RSS

Category Archives: valdur mikita

Valdur Mikita “Lingvistiline mets”

lingvistikaValdur Mikita “Lingvistiline mets”
Grenader, 2013

Tutvustus: Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda.

Selles raamatust on palju räägitud, nii et teatav haip ja kultuslikkus siia juurde tekitatud. Mis ühelt poolt loomulikult tekitab huvi – peaks siis ikka ise ka ülevaatama, millega tegu. Teisalt natuke ka tekitab vastupanu ja tõrget. Peab tõdema, et kokkuvõttes on raamat huvitav, kuigi on peatükke, mis huvi ei paku või pole päris minu maitsele. Aga huvitavaid mõtteleide siin on. Minu kui üdini Põhja-Eesti rannainimese jaoks oli siin ehk liiga palju Lõuna-Eestit, mis minu jaoks üsna kauge ja võõras. Samas eks äratundmisi ikka leidub, lapsepõlv möödus ka minul pigem ikka looduse keskel, lasteaias ei käinud. Ja mets on ka alati läheduses olnud, küll aga minu jaoks eksisteeris ta koos merega. Kuigi armastan ka väga metsas jalutada ja mõtteid mõlgutada, siis ilmselt olulisem on minu jaoks mere lähedus.

Katked

“Igas korralikus eesti suguvõsas on olemas oma nõid või vähemasti legend niisugusest esivanemast. Päritoluliin, kus täielikult puudub metsa poole inimene, ei ole Eestis tõsiseltvõetav.” (lk 46)

“Eesti ajalugu meenutab natuke põhjarahvaste muinasjutte: puudub nähtav kausaalsus, peategelasi ei ole, puudub õnnelik lõpp jne. Eesti kultuuri mõistmise üks nurgakive on multiidentiteet. Nii nagu Eesti loodusel on mitu nägu, on rohkelt erinevaid ilmeid ka Eesti ajalool ja kultuuril. Nendest erinevatest tahkudest on hirmus raske kokku seada ühte kõikehõlmavat kuvandit. Nii Tartu maraton Otepääl kui ka jaanituli Saaremaal kuuluvad kohustusliku elemendina Eesti kuvandi juurde, kuid neile pole võimalik leida ühisnimetajat. Niipea kui me hakkame otsima oma identiteedile ühist alusmüüri, seda kõige-kõigemat, muutub meie enesekuvand tugevasti moonutatuks. Suuskadel mees jaanitule ääres ei ärata kelleski usaldust.” (lk 73)

“Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud.” (lk 182)

“Kui inimene vananeb, muutub ta vähehaaval üha mornimaks. Vanade inimeste meelelaad näib pöördumatult suubuvat ääretusse depressiooniookeani. Kuid huvitaval kombel vaid teatud ajalise piirini. Umbkaudu kaheksakümnenda eluaasta lävel tõuseb elurõõmsate vanakeste arv äkki märgatavalt. Põhjus on lihtsam kui enamik meist oskaks oletada – pessimistid on selleks ajaks lihtsalt juba surnud.” (lk 189)

“Paigatud sokk oli tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid. Eesti kultuuri metafoor võiks olla lugu mehest, kes kukkus neljapäeva õhtul oma sokiauku ja jäigi kadunuks.” (lk 198)

Vikerkaar
Postimees
Keel ja Kirjandus
Indigoaalane
Bukahoolik
Müürileht

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2016 in loetud teosed, valdur mikita

 

Sildid: , , ,