RSS

Category Archives: teet kallas

Teet Kallas “Heliseb-kõliseb…”

Kirjastaja kirjutab: Romaan-revüü ehk lihtne ja tõepärane kirjeldus bioloogiakandidaat Kaaro Neeme viibimisest noorte suvepäevadel mõnes Eesti NSV rajoonis 196… aasta juunikuus.
Teet Kallase esikromaan „Heliseb-kõliseb…” ilmus esmakordselt 1972. aastal ja põhjustas hoobilt suurt elevust. Tollane kriitika on seda võrrelnud muuhulgas Jack Kerouaci hipiromaanide ning Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margaritaga”. Selleks oli ka põhjust — teist sellist mitmedimensioonilist ning sõna otseses mõttes liikuvat romaani eesti kirjanduses naljalt ei kohta.

Romaani sisu moodustab peategelase, bioloogiakandidaat Kaaro Neeme ning bussitäie loovisikutest meelelahutajate — muusikute, kunstnike, lauljate — sõitmine mööda noorte suvepäevi juunikuises Eestis. Tee viib neid erinevatesse kohtadesse, mille käigus kohtutakse äärmiselt erinevate inimeste ja nende omanäoliste, et mitte öelda veidrate tegemistega. Ent paralleelselt esineb romaanis ka unenäoline võlumaailm ja selle seadused, tegelased ning n-ö. reaalsest maailmast erinev problemaatika. Kahte maailma näib ühendavat salapärane Fantoom…
Tegemist on eesti kirjanduse ainulaadse road-movie’liku romaaniga, mis jahmatab oma julguse ja vaimukuse, satiiri ja uuenduslikkusega, eriti kui pidada silmas tollaseid olusid ja kirjutamistingimusi — autor viibis nimelt sel ajal nii KGB eeluurimisvanglas kui ka hullumajas. Lisaks pakuvad äratundmist tegelaste kohati varjamatud prototüübid, kellest nii mõnigi esineb romaanis lausa pärisnime all. Nii kohtame raamatus Andres Vanapat, Arvi Siiga, Hando Runnelit, Robert Vaidlot, Hugo Hiibust, Uno Eltsi jmt värvikaid isikuid.
Romaani teine, 2008. aasta väljaanne sisaldab lisaks autori täiendavaid joonelauseid kommentaare ning Juku-Kalle Raidi põhjalikku järelsõna. Pegasus, sari „Hõbevaramu“, 2008

Tsitaate raamatust:

„pikka iga, head tervist ja palju päikest neile, kes julgevad uskuda võimatut, olgu see teinekord kas või muinasjutt…“ (lk 42)

„Inimesed teevad väga asjalikke tegusid ja neil on alati väga asjalikult kiire. Ja kui nad mõnikord õhtuti, silmad kinni ja unetus kallal, mõtlevadki mingeid veidraid mõtteid, et oleks ma näiteks nähtamatu või oleks mul näiteks seitsmepenikoormasaapad või oskaksin ma läbi seinte käia, ja siis neid imelikke mõtteid edasi arendavad, ei julge nad sellest mingi hinna eest mitte kellelegi hingata. See on meie sajandile sobimatu, viimati koguni haiguslik… Sellele vaatamata mõtleb ka kõige tähtsam ja kõige täiskasvanum inimene enda jaoks küllap iga päev mõne muinasjutu välja, nii pentsik kui see ka pole. Ainult ta on nendega nii rumalasti üksinda, nii üksinda…“ (lk 86)

„Lapsepõlvemälestused on nagu asendamatud lohutajad hetkil, mil inimest piiravad halvad eelaimdused, mil teda pahatahtlikena ründavad mitmesugused pool- ja veerandtoonid. Lapsepõlvemälestused on nagu aforismid, nagu valmid. Aga ometi on nad kõik tõestisündinud lood. (lk 151)

„Elu on nii suur saladus ja nii lihtne asi, et selle kinnitamiseks pead aeg-ajalt midagi näpuga katsuma“ (lk 311)

Teised arvavad:
Ilmaliku leeri reis hullarist Patareisse (Juku-Kalle Raid)
Sukeldumist võimaldav maailmakirjandus (Peeter Helme, Sirp, 8.08.2008)
intervjuu autoriga (18.07.2007) 
intervjuu autoriga (19.07.2008)
intervjuu autoriga (19.07.2008)

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 04/10/2011 in loetud teosed, teet kallas

 

Sildid: , , , ,