RSS

Sildiarhiiv: ameerika

Nicole Krauss “Suur koda”

suurkodaNicole Krauss “Suur koda”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: New Yorgis veedab üks naine öö noore Tšiili poeediga. Enne, kui mees lahkub, jätab ta naisele päranduseks oma kirjutuslaua. Hiljem vahistab mehe Pinocheti salapolitsei. Põhja-Londonis avastab oma sureva naise eest hoolitsev mees juuksesalgu, mis harutab lahti kohutava saladuse. Jeruusalemmas taastab antiigikaupmees tükkhaaval oma isa kabinetti, mille natsid rüüstasid. Üks ese on endiselt puudu.
Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest.
Nicole Kraussi (snd 1974) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks USA kirjanikuks. Tema seni viimane romaan „Suur koda” valiti 2010. aastal Baileyse naiste kirjandusauhinna nominendiks. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Kraussi romaan „Armastuse ajalugu” (e.k 2009).

Kokkuvõttes hea lugemine, eriti paljutõotav oli algus. Hiljem kippus erinevate tegelaste ja nendevaheliste seoste osas vahepeal järg käest minema, aga mingi tervik lõpuks ikka loost moodustus.

“Me mõlemad olime algusest peale ette kujutanud, et saame lapse. Kuid meie elus oli alati asju, mida me enda arvates pidime koos ja eraldi esmalt joonde ajama ning aeg lihtsalt möödus, ilma et see oleks toonud mingit otsust või selgemat arusaama, kuidas me võiksime saada kellekski enamaks, kui me juba olla üritasime. Ning kuigi ma olin nooremana uskunud, et tahan last, ei olnud ma üllatunud, kui avastasin, et olen kolmkümmend viis ja siis nelikümmend, ilma et mul oleks last olnud. Võib-olla näib see ambivalentsusena, lugupeetud kohtunik, ning küllap see osalt oligi, kuid tegu oli ka millegi muuga, tundega, mis mul on alati olnud – et on mul on – et alati on – veel aega – hoolimata üha kuhjuvast ja vastupidist kinnitavast tõendusmaterjalist. Aastad möödusid, mu nägu peeglis muutus, mu keha ei olnud enam see, mis see oli olnud, kuid mul oli raske uskuda, et võimalus saada omaenda laps võiks mööduda ilma mu selgesõnalise nõusolekuta.” (lk 32)

“Jah, ma uskusin – võib-olla usun isegi praegu – et kirjanikku ei tohi tõkestada tema loomingu võimalikud tagajärjed. Tal ei ole mingit maise täpsuse ja sarnasuse kohust. Ta ei ole raamatupidaja, samuti ei nõuta temalt, et ta oleks midagi nii naeruväärset ja kohatut nagu moraalne kompass. Oma loomingus on kirjanik seadustest vaba. Aga oma elus, lugupeetud kohtunik, ei ole ta prii.” (lk 35)

“Nagu on lugu suurema osaga muusikast, mis mind sügavalt puudutab, ei kuulaks ma ka seda ealeski teiste seltskonnas, täpselt nagu ma ei laenaks kellelegi teisele raamatut, mida ma eriti armastan. Mul on seda piinlik tunnistada, teades, et see reedab mu iseloomus mingi olemusliku vajakajäämise või isekuse, ning ma olen teadlik, et see vaist on vastupidine enamikule inimestele, kelles kirg millegi vastu tekitab tahtmise seda tesitega jagada, testes samasugust kirge sütitada, ja et ilma sellise innuta ei oleks ma tänini kuulnud paljudest raamatutest ja muusikast, mida ma kõige rohkem armastan, eriti Opus 132 kolmandast osast, mis mulle ühel 1967. aasta kevadõhtul tuge andis. Ent kui ma olen kutsunud kellegi teise sellest osa saama, tajun alati omaenda naudingu paisumise asemel selle kahanemist, teosega tekkinud intiimse seose katkemist, privaatsfääri tungimist. Kõige hullem on see, kui keegi võtab kätte raamatu, mis on mind äsja kütkestanud, ja hakkab hooletult esimesi lehekülgi sirvima. ” (lk 38)

Kultuuritarbija60+
Maemaailm
Alleykass

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 22/10/2016 in loetud teosed, nicole krauss

 

Sildid: , , , ,

A. M. Homes “Antagu meile andeks”

anatguA.M. Homes “Antagu meile andeks”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: Harry Silver on terve elu vaadanud kadedusega pealt oma noorema venna George’i tähelendu. Vend on teinud edukat karjääri televisioonis, tal on ilus kodu New Yorgi äärelinnas, kaks last ja ihaldusväärne naine. Ent Harry teab, et George’i kontrollimatu meelelaad teeb temast vägagi ohtliku mehe. Ühel perekondlikul tänupühal suudleb George’i naine ootamatult Harryt. Sellest saab alguse sündmuste ahel, mille käigus noorem vend enesevalitsuse kaotab. Tema tegude tagajärjel pole kummagi mehe elu enam endine ja uues olukorras tuleb neil mõlemal otsida lunastust, mis aitaks leppida sellega, mis tehtud.  
Amy M. Homes (snd 1961) on üks olulisemaid kaasaegseid USA kirjanikke. Tema romaanid on ühtaegu tabavalt vaimukad ja kõhedust tekitavad, aga ka lummavalt elegantsed. Ta on pälvinud ohtralt tunnustust, viimase romaani „Antagu meile andeks“ eest sai ta 2013. aastal prestiižse Baileyse naiste kirjandusauhinna. Homesi romaane on tõlgitud 23 keelde. Ta elab koos tütrega New Yorgis. 

Raamat on üsna mahukas, aga lugu on sündmusterikas ja lugemine läks üsna kiirelt. Täitsa hea avastus taas Moodsa aja sarjas.

“Ma olen suremas,” vastab mu palatikaaslane, “ja teate, mis kõige hämmastavam? Oleksin täna äärepealt tõepoolest surnud, mul olekski surra lastud, aga jäin ellu ja nüüd tunnen end oivaliselt, mitte et elaksin igavesti, aga mul pole suremise vastu midagi.” Ta vaikib hetke. “Ma olen suremas,” kordab ta. “Olen seda täna öelnud rohkem kordi kui kunagi varem ja ühtäkki osutub see tõeks, midagi, mis ootab ees nagu peatselt linastuvate filmide reklaam kinos.”(lk 144)

Rabarberibulvar
Kultuuritarbija60+

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 22/10/2016 in a.m.homes, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Karen Joy Fowler “Me oleme kõik täiesti endast väljas”

me-olemeKaren Joy Fowler “Me oleme kõik täiesti endast väljas”
Varrak,2016
Moodne aeg

Tutvustus: Kuidas te tunneksite ennast, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde, Fern, tema tuulepeast teine pool. Fern kadus tema elust asjaoludel, mida ta on püüdnud pingsalt unustada. Ja juba kümme aastat ei ole ta näinud oma armastatud vanemat venda Lowelli. Nüüd, kui Rosemary käib juba ülikoolis, saab ta järsku aru, et ilma tagasi vaatamata ei ole tal võimalik ka edasi minna. Tal tuleb pöörduda aega, kui ta oli veel viieaastane ja saadeti nädalateks kodust eemale vanavanemate juurde. Kui ta koju tagasi tuli, avastas ta, et Fern on kadunud. 

Huvitav ja haarav lugemine, sügavamat jälge ei jätnud.

“Toddi isa oli kolmandat põlve Ameerika iirlane ja ema teist põlve Ameerika jaapanlanna, kes ei sallinud üksteist silmaotsaski./—/ Kunagi nägi ta unes, et püüdis esimese inimesena maailmas sulatada kokku kannelt ja animet. Elu on talle õpetanud, et need on ühildamatud. Tema enda sõnu kasutades: aine ja antiaine. Tulemuseks võib olla vaid maailma lõpp.” (lk 41-42)

“Nüüd oli siis käes 1979. aasta. Lamba-aasta. Maalamba aasta. Mõndagi te sellest aastast ehk mäletate. Margaret Thatcher oli just saanud Briti peaministriks. Idi Amin oli Ugandast põgenenud. Jimmy Carter oli peagi silmitsi seismas Iraani pantvangikriisiga. Veel enne sai temast aga esimene ja viimane president maailma ajaloos, keda ründas sooküülik. Sellel mehel läks kohe kõik aia taha.” (lk 61)

Kultuuritarbija60+

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 16/10/2016 in karen joy fowler, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Tina Fey „Bossypants“

51v2ybcbgl-_sx316_bo1204203200_Tina Fey „Bossypants“
Spehere, 2012

Tutvustus: Before Liz Lemon, before “Weekend Update,” before “Sarah Palin,” Tina Fey was just a young girl with a dream: a recurring stress dream that she was being chased through a local airport by her middle-school gym teacher. She also had a dream that one day she would be a comedian on TV.
She has seen both these dreams come true.
At last, Tina Fey’s story can be told. From her youthful days as a vicious nerd to her tour of duty on Saturday Night Live; from her passionately halfhearted pursuit of physical beauty to her life as a mother eating things off the floor; from her one-sided college romance to her nearly fatal honeymoon — from the beginning of this paragraph to this final sentence.
Tina Fey reveals all, and proves what we’ve all suspected: you’re no one until someone calls you bossy.

Suur elulooraamatute austaja ei ole, aga see on üks eranditest, tinafeylikult humoorikas 🙂

“I think someone should design exercise machines that reward people with sex at the end of their workouts, because people will perform superhuman feats for even the faint hope of that.” (lk 65)

Intervjuu Tina Fey´ga raamatust /Talks at Google
Katkend

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 15/10/2016 in loetud teosed, tina fey

 

Sildid: , , ,

Sue Monk Kidd „Mesilaste salajane elu“

mesilasteSue Monk Kidd „Mesilaste salajane elu“
Moodne aeg
Varrak, 2008

Tutvustus: Sue Monk Kidd (s 1948) sündis ja kasvas Ameerika Ühendriikides Georgia osariigis, väikeses Sylvesteri linnas ning sealsete kogemuste mõju on tugevasti tunda ka tema romaanis “Mesilaste salajane elu”. Kirjanikuks saada tahtis ta juba lapsena, kuigi vahepeal meditsiiniõena töötades jäi see mõte unarusse. Ilukirjanduse vallas oligi tema esikteos käesolev romaan, mis ilmus 2002. aastal ning sai erakordselt sooja vastuvõtu osaliseks. Nüüdseks on raamatut müüdud üle 5 miljoni eksemplari, tõlkeõigused on omandanud 36 maad. Kirjaniku teine romaan “Merineitsi tool” ilmus 2005. aastal ja on samuti väga edukas. Praegu elab Sue Monk Kidd Lõuna-Carolinas ja jätkab kirjutamist.
“Mesilaste salaelu” jutustab 1964. aastal Lõuna-Carolinas toimuva loo Lily Owensist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil tema ema surma sai. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline “asendusema” Rosaleen solvab linna kolme kõige hullemat rassisti, põgenevad nad Lõuna-Carolinasse Tiburoni – linna, kus peitub tema ema mineviku saladus. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ja Lily pühendatakse mee ja mesilaste ning Musta Madonna paeluvasse maailma. See on silmapaistev romaan jumalikust naisjõust, lugu, mida naised veel aastaid üksteisele ja oma tütardele jutustavad.

Katkeid

„Aeg-ajalt lendas vihmapritsmeid, mis meie nägudele pihusid. Otsustasin, et ei pühi märga ära. See muutis maailma nii elusaks. Ma ei saanud midagi parata, et kadestan seda, kuidas korralik torm kõigi tähelepanu endale tõmbab.“ (lk 75)

„Kui su lemmikvärv on sinine, siis mispärast sa oma maja nii roosaks värvisid?“ Ta naeris. „See on May tegu. Ta oli sel päeval minuga kaasas, kui ma värvipoodi tooni läksin valima. Mina kujutasin ette mõnd kena beeži, aga May haaras pihku näidise nimega kariibi roosa. Ta ütles, et selle peale tekib tal tahtmine hispaania flamenkot tantsida. Ma mõtlesin: „Noh, see on kõige maitsetum värv, mida ma kunagi näinud olen, ja pool linna hakkab meist rääkima, aga kui see niimoodi May südant rõõmustab, eks ta peaks saama selle keskel elada.“
„Mina mõtlesin kogu aeg, et sulle meeldib roosa,“ ütlesin ma.
Ta naeris veel kord. „Tead, Lily, mõned asjad ei olegi nii olulised. Näiteks maja värv. Kui tähtis see kogu elu plaanis ikka on? Aga kellegi südant rõõmustada – vaat see on oluline. Kogu inimeste häda on selles…“
„Et nad ei tea, mis on oluline ja mis ei ole,“ ütlesin ma tema lauset lõpetades, ise selle üle uhke.
„Ma tahtsin öelda, et häda on selles, et nad teavad, mis on oluline, aga nad ei vali seda. Kas tead, kui raske see on, Lily? Ma armastan Mayd, aga ikkagi oli nii raske kariibi roosat valida. Kõige raskem asi maailmas on valida see, mis on oluline.“ (lk 142)

Veerand loetud..

Danzumees

Raamatukoi

secretThe_Secret_Life_of_Beesthe-secret-life-of-bees-by-sue-monk-kidd-front-cover

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/07/2015 in sue monk kidd

 

Sildid: , , , ,

Miranda July “Siin oledki sa kõige rohkem oma”

lrk-8-10-2012-siin-oledki-sa-kõige-rohkem-omaMiranda July “Siin oledki sa kõige rohkem oma”
Loomingu Raamatukogu 8-10/2012

Tutvustus: Ameerika noorema põlvkonna mitmekülgne loojanatuur, kes on lisaks lühiproosa kirjutamisele tegutsenud ka filmire˛issöörina ja performance-kunstnikuna. Siin oledki sa kõige rohkem oma on autori esimene novellikogu. July tähelepanelikes ja omapärase kujundikeelega novellides on korraga nii siivutust kui ka sooja huumorit. Lugude sündmustik on igapäevane ja samas uskumatu, tegelasteks tavalised inimesed oma veidruste ja salapahedega. Igaühe elu on kunstiteos, tulvil unistusi, änge, iha ja hullust.

Katkeid:

“Üks põhjus, miks meist Helenaga kunagi sõbrannasid ei saa, on see, et olen temast poole lühem. Tavaliselt sõbrustatakse omapikkustega, nii on kaelal kergem. Kui just ei olda armunud, siis on erinev suurus hoopis seksikas. See tähendab: sinu pärast olen ma nõus nii pika tee ette võtma.” (lk 7)

“Väiksed asjad voolavad suuremate poole; ja kui üks on jõgi ja teine meri, saab väiksem asi suuremaga üheks.” (lk 97)

“Kas märkasid, et ma näen teistmoodi välja?”
“Uus soeng?”
“Midagi on veel.”
“Kas see on sisemine?”
“Jah, ja mul on uued kingad ka.”
“Ahah.” (lk 108)

Uus raamat (ERR)
Kiiksu lugemisarhiiv
Jana märkmed
Loterii
Lugemispäevik

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 25/05/2015 in miranda july

 

Sildid: , , , , ,

F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”

gatsby_est2F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”
Katherine, 1996

Tutvustus: Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike.
Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) kuulub koos oma kuulsate kaasaegsete Remarque’i ja Hemingwayga gatsby_est(viimati mainitu oli ka Fitzgeraldi sõber) nn kadunud põlvkonna kirjanike hulka, kelle teoseid hinnatakse kõrgelt tänapäevani.
«Suur Gatsby» nägi trükivalgust 10. aprillil 1925. aastal ning seda saatis kohe suur menu. Fitzgeraldist hakati rääkima kui ühest paremast Ameerika kirjanikust.

Raamat, mis ootas mul lugemisjärjekorras sellest ajast saati, kui tuli välja viimane film. Kindel otsus oli, et enne filmi ei vaata, kui raamat saab loetud. Nüüd siis mõlemad tehtud. Väärt lugemine/vaatamine. Mingit suuremat vaimustusetuhinat ei tekitanud, aga meeldis.

xxx31828091-ap_film_review_the_great_gatsby

“Teda kohutas West Egg, see ennenägematu soerd, mille Broadway oli ühte Long Islandi kalurikülla sigitanud; teda kohutas siinne toores jõulisus, mis kobrutas vanade euferismide varjus, ja see lausa tajutav ettemääratus, millega saatus siinsed asukad kõige lühemat teed pidi olematusest olematusse karjatas. Kogu selle maailma lihtsuses, mida ta mõista ei suutnud, viirastus talle midagi kohutavat.” (lk 94)

“Ma olen kolmekümneaastane,” ütlesin. “Viis aastat liiga vana selleks, et endale valetada ja seda aususeks pidada.” (lk 155)

Teised arvavad:

Ekspress
Õhtuleht
Raamatukoi lugemislood
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Raamatuklubi

ann-ueno-great-gatsby-book-cover-2ann-ueno-great-gatsby-book-cover-3book213gatsbyGatsby_1925_jacketgreat-gatsby-coverThe Great GatsbyThe_Great_Gatsby_by_asianpride7625-1n7ow7n1

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 23/10/2013 in f.scott fitzgerald, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Jonathan Safran Foer ”Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”

äärmiselt valiJonathan Safran Foer ”Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”
Varrak 2013
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Ameerika kirjanik Jonathan Safran Foer (s 1977) võitis tunnustuse juba esimese romaaniga „Kõik on valgustatud“ („Everything is Illuminated“, 2002, mille põhjal valmis ka film). „Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal“ (2005) on tema teine romaan.
Loo keskmes on üheksa-aastane Oskar, kelle isa hukkus 2001. aasta 11. septembril Maailma Kaubanduskeskuses. Isa leinav Oskar leiab purunenud vaasist võtme ning asub New Yorgist otsima lukku, millesse see sobiks. Otsinguil kohtub ta mitmesuguste inimestega ning õpib oma raske kaotusega leppima. Teost ilmestavad kaks kõrvalliini: Oskari vanaisa ja vanaema kirjad, milles jutustatakse nende nooruse ja abielu lugu. Foer kasutab oma loo jutustamiseks uudseid ja omapäraseid võtteid ning visuaalseid elemente nagu näiteks pilte ja mahatõmbeid. 2011. aastal valmis romaani põhjal film Quad_father(režissöör Stephen Daldry), mille peaosades mängivad Tom Hanks, Sandra Bullock ja Thomas Horn. 

Täitsa hea lugemine, kuid mingit suuremat vaimustust kah ei tekkinud. Visuaalsete efektidega oli jah hulka trikitamisi ja eks sellega ole alati oht üle piiri minna, aga siinkohal siiski pigem leidlikud ja omal kohal.
Vaatasin ka filmi ära, väga ei meeldinud, raamat meeldis rohkem.

Katked:

””Inimesed on ainsad loomad, kes punastavad ja naeravad, kellel on usk, kes peavad sõdu ja suudlevad huultega. Nii et mingis mõttes oled seda inimesem, mida rohkem sa huultega suudled.” ”Ja mida rohkem sõdu pead?” Nüüd olin mina vait.” (lk 103)

”Mis oleks, kui dušivett töödeldaks kemikaaliga, mis reageerib teatud kombinatsioonile, nagu su südamelöögid, kehatemperatuur ja ajulained, nii et su nahk muudaks värvi vastavalt meeleolule? Kui oled äärmiselt erutatud, värvuks su nahk roheliseks, ja kui vihane, siis muidugi mõista punaseks, ja kui sul on sitikas tunne, siis pruuniks, ja kui oled kurb, siis siniseks.
Kõik teaksid, kuidas kõik teised end tunnevad, ja me võiksime üksteise suhtes hoolivamad olla, sest sa ju ei tahaks lilla nahaga inimesele öelda, et oled tema peale pahane, kuna ta hilines, küll aga tahaksid roosa nahaga inimest seljale patsutada ja öelda: ”Palju õnne!”
Veel üks põhjus, mis see oleks hea leiutis, on see, et nii tihti tunned midagi väga tugevalt, aga ei tea täpselt, mida sa tunned. Kas ma olen pettunud? Kas ma lihtsalt närvitsen? Ja see segadus muudab su meeleolu, sellest saab su meeleolu, ja sinust saab segaduses, hall inimene. Kuid tänu erilisele veele võiksid oma oranže käsi vaadata ja mõelda: ma olen õnnelik! Kogu see aeg olin ma tegelikult õnnelik! Milline kergendus!” (lk 167)

”Korraga muutusin häbelikuks. Ma polnud häbelikkusega harjunud. Olin harjunud häbiga. Häbelikkus on see, kui pöörad pilgu kõrvale milleltki, mida tahad. Häbi on see, kui pöörad pilgu kõrvale milleltki, mida ei taha.” (lk 183)

”See on armastuse tragöödia, sa ei saa midagi armastada rohkem kui seda, millest puudust tunned.” (lk 213)

Teised arvavad:extremelyloudextremelyloudandincrediblycloseextremely-loud-and-incredibly-close2

Valner Valme (Postimees)
Sehkendamine
Loen ja kirjutan
Loterii
Veerand loetud lugudest

 
 

Sildid: , , , ,

Siri Hustvedt “meesteta suvi”

meestetasuviSiri Hustvedt “meesteta suvi”
Varrak, 2013
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Kui luuletaja Mia Fredrickseni abikaasa palub pärast 30 aastat kestnud abielu pausi, kuna tal on suhe kauni prantslannast kolleegiga, murdub Mia vaim. Hullumeelsus annab maad raevule, mida naine sõidab maandama oma lapsepõlvekoju. Järk-järgult laseb Mia end tõmmata teiste eludesse: eaka ema hakkajad sõbrannad, nooruke kahe lapse ema naabermajast, salalikud teismelised tüdrukud tema luulekursuselt. Meesteta suve lõpuks teab Mia, mille nimel tasub võidelda – ja kelle määratud tingimustel. „Meesteta suvi“ on provokatiivne ja intelligentne tragikomöödia naistest ja tüdrukutest, armastusest ja abielust ning igipõlisest sugudevahelisest võitlusest.
Norra juurtega USA kirjaniku ja esseisti Siri Hustvedti (s 1955) viiest romaanist on eesti keeles seni ilmunud „Pimesi“ (2001). Hustvedt elab koos kirjanikust abikaasa Paul Austeriga New Yorgis. Tema teoseid on tõlgitud 29 keelde.

Väga ei saa aru, milles siin see provokatiivsus peaks seisnema… väga ei haaranud see raamat ka

Katkeid:

“on võimatu mingis loos selgusele jõuda, kui ise selle sees elad; see on vormitu; sõnade ja asjade vast alanud voorimine, ja olgem ausad: olnut ei taasta me iialgi. Suurem osa sellest haihtub.” (lk 36)

“Kordus. Kordus, mitte identiteet. Midagi ei korrata täpselt, isegi sõnu mitte, sest miski on kõnelejas ja kuulajas muutunud, sest kord juba öelduna ja siis üha uuesti öelduna muudab kordus ise sõnu.” (lk 45)

“Raamatud on seksuaalunistuste vabrikud. Seda kutsub esile roidumus. Keha peab asendit kohendama – jalg pannakse risti, nõjatutakse peopesale, sirutatakse selga – , aga keha ei lähe kuhugi. Seda kutsub esile lugemine ja pilgu tõstmine loetavalt; mõte lahkub raamatult ja uitab mõnele reiele või küünarnukile, reaalsele või kujutletavale. Seda kutsub esile raamatuvirnade süngus, mis vihjab millelegi varjatule. Seda kutsuvad esile paberi ja köidete kuiv hõng ning väga võimalik, et vana liimi lõhn.” (lk 52-53)

teised arvavad:

Postimees
EPL
Klassikaraadio
Ekspress
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood

Sir Hustvedt - The Summer Without MenSiriCover12Siri-Husvedt-Un-été-sans-les-hommes2Summer-without-men-001tumblr_lqdyqrbJWL1qaouh8o1_4009782846666664FS

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 12/07/2013 in loetud teosed, siri hustvedt

 

Sildid: , , , ,

Charles Bukowski „Tavalised ogarused“

Charles Bukowski „Tavalised ogarused“
Elmatar, 2005
Tutvustus: ”Meie eestikeelsed ja -meelsed lugejad tegelikult ju ei tea, kui suur luuletaja oli Charles Bukowski. Prosaistina teatakse teda mitmete eestikeelsete kõikuvväärtustega tõlgete kaudu veidi enam. On isegi müüdiloomet, sest Howard Sounesi raamat «Charles Bukowski pöörase elu rüpes» on Katrin Kiigi ja Tuuli Seinbergi häätasemelisel vahendusel eesti keeles ju olemas.
Siinne jutukogu on hea. Ma isegi ei tea, kas autori või tõlkija tõttu. Agulibaaride müstikfilosoof nii proosas kui luules, on Bukowski veel kahjuks või õnneks ka korralik kirjanik. Läbi Hemingway-armastuse ning biitnike ja campuse-põlguse lõi ta müüdi töölisklassist ja Ameerika unistusest.
Sic! Ühendriikide jaoks on selline saavutus suur asi, sama kui fundamentalism Ühendemiraatides. Aga tekst ja selle vahendamine pole veel kõik. Selles Kalifornia sakslases istub veel midagi, mille pärast ta siinpool Suurt Lompi vaat et paremini peale läheb kui Suures Sulatustiiglis. Olemise adumatu ogarus on keeles, meeles ja tekstis. Ka selles, mida me vahendame. Milleks ja kuidas me seda teeme, ei tea – aga kas peamegi teadma…”

Katkend raamatust:

“näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alatasa räpane ja räämas – ja viiel juhul üheksast on tegemist lausa erakordselt toreda inimesega.”Charles Bukowski, 27.juunil 1967, pärast 19.pudelit õlut.

“näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alati puhas ja korras – ja kaheksal juhul üheksast on tegemist vägagi ebameeldiva inimesega.” Charles bukowski, 27.juunil 1967, pärast 20.pudelit õlut.

köögi seisukord on tihti inimese vaimne seisukord. ebakindlad, tundlikud ja paindlikud segadusseaetud mehed on mõtlejad mehed. nende köögid on nagu nende mõtted, täis rämpsu, pesemata asju, igasugu räppa, aga nad teavad, mis seisus nad on, ja oskavad sellest lusti saada. tuleb ette, et mingis võimsas energiapuhangus defineerivad nad jumaliku olemise ja saavad hakkama millegi säravaga, mida me teinekord loominguks kutsume, aga juhtub ka, et nad võtavad nina täis ja koristavad oma köögi ära. varsti on köök jälle segamini ja mehed ise hämarolekus ja vajavad arsti, rohtusid, palveid, seksi, õnne ja hingepäästmist. aga need, kelle köök alati korras on, need on ikka friigid. neid tuleb karta. inimese köögi seisukord on ta vaimne seisukord: kõik on seal oma koha peal, paika pandud, ta on lasknud elul ja olemisel end paika panna ja võtnud mõtlemises sisse mugava kaitseasendi. kuula teda kümme  minutit ja sa saad aru, et ükskõik mis ta kogu oma elu jooksul ka räägiks, see on alati sisutu ja igav. see mees on kiviperse. kiviperseid on rohkem kui teistsuguseid mehi. nii et kui sa elus meest otsid, siis vaata kõigepealt, mis seisus ta köök on, nii hoida aega kokku.
aga räpase köögiga naised on hoopis teine tera – mehe vaatepunktist. kui naine kuskil ei tööta ja tal pole lapsi, on köögi puhtus või räpasus peaagu alati vastavuses sellega, kuidas ta sinusse suhtub (leidub ka erandeid). mõnel naisterahval on teooriaid maailma päästmiseks, aga oma kohvitassi nad puhtaks pesta ei suuda. kui sa seda neile mainid, ütlevad nad “kohvitassi pesemine pole oluline” tegelikult siiski on. eriti mehele,  kes on kaheksa tundi järjest pluss veel kaks tundi sinna otsa mingi kindluse nurgatornis väsimatult valvet pidanud. maailma päästmine algab ühe mehe päästmisest, kogu muu jutt on ülespuhutud romantika või poliitika.” (lk 97-98)

 

Teised arvavad:

EPL
Loterii
tsitaate

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 26/06/2012 in charles bukowski, loetud teosed

 

Sildid: , , ,