RSS

Category Archives: paolo giordano

Paolo Giordano ”Algarvude üksildus”

Paolo Giordano ”Algarvude üksildus”
Moodne aeg
Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Paolo Giordano sündis 1982. aastal Torinos, elukutselt on ta füüsik. „Algarvude üksildus“ (2008) on tema esimene romaan, mis pälvis tuntuima Itaalia proosakirjanduse auhinna Premio Strega. Giordano on kõikide aegade noorim Strega laureaat. Raamat on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde ning sellest on 2010. aastal valminud ka film.
„Algarvude üksildus“ on kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice, hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga, elades oma paralleelset elu, ent päriselt kokku ei saa iialgi.

Viimase aja üks paremaid romaanielamusi.

Katkeid:

“… õppimine meeldib talle, sest seda saab teha omaette, kuna kõik, mida sa õpid, on juba surnud, külm ja läbi mälutud. /–/ kooliõpikute leheküljed on kõik ühesuguse temperatuuriga, et nad annavad aega järelemõtlemiseks, ei tee kunagi haiget ja sina ei tee haiget neile. ” (lk 95)

“Sa harjud sellega ära. Lõpuks ei pane sa seda enam üldse tähelegi.” “Kuidas see võimalik on? See istub ju kogu aeg siinsamas silme all.” “Just nimelt. /–/ Just sellepärast sa seda enam ei näegi.” (lk 117)

“Algarve saab jagada ainult ühe ja iseendaga. Neil on oma koht naturaalarvude lõputus reas, kahe teise numbri vahele surutuna nagu kõigil teistel, ent neist siiski sammukese võrra eemal. Algarvud on kahtlustavad ja üksildased, ja selles peituski põhjus, miks Mattia neist nii vaimustatud oli. Mõnikord ta mõtles, et arvud olid niisugusesse järjestusse sattunud eksikombel, et nad olid lõksu püütud nagu kaelakeesse lükitud pärlid. Teinekord jälle tundus talle, et algarvud tahtnuksid tegelikult olla samasugused nagu kõik teised, kuid ei olnud selleks mingil põhjusel võimelised. Too teine mõte valdas teda tavaliselt õhtuti, une-eelse kujundite kaootilise ringlemise ajal, kui mõistus on liiga nõder, et iseendale valetada.
Esimesel kursusel oli Mattia õppinud, et algarvude hulgas on mõned, mis on veel erilisemad kui teised. Matemaatikud on pannud neile nimeks kaksikalgarvud: need on üksteisele lähedal seisvad algarvude paarid, peaaegu naabrid, kuid nende vahel on alati üks paarisarv, mis ei lase neil päriselt kokku puutuda. Näiteks 11 ja 13, 17 ja 19, 41 ja 43. Kui kellelgi jagub kannatust edasi loendada, tuleb välja, et neid paare jääb aegamööda vähemaks. Võib kohata üha enam isoleeritud algarve, mis on eksinud ainult arvudest koosnevasse hääletusse rütmiliselt liigendatud ruumi, ning tasapisi saab ängistavalt selgeks, et siiani kohatud paarid olid vaid juhuslik nähtus ja et nende tegelik saatus on jääda üksinda. Just siis, kui tuleb soov järele jätta, sest pole enam viitsimist loendada, ilmub korraga lagedale veel üks kaksikute paar, kes on tihkelt teineteise külge klammerdunud. Matemaatikute seas on levinud arvamus, et ükskõik kui kaugele minna, leidub alati veel üks paar, ehkki keegi ei oska veel öelda, kus see võiks olla.
Mattia meelest olid nema Alicega just niisugused kaksikalgarvud, üksinda ja eksinud, lähedal, ent siiski mitte piisavalt, et teineteisega kokku puutuda.” (lk 135-136)

“Ilmselt on ta üks neist, kes väga hästi õpivad, kuna ei ole muus elus eriti edukad; kes ülikooli sissetallatud rajal ükskord lõpule jõudnud, ei oska oma eluga enam midagi peale hakata.” (lk 140)

“Nad elasid oma universumite aeglases ja nähtamatus väljas nagu kaks tähte, mis üha kitseneval orbiidil ühise keskme ümber tiirlevad ja mille vääramatu saatus mingil hetkel ajas ja ruumis kokku viib.” (lk 163)

Teised arvavad:
Varraku raamatublogi
Sehkendaja
Järjejutt, ERR

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/07/2012 in loetud teosed, paolo giordano

 

Sildid: , , , ,