RSS

Tag Archives: alessandro baricco

Alessandro Baricco „See lugu“

baricco-see-luguAlessandro Baricco „See lugu“
Pegasus 2009
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab. Ultimo näitas talle teed, mis oli võtnud nõuks neile appi tulla ja sättinud end täiesti otse, et nad varem kohale jõuaks. Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.“
Itaalia ühe kuulsama kirjaniku Alessandro Baricco romaan „See lugu“ on Ultimo Parri lugu. Lugu mehest, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia maakolkas, käis sõjas, elas Ameerikas ja tahtis ehitada teed. Täiuslikku ringrada kaheksateistkümne kurviga, kus on kirjas kogu ta elu.

Baricco mulle väga meeldib, aga see teos nii korda ei läinud kui mõned teised.

„Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.“ (lk 39)

„Kui üldse on midagi, mis mind alati on hämmastanud, siis nimelt too pimedusega löödus, mida vanemad ilmutavad oma laste unistuste suhtes. Nad lihtsalt ei näe neid. Nad ei tee seda paha pärast.“ (lk 210)

„Teate, inimene elab hulga aastaid, aga päriselt elab ta vaid siis, kui tal läheb korda teha seda, mille jaoks ta on sündinud. Enne ja pärast ta üksnes ootab ja meenutab. Kuid selajuures pole ta kurb. Pealtnäha on ta kurb. Aga tegelikult lihtsalt kaugel.“ (lk 211)

Vikerkaar
Raamatukoi lugemislood
Toomas Vint

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Novecento“

novecento-kujundusAlessandro Baricco „Novecento“
Pegasus, 2008

Tutvustus: „Novecento” on monoetendus, mille Alessandro Baricco kirjutas näitleja Eugenio Allegrile ja lavastaja Gabriele Vacisele, kes on seda esitanud alates 1994. aasta juulist. Raamatu menule osutab 2003. aastal Itaalias välja antud teose 40. trükk. Raamatu alusel valmis filmiversioon „The Legend of „1900””, mille režissöör on Giuseppe Tornatore).
Virginian oli reisilaev. 20. sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginianil mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja… et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.

Väga ilus raamat, luuleline, õhuline, kaunis…. meenutas oma stiililt ja meeleolult veidi Baricco Ookeanmerd.

„Niipea kui hakkas levima jutt, et all sadamas otsitakse reisiaurikule, „Virginianile“, inimesi, võtsin minagi end sappa. Mina ja mu trompet. Jaanuaris 1927. Muusikud on meil juba olemas, ütles sell sellest laevafirmast. Ma tean, ütlesin mina, ja hakkasin mängima. Sell jäi mind jõllitama, ta näos ei liikunud ükski lihas. Ta ei lausunud ühtegi sõna,ootas ära, kuni ma lõpuni mängin. Ja siis küsis: „Mis see oli?“
„Ma ei tea.“ Tal lõid silmad särama. „Kui sa ei tea, mis see on, siis on see džäss.“ (lk 6-7)

xxx

„Mis ta nimi on?“
„Novecento.“
„Mitte laulu, vaid poisi.“
„Novecento.“
„Nagu laululgi?“
sedasorti vestluses ei suuda üks merelaevakapten üle nelja-viie lause kaasa rääkida.“ (lk 18)

xxx

„Pildi ära kukkumine rabab mind ikka ja jälle. Ripuvad aastate kaupa, siis, ilma et midagi oleks juhtunud, midagigi, trahh, kukuvad ära. Ripuvad naela otsas, keegi neid ei puutu, aga nemad ühel hetkel, trahh, kukuvad maha nagu kivid. Ripuvad täiuslikus vaikuses, ümberringi püsib kõik paigal, isegi kärbes ei lenda, aga nemad, trahh. Täiesti põhjendamatu. Miks just sel hetkel? Ei tea. Trahh. Mis on lahti naelaga, et ta ühel hetkel otsustab – mina rohkem ei suuda? Kas temal on ka hing, vaeseke? Kas temagi peab otsustama? Pidasid pildiga pikalt aru, aga kahtlused jäid, vaidlesid aastate pikku igal õhtul, kuni lõpuks otsustasid kuupäeva, tunni, minuti, et just sel hetkel -trahh. Või teadsid nad mõlemad seda juba algusest peale, kõik oli korraldatud: hoian siin kinni seitse aastat, mulle sobib, kas 13.maiga oled nõus, on ju?, umbes kell kuus, teeme kolmveerand kuus, oled päri?, noh, siis head ööd, ….ööd. Seitse aastat hiljem, 13.mail kell kolmveerand kuus – trahh. Mõistetamatu. Kui sa ei taha lolliks minna, on parem sellele mitte mõelda. Siis, kui pilt kukub ära. Siis, kui hommikul ärgates ei armasta sa enam oma naist. Siis, kui lööd lehe lahti ja loed, et sõda on puhkenud. Siis, kui näed mööda sõitmas rongi ja mõistad, et on aeg tõmmata siit uttu. Siis, kui vaatad peeglisse ja märkad, et oled vanaks jäänud. Siis, kui keset ookeani Novecento tõstis söögilauas pea ja ütles: „Kolme päeva pärast New Yorgis lähen laevalt maha.“ Lõi tummaks. Trahh.“ (lk 40-41)

Eesti Ekspress

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Korda kolm koidikul“

kolm-kordaAlessandro Baricco „Korda kolm koidikul“
Varrak, 2016

Tutvustus: Siinsed leheküljed jutustavad ühe tõepärase loo, mis ometigi ei saaks kunagi aset leida tegelikkuses. Nad jutustavad nimelt kahest inimesest, kes kohtuvad kolmel korral, kuid ikka jääb see üheksainsaks ja esimeseks ja viimaseks korraks. See osutub neil võimalikuks, kuna nad elavad põikuvas Ajas, mida oleks asjatu taga otsida igapäevaelu kogemusest. See jääb jutustuste kujundada, aegajaliselt, ja eks see ju ongi nende eesõigusi.
Torinost pärit Alessandro Baricco (snd 1958) teoseid on tõlgitud mitme¬kümnesse keelde. Romaan „Korda kolm koidikul” on mõtteliselt seotud 2011. aastal ilmunud „Mr Gwyniga” (e.k 2013),  ent side pole mitte järjejutuline, vaid puhtalt inspiratsiooni valda ülekantav, läbivatele motiividele taandatav.  Kolmest lühiloost koosnev romaan on autori senises loomingus kõige napima dialoogiga ning ajateljel risti-põigiti kulgev tekst. Varem on eesti keeles ilmunud Baricco romaanid „Siid” (2007), „Ookean meri” (2005) jm. 

Üsna omapärane raamat. Nagu ka autor eessõnas kirjutab on sellel seos tema raamatuga „Mr Gwyn“, mida ma ka sobivalt just hiljuti lugesin. Samas pole tegemist järjega ja ei juhtu ka midagi kui seda lugeda eelnevalt Mr Gwynist midagi teadmata. Idee ise on aga huvitav – tegemist on raamatuga, mida mainitakse Mr Gwynis, väljamõeldud raamatuga. Siis aga autor otsustas, et kirjutab ka selle väljamõeldud raamatu 🙂 Raamatus on kolm lugu, mis otseselt nagu seotud pole, aga miski neid ühendab.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaasAlessandro Baricco “Mr Gwyn”
Pegasus,2013
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Sellal kui Jasper Gwyn jalutas Regent’s Parkis – puiesteel, mille ta ikka valis välja paljude hulgast –, sähvatas temas äratundmine, et see, millega ta endale iga päev elatist teenib, ei ole temale enam kohane. Nii asuski ta koju jõudes kirjutama üht artiklit; printis selle siis välja, pistis ümbrikusse ja viis Guardiani toimetusse.
Artikkel sisaldas nimekirja neist viiekümne kahest asjast, millega Jasper Gwyn tõotas alatiseks lõpparve teha. Esimesena seisis loetelus artiklite kirjutamine Guardianile. Kolmeteistkümnendana kohtumine õpilaskollektiividega. Kolmekümne esimesena – lasta end pildistada mõtleja poosis. Neljakümne seitsmendana – sundida end olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad. Viimasena seisis raamatute kirjutamine. Teatud mõttes kustutas see ähmasegi lootuse, mille võis olla jätnud eelviimane – raamatute avaldamine.
Alessandro Baricco üks viimaseid romaane “Mr Gwyn” jutustab loo kirjanikust Jasper Gwynist, kes loobub raamatute kirjutamisest ja seab üles ateljee, kus hakkab kirjutama portreesid. 

Väga hõrk lugemine, natuke salapära, natuke kiiksuga idee, samas kerge lugemine, aga mitte kerglane

“Te ei ole vana. Te olete surnud.” Daam kehitas õlgu. “Suremine on kõigest vanakssaamise eriliselt konkreetne viis.” (lk 71)

“Oma abikaasaga oli ta tutvunud Londoni-Dublini liinil.Mees oli istunud kohal number 19D ning olnud naisest tookord üksteist aastat vanem. Nüüd, nagu tihtipeale ikka juhtub, olid nad ühevanused.” (lk145)

Lugemissoovituse blog

Kultuuritarbija60+

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Emmaus“

emmauskaas154635Alessandro Baricco „Emmaus“
Pegasus, 2011
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud. Põlvest põlve on meie pered näinud vaeva sellega, et viilida elult vähimgi silmatorkavus – igasugune konarus, mis võiks meist kaugele silmale märku anda. Ajapikku kujunesid nad selles vallas kaunis pädevaks, nähtamatuse meistreiks, kel kindel käsi, asjatundlik silm – käsitöölisteks. Selles isemoodi maailmas kustutatakse toast lahkudes tuli – elutoas katab tugitoole kile. Liftidel on vahel selline seade, et vaid metallraha sisestamine tagab turvalise ülessõidu eesõiguse. Allasõidul on kasutus tasuta, ehkki seda üldjuhul peetakse ebaoluliseks. Munavalgeid säilitatakse külmkapis klaasi sees, ja restoranis käiakse harva, ikka pühapäeviti. Rohelised rõdukardinad kaitsevad puiesteetolmu eest vintskeid ja tummasid taimehakatisi, mis ei tõota midagi head. Valgust peetakse tihtipeale häirivaks. Udule tänulikuna – tundugu see kui absurdne tahes – elatakse, kui seda saab eluks pidada.
Sellegipoolest oleme õnnelikud, või vähemasti arvame olevat.
Alessandro Baricco on sündinud 1958. aastal Torinos Itaalias. Baricco kuus romaani on võitnud arvukaid kirjandusauhindu, teiste seas Selezione Campionello ja Viareggio-Repaci Itaalias ja Prix Médicis Étranger Prantsusmaal. Tema seitsmes romaan „Emmaus“ ilmus 2009. aastal.

Täitsa ok lugemine, aga kaugelt mitte nii suur elamus kui tema „Ookean meri“ ega ka „Siid“.

Katkend:

„Selles mõttes, et ei tähenda midagi, sellel, mida me teeme, ei ole mingit tähendust, pole lugu või ideed ega miskit. Tema tantsib, mina mängin, ja asi tahe.
Ta vajus natukeseks mõttesse. Ma püüdsin ette kujutada. Nii et see ei ole heategu, sõnas ta, on lihtsalt üks tegu ja kogu lugu. Hea tegemine ei puutu asjasse.
Ta ütles, et asjasse puutub millegi ilusa tegemine.
Tal oli seletamisega raskusi, minul jälle mõistmisega, sest me oleme katoliiklased ega ole harjunud eristama esteetilist väärtust kõlbelisest. Nagu ka seksi puhul. Meile õpetati, et ihulise armastuse eesmärk on suhtlus ja rõõmu jagamine. Musitseeritakse samal põhjusel. Nauding ei puutu asjasse, see on vastukaja, tagasipeegeldus. Ilu on kõigest juhuse asi, vajalik vaid minimaalsetes annustes.“ (lk 75-76)

Teised arvavad:Maquetación 1emmausemmaus1emmaus2emmaus3emmaus5emmaus4

Virumaa Teataja

EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/10/2013 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco “Veretult”

Alessandro Baricco “Veretult”
Pegasuse väike sari
Pegasus, 2002

Kirjastaja kirjutab:  Vana Mato Rujo talu seisis maakohas kõrvalisena, lõikudes tumedalt õhtuvalgusse. Ainus plekk tasandiku tühjal piirjoonel. Neli meest lähenesid vana Mercedesega. Tee oli auklik ja kuiv – vilets külavahetee. Manuel Roca nägi talust neid tulemas. Ta läks akna juurde. Kõigepealt märkas ta tolmupilve maisi kohale tõusmas. Siis kuulis mootorimürinat. Kellelgi polnud siinkandis enam autosid. Manuel Roca teadis seda. Ta nägi Mercedest eemal välja ilmumas ja siis tammede rivi taha kadumas. Rohkem ta ei vaadanud. Ta läks laua juurde ja pani käe tütre pea peale. Tõuse, ütles ta talle. Ta võttis taskust võtme, asetas selle lauale ning andis pojale pealiigutusega märku. Otsekohe, vastas poeg.
Need olid lapsed, kaks last.

Lühiromaan “Veretult” räägib sõja julmusest, väikese tüdruku kokkuvarisenud maailmast ja terve elu kestvast kättemaksu ja paranemise otsimisest. Lugu tuletab meile meelde, et kõik sõjad on ühesugused – eksinud meeste ja naiste tehtud vead, ja et ükski elu ei jää kaotusest või lootusest puutumata.
Alessandro Baricco, üks tunnustatumaid itaalia kirjanikke, on sündinud 1958. aastal Torinos. Eesti keeles on varem ilmunud tema rahvusvaheline bestseller “Siid” (Seta).

Katkeid raamatust:

“Seda otsustab võitja, millal sõda lõpeb” (lk 13)

“Miks ma peaksin pime olema?” “Sellapärast, et loteriipiletite müüjad on seda alati.”
“Kas tõesti?” “Noh, kui mitte alati, siis sageli…. tundub, et inimestele meeldib, kui nad oleksid pimedad.” “Mis mõttes?” “Ma ei tea, võib-olla sellepärast, et õnn olevat pime.” (lk 34)

Teised arvavad:

EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/08/2012 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Siid”

Alessandro Baricco „Siid” Varrak, 2002 (teine trükk Pegasus, 2007)

Kirjastaja kirjutab: Raamatus räägitakse seiklustest, seksuaalsest lummast ja nii võimsast armastusest, et see suudab inimese elu muuta. 1861 reisib prantsuse siidikaupmees Jaapanisse, kus ta kohtub kellegi mõistatusliku aadlimehe õukonnas ühe naisega. Nad ei puuduta teineteist, nad isegi ei räägi ning mees saab lugeda naise saadetud kirjakest alles pärast kodumaale tagasipöördumist. Aga niipea, kui ta on seda lugenud, ei suuda ta enam selle lummast vabaneda, nagu ei suuda kaua vabaneda selle raamatu lummast ka selle kätte võtnud lugejad. 

Tutvustus raamatu kaanel:

See ei ole romaan. Ega ka jutustus. See on lugu. Mis algab noormehega, kes sõidab läbi pool maailma, ja lõpeb ühel tuulisel päeval järvega, mis on siinsamas. Mehe nimi on Hervé Joncour. Järve nime pole teada.
Võiks ju öelda, et see on armastuslugu. Kui see oleks kõik, poleks tasunud seda jutustada. Juttu tuleb ka igatsusest ja valust, sa tead küll, mis need on, kuid õiget  nime neile anda ei oska. Niisiis pole see ainult armastusest. (Vana lugu. Kui sa asjadele nimesid ei leia, võtad appi lood. See lihtsalt käib nii. Juba ammusest ajast peale.)
Kõigil lugudel on oma muusika. Sellel siin on valge kõla. Võta see teatavaks, sest valgekõlaline muusika on väga kummaline, aeg-ajalt ajab ta su segadusse: seda mängitakse mahedalt ja selle järgi tantsitakse aeglaselt. Kui mängitakse hästi, siis nagu kuulduks helisemas vaikust, ja need, kes selle järgi tantsivad, hoidku neid Jumal, oleksid nagu liikumatud. Neetult raske asi, see valgekõlaline muusika.
Ega muud suurt lisada olegi. Vahest tasub veel öelda, et see on üheksateistkümnenda sajandi lugu: ei maksa oodata lennukeid, pesumasinaid ega psühhoanalüütikuid. Neid lihtsalt ei ole. Ehk mõni teine kord.
A.B.

Alessandro Baricco on sündinud Torinos 1958.a. Ta on avaldanud kaks romaani, „Raevu lossid” (Castelli di rabbia, 1991 ja Tascabili Bompiani, 1994), mille eest pälvis Selezione Campiello preemia ja prantslastelt välismaalastele omistatava Medicis preemia, ning „Ookean meri” (Oceano mare, 1993), mis pärjati Itaalia tähtsaima kirjanduspreemia Viareggio preemiaga. Temalt on veel ilmunud monoloog teatrile „Kahekümnes sajand” (Novecento, 1995) ja essee kõrgmuusika seostest ja tänapäevaga pealkirja all „Hegeli hing ja Wisconsini lehmad” (L´anima di Hegel e le mucche del Wisconsin, 1992). Lugu „Siid” (Seta) ilmus esmatrükis 1996.a. Rizzoli kirjastuse vahendusel ning on Alessandro Baricco esmatutvustuseks Eestis.

Omal kummalisel moel mõjuv ja veetlev teos.Varem samalt autorilt loetud „Ookean meri” jättis siiski tugevama mulje. Teose põhjal on tehtud ka film . trailer ja terve film 

Katked raamatust:

„Ta nautis tagasihoidlikult oma vara, kuid tõenäoline väljavaade, et ta tulevikus rikkaks saab, jättis ta ükskõikseks. Ta oli muuseas üks neid inimesi, kellele meeldib oma elu pigem kõrvalt jälgida, pidades sobimatuks seda ise mingil moel mõjutada. Olgu öeldud, et niisugused inimesed vaatlevad oma elukäiku moel, nagu tavaliselt vaadeldakse vihmast päeva.” (lk 8) 

„Aeg-ajalt, eriti tuuliste ilmadega, läks ta alla järve äärde ja veetis tunde seda silmitsedes, kuni talle tundus, et näeb veepinnal kerget, seletamatut vaatepilti sellest, mis oli olnud tema elu.” (lk 96)

Teised arvavad:

Siidi puudutus
Nädala autor
Reading Matters
Historical Tapestry
Medieval Bookworm
Damian Kelleher
book-reviewd.blogspot.com

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 08/03/2012 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , ,