RSS

Category Archives: oskar luts

Oskar Luts „Iiling“

iilingOskar Luts „Iiling“
Eesti Raamat, 2008
Eesti Romaanivara

Tutvustus: Oskar Lutsu 1924. aastal ilmunud romaani peategelased on jõuka taluomaniku lapsed Anna ja Elmar, vooruslikult range õde ja tema hoopis kergemeelsem vend, ning teose sündmustiku kujundavad nende kaks paralleelselt kulgevat armastuslugu. Peategelaste ümber askeldavad arvukad kõrvaltegelased – nende onud ja tädid ja teised sugulased ning siis veel pastorid, apteekrid, kunstnikud, metsavahid ja -ülemad, lisaks kooliõpetajad, köstrid, ärimehed, advokaadid jt, kes ühtekokku annavad värvika pildi Eesti ühiskonnast eelmise sajandi esimesel kümnendil.

Ei meeldinud väga.

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , , ,

Oskar Luts „Sügis“

617Oskar Luts „Sügis I ja II. Tootsi-lugude järg”
Ilmamaa, 2001

Tutvustus: Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejani jõudis.
Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.
I osa ilmus esitrükis raamatuna 1938. aastal Tartus. «Sügise» II osa publitseeriti esmakordselt tervikuna ajakirjas «Looming» 1987, nr. 1

Kõigepealt peaks mainima, et raamatus „Sügis“ on võrreldes samanimelise filmiga päris palju erinevat. Kui vahepealsetes osades on nt Arnost väga vähe juttu, siis siin saavad lugejad ka tema elukäigust põhjalikuma ülevaate. Üldiselt on muidugi meeldisid mulle nö need keskmised osad – Suvi, Tootsi pulm ja Äripäev – kogu sarjast kõige enam. Sügises on kirjaniku hoog nagu veidi raugenud, kuigi kui nüüd nii mõelda, siis läheb see muidugi raamatu pealkirjaga hästi kokku. Ka tegelaste hoog on raugenud, jõudes oma „elusügisesse“ on mõni raputada saanud sõdadest, mõni abieluraskustest jne.

Katkeid:

„Üldse aga,“ jätkab [Tali] siis, „võiks selle abielu kirjeldust suruda kasvõi ühte lausesse. – On ikkagi kunst piinata teist inimest ja sealjuures teha säärane nägu, otsekui piinataks just teda ennast.“ (lk 202)

„Veider… Ei, isegi lapsik oleks nüüd, selles eas, veel haududa mõtet, et ta kunagi võiks oma elu rajada – kirjandusele, sellele haprale taimele Eestis, millel küll on palju okkaid, aga vähe roose. Jah, sellest ta küll kord unistas, aga need ajad on ammugi möödas. Perekondagi ta pole endale soetanud; ta vaid imestleb Tali, Tootsi, Imeliku ja teiste koolivendade „julgust“, kes olid astunud selle sammu… lihtsalt… otsekui pidanuks see nii olemagi. Tema, Lesta, vaatleb elu nagu kuskilt varjatud aknast, vaatab: mis väljas sünnib, mis teised teevad.“ (lk 184-185)

„Aga ikka on päris õige, nagu öeldakse, et inimese elu on justkui saabas: kui ta sulle juba hakkab jala järgi olema, siis on ta ka otsas.“ (Lible, lk 266)

268790

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/11/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , ,

Oskar Luts “Tootsi pulm. Äripäev.”

9789949473168Oskar Luts “Tootsi pulm. Äripäev. Pildikesi lähemast minevikust.”
Ilmamaa, 2002

Tutvustus: Oskar Lutsu kuulsa Paunvere-sarja kolmas osa. Lood, mis selles raamatus on Eesti kinovaatajatele tuttavad, sest kui esimene pool raamatust on kandvaks osaks filmile «Suvi», siis tagumine pool filmile «Sügis». 

Jälle mõnus lugemine, vaatamata sellele et enamus sündmustest on tuttavad filmidest.

“Mina püüdsin, “ kõneleb rohuteadlane pisaraid silmist pühkides edasi, “ennast elust eemale hoida ja kartsin elu nagu kurja koera. Mina olin alati valvel ja valmis kaitsma oma kallist hingerahu, mis pidi olema ülim asi siin ilmas. Liig suur oli minus argtus ja egoismus, et elada täismehe elu, mis oleks enesega muidugi kaasa toonud kohustusi, vaeva ja valu. Nii libisesin ma siis elust läbi, kandes õlal ükskõiksuse mantlit, ilma suuremate kannatusteta , aga ka ilma suuremate rõõmudeta. Ja see oligi pikkade aastate jooksul minu ainsam soov; ei, ma isegi uhkustasin , et ma pole üks neistsinastest teistest. Nüüd aga, kus on varsti otsas mu arglik elutsemine, näen, kui vilets on olnud see elutsemine; tunnen, kuidas mu ümber on kohutav vaikus, kuidas lähen hauda või kõdunen kuskil soos, ilma et jätaksin ellu ainustki tühja kohta. Pole kedagi, kes tooks ristikese mu hauale ja kimbukese lillekesi…” (154-155)

Autorist ja tema loomingust

1_1_17536808Tootsi pulm, Argip2ev

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/11/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , ,

Oskar Luts “Suvi”

suvi4Oskar Luts “Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest.”
Ilmamaa, 2001

Tutvustus: O. Lutsu kuulsa Paunvere-sarja teine osa. «Kevadest» tuttavad koolipoisid ja -tüdrukud on vahepeal suureks saanud. Joosep Toots on Venemaal mõisavalitseja ametit õppimas käinud ja püüab Ülesoo põldudel uuemat «põllupidamise-sisteemi» käiku lasta. Ka Jorh Aadniel Kiir on Raja Teele armastuse nimel valmis rätsepaametist loobuma ja põllumeheks hakkama. Humoorikalt kirjeldatakse ka teiste endiste paunverelaste (Lesta, Tõnisson, Lible, Julk-Jüri jt.) tegemisi. Kuigi tegevus toimub 20. sajandi teisel kümnendil, võib leida paralleele tänapäevaga. Näiteks Tootsi laenu taotlemine või Lesta kokkupuuted kirjandus- ja kirjastamisoludega on praeguste oludega üsna sarnased.
Käesolev trükk on võimalikult Lutsu algteksti järgiv. Oluliseks täienduseks on Richard Kaljo illustratsioonid.

Mõni aeg tagasi sai ettevõetud nö vana võla tasumine –  Lutsu Paunvere sarja lugemine. Lood ju kõik tuttavad tänu filmidele, kuid raamatud lugemata. Suvi meeldis mulle väga, rohkem kui Kevade. Kuigi paratamatult tulevad silme ette pildid filmist, oli raamatus siiski ka üsna palju uut, mis filmist välja jäänud.suvi_film

Katked:

“… Aga lubage küsida, härra apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?”
“Punsli eli, “ kordab apteeker. “Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me anname, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse. Teie olete noor, teie paremad päevad on alles ees, teie päralt on terve maailm, kui te aga õigest küljest peale mõistate hakata.” (lk 41)

“Vaikiminegi öeldakse olevat kõnelemine; mis peab arvama paljuütlevast pilgust, millele paljuütlev vaikimine appi võetakse.” (lk 63)

“Ajad muutuvad. Inimese süda põle kivi, kuhu sa kuupäeva ja aastanumbrid sisse raiud ja kindel võid olla, et need sinna jäävad. Inimese süda on, nagu näha, hoopis pehmem materjal; sealt kustuvad numbrid rutemini kui kivilt, iseäranis siis, kui vanade kirjade kõrvale uued tekivad.” (lk 96)

letosuvisuvi1suvi3

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , ,

Oskar Luts „Kevade“

9789949473137_kevade_151Oskar Luts „Kevade I ja II: pildikesi koolipõlvest“
Ilmamaa, 2012 (epub)
Kättesaadav ELLUs

Tutvustus: Lutsu „Kevade“ ja Lutsu „Kapsapää“— vähemalt neid kahte raamatut tuntakse lapsest saati ja mäletatakse elu otsani. „Kevade“ kangelased Toots ja Kiir, Arno ja Lible, Teele ja Tõnisson on ammu raamatu raamidest väljunud, neid võetakse tegelasteks uutesse lugudesse ja juttudesse, nad ei kulu ega kao, nad ei muutu ega vanane, neid nähakse elus eneseski. Nad on nii inimlikud ja nii üleinimlikud ühelisi. Niisuguseid igaveseks ajaks elama jäänud kangelasi on kõigi rahvaste kirjandustes. Näiteks Huckleberry Finn ja Tom Sawyer, vahva sõdur Švejk ja prints Hamlet, õilis rüütel don Quijote ja kannupoiss Sancho Panza, Vargamäe Andres ja Pearu, doktor Faust ja Jukola vennaksed. Need kujud on kasvanud üle oma kirjandusteose lehekülgede, nad on ise muutunud uute kirjutatud ja kirjutamata legendide allikaiks. Neid nimetatakse müüdilisteks kangelasteks. Müüditegelaste kõige üldisem omadus on, et nad ei vanane, ei sure ega hävi päriselt kunagi, nad tulevad ikka ja taas noortena, uutena, igavestena. Kirjanduslik tõsiasi saab müüdiliste kangelaste läbi rahva mälus laialdasemaks hingeeluliseks tõsiasjaks. Hando Runnel, 1987

kevade1toots ja arno

 

 

 

Tõeline häbilugu küll, aga siiani polnud ma Kevadet lugenud.  Hiljuti lugesin ajakirja Looming Oskar Lutsule pühendatud numbrit, mis tuletas seda taaskord meelde. Lugedes muidugi jooksid silme ees ikka filmist tuttavad pildid ja sinna ilmselt polegi midagi teha. Kõige suurem lahkheli tekkis ilmselt Lible tegelase puhul, keda raamatus kirjeldatakse „36-aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane“.

1_109_Oskar Luts Kevadekevade2kevade3

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/09/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , , , ,