RSS

Category Archives: tiina laanem

Tiina Laanem „Õnnelik jää“

laanem _kaas2.inddTiina Laanem „Õnnelik jää“
Novellid ja lühijutud
Pegasus, 2012

Tutvustus: Üheteistkümnest jutust koosnev kogu põimib endasse lugusid inimestest, keda liigitatakse üldjuhul ebamäärase mõiste „keskklass“ alla, olgu selleks siis kesisel järjel ajalooõpetaja, edukas restoranikokk või tasuta asju ihalev reklaamidirektor. Millest nende elu koosneb? Tapvast ajapuudusest, reisimisest teistesse ilma otsadesse, asjade tagaajamisest, ületöötamisest ja kõige muu tahaplaanile lükkamisest, õhust ja vahust. Seepärast  võibki juhtuda, et ühel hetkel saavad neist kahel jalal kõndivad inkubaatorid, õnneliku jää meistrid, valutava sabaga koerad või elupäästjad, kes suudavad ühe ööga säästa sadakond hinge.

Mitmed lood on varem ilmunud ajakirjas Looming ning olid mulle juba tuttavad. Täitsa tore lugemine, reaalse elu lood segatud ebareaalsusega, aeg-ajalt pöörab lugu üsna fantastika valdkonda.

Katke teosest:

„Ühel hommikul kohvi juures märkas Toomas klantsajakirja lapates hiljuti toimunud peo pilte, kus temagi mitmeid kordi välkuvasse kaamerasse naeratas. Aga teda polnud ühelgi pildil. Mõni nädal hiljem juhtus samasugune lugu. Või veelgi pentsikum: ühes kaadris paistis külaliste seas veinipokaal, mis seisis justkui õhus. Toomas aimas, et klaas oli tegelikult olnud tema käes. Kogu see asi ei andnud talle rahu. Mis temaga ometi toimub? /—/Meest ei ole ainsalgi pildil. Fotodelt ei leia isegi mitte tema selga või kukalt. Sel hetkel sai Toomasele selgeks, et teistel oligi õigus. Tal polnud enam vähimatki lootust siinkandis pildile ilmuda. Ta oli justkui haihtunud. Isegi hääleke tema peas ei vaielnud sellele vastu.“ (lk 70-71, Õnnelik jää)

Veel katkendeid raamatust:

Katkend raamatust, lugu „Tigedad tähed“
Mõni mõis. Õnnelik jää

Teised arvavad:

Sirp
Klassikaraadio. Uus raamat
Bukahoolik
Liivametsa lugemised

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/12/2013 in tiina laanem

 

Sildid: , , , , ,

Tiina Laanem “Sidrunid ja siilid”

Kirjastaja kirjutab: Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida tervetes kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes küll palju töö teeb, aga ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi rändab. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Toredate kõrvaltegelastena astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg. Eesti Päevaleht, 2009

Tsitaate raamatust:

” …nostalgias on alati midagi õõvastavat./–/ Selline minevikus kahlamine. Kui juba nostalgia ligi hiilib, siis on kõigega lõpp. Ainult vanadus, tuimus ja vaikne hääbumine./–/ Lõpuks oled nagu kulunud leierkast./–/ Mängid üht-sama lugu ja tekitad teistes vaid tüdimust. Aga ise ei märka seda üldse. Otsid vaid tuttavaid asju, millest kinni hoida ja mille abil vastu pidada.” ”Aga kas sa jaksad lõputult uue järele joosta?/–/ …lõpuks ei tundu enam miski piisavalt uus ja eriline. Ei paku rõõmu ega rahulolu. Kõiges jääb midagi puudu. Justkui oleks, aga ei ole ka” ”Kas rattast väljatulek tähendab tingimata nostalgiasse langemist?/–/ Hauaääreni võiks ju komberdada ka sõnadeta, et oi-oi, ja-jah, kuidas küll tuleb kõik tuttav ette. Mäletan, mäletan, miks ma ei mäleta, minu ajal olid asjad niimoodi, et….” (lk 7-8).

”Võib olla ta ei mäletagi enam, kuidas tunnevad end need, kes tunnete põhjani jõudnud? Ehk pole tema jalad juba aastaid põhja puudutanud? Sest need tõukavad poolele teele jõudes end pinna poole tagasi. Sest ikka tundub, et see pole see, pole see, pole see… Neetud kahe kolmandiku taak. Sinna jõudes saab tal kõigest isu otsa, ka meestest. Sest jälle pole see, pole see, pole see…. Algab uus ring. Ehk asjad muutuksid, kui õnnestuks kordumiste muster katkestada? Aga milles on tema kordumised kinni? On´s tal tõesti armunu meeleolust parandamatu sõltuvus? Ja sellepärast ei jõuagi sügavamale.” (lk 37)

” On siis olemas selline asi nagu rutiinipaanika? Ah ei, see pole muud kui uue aja moenarrus, millesse neid tahetakse uskuma panna, et mõni terapeut jälle tööd saaks. Kui usud, et su unetus tuleb painavast rahutusest, mis paneb sind arutult visklema, sundides aina uusi erguteid otsima, sest tülpimus summutab hetkelised rõõmupuhangud kiiresti, oled lõpuks nõus kas või rutiinipaanikat ravima. Unetus ajab ju hulluks. Pealegi on kõik ülejäänud õlekõrred suuremate tulemusteta ammu ära proovitud.” (lk 154)

”…täiskäigul elu võtab kohati kummalisi vorme./—/Kõike saab ühel hetkel nii palju, et jooksed umbe./–/…lõpuks ei saa millestki elamust kätte. /–/ Ostsin läinud kevadel endale korraliku fotokaamera./–/ Aga, läksin nii hoogu, et muudkui klõpsisin. Lõpuks pildistasin juba kõike, mis ette jäi. /–/ Olin kõvasti umbes. Kõik jooksis nagu klaasseina tagant mööda. Justkui näen, aga päriselt ei näe ka. Hakkasin vist elamusi varuma. Nagu moose. Üritasin kõigest vähemalt paar klõpsu teha. Lootsin, et istun kunagi rahulikult maha ja vaatan pilte. Ehk saan kaotsi läinud elamused tagantjärgi kätte. Jabur küll. Olen kaunil õhtul suveteatris, aga selle asemel, et etendust nautida, ootan muudkui hetke, mida võiks jäädvustada.”
”Ah sina oledki see pervert, kes etenduste ajal muudkui klõpsib./–/ Ja mina mõtlesin, et te kogute näitlejate pilte. Nüüd tuleb välja, et tegelete hoopis elamuskorilusega.” (lk 155)

”Oled sa kunagi proovinud tühja pilguga seina vahtida?”
”Paari minuti pärast tahaks mööda seina üles ronida./–/ Istud ja mõtled, kuidas aeg raisku läheb. Samas jõuaks nii palju ära teha./–/ Kõik, mis jääb sinust väljapoole, hakkab sind kõva jõuga enda poole kiskuma.”
”Aga sa istu ikkagi edasi,” kinnitab kiitsakas prillidega meesterapeut omalt poolt.
”Ei tule välja./–/ Kogu aeg on selline tunne, nagu hoiaks enda sees märatsevat lõukoera viimase jõuga kinni. Pöörane peni tirib lõpuks ikka endaga kaasa.”
”Proovi hingetõmmete lugemisele keskenduda,” soovitab meesterapeut.
”Hea rääkida./–/ Ei tule välja! Varsti hakkavad kõik kohad valutama, alguses selg, siis jalad, pärast kael. Lõpuks isegi kannad.”
”Tuleb lihtsalt harjutada ja harjutada.”/–/
”Pole aega, elu tahab elamist”/–/
”Võta aega./–/ Sel juhul näed, milline tohutu hunnik pahna su sees iga päev keerleb. Oled nagu elav prügimägi, kes kahel jalal ringi liigub.”  /–/
”Tegelikult tundub, et asjad liiguvad siiski paremuse suunas. /–/ Vanasti otsisin iga päeva jaoks erinevat söögikohta./–/ Vähemasti samal nädalal ei tahtnud kindlasti kaks korda ühte restorani sattuda.”
”Ja nüüd einetad ainult ühes kohas?”
”Ei, seda mitte./–/ Ikka üritan erinevates paikades käia. Aga üks asi on siiski muutunud – ma tellin nüüd iga kord piprapihvi.” (lk 156-157)

Teised arvavad:
Elamuskorilus ja rutiin ( PM, 25.04.09)
Meie ühine väike argielu (PM, 25.04.09)
Kiirustamise kaval lõks (Sirp, 15.05.09)
Sidrunid panevad tuhmid silmad taas särama (EPL, 8.05.09)
Kirjanduse ja keele ajaveeb
priitsalumae.blogspot.com

Samalt autorilt on varem loetud ka tema debüütromaan „Väiksed vanamehed“ – 2006. aasta romaanivõistluse võitja. Mõlemad üsna keskpärased.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 04/09/2011 in loetud teosed, tiina laanem

 

Sildid: , , ,