RSS

Tag Archives: andrus kivirähk

Andrus Kivirähk „Vombat“

vombat-näidendidAndrus Kivirähk „Vombat“
Eesti Keele Sihtasutus, 2011

Raamat sisaldab näidendeid Vombat; Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…; Valged daamid; Kaheksa varbaga kuningas; Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel; Karin ja Pearu.

Lavastusena pole ma nendest ühtegi näinud. Raamat sai välja otsitud peamiselt tänu „Karin ja Pearu“ näidendile, millest olen kunagi lugenud ja tagantjärgi kahju, et nägemata jäi.

xxx

KARIN: Teie tahate lihtsalt ,et teid imetletaks! Ja mina mõistan teid, sest mina tahan ju ka. Kangesti tahan! Seda ei ole ju palju nõutud! Kõige parem oleks muidugi, kui imetleks oma mees ja vanasti ta imetleski, õhtuti ütles ikka, et: naine, ilmuta end mulle! Ja siis imetles ta mind, imetles mu käsi ja jalgu ja kõike muud. Aga kui oma mees enam imetleda ei taha, siis oleks hea seegi, kui imetleksid võõrad mehed. See pole ju patt! Mina vajan seda, ma usun, et iga naine vajab, ja näete, teiegi vajate, nii et küllap seda vajab ka mees. Võib ka muidugi olla, et on selliseid inimesi, kes imetelemist ei vaja, aga mina arvan, et need on inimesed, kes pole kunagi õnnelikud olnud. Sellistel inimestel, kes ei tea, mis on õnn, ongi väga lihtne elada. Tema võib päevast päeva hingitseda, ilma et oleks vähimatki kiusatust. Tema võib sedasi surmani elada ja surres mõelda, et selline ongi inimese elu. Tema näeb ehk õnne selleski, kui õnnetused mööda lähevad, tema ei igatse midagi erakordset ega ainulist!

PEARU: Imetihast.

KARIN: No just. Aga kui inimene on näinud õnne ja imet, kasvõi korra, siis mõtleb ta kohe, et miks ei võiks ma leida veel suuremat ja nõnda asubki ta seda otsima. Ja kui ta siis leiabki suurema, siis hakkab ta jalamaid otsima veelgi suuremat, läheb ehk ummisjalu omaenda õnnest ülegi, sest see tundub talle ikka liiga väike ja ta on kindel, et kusagil päris lähedal ootab palju suurem. Ja sedasi ta muudkui otsib ja otsib, käib kohvikus ja pidudel ja kõrtsi saksatoas, aga kõik, mida ta leida suudab, tundub ikka veel liiga väike, päris tühine. Ikka usub ta, et kusagil on peudis suurem, palju suurem õnn. Raske on sedasi elada.

PEARU: Jah, tegelikult on just vastupidi.

KARIN: Kuidas vastupidi?

PEARU: Õnn ei oota ees, õnn on juba möödas. (lk 291-292)

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“

9789985793947_aabitsa-kukk_151Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“
Eesti Keele Sihtasutus, 2006 (e-raamat 2010)

Näidendid: Kalevipoeg. Aabitsa kukk. Uus jõuluvana. Adolf Rühka lühikene elu. Teatri juubel (Teatriparadiis?)

Katkeid:

„Sepp: No ühesõnaga, üle-üle-üle-üle-eile me hakkasime pojaga väikest viisi viina võtma, ja teate, kuradid on ju viina peale nagu herilased moosile, kohe poevad tuppa ja tikuvad lausa lauale. No pühid teisi muidugi jälle maha ja virutad kahvliga, aga neid sindreid tuleb aina juurde. Kohe häda on, hiilivad pudelite vahel ja ronivad isegi klaasi, solgivad viina ära. Aga meie jõime ikka edasi ja, jumal tänatud, varsti olid päkapikud ka platsis. Ja need hakkasid kohe vahvasti kuraditega võitlema. Nüüd juba kolm päeva madistavad siin laua peal, vahepeal suruvad kuradid päkapikke, siis jälle päkapikud kuradeid. Praegu ma vaatan, vist hakkab ikka päkapikkude ramm peale jääma. Või mis? Poisid? Kuidas olukord on?“ (Kalevipoeg)

„Mauno: /…/ Sõitsime ja tema küsis: mis uut on, Mauno? Tema ikka armastab minu käest seda küsida, tema ütleb, et sina oled üks aus ja lihtne inimene, mulle sinusugused väga meeldivad. Et mis uut on? Mina siis ütlesin, et uut on niipalju, et keegi on lifti seinale noku joonistanud.“ (Aabitsa kukk)

Aabitsa kukk, kuuldemäng

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/07/2013 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Andrus Kivirähk „Jutud“

jutudkivirahkAndrus Kivirähk „Jutud“
Eesti Keele Sihtasutus, 2010 (e-raamat, trükisena 2005, 2007)

Raamatus on 13 lühijuttu.

Ei olnud need lühijutud minu maitsele. Mõni koht oli küll jah päris humoorikas, aga enamus lugusid kuidagi ei köitnud väga.

 

Katkeid:

„Esimene mõte, mis Otile harjumuslikult pähe kargas, oli muidugi see, et kõik, mida ta praegu näeb ja kogeb, on vaid uni, aga säärane lähenemine tundus liiga labane ja traditsiooniline. Mingit muud varianti ka nagu ei paistnud. Kondenspiima purk helendas ja pidi olema Püha Graal, üllatusmuna seest välja pudenenud kann nimetas end Merliniks ja ajas suurelist juttu. Kuidas reageerida?“ (Püha Graal)

„Vaikus on keel, mida kõnelevad kõige targemad“ (Vaene üliõpilane)

Teised arvavad:

Danzumees

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11/07/2013 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

maailmaotsasAndrus Kivirähk „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”
Eesti Keele Sihtasutus 2013

Väga mõnus raamat. Sobis ideaalselt suvepuhkuse ajal maal lugemiseks (kuigi sobib lugemiseks ka muul ajal;)) raamatu alapealkiri ütleb kõik: pildikesi heade inimeste elust. Taustaks võib kuulata Sõpruse pst „Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head“ 🙂
Eks, me kõik tahame vahel „kuhugi kaugele ära, maailma otsa“, mõni lähebki, iseasi, kas ta sealt leiab seda, mida otsima läks;) Aga enamasti siiski jääb see vaid mõtteks, hetke-emotsiooniks, kui tuju kehv ja kõigest kõrini. Selleks, et tuju paraneks piisab ju tihti väga vähesest ja järsku tundub „maailma ots“ tülikalt kaugel ja et tegelikult on ju siingi hea:) Nii lihtne see ongi. Lihtne, ilus ja armas raamat.

Katked:

„Ilm oli hall ja elu igav. Tuli jälle tööle minna ja tegeleda tobedate asjadega. See tegi kurvaks. Sellistel päevadel oleks tahtnud lahkumisavalduse laksudes lauale lüüa ja otsejoones uksest välja kõndida, minna näiteks kuhugi parki, istuda pingile ja jääda sinna kauaks, väga kauaks, lihtsalt istuda, vaadata möödujaid, vaadata taevast ning mitte millelegi mõelda. Või minna ümbermaailmareisile, nagu oli kõnelenud Rein? See nõuaks ehk liiga palju sekeldamist, pigem oleks tore, kui maailm ise sinust mööda rändab, aga sina istud pingil ja lihtsalt vaatad ja imestad.“ (lk 36-37)

„Küll on hea, kui ilmas on lahkeid inimesi.“ „Oh neid ikka on!“ „Teate, on tõesti!“ nõustus Malle. „Mina olen pika elu ära elanud ja mina võin küll öelda, et enamik inimesi, keda mina kohanud olen, on head.“ (lk 47)

„Raamat on parem seltsiline kui koer. Koerale anna süüa ja vii jalutama, aga raamat ei kipu kuhugi.“ (lk 79)

„Kolmas kirjandusklubi liige Ülo lesis samal ajal aga oma kodus diivanil ja luges Victor Hugo „Hüljatuid“. Talle polnud mõte organiseeritud lugemisest algusest peale meeldinud ja seepärast oli temagi otsustanud edaspidi pargist eemale hoida. Lugeda tuli ikkagi üksi ja omaette, ta ei tundnud mingit vajadust oma muljeid teistega jagada. Mõnu peitus just vastupidises – aimduses, et seda, mida loed sina, ei loe enam mitte keegi teine ja seega võid sa end tunda erandliku ning väljavalitud isikuna: vana ja targa arheoloogina, kes avastab sügavalt koopast iidsed kaljujoonised ja otsustab saladuse enda teada jätta, kuna uudishimuliku pööbli hordid võiks õrnu muistiseid kahjustada.“ (lk 122)

„Ta tundis end Victor Hugo kirjasõbrana, kes loeb ridu, mis polegi teistele määratud. Oli nii mõnus olemine, et löö või nurru.“ (lk 123)

„Maailma otsas?“ kordas Rein. „Kas me oleme maailma otsas?“ „Miks mitte? See sõltub muidugi sellest, kust sa tulema hakkad. Mina hakkasin väga kaugelt. Ja jõudsin siia. Mulle meeldis siin. Ma ei kavatse siit lahkuda. Ja ma soovin, et siin ei sünniks asju, mida siin sugugi sündima ei pea. Et kõik kulgeks loomulikult, oma õiget rada mööda. Et kõik jääks nii, nagu on.“ (lk 345)

Teised arvavad:

Intervjuu autoriga (video, arvustus.com)
Ekspress
EPL
Ringvaade
Klassikaraadio
Postimees
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood
Südamelähedaselt
Madlike
Yugo arvab

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2013 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Andrus Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu”

Kirjastaja kirjutab: Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud küla-elanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad. Eesti Keele Sihtasutus, 2007.

Hea raamat ka teisel lugemisel. fantaasiarikas, sünge, irooniline, võimsate kujunditega

Raamat on ilmunud ka audioraamatuna ning teose ainetel on valminud lauamäng ja teatrilavastus (Endla teatris).

Tsitaadid raamatust:

„Võõrad asjad ei too kellelegi õnne ega edu.“ (lk 30, Vootele raudmeeste vastu nende endi relvadega võitlemisest)

„Need on niisugused vanad muinasjutud, mis on välja mõeldud üksnes selleks, et leida igale keerulisele asjale lihtne põhjus. Keegi ei taha ju tunnistada, et ta on loll. /—/ Inimene ei talu, et ilmas on asju, mis jäävad väljapoole tema käeulatust. /—/ Tänu sellistele muinasjuttudele muutub maailm hoopis lihtsamaks ja selgemaks./–/ Inimene tahab endale ikka väiksegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega.“ (lk 43, Vootele haldjatest, näkkidest ja vanadest legendidest)

„Elu on kord juba selline, et kõik asjad saavad otsa“ (lk 119, Vootele)

„Ebameeldivad asjad on nagu vihm: kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet muretseda seni, kuni päike paistab. Ja üldse, ka vihma eest saab varju minna, ning paljud asjad, mis kaugelt tunduvad koledad, pole lähedalt vaadates üldsegi nii hirmsad.“ (lk 120, Vootele)

„Ainult sitikad elavad ilma ussisõnadeta – aga mis elu see on?“ (lk 124, Ints)

„Lollus on tugevam kui tarkus. Rumalus on vintske nagu puujuur, mis puurib end maasse seal, kus kunagi kõndisid inimesed.“ (lk 142, Leemet)

„Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma.“ (lk 170, Leemet külavanem Johannesest)

„Inimene on ju nagu sipelgas, tema saatuseks on palehigis oma leiba teenida.“ (lk 175, külavanem Johannes)

“Miski ei muutu. Ikka on olemas mõni väljamõeldud koll, keda saab panna vastutama.“ (lk 192, Leemet)

„Mul oli kõrini kõigist neist haldjatest ja jeesustest ning teistest välja mõeldud olevustest. Nad olid mind tüüdanud metsas ega kadunud kuhugi ka külas, vahetades üksnes nime, kuid jäid ikka sama nähtamatuiks ning mõttetuiks.“ (lk 292, Leemet)

„Neid [haldjaid] pole tarvis karta, kartma peab inimesi, kes haldjatesse usuvad. Sama lugu on sinu jumalaga. See on vaid haldjate uus nimi, mille on andnud mungad, just nii nagu nad minugi ümber ristiksid. Mis sellest muutub? Mina jään ikka iseendaks, ükskõik, kuidas mind kutsutakse, ja samamoodi ei saa kunagi olema haldjaid, hüütagu neid kuidas tahes.“ (Leemet külavanem Johannesele, lk 293)

„Piltlikult öeldes: seal, kus varem oli kuiv maa, lainetas nüüd meri ja mina polnud veel jõudnud endale lõpuseid kasvatada, mina ahmisin ikka õhku oma vanade kopsudega, mis uues maailmas enam millekski ei kõlvanud, ning sellepärast oli mul pidevalt õhust puudus. Ma püüdsin pealetungiva vee eest pääseda ja endale kaldaliiva sisse pesa uuristada, kuid iga järgmine merelaine nurjas mu pingutused, kuni polnud enam ei pesa ega kallastki. Mida ma sain sinna parata?“ (Leemet, lk 316)

„Kes on korra kuristikust alla lennanud ja end vastu maad lömaks kukkunud, sellele ei tohiks enam kuigi palju korda minna, kui tema lõtva keha ikka ja jälle tagasi mäetippu tassitakse ning üha uuesti sügavikku lennutatakse. „ (lk 334, Leemet)

„Minevik tundus vaid kauge muinasjutuna, mis võib olla kurvem või lõbusam, kuid millel pole mingit seost käesoleva hetkega.“ (lk 369, Leemet)

„Pärast mind pidi ta kaduma, sest seda, millest keegi midagi ei tea ja mida keegi kungi näinud pole, ei olegi ju enam tegelikult olemas. Ta oli hingav surnu.“ (lk 379, Leemet Põhja Konnast)

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20/09/2011 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,