RSS

Michel Houellebecq „Alistumine“

alistumineMichel Houellebecq „Alistumine“
Varrak, 2016

Tutvustus: Michel Houellebecqi kuues romaan „Alistumine“ ilmus 2015. aasta alguses ja põhjustas Prantsusmaal palju poleemikat islamiga seotud küsimuste provokatiivse käsitlemise tõttu. Lähituleviku düstoopiaks nimetatud romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. 
Romaani peategelane on keskealine ja üksildane Sorbonne’i ülikooli professor, dekadendist kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija François, kelle elu on intellektuaalses plaanis ummikus ja ka armastus näib olevat talle selja keeranud. Huysmans pöördus hilises keskeas kristlusesse ja leidis seeläbi meelerahu. Kas suudab islam vaigistada eksistentsiaalseid änge, millega seisab 21. sajandi esimesel poolel silmitsi keskealine Euroopa mees François?

Intrigeeriv teema ja teadmine, et teose ilmumine suurt meediakära tekitanud, ilmselt tõstsid ootused kõrgemale kui vaja. Raamatu alguse osa meeldis rohkem, aga siis kuidagi hoog vaibus. Ei ole parim tema teostest, aga  huvitav lugemine siiski.

„Samamoodi nagu kirjandus, võib ka muusika vapustada, pakkuda emotsionaalset elamust, tekitada sügavat kurbust või ekstaasi; samamoodi nagu kirjandus, võib ka maalikunst hämmastada, panna maailma uue pilguga nägema. Kuid üksnes kirjandus suudab teis tekitada tunde, et olete kontaktis teise inimvaimuga, selle vaimuga tervikuna, kõigi tema nõrkuste  ja kogu suurusega, kõigi tema piiride, väikluse, kinnisideede ja uskumustega; kõige sellega , mis teda liigutab, huvitab, erutab või temas vastikust äratab. Üksnes kirjandus võimaldab teil atuda kontakti surnud inimese vaimuga, ja seda otsesemal, täielikumal ja sügavamal moel, kui suuaks isegi vestlus sõbraga – kui sügav või pikaajaline ka ei oleks sõprus, mitte kunagi ei avata end vestluses nii täielikult kui tühja paberilehe ees, tundmatu adressaadi poole pöördudes.“ (lk 6)

Rabarberibulvar
Müürileht
Sirp
Kultuuritarbija60+
Marcalt maailmale

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Michel Faber „Fahrenheiti kaksikud“

lrk-15-16-2016-fahrenheiti-kaksikudMichel Faber „Fahrenheiti kaksikud“
Loomingu Raamatukogu, 2016, 15-16
SA Kultuurileht

Tutvustus: Hollandi päritolu inglise keeles kirjutava autori jutukogu sisaldab 5 novelli raamatust “Fahrenheiti kaksikud” (2005). Igapäevaelulised lood muudab kohati sürreaalseks peategelase veidi nihestatud vaatenurk või mõni ootamatu pööre sündmuste käigus. On öeldud, et Faber oskab meisterlikult kujutada inimelu haprusehetki, kuid lõpuks jääb siiski kõlama lootusenoot.

Raamat sattus kätte tänu sellele, et Michel Faberi „Imelike uute asjade raamat“ mulle väga meeldis. Tema novellid kahjuks nii ei köitnud. Hetkel on lugemisest veidi aega möödas ja ega väga paljut ei mäletagi enam.

„Kuhu me täpselt läheme? päris Marko´cain. „Minu meelest oleme läinud lõunasse , „kostis õde ja silitas oma lemmiklaikat, lubades segaduses loomal oma karvastes kinnastes sõrmi lakkuda. „Kas suund on üldse tähtis?“ „Seni pole universum meist väljagi teindud,“ lausus Marko´cain. „Kui me läheksime maa lõppu, võib-olla siis saaks ta aru, et meil on abi vaja.“ (lk 74)

Loterii
Mööda netti

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , , ,

Mathura „Jääminek“

jääminekMathura „Jääminek“
Allikaäärne, 2016

Tutvustus: „Jääminek” on lüüriline lugu ühe vanamehe eraklikust elust üksildasel, mahajäetud maastikul – oma varalahkunud naist leinav Manivald mõtleb möödunule tagasi ja püüab selgusele jõuda, mis on saatus, mida tähendab aeg ja mida peidab talve kõikehõlmav vaikus tema ümber. Ootamatult saabuvad filmitegijad on talle selles kõnekaks, kontrastseks peegliks. Raamat on inspireeritud Kasari jõe luhast ja ümbruskonna tühjaks jäänud küladest. „Jääminek” on autori esimene proosaraamat. 2014. aastal pälvis tema luulekogu „Käe all voogav joon” Gustav Suitsu luulepreemia. 

Poeetiline, võluv, kurvameelne, selline väike hõrk gurmeeteos.

„Õigupoolest ei mäletanudki Manivald enam, millal ta siin viimati kedagi näinud oli, või kellestki kuulnud. Kellegagi kokku sattundud – ei mäletanud. Päevast päeva leidis ta enda eest üksindusse mähkunud maastiku. Ikka jälle täitis tema päevi üks ja sama tühi ootus, aegamööda lahtuv lohutus. Ning seejärel ka mälestuste tihenev udu, õhtute hämarduv kulg. Ikka ja jälle täitisid tema päevi ühed samad tööd ja toimetused – tuua puud ja vesi, teha tuli üles ja süüa keeta. Ükskõik, kas keegi teda üldse enam tundis, meeles pidas. Ükskõik, kas keegi enam teadiski ta olemasolust. Tema kaks lähimat „naabrit“ – Ants Vahetalus Kirikuküla luhapoolsel piiril, Selma kaugemal Leemse vana mahajäetud mõisa taga – olid võib-olla ainsad, kellele ta veel midagi tähendas. Aga vahel Manivald siiski veel unistas, et kellelegi jääks temast kasvõi üksainus mälestus. Keegi mäletaks seda silmavaadet, hääleooni, seda majaaset, kohanime ka siis, kui tema on läinud. Nii mõtles ta nüüdki, kui tuul puhus aegamööda lehed puult ja kõik jäi ümberringi sõnatuks ja paljaks. Nii paljaks, et maastik enam midagi varjata ei suutnud.“ (lk 13)

„Aeglaselt. Aeglaselt ja kannatlikult mõõtis ta saabuvate päevade suurust, üha aeglasemalt tunnistas tundide – sekundite, minutite, kõigi loendamatute päevade möödumist. Nüüd märkas ta  – ja see tundus nii ilmne – , et aeg ei kiirustanud  eales  kuhugi, vaid sa ise  tõukasid teda tagant. Tahtsid ikka, et ta sind kuhugi viiks, kannaks sind silmapiiril terendava tuleviku suunas. Aga lõpuks avastasid, et minevik ja tulevik olid justkui piriskesed metsmaasikad ühel pikal heinakõrrel, kuhu sa nad ise lükkisid. Siis ampsasid korra ja oligi kõik.“ (lk 14-15)

„Jah, vastu  lähenevat talve näis sageli nagu oleks keegi maailma ühe tömbi pliiatsiga üle sodinud; kõik oli aimatav ja adutav ja ilmutas harva selgeid, sirgeid piire. Oli udu või vihm, valitses hämarus või hallus – kõik sai ühe sama eiramatu alatooni. Kõik ootas lahenemist, uueks saamist, ootaks midagi, mis jäi senikauaks varjule teispoole tinast raskust.“ (lk 18)

„Üksindus oli lihtne, kui sellest sai argipäev – kui ei paistnud mingit igatsust või unistust või vabakspääsu. Kui päevad möödusid oma harjumuspärasel viisil, ei märganudki sa varsti enam kõigi tööde ja tegemiste keskel oma üksiolemist. Aga kui su ellu ilmus sündmus, millesarnast sa polnud aastaid tunnistanud, siis ilmnes korraga su üksinduse kogu võim. Siis tundsid, et miski sinus otsis endistviisi teise inimese lähedust ja soojust Ühtainsat kuulajat, kes sind päriselt mõistaks – ei muud.“ (lk 54)

„“Jääminek,“ teatas Manivald siis. „Jääminek on mu lemmikaeg.“ Ning ta kujutles vaimusilmas, kuidas näiliselt tardunud maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas suurest paigalseisust sünnib ühtäkki kõikehaarav, takistamatu tulv. Iga kord oli see muutus nii üllatav. Iga korraga ilusam.“ (lk 55)

Loterii
Lugemissoovituse blog

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, mathura

 

Sildid: , , ,

Andrus Kivirähk „Vombat“

vombat-näidendidAndrus Kivirähk „Vombat“
Eesti Keele Sihtasutus, 2011

Raamat sisaldab näidendeid Vombat; Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…; Valged daamid; Kaheksa varbaga kuningas; Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel; Karin ja Pearu.

Lavastusena pole ma nendest ühtegi näinud. Raamat sai välja otsitud peamiselt tänu „Karin ja Pearu“ näidendile, millest olen kunagi lugenud ja tagantjärgi kahju, et nägemata jäi.

xxx

KARIN: Teie tahate lihtsalt ,et teid imetletaks! Ja mina mõistan teid, sest mina tahan ju ka. Kangesti tahan! Seda ei ole ju palju nõutud! Kõige parem oleks muidugi, kui imetleks oma mees ja vanasti ta imetleski, õhtuti ütles ikka, et: naine, ilmuta end mulle! Ja siis imetles ta mind, imetles mu käsi ja jalgu ja kõike muud. Aga kui oma mees enam imetleda ei taha, siis oleks hea seegi, kui imetleksid võõrad mehed. See pole ju patt! Mina vajan seda, ma usun, et iga naine vajab, ja näete, teiegi vajate, nii et küllap seda vajab ka mees. Võib ka muidugi olla, et on selliseid inimesi, kes imetelemist ei vaja, aga mina arvan, et need on inimesed, kes pole kunagi õnnelikud olnud. Sellistel inimestel, kes ei tea, mis on õnn, ongi väga lihtne elada. Tema võib päevast päeva hingitseda, ilma et oleks vähimatki kiusatust. Tema võib sedasi surmani elada ja surres mõelda, et selline ongi inimese elu. Tema näeb ehk õnne selleski, kui õnnetused mööda lähevad, tema ei igatse midagi erakordset ega ainulist!

PEARU: Imetihast.

KARIN: No just. Aga kui inimene on näinud õnne ja imet, kasvõi korra, siis mõtleb ta kohe, et miks ei võiks ma leida veel suuremat ja nõnda asubki ta seda otsima. Ja kui ta siis leiabki suurema, siis hakkab ta jalamaid otsima veelgi suuremat, läheb ehk ummisjalu omaenda õnnest ülegi, sest see tundub talle ikka liiga väike ja ta on kindel, et kusagil päris lähedal ootab palju suurem. Ja sedasi ta muudkui otsib ja otsib, käib kohvikus ja pidudel ja kõrtsi saksatoas, aga kõik, mida ta leida suudab, tundub ikka veel liiga väike, päris tühine. Ikka usub ta, et kusagil on peudis suurem, palju suurem õnn. Raske on sedasi elada.

PEARU: Jah, tegelikult on just vastupidi.

KARIN: Kuidas vastupidi?

PEARU: Õnn ei oota ees, õnn on juba möödas. (lk 291-292)

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Michel Faber „Imelike uute asjade raamat“

imelike asjadeMichel Faber „Imelike uute asjade raamat“
Moodne aeg
Varrak, 2016

Tutvustus: Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.
Michel Faber (snd 1960) on sündinud Hollandis ja üles kasvanud ning koolis käinud Austraalias. 1990. aastatel kolis ta Šotimaale, kus elab tänaseni. Faber on õppinud medõeks ja sel alal ka töötanud. 1990. aastatel hakkas ta abikaasa Eva julgustusel põhjalikumalt kirjutamisega tegelema, ta on avaldanud viis novellikogu ja kuus romaani ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eesti keeles on temalt ilmud novellikogu „Fahrenheiti kaksikud” (LR 2016).  

Üsna mahukas raamat, mille lugemine läks üsna kiirelt J Üks viimase aja haaravamaid raamatuid.

„Rõõm oli nii hajuv ja raskesti tabatav: otsekui mõni varjemustriga ööliblikas, mis võis, kuid ei pruukinud peita end sinu ees metsas, võis olla ka ära lennanud.“ (lk 202)

„Kui suur rõõm ja kergendus oli Sinu kirja saada. Ma olen Sind nii väga igatsenud. Seda enam, et ma olen hakanud mõistma, kui uskumatult haruldane – ja samas uskumatult HÄDAVAJALIK – on olla kontaktis vähemalt ühegi inimesega meie elus, keda me saame armastada ja usaldada. Oh jaa, me muidugi arutame töökaaslastega haiglas igasugu asju, abistame neid, kes on hädas, ajame juttu võõrastega, poemüüjatega ja „sõpradega“, keda oleme juba aastaid tundunud, kuid kellega me mingit lähedust ei tunne. See on kõik omamoodi tore, aga vahel tunnen ma, nagu oleks mul pool hinge puudu.“ (lk 366)

„Sõnad olid siirad, kuid tundusid pisut sunnituina. See tähendab, et ta oleks need spontaanselt välja öelnud, kui Bea oleks olnud tema käte vahel, pea tema kaenla all puhkamas, aga …. Samu sõnu ekraanile tippida ja seejärel kosmose avarustesse saata oli teine lugu. See muutis tunnete värvi ja varjundit, täpselt nagu odav koopia röövib fotolt soojad toonid ja üksikasjad. Tema armastusest Bea vastu oli saamas järjekoomiks ning temal puudusid oskused vormida seda erksavärviliseks ja kujundlikuks maaliks nagu kord ja kohus.“ (lk 387)

Marcalt maailmale
Castorbakar

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , ,

Kelly Turk „Reaalne elu“

reaalne-eluKelly Turk „Reaalne elu“
Värske Rõhk, 2014

Tutvustus: Kelly Turk on uus ja põnev hääl eesti nooremas luules. Tema tekstid ei tegele autori lüürilise minaga, vaid heidavad pilgu väljapoole: luuletustes saavad hääle nii soome ehitaja, noored trenditibid kui ka tavalised eesti jõmmid. Autor kasutab palju slängi ning tal on õnnestunud inimesi tabavalt portreteerida nende keelekasutuse kaudu.

xxx

Meliss

/—/
ma tahan uskuda armastusse
ma tahan uskuda et see keda mul pole
veel
keda ma ajan taga
salaja
ongi see õige
sest püha müristus
armastus on ju ikka midagi higistamapanevat
ja
unes nägin ka et just tema ongi see
see keda mul veel pole
minu elu plomm

Ma ei tea
raske on mängida ringmänge
ja
mõista et oled jälle mööda elanud (lk 67)

xxx

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in kelly turk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kaur Riismaa „Teekond päeva lõppu“

teekond-päeva-lõppuKaur Riismaa „Teekond päeva lõppu“
Näo Kirik, 2014

Tutvustus: “Teekond päeva lõppu” on Kaur Riismaa viies luulekogu. Siin leidub valik 2013. aasta lõpul ning 2014. aasta alul kirjutatud tekste.

xxx

Üksiseiraja

/—/
„Sinust“ mõtelda on ju ometigi seestütlev kääne,
nõnda oleks ju sind juurelda
justnagu mõtleksin ma oma mõtet sinu seest.
Ja küllap mõtlengi.
Sest sina oled suur lumeväli,
ere päike, üdini külm,
aga sa oled ka kodu,
tolm raamaturiiulil,
ja muinasjutuliste nimedega
lilled aknalaual. (lk 21)

xxx

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in kaur riismaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,