RSS

Category Archives: p.i. filimonov

P.I.Filimonov „Nekroloogide kirjutamise oskus“

nekroloogide-kirjutamise-oskus-novellidP.I.Filimonov „Nekroloogide kirjutamise oskus“
Kite, 2013

Tutvustus: P.I.Filimonov (snd 1975) on tänapäeva eestivene kirjanduse juhtautoreid, kes on seni avaldanud eesti keeles romaanid „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ (2010) ja „Thalassa, Thalassa!“ (2013) ning luulekogu „Väärastuste käsiraamat“ (2011). Ent ta on ka särav ja leidlik novellist, kes oma lugudes kasutab väsimatult erinevaid vorme, mõtleb välja nutikaid käike ning on väljakutsuvalt karm igasuguse rumaluse ja rutiini vastu.
Novellikogus „Nekroloogide kirjutamise oskus“ on esitatud aastate jooksul kirjutatud palad, mis justkui moodustavad tervikpildi „meie aja kangelasest“, selle ilma veidrustest ja vedamistest. Samas aga ei pruugi. Filimonov mängib eluga, elu omakorda mängib autoriga, lugejale jääb leida oma roll selles lõpetamata loos.

Eelmisena loetud tema raamat meeldis mulle rohkem (Mitteeukleidilise geomeetria tsoon). Võimalik, et hetkel polnud ka üldse novellikogu tuju.

„Praegu ta sellest ei mõtle, kuigi üldiselt on ühissõiduk suurepärane koht just filosoofilisteks mõtisklusteks, vastavate traktaatide loomiseks ja muuks vaimseks tegevuseks.. Seda siis, kui ei jää seal magama, rataste ühtlase kiigutamise saatel, trollibussi biitide saatel, igaviku krigina saatel, pudenedes elust välja selleks kahekümneks minutiks, mil sind kannab elektriline ruum, ja sa unustad kõik päeva hooled, kõik selle, millest sa nii pinevil näoga mõtlesid veel kümme minutit tagasi kodust väljudes.“ (lk 46)

Sehkendaja
Sirp
Värske Rõhk
Loterii

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/11/2015 in loetud teosed, p.i. filimonov

 

Sildid: , , , ,

P.I. Filimonov „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“


mitteeukleidilisegeomeetriaP.I. Filimonov „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“
Kite, 2010

Tutvustus: Minu nimi ei ütle teile midagi, seepärast pole ka mõtet seda 
öelda. Minu minevik enne nüüdseid sündmusi – mida 
sellest jutustada? Ja kas maksabki? Minevikul pole tulevikuga 
mingit seost, nagu mulle näib. Isegi mineviku seosed olevikuga 
on üsna viirastuslikud. (Romaanist „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”)
Kes on P. I. Filimonov? „Ta on selline läbi ja lõhki labane taat, väljaveninud dressipükstes, vedeleb diivanil, kaanib õlut, vahib telekast jalkat, viieteistminutilise vaheaja kestel aga veeretab laisalt mõtteid kõige oleva tähendusest. Initsiaalid dešifreerusid alguses kui Pjotr Ivanovitš, kuid nüüd ei dešifreeru vist enam üldse kuidagi ja P. I. on lihtsalt P. I.“ (P.I. Filimonovi intervjuust venekeelsele Postimehele 09.08.2006)
Tallinnas elav P. I. Filimonov (s. 1975) on uuema 
eestivene kirjanduse üks silmapaistvamaid autoreid ja 
tegutseb mitmes žanris. Tema luulekogu „Kolmanda 
järgu mantrad” (2007) pälvis Eesti Kultuurkapitali 
venekeelse autori aastapreemia. Näidendi „Mandragora” 
on lavastanud Drugoi Teatr. Ta on tõlkinud eesti luulet 
vene keelde. „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” on 
eestivene kirjanduse noorema põlvkonna esimene 
romaan, mis ilmub eesti keeles.

Viimase aja üks positiivsemaid üllatajaid. Kuigi autorist olen kuulnud/lugenud ja paljukiidetud, siis millegipärast kartsin, et tegemist raskestiloetava või lihtsalt mitte minuga haakuvaga. Antud teose puhul ka pealkiri ei olnud kuidagi kutsuv. Ehk siis järjekordne tõestus, et don’t judge a book by its cover“ . Mulle raamat meeldis, oli huvitav ja omapärane lugemine.

Katkeid:

“Minu nimi ei ütle teile midagi, seepärast pole ka mõtet seda 
öelda. Minu minevik enne nüüdseid sündmusi – mida sellest jutustada? Ja kas maksabki? Minevikul pole tulevikuga 
mingit seost, nagu mulle näib. Isegi mineviku seosed olevikuga 
on üsna viirastuslikud. Võimalik, et funktsionaalses mõttes ongi mu minevik mind selleni toonud, mis allpool esitamisele tuleb. Kuid teisalt on ka täiesti võimalik, et mitte. Ei tasu tema küljes rippuda, “tsüklisse jääda”, nagu ütleks üks mu tuttav luuletaja.” (lk 7)

“See oli hullumeelne aeg, selles mõttes, et terve kari mu tuttavaid oli äkki endas avastanud hullumeelse tõmbe fotokunsti poole, mis minu arvates oli tingitud vaid digitaaltehnika kiirest arengust ja suhtelisest kättesaadavusest. Nad käisid mööda tänavaid ringi ja vahel sõitsid spetsiaalselt sel eesmärgil isegi metsaparkidesse ja mujale pärapõrgusse – ja pildistasid seal igasuguseid tähendusrikkaid lehekesi, vihmapiisku päikesekuumadel kaljudel, tuttavaid argiesemeid tundmatutes rakurssides ning teineteist. Kõigile meeldis hullult üksteist pildistada. Kõige abstraktsemates poosides, rollides ja mitte rollides, hingestatult katustel lebamas ja taevasse vaatamas, mingitesse mustadesse Petlemma hõlstidesse mähituna ja lihtsalt pakaseauru välja hingamas. seismas minu linna keskaegsete majade treppidel. Minu südantkriipiva linna treppidel.” (lk 67)

“On raske öelda millestki kirglikult huvituvale inimesele, et sind tema huvide sfäär põrmugi ei eruta. Kunagi võib-olla erutas, aga võimalik ka, et isegi mitte. Võib-olla oled alati ainult sellist nägu teinud – või siis oled sellega tegelenud ainult seltskonna pärast või selle pärast, et sulle meeldis suhelda sellest huvitatud inimesega ja teist moodust temaga suhtlemisest polnud. Sest parim moodus sõbruneda kvantfüüsikuga on ju rääkida temaga kvantidest. Ja siis hakkab ta sind ägedaks vennaks pidama ja sind üliheldelt viinaga jootma. Sest kõik kvantfüüsikud joovad, neil on nii kombeks. Parim viis sõbruneda pedega on rääkida talle homosallivusest ja jällegi hakkab ta sind ägedaks vennaks pidama ja heldelt purju jootma. Ainult et mitte enam viinaga, peded, nemad joovad harva viina. Miskipärast pole neil eriti kombeks seda juua, ilmselt pole piisavalt intellektuaalne. Nad eelistavad harilikult igasuguseid imelikke jooke, nagu kalvados või absint. Ei, ärge arvake siin midagi, absinti võin ma täitsa hea meelega juua. Ja üldse, ma olen ka tegelikult gay‘de suhtes salliv. Aga jälle ma kaldusin kõrvale.” (lk119-120)

“Ma tegin kukerpalli…/—/
“Mis sul on?” küsis Vogelson.
“See pole mina, see on maailmaruum,” ütlesin ma.
“Mis sellega on?” täpsustas Ipatov.
“Ta käib ringi.”
“Kas sa siis ei teadnud seda varem?” küsis Ipatov.
“See pole tähtis. Vaadake mis. Kui ta ringi käib ja kui hakata samuti pöörlema ja kui sattuda temaga teatud resonantsi, siis võib paljugi saavutada,”
“Näiteks?” küsis Vogelson.
“Näiteks võib hakata liikuma aegruumi teljel vastupidises suunas, teisisõnu tagasi. Võib ajas ümber paikneda. Kui õige resonants kinni püüda, siis saab ajamsinast objektiivne reaalsus. Ja mind paneb isegi imestama, et keegi sellest seni aru saanud pole. Tegelikult on see elementaarne.”
Minu üllatuseks võtsid teised mu arvamuse ootamatu entusiasmiga vastu.
“aga miks sa arvad, et peab pöörlema? Ja just niimoodi?” küsis Vogelson, kes oli alati vastuvõtlik uutele teadmistele.
“Ei pea tingimata nii. Võib ennast näiteks jalgrattaks kujutelda.”
“Ja siis?”
“Siis võib see veelgi paremini välja tulla.”
“Kas sa lugesid seda kuskilt või?” küsis Ipatov.
“Umbes nii,” ütlesin mina.
Neiu Sabina puges pleedi alt välja ja püüdis end jalgrattaks kujutleda. Selliseks väikseks, punaseks, kolmerattaliseks. Mu onupojal oli lapsena selline, Sabinal tuli see päris hästi välja. Vogelson ja Ipatov ei hakanud endale midagi ette kujutama. Õigemini, Vogelson püüdis ennast kaktuseks kujutleda – aga tal ei tulnud midagi välja.” (lk 137 -138)

“Nii juhtuski, et selle kummalise õhtu lõpus olin ma ikka veel väljaspool oma kodu. See tähendab, alguses olin ma ju olnud täitsa enda pool, kuid mite üksi. Aga kui sa oled oma kodus, kuid mitte üksi, siis pole tunne ikka päris see. Isegi kui sa oled seal koos preiliga, kellest huvitatud oled, pole see ikkagi see. Isegi kui ta käitub ideaalselt õigesti, nõnda, nagu huviväärsele preilile ette nähtud, ikkagi pole seda vabadust. ” (lk 149)

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Toomas Vint
Loterii
ERR Uus Raamat

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in p.i. filimonov

 

Sildid: , , , ,

P.I. Filimonov „Väärastuste käsiraamat“

väärastusteP.I. Filimonov „Väärastuste käsiraamat“
Tuum, 2011

Kirjastaja kirjutab: P. I. Filimonov on noorema põlvkonna eestivene kirjanik, kelle luuletused on äratuntavalt erinevad eestikeelse luule peavoolust. Kuna eestivene noored kirjanikud on programmiliseks eesmärgiks võtnud oma teoste tõlkimise eesti keelde, et astuda dialoogi eesti lugejaga, siis seda rolli täidab ka luulekogu “Väärastuste käsiraamat“. Enamiku luuletustest on vene keelest tõlkinud Katrin Väli, raamatus on ka Maarja Kangro, Igor Kotjuhi ja Kajar Pruuli tõlkeid.

xxx

kunagi

kauges tulevikus

tänased lapsed

hakkavad just samuti meelde tuletama youtube’i

nagu meie tuletame meelde

plaadimäge ja Muti-klubisid

kus me lõbutsesime

–        mäletad, see oli veel youtube’is?

–        youtube? Ma ei mäleta sellist

lk 48)

tõlge katrin väli

xxx

Teised arvavad:
Klassikaraadio
EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/07/2013 in p.i. filimonov

 

Sildid: , , ,