RSS

Tag Archives: areeni bestseller

Emma Donoghue „Tuba“

tubaEmma Donoghue „Tuba“
Hea Lugu, 2011
Areeni bestseller

Tutvustus: Kujuta ette, et kogu su elu on möödunud väikeses kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent. Vaid killuke taevast headel päevadel. Emma Donoghue kirjeldab veenvalt ja usutavalt ses lukkude taha suletud maailmas elava viieaastase Jacki tillukest elu, mis romaani käigus omandab täiesti uue ilme. „Tuba” on raamat, mis jääb hinge külge kinni. Kätlin Kaldmaa, tõlkija ja luuletaja
Rea mainekaid auhindu pälvinud „Tuba” on Emma Donoghue seitsmes ja seni kõige enam kõneainet pakkunud romaan. 2010. aasta kevadel oli selle pärast kihevil kogu kirjastusmaailm: raamatu avaldamisõiguse eest pakuti üha suuremaid ja suuremaid numbreid. Ärevus sai veelgi suurema hoo sisse siis, kui kaks nädalat enne raamatu jõudmist kauplustesse selgus, et romaan on märgitud Man Bookeri kirjandusauhinna lõppnimekirjas.
1969. aastal Dublinis sündinud Emma Donoghue on kirjutanud romaane ajaloost ja tänapäevast, hulganisti novelle, kirjandusloolisi teoseid, näidendeid ning tekste nii raadio kui televisiooni jaoks. Ta elab elukaaslase, poja ja tütrega Kanadas. Donoghue teoseid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde.

Nagu ka mõned teised (nt Lugemissoovitus Lugemispäevik) on maininud, et raamatu kirjeldus neid esialgu lugema ei kutsunud, siis jah, ka mina olin seda mõnda aega edasi lükanud. Iseenesest tundus huvitav, aga ehk veidi liiga häiriv ja raske. Seda see teema muidugi ongi, aga õnneks ei ole raamatu stiil liiga sünge ja raskepärane. Huvitav on jälgida väikese poisi silme läbi kogu seda lugu – kuidas saab maailmast aru poiss, kelle kogu seni teadaolev maailm piirdub ühe väikse Toaga. Minu jaoks oligi huvitavam just raamatu teine pool – kuidas toimub kohanemine päris maailma ja teiste inimestega.Cover-articleInline

Raamatu põhjal on tehtud ka film, mida veel näha pole õnnestunud.

Ekspress

„Me oleme nagu raamatus olevad inimesed ja ta ei luba kellegi teisel seda lugeda.“ (lk 95)

roomRoom_cover

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/03/2016 in emma donoghue, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Joel Haahtela „Liblikakoguja“

liblikakogujaJoel Haahtela „Liblikakoguja“
Hea Lugu OÜ, 2012
Areeni bestseller

Tutvustus: Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist.
Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks.
Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid Liblikakoguja ja Elena) on tõlgitud ka saksa keelde.

Vahel on ikka huvitav, kuidas sarnased teemad või detailid järjest erinevatest raamatutest läbi käivad või siis pigem see, et kuidas nad järjest mulle lugemiseks on kätte sattunud 😉

Näiteks järgmise tsitaadi mõte on ikka hämmastavalt sarnane Minevike müüjas olnuga:

„Vaevalt et keegi selle vastu midagi saab, et mälestused hakkavad üksteise peale kihistuma, segunema, kuni oma elu kohta on võimatu kindlaks teha, mis on teiste jutustatud, teistega juhtunud, millest on kuskilt loetud, mis fotodelt nähtud ja mis tõepoolest oma.“ (Liblikakoguja, lk 73)

Vrd, eelmine postitus: „Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.“ (Minevike müüja, lk86)

Ja siit veel üks katke:
„Mõtlesin inimarhiivide peale, mis hakkasid meisse ajapikku settima: inimesed, keda olime näinud ainult ühe korra, pärast seda enam mitte kunagi. Armsamad. Lapsepõlvesõbrad. Inimesed, keda me tahtsime veel näha. Inimesed, kelle juurde olime lubanud minna, aga ealeski ei läinud. Inimesed, kellega kohtusime alati juhuslikult. Inimesed, kes ilmusid välja aastate tagant, kellest said parimad sõbrad ja kes kadusid taas. Ajalehepiltide inimesed. Inimesed eskalaatoritel, liinibussi akna taga. Kirjasõbrad. Õpingukaaslased. Kauged sugulased, keda me ei tundnud. Sõbralikud ettekandjad välismaareisidel. Nimetud näod. Inimesed, keda soovisime unustada. Inimesed, kes olid unustanud meid.“ (Liblikakoguja ,lk 46)

Teised arvavad:9785751610340perhoskerääjäperhoskerääjä2

Klassikaraadio. Uus raamat
Õhtuleht
Ekspress (intervjuu autoriga+arvustus)
EPL intervjuu autoriga
EPL
Järje hoidja
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/05/2013 in joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Tom Rachman “Imperfektsionistid”

imperfektsionistid_esikaas_v_ikeTom Rachman “Imperfektsionistid”
Hea Lugu, 2011
Areeni Bestseller 1

Tutvustus: „Imperfektsionistid” on uue sarja „Areeni bestseller” esimene raamat. „Imperfektsionistid” on Tom Rachmani debüütromaan, mis on praeguseks avaldatud juba 27 riigis. New York Times ja mitmed teised mainekad väljaanded valisid selle 2010. aasta parimate raamatute sekka. „Ajakirjanduses võib palju saavutada, kui sealt õigel ajal lahkuda,” ütles kunagi üks Euroopa suurmees. Tom Rachmani romaan „Imperfektsionistid“ on aga lugu inimestest, kes seda õigel ajal teha ei taibanud. Kunagi mõjukas ja rikas üle-euroopaline ajaleht on hääbumas. Koos sellega on hätta sattunud toimetuse töötajad, kes igatsevad taga endisi aegu, ning inimpelglik vastutav väljaandja teiselt kontinendilt, kel pole aimugi, mida peaks tegema. Tom Rachmani ajakirjanduslik romaan on vaimukas, intelligentne, satiiriline, lõbus ja kaastundlik ühekorraga; eriti sobilik lugemine ajal, mil ka Eestis võitlevad ajalehed ellujäämise nimel. (Priit Hõbemägi)

Raamatu temaatika oli mulle isiklikel põhjustel huvipakkuv. Üsna kirju ja värvikas tegelaste galerii. Mõne kohta oleks tahtnud hea meelega edasi lugeda, kuid juba toimus hüpe järgmise juurde. Lõppkokkuvõttes küll moodustus siiski terviklik lugu.

Katked raamatust:

“Tema kõrgeim eesmärk selles ajalehes on mittemidagitegemine – kirjutada nii harva kui võimalik ja minema hiilida, kui keegi ei näe. Neid ametialaseid ambitsioone realiseerib ta suurejooneliselt.” (lk 33, nekroloogide kirjutaja Artur Gopal)

“Ma ütlen, et ambitsioon on lollus, ja ikkagi jään ma edasi tema ikkesse. See on nagu elada kogu elu orjana, saada siis ühel päeval aru, et sul pole kunagi peremeest olnudki, ja minna ikka vanal moel tööle tagasi.” lk 42

“… kogu meie tsivilisatsiooni ajaloos pole olnud produktiivsemat nähtust kui naeruväärne ambitsioonikus. Mis iganes selle vead ka on, mitte miski pole suutnud rohkem luua. Katedraalid, sonaadid, entsüklopeediad – mitte armastus Jumala vastu pole olnud nende sünnitaja, ega ka mitte armastus elu vastu. Vaid inimese kirg selle vastu, et teised inimesed teda ülistaksid.” (lk 43)

“Teate ju seda tobedat ütlemist “sündides oleme me üksi ja surres samuti” – see on jama. Sündides on meil ümber kamp inimesi ja surres samuti. Üksi oleme me nende kahe vahepeal.” (lk 43)

“2004. Otti Grupi peakorter, Atlanta
Ajalehed liikusid allamäge.
Üha enam ilmus konkureerivaid meelelahutusi alates mobiiltelefonidest ja videomängudest ning lõpetades sotsiaalvõrgustike ja netipornoga. Tehnoloogia mitte üksnes ei ahvatlenud lugejaid, see muutis neid. Täismahus leheküljed ei mahtunud monitorile ära, nii kahanes portsjoni suurus ja uudised hakiti üha väiksemateks palakesteks. Kiired täiendused internetis sünnitasid põlgust päevavanuste pealkirjade vastu paberil. Kokku kuivas isegi harjumus infot raha vastu vahetada – internetis oli maksmine lihtsalt võimalus.
Lugejaskonna kahanedes põgenesid reklaamiandjad ja kasvas kahjum, kuid põikpäised tasulised ajalehed jäid enda juurde kindlaks. Nad langetasid igapäevaseid otsuseid, tootsid oma kokkuvõtte maailmast, paigutasid selle lehekülgedele, trükkisid õhtul ja toimetasid kohale homme, et need ähmaste hommikueinesilmade ees lahti lüüa. Iga päevaga üha kahaneva arvu silmade ees.” (lk 235)

“Mõne kirjaniku jaoks võib kirjutamine muutuda nende inimlikkuse panipaigaks, mitte selle allikaks.Nad loovad väljamõeldud maailma, mis sisaldab igatsetud õiglust, lahendusi, mida elus tuleb harva ette, vaenlasi, keda nad saavad karistada, sõpru, kellega nad kunagi ei naakle. Kui säärane kirjanik käsikirja õhtuks kõrvale paneb, võib sellesse jääda ka kogu nende inimlikkus,” (lk 266)

Teised arvavad:
Klassikaraadio
Ekspress
loterii

119984imagesimages2imperfectionistsnedokonalci--1The-Imperfectionists

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/12/2012 in loetud teosed, tom rachman

 

Sildid: , , , ,

S.J. Watson “Ei. Tohi. Magama. Jääda.”

S.J. Watson “Ei. Tohi. Magama. Jääda.”
Hea Lugu, 2012
Areeni bestseller, 4.raamat

Kirjastaja kirjutab: Mälestused defineerivad meid. Kujuta ette, et kaotad need iga kord, kui magama jääd. Oma nime, identiteedi, mineviku ja isegi inimesed, keda sa armastad – kõik see kaob igal ööl. Ja siis hakkab sulle tunduma, et ainuke inimene, keda sa usaldama peaksid, räägib sulle ainult poole tõest…

Pingeline põnevusromaan „Ei. Tohi. Magama. Jääda“ jutustab 47aastasest Christine´ist, kes hommikuti ärgates ei tunne ära ei voodit, kus ta lamab, ega tuba, mis teda ümbritseb. Rääkimata mehest, kes on ta kõrval. Nimelt kannatab Christine raskekujulise amneesia all, mille tõttu puudub naisel võime moodustada uusi mälestusi. Oma elu riismetest kinni hoidmiseks peab Christine päevikut, mille lugemisega ta igat päeva alustab. Ajapikku hakkab ta aimama tegelikkuse varjus peituvat kohutavat tõde.

Steve „S. J.“ Watson on sündinud 1971. aastal Stourbridge´is Birminghami lähedal. Birminghamis omandas Watson arsti kutse, mida ta on praktiseerinud Londoni haiglates, keskendudes laste kuulmishäiretele. 2011. aasta kevadel ilmunud „Ei. Tohi. Magama. Jääda“ on Watsoni esimene romaan, mida on tõlgitud juba rohkem kui 30 keelde.

Raamatu põhjal plaanitakse teha ka film

“Me armastame teineteist, kui sa seda silmas pead. Vähemalt mina armastan sind küll.” See seal oligi – märguanne öelda, et ma armastan ka teda. Mehed ütlevad “ma armastan sind” alati küsimusena.
Aga mida ma öelda sain? Ta on võõras. Armastus ei taba sind kahekümne nelja tunniga, ükskõik kui väga ma oleksin kunagi tahtnud arvata, et see käib nii.” (lk 133)

Teised arvavad:

Avaldatud mõtted
Kui mälu mängib peitust

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/08/2012 in loetud teosed

 

Sildid: , , , ,