik on Otsijad – üksikud on Leidjad!” pilkusid Nukuparandaja huuled otsekui hääletus palves. Ta silmi valgusid pisarad, mis sinkjate kudrustena veeresid mööda kuuelakka põrandale. ” (lk 46)

”Ja mis on parem: võita või kaotada?”
”Mõnikord on parem võita, mõnikord kaotada.”
”Võita neid, kes meid vihkavad – ja kaotada neile, kes meid armastavad!” (lk 65-66)

”Rohkem kui kõikidel asjadel, on austusel ja armastusel kalduvus olla võltsingud,” ütles kindralile ta ”võõra südame hääl”. (lk 129)

”Looduse teed, hoolimata nende järskudest kurvidest, on õgevad ja lihtsad. Inimene teeb kõik selleks, et muuta need võimalikult keerukamaks, purustades ühtjada Suuri Tervikuid, mis loodusseaduste järgi on tabud. Rohkem kui eneseteostusest, teeb ta seda enesetõestusest, et mitte öelda kuritegelikkusest. Nüüd siis on ta loogilise järjena jõudnud Suure Tervikuni, mida ajastaega on nimetatud…
….inimese hingeks.” (lk 142)

”Järsk meenutus mõjub mälestustele hukutavalt” (lk 160)

”Mida ta mõtles, millele lootis? Ja kas oli mõtet mõelda, kui polnud millelegi loota?” (lk 196)

”Kui mäng käib kõrgelt – kõlab vale seda madalamalt” (lk 208)

”… Nukumaailmas ei reetnud keegi kedagi – kuna seal polnud keegi kellelegi ustav. Keegi ei tundnud kurvastust – kuna ei teatud, mis on rõõm… Seal valitsesid kummalised poolmõisted.” (lk 240)

”Nad tapavad relvata – tehes sellega maailma enda vastu relvituks. Nad ei respekteeri rahu – muutes ”sõja” mõiste seega olematuks. Nad ei tunnista ustavust ega tea seetõttu reetmist… Neil on oma suletud mõisted ja avamata tõed, mille järgi Keha on Hinge haud (soma sema), ning igas hingeroimas näevad nad Haua tuulutamist.” (lk 241-242)

”Mis on üldse… Igavik?” /–/ ”See on Mineviku ja Tuleviku kohtumine Olevikus…” (lk 266)

”Loodus sulgus inimese ees, kuna teda ei mõistetud. Mida ei mõistetud, seda hakati kartma; mida kardeti, seda hakati vihkama.” (lk 323)

”HVSi ühiskonnal ei puudunud arengunäitajad: kadus kuritegevus, narkomaania, prostitutsioon – kõik kasutasid vägivalda. Kõik taarusid, kõik hoorasid.” (lk 323)

”Õnneliku juhuse abil tegin geniaalse vea, millega tõestasin oma ammuse kahtluse, et puudulikkus, kui see puutub inimesse, on parem liigsusest. Et hing on kogu kurja läte; kõige selle loomeallikas, mida maailm ei vaja…”
”Vakka! Hing on ka kõige hea läte!” /–/
”Kantsli ja kateedri tarkus… Maailm laseb end petta eufooriast, mida hetkeks pakub hea – ja saab selle eest tasutud kurjaga. Küllaliselt!”/–/ ”Oma geniaalset viga süvendades mõistsin, et hea ja kurja vastuseis tuleb kaotada just ”hea” kõrvaldamisega, kuna hing püstitab ülesandeid, mida inimene ei suuda täita…”
”Ainult hing suudab armastada!” /–/
”Hetkeks. Siis põleb see läbi nagu hõõgniit ja muutub vihkamiseks… /–/ Ühel välkvalgel viivul ma mõistsin, et mitte nukud ei tule muuta inimeste sarnaseks…
… vaid inimesed tuleb muuta nukkude sarnaseks!” (345-346)

Teised arvavad:

Mürgita pole muinasjutte

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18/11/2011 in loetud teosed, nikolai baturin

 

Sildid: , , ,

Nikolai Baturin “Delfiinide tee”

Kirjastaja kirjutab: Delfiinide tee : romantiline histooria, Nikolai Baturin, Eesti Raamat, 2009.
Kusagil soojal üksildasel ookeanirannal kõrgub kummaline ehitis, mis on tekkinud ookeanivärina tagajärjel üksteise otsa kuhjunud laevavrakkidest. Sel kummalisel moodustisel on siiski ka oma väike elanikkond, koosnedes üksildunud inimestest, igal oma lugu. Ühel päeval saabub sealt suunast, kust ei tulda, uus asukas; selgub, too naine on väljunud… merest.
See on romaan ühest võimalikust maailmast, kus valitseb omapärane kooskõla, see on jutustus kohusest ja kaastundest, armastusest ja kurbusest, inimestest ja delfiinidest.

Kohati tundus, et see raamat oli minust üle. Eriti esimese ja viimase osa puhul – nii mõndagi jäi ilmselt mõistmata. Vaatamata sellele oli raamat nauditav, eriti tänu autori huvitavale keelekasutusele.

Tsitaate raamatust:

„Mõlemad näisid korraga aru saavat, et maailm polnud üksnes kahetine, võimatu ja võimalik, vaid oli olemas ka kolmas, võimatusevõimaluse mõõde.“ ( lk.14)

„Lootus on selle ootus, mis peab tulema, aga ei tule.“ ( lk.51)

„Saepurusaagijad. Need, kes aina oma minevikus sorivad.“ (lk 50)

„Ainult võõrast valu ja kannatust võid sa pidada omaks ning tuntuks ja oma võõraks ning tundmatuks, siis hakkavad ilmnema su enese hägused piirjooned, inimese mõõtmed ning elu mõte, mida pidasid olematuks.“ ( lk.79)

„…sain aru, et õnnest pole kunagi küllalt. Ning et suures õnneihaluses õnnest ei saaks liiga, oli maailmas… …õnnetus.“ (lk 135)

„… mida ei teata, see ka ei peata. Võimekas tarksõna, mille varjus võis teha lõpmata palju head, niisamuti lõpmata palju kurja.“ (lk.159)

Teised arvavad:
Berk Vaher, EPL (17.04.09)
Tiit Aleksejev: Lugedes N.Baturini „Delfiinide teed“
Loterii
Sehkendaja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 07/09/2011 in loetud teosed, nikolai baturin

 

Sildid: , , ,