RSS

Tag Archives: anna gavalda

Anna Gavalda „Ma armastasin teda“

seeria-ma-armastasin-kaasAnna Gavalda „Ma armastasin teda“
Pegasus, 2006
Pegasuse väike raamat

Kirjastaja kirjutab: Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Lühiromaan „Ma armastasin teda” on dialoogivormis jutustus kahe inimese armastusest. Abielust, mis on lõppenud. Armastusest, mis kestab edasi.
Anna Gavalda on tänapäeva prantsuse kirjanduse üks huvitavamaid noori autoreid, kes vallutas oma esimese raamatuga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad mitmeteks kuudeks. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde. 

Selle raamatu puhul kehtib sama jutt, mis eelmises postituses Gavalda jutukogumiku kohta. Lugesin neid mõlemaid kunagi ammu samamoodi järjest, aga hiljem oli peast justkui pühitud kõik. Teistkordselt lugedes imestan, et kuidas küll oli võimalik nii lugeda (eriti kehtib käesoleva raamatu kohta). Nagu enamus Gavalda raamatutel on pealkiri hirmuäratavalt lääge, sisu mitte nii väga. Noh, loomulikult on siin ikka juttu armastusest ja suhetest ning tegemist ikka sellise kerge lugemisega, aga tema stiilis on see miski. Kui alguses tundub, et tuleb terve raamatutäis mahajäetud naise hala, siis üsna ruttu tuleb esile hoopis üks teine lugu.

Katked:

„…mulle ei meeldi vaadata, kuidas sa õnnetu oled, mina ise olen liiga palju inimesi kannatama pannud… Ja ka sellepärast, et ma eelistan näha, kuidas sa kannatad täna palju, selle asemel, et kannatada natukesehaaval terve elu.
Ma näen vahetpidamata inimesi, kes kannatavad natukene, kõigest natukene, vaevu-vaevu, aga parasjagu niipalju, et lasta oma võimalus käest… Jah, minu vanuses inimeste seas näen ma seda sageli… Näen inimesi, kes on ikka veel koos, sellepärast, et nad on kõik üles ehitanud sellele väiksele tänamatule asjale, sellele oma väikesele säratule elule. Kõik need mööndused, kõik need vastuolud… Ja kõik selle nimel, et olla lõpuks omadega sealmaal…
Braavo, braavo! Oleme maha matnud oma sõbrad, unistused ja armastused ning nüüd on meie endi kord! Braavo, sõbrad!““ (lk 113-114)

„Mina olen nagu tuulelohe, kui keegi nööri otsast kinni ei hoia, siis ma lendan viuhti minema… Ja sina, see on naljakas, aga sageli ma mõtlen endamisi, et sina oled piisavalt tugev, et mind kinni hoida, ja samas piisavalt tark, et lasta mul lennata…“ (lk 133)

„Õnn oli siinsamas ja ma olin lasknud tal minna, selleks et endal elu mitte keeruliseks teha. Ometi oli see nii lihtne. Piisas, kui käsi välja sirutada. Ülejäänu oleks kuidagimoodi ikka laabunud. Lõpuks ikka asjad laabuvad, kui oled õnnelik, …“ (lk 137)

„Elu, isegi kui sa seda eitad, isegi kui sa ta unarusse jätad, keeldud teda tunnistamast, on sinust tugevam. Kõigest tugevam. Inimesed on tulnud tagasi koonduslaagritest ja teinud lapsi. Mehed ja naised, keda on piinatud, kes on näinud oma lähedasi suremas ja oma kodusid põlemas, on lõpuks ikka jooksnud, et bussi peale jõuda, ilmateate kohta arvamust avaldanud ja oma tütred mehele pannud. See on uskumatu, aga nii see on. Elu on kõigest tugevam. „ (lk 137-138)

teised arvavad:

EPL
Sehkendamine
Danzumees
Palamuse raamatukogu
Lihtsaltise
Sinilind
Raamatukoi lugemislood

03E8000002574458-c2-photo-je-l-aimais-d-anna-gavalda-actuellement-en-librairiejelaimaisJe-l-aimaisjelamais1jelamais2jelamais3someoneilovedsomeoneiloved1someone-I-lovedlarge

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2013 in anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Anna Gavalda „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“

seeria-gavalda-ma-tahan214645Anna Gavalda „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“
Pegasus, 2005
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” koosneb 12 loost. Gavalda oskab oivaliselt lugusid jutustada. Oma kaheteistkümnes lühiloos maalib ta nappide sõnadega täpse ja täiusliku pildi erinevatest ühiskonnakihtidest, erinevas vanuses ja erinevast soost inimeste rõõmudest, kaotustest, armastusest ja viletsusest. Tema novellid on vaid kümme kuni viisteist lehekülge pikad, kuid suudavad tundeid kirjeldada paremini kui paljud meistrid pikkades eepilistes romaanides. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud; ilus, ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Nagu elugi.
Anna Gavalda on prantsuse kirjanduse üks säravamaid tähti, vallutades oma esimese novellikoguga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad, püsides seal üle ootuste kaua. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde. Rahvusvahelisteks menukiteks kujunesid ka tema romaanid “Ma armastasin teda” (Je l’aimais) ja “Koos on kõik” (Ensemble, c’est tout), ning kokku
on tema raamatuid müüdud miljoneid eksemplare üle kogu maailma.

Olin seda kunagi varem ka juba lugenud, aga tookord ei avaldanud eriti muljet, sai loetud läbi kiirustades ja süvenemata ehk siis ei mäletanud ma eriti midagi selle sisust. Samas nüüd, kus teistkordsest lugemisest on juba mõni nädal möödas – taas paljut ei mäleta enam. Aga seekordsest lugemisest jäi siiski tugevam emotsioon.

 

Katkeid:

„Mu vend ei saa kunagi üle sellest, et ta pole Pariisis sündinud. Pariis. Ainult üks sõna ongi tal suus. Tema elu ilusaim päev oli vist see, kui ta ostis endale esimese Pariisi metrookaardi. Minu jaoks pole vahet, kas Pariis või Corbeil.
Üks vähestest asjadest, mis mulle koolist meelde jäi, on ühe suure antiikfilosoofi teooria, kes ütles, et tähtis pole mitte koht, kus ollakse, vaid meeleseisund, milles viibitakse. Mul on meeles, et ta kirjutas seda ühele oma masenduses sõbrale, kes tahtis reisida. Ta ütles sõbrale laias laastus, et sel poleks mõtet, kuna ta veaks oma jamad niikuinii endaga kaasa. Tol päeval, kui õpetaja meile seda rääkis, muutus minu elu.“ (lk 58)

„Kui ma Idavaksalisse jõuan, loodan salamisi alati, et keegi mind seal ootab. See on tobe. Ma tean väga hästi, et ema on sel kellaajal veel tööl ja et Marc pole see inimene, kes tuleks läbi linna mu kotti tassima, aga mul on alati see haiglane lootus.
Ja ega seegi kord pole teisiti, enne kui ma eskalaatoriga alla sõidan, et metroo peale minna, lasen pilgul veel viimast korda ringi käia, juhuks kui keegi peaks seal olema… Ja iga kord tundub kott mulle eskalaatoril veelgi raskem.
Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks… Selles pole ju ometigi midagi keerulist.“ (lk 59)

teised arvavad:51PD6Zt5C+L8819ecc61127465anna-gavalda-recto

Thomas M. Vertigo

 

 

indexje-voudrais

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2013 in anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Anna Gavalda ”Näpatud tunnid”

npatud-tunnid171221Anna Gavalda ”Näpatud tunnid”
Pegasus, 2010
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.
Kerge, südamlik ja naljakas „Näpatud tunnid“ on Anna Gavalda viies raamat.

Kerge lugemine, õhuke raamat. Päris romaanimõõtu vist pole, novell? Samas, mis tähtsust sel on?;) Täitsa meeldis, natuke kahju hakkas, et mul õdesid-vendi pole, kes oleks nii lähedased…

Katkeid

”Ometi olime üsna erinevad. Tema kardab oma varju, mina istun enda oma peal. Tema kirjutab sonette ümber, mina laen muusikat alla. Tema imetleb maalikunstnikke, mina eelistan fotograafe. Tema ei räägi kunagi sellest, mis südant vaevab, mina ütlen välja kõik, mida mõtlen. Talle ei meeldi tülid, mulle meeldib, kui sotid on selged. Talle meeldib ”svipsis olla” , mina eelistan juua. Talle ei meeldi väljas käia, mulle ei meeldi koju tulla. Ta ei oska lõbutseda, mina ei oska magama minna. Talle ei meeldi mängida, mulle ei meeldi kaotada. Tal on suur süda, mina olen jahedam. Ta ei lähe kunagi närvi, mina võin end siniseks vihastada.
Tema ütleb, et maailm kuulub neile, kes tõusevad vara, mina anun, et ta vaiksemalt räägiks. Tema on romantiline, mina olen pragmaatline. Tema abiellus, mina flirdin niisama. Tema ei saa mehega magada, kui ta armunud pole, mina ei saa mehega magada, kui meil kondoomi pole. Tema… tema vajab mind ja mina vajan teda. (lk 46-47) napatud tunnid

”Pangem see väsimuse arvele, kuid äkitselt avastasin end rõngaslilledes sumpamas. Mu kolme kaaslast pani see heldima ja me kõik aimasime, et naudime oma lapsepõlve viimaseid pudemeid.
Nad olid juba peaaegu kolmkümmend aastat mu elu kaunistanud. Mis minust ilma nendeta saab? Ja millal elu meid ükskord lahutab? Sest teisiti ju ei saa. Aeg lahutab alati need, kes üksteist armastavad, ja miski ei kesta igavesti.
Tundsime kõik neljakesi, et see, mida me kogeme, on justkui kingitus. Ajapikendus, vahepala, napid halastushetked. Teistelt näpatud tunnid…
Kui kaua leiame veel jõudu kiskuda end aeg-ajalt lahti igapäevaelust, et tõmbuda meie oma maailma? Mitu luba elu meile selleks veel annab? Mitu pikka nina meil õnnestub elule veel teha? Mitu hetke kokku kraapida? Millal me ükskord üksteist kaotame ja kuidas sidemed meie vahel lõdvenevad?
Mitu aastat on veel jäänud, enne kui me vanaks jääme?” (lk 107)

Teised arvavad:Anna-Gavalda-lechappee-belle1breaking awaybreaking-awaynapatud tunnid1

Klassikaraadio
Ekspress
Lugemissoovituse blog
Raamatukogihoidja lugemissoovitus
Raamatuklubi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/09/2013 in anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Anna Gavalda “Lohutaja”

Kirjastaja kirjutab: Charles on Pariisis elav keskealine meesterahvas, kelle elu paistab pealtnäha ideaalne. Tal on hea töökoht, ta elab koos suurepärase pariisitari ja toreda teismelise tütrega. Charles on alati eneseküsitlemisest ja -analüüsimisest hoidunud, keskendudes sisekõne vältimiseks täielikult tööle. Kuni päevani, mil tema ette satub kolmest sõnast koosnev kiri. Need kolm sõna suudavad pöörata ta elu pea peale, viia ta mõtted minevikku lahendamata jäänud probleemide, tegemata jäänud tegude ja ütlemata jäänud sõnade juurde. Lapsepõlvesõbra poole minnes satub ta aga kohta, mis on täielik vastand tema hallile argielule Pariisis. Ta kohtub seal inimesega, kes erineb täielikult suuremast osast teda iga päev ümbritsevatest inimestest, ja see seiklus aitab Charles’il mõista, mida tal õnneks vaja on…
Anna Gavalda on üks menukamaid tänapäeva prantsuse kirjanikke. Tema sulest on pärit teisigi eesti keelde tõlgitud raamatuid: „Ma armastasin teda”, „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”, „Koos, see on kõik” ja „Näpatud tunnid”. Pegasus, 2011.

Raamatu esikaas on küll selline, et autorit teadmata seda omale lugemiseks ei võtaks. Samas peab ka tunnistama, et lootes sellest saada sama head elamust kui varasemalt loetud raamatust ”Koos see on kõik”, tuli ka veidi pettuda. Siiski poole pealt läks raamat juba paremaks.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/09/2011 in anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Anna Gavalda “Koos, see on kõik”

Kirjastaja kirjutab: Camille Fauque töötab puhastusfirma öises vahetuses koristajana, tema koduks on uhke linnamaja katusekorrusel asuv väike ja kütteta teenijatuba. Ta on kunstnik, mõne arvates andekas, kuid ta pole mitu kuud suutnud maalida. Ta kaalub 49 kilo, pikkust on meeter seitsekümmend kolm, ja kui tal poleks tänaval käies õlal kotti, viiks kerge tuul ta kaasa. Tõenäosus, et ta võib muutuda nähtamatuks, on vägagi suur.
Philibert Marquet de La Durbellière elab sama maja teisel korrusel hiidsuures korteris. Ta on erudiit, aristokraat ja müüb muuseumi ees postkaarte. Mõni arvab, et ta on luuser. Ta päästab Camille’ jubedast olukorrast ja kutsub neiu enda korterisse elama.
Philou’ korteris elab ka Franck Lestafier. Ta on noor ja ilus kutt, keda mõned nimetavad naistemeheks, teised andekaks kokaks. Neljandana tuleb nende juurde elama Francki vanaema, vana ja nõrk, aga elurõõmus Paulette, kes ei taha enam vanadekodus elada. Need neli, hoolimata erinevast päritolust ja iseloomust, moodustavad tõelise perekonna, mida ühelgi neist pole kunagi olnud.
Anna Gavada on viimaste aastate edukaim prantsuse kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema jutukogu “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” ja lühiromaan “Ma armastasin teda”. Tema raamatud on ilmunud kolmekümne kuues keeles.
“Koos, see on kõik!” on lugu sõprusest, armastusest ja koosolemise jõust. Anna Gavalda teine romaan on ilmumisest alates Prantsusmaa raamatumüügi edetabelites ja on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Raamatu põhjal valmis ka film, kus peaosi mängivad teiste seas prantsuse filmistaarid Audrey Tautou ja Guillaume Canet. Anna Gavalda on nagu hea haldjas, kes oskab tavaliste inimeste elu imeliseks võluda. Pegasus, 2008.

Raamat andis väga mõnusa elamuse, film ei olnud suurem asi.

Teised arvavad:
Danzumees
Lugemissoovituse blog
Raamatuklubi
T-M Luges
Südamelähedaselt

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 02/09/2011 in anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , ,