RSS

Tag Archives: austria

Robert Seethaler „Tubakapoodnik“

tubakaRobert Seethaler „Tubakapoodnik“
Varrak, 2015
Moodne aeg

Tutvustus: On aasta 1937. Salzkammerguti külakesest pärit 17-aastane Franz Huchel kolib Viini ja asub õpipoisina tööle väikeses ajalehtede ja tubakatoodete poes. Ühel päeval kohtub ta poe püsikunde Sigmund Freudiga. Kuulus professor, kellest isegi temasugune provintsipoiss on kuulnud, lummab teda seletamatul kombel.
Kui Franz armub ülepeakaela böömlannast varieteetantsijasse Anezkasse, püüab ta Freudilt nõu küsida, kuidas nüüd edasi elada. Kuid maailmakuulsale psühhoanalüütikule on naissoo käitumine vaat et sama suur mõistatus kui Franzule. Hoolimata sellest – või just seetõttu – saavad kahest nii erinevast mehest sõbrad. Paraku on aeg selline, mis sekkub julmalt noore Franzu alles kujunevasse maailma. 1938. aasta kevadel marsivad natsi-Saksamaa väed Austriasse ja Freud, vana, habras, haige mees, peab oma kodu maha jätma.
Austria viimaste aastate üks hinnatumaid kirjanikke Robert Seethaler (snd 1966) pälvis palju tähelepanu ja tunnustust juba oma 2006. aastal ilmunud debüütromaaniga „Die Biene und der Kurt“. Sellest ajast saati on talle jagunud mitmeid auhindu, muu hulgas ka filmistsenaariumide eest. Lisaks on ta näitlejana üles astunud nii teatrilaval kui filmides. Seethaler elab vaheldumisi Viinis ja Berliinis. 2012. aasta sügisel ilmunud „Der Trafikant” on Seethaleri neljas romaan. Möödunud aastal ilmus tema seni viimane romaan „Ein ganzes Leben”.

Hea lugemine oli. Ühelt poolt kerge lugemine, aga mitte kergemeelne. Kuigi üks põhiteema on ühe noormehe esimene armumine ja sellega seonduv segadus, elevus ja hingevalu. Ja selles osas tundsin veidi sarnasust just eelnevalt loetud Tammsaare jutustustega. Aeg ja taust muidugi veidi teine. Loole annavad omapärase nüansi noormehe jutuajamised Freudiga.

Katked51vr17ee6GL._SX311_BO1,204,203,200_

„olen nüüd juba päris tükk aega siin linnas olnud, kuid ausalt öeldes paistab kõik mulle aina võõram. Aga võibolla on see kogu eluga nii: sünnist alates iga jumala päevaga lähed iseendast natukene kaugemale, kuni ükskord oled omadega puntras. Kas võib äkki tõesti nii olla?“ (lk 53)

„Kuidas saab säärasel pikal lausel nii lühike tähendus olla?“ „Lausetega on sageli nii. Kes palju räägib, sellel on enamasti vähe öelda,“ vastas Freud pisut tusaselt. (lk 60)

„Ma lihtsalt ei tea. Põhimõtteliselt ei tea ma üldse mitte midagi!“ „Vähemalt on see tõdemus esimene samm järsul trepil teadmise poole,“ ütles Freud. (lk 106)

„Tegelikult oli see ju päris kummaline, kuidas ajalehed pasundasid oma kogu tõde suurte, paksude tähtedega, et seejärel kohe järgmises väljaandes jälle väikeste tähtedega kirjutada või vastavalt asjaoludele see hoopis nurka heita. Hommikuse väljaande tõde on praktiliselt õhtuse väljaande vale, mõtles ta, mis omakorda mäletamise jaoks igatahes suuremat rolli ei mängi. Mäletatakse nimelt enamasti nagunii mitte tõde, vaid ainult seda, millest piisavalt valjusti karjuti või mis piisavalt rasvaselt trükiti. Ja kui säärane mälestustesahin on piisavalt kaua kestnud, siis millalgi saab sellest ajalugu, mõtles ta lõpuks.“ (lk 122)

trafikant„Kui saaks heita pilgu inimeste pähe, mõtles Franz, aga ainult magamise ajal. Päevasel ajal ei taha ju tegelikult sugugi teada, mis inimestel mõttes on, pealegi ei tasu ühe keskmise pea seest nagunii liiga palju oodata. Öösel aga, arutles ta edasi, vaiksetel, pimedatel tundidel, on pilt hoopis teine. Siis pole inimestel iseenda ettevaatlikkus enam tee peal ees ja kõik hirmud, himurused ja totrused võivad takistamatult kolus ringi kummitada.“ (lk 142-143)

„Mul on tunne, nagu oleksin paat, mis on äikesehoos aerud kaotanud ja nüüd vaid täitsa mõttetult siia-sinna hulbib.“ „Teil on selles suhtes õieti palju parem, härra professor,“ lisas ta pärast lühidat vaikimist. „Te teate täpselt, kuhu lähete.“ Freud ohkas. „Ometigi tuleb enamik teedest mulle juba kuidagi tuttav ette. Aga tegelikult pole ju üldse meile määratud oma teesid tunda. Meile on just määratud neid mitte tunda. Me ei sünni ilma selleks, et leida vastuseid, vaid et esitada küsimusi. Kobatakse nii-öelda igaveses pimeduses ringi ja ainult suure vedamise korral võib vahel näha valgust välgatamas. Ning ainult hulga julguse või järjekindluse või rumalusega, või kõige parem, kui nende kõigega kokku võib siia-sinna ise mingi märgi maha panna!“ (lk 184)

„Üks asi on küll veider: mida pikemaks muutuvad päevad, seda lühem tundub oma elu. Vastuolu, aga nii see on. Ja nüüd küsin ma teilt: mida teevad inimesed selleks, et oma elu pikendada ja päevi lühendada? Nad räägivad. Nad räägivad, latravad, lobisevad ja jutustavad, ja seda praktiliselt vahet pidamata. Ja kui sa ka mõnikord arvad, et nüüd lõpuks saab rahu, ütleme näiteks kirikus või veel parem – kalmistul, siis – olge lahke – hakkab juba jälle keegi mokalaata pidama! Tõenäoliselt on sama lugu isegi taevas või maa all: kellelgi on alati suumulk lahti. Aga ühte ma teile veel ütlen: enamiku sellest, mis inimestel päeva jooksul üle huulte tuleb, võid kohe solki visata! Kuna kõik küll räägivad, aga keegi midagi ei tea. Keegi ei saa aru. Keegi pole kursis. Kellelgi pole aimu. Kusjuures tänapäeval võib-olla ongi parem, kui sul liiga palju aimu pole. (lk 195)

Sehkendaja
Marcamaa

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11/02/2016 in loetud teosed, robert seethaler

 

Sildid: , , , ,

Daniel Glattauer ”Igavesti sinu”

igavesti sinuDaniel Glattauer ”Igavesti sinu”
Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Judith (36 ja vallaline) kohtub supermarketis Hannesega, kes talle rahvahulgas kanna peale astub. Hannes (parimates aastates, vallaline, arhitekt) pole mitte ainult kõikide ämmade unelm, ka Judithi sõpruskond vaimustub temast jäägitult. Esialgu naudib Judith seda, et too sihikindel mees, kellel peale tema enam muud vist peas polegi, ta lausa troonile tõstab. Kuid pikkamisi hakkavad mehe pidevad armutõotused koormavaks muutuma, intensiivne andumus kipub lämmatama. Judith tunneb, et on nurka surutud, ahistatud ja pideva kontrolli all. Kõik katsed meest oma elust välja tõrjuda nurjuvad, Hannes järgneb talle unenägudessegi, ja kui Judith ärkab, ootab teda juba jälle, et teha talle meeldivaid üllatusi…
Daniel Glattauer (s 1960 Viinis) on õppinud pedagoogikat ja kunstiajalugu ning enne vabakutseliseks kirjanikuks hakkamist töötanud ajakirjanikuna. Idee käesoleva romaani jaoks sai kohtusaalis nn stalking-protsesse jälgides. Eesti keeles on varem ilmunud tema romaanid „Hea põhjatuule vastu“ ja „Kõik seitse lainet”, mis tegid temast rahvusvaheliselt tuntud menuautori, rääkimata meeletust populaarsusest Austrias. Kirjanik soovib aga, et tema uue teose puhul ei oodataks nende menukite järge, sest tegemist on hoopis teiselaadse armastuslooga, mille žanrimääratluseks sobib pigem „psühhothriller”.

kerge suvelugemine, natuke põnevust ka

Katkeid:

”Sedalaadi õhtute lõpus, kui külalised olid lahkunud ja neid meenutasid veel vaid lõhnapilved, testis Judith alati, kuidas ta end tunneb nõnda tuttavas ümbruses iseenda seltsis ja keset mustade nõude mägesid. Oh, siiski-siiski, see oli selgelt kõrgem elukvaliteet: olla valmis tunniks köögitoimkonnas, tõmmata aknad lahti ja lasta elutuppa värsket õhku, hingata sügavalt sisse-välja, võtta veel kiirelt tablett peavalu ennetamiseks, siis lõpuks kaisutada kallist madratsit ja vabastada ta uuesti alles kell kaheksa hommikul. See oli ühemõtteliselt parem, kui vajadus tungida oletatavalt (samuti) purjus, krooniliselt sõnaahtra, privaatsete keelutundide jaoks mitte kohase, kraamimistöödevastase ”partneri” hingeellu selleks, et välja selgitada, kas ta hellitab lootusi või on tal kartusi, et veel võib seksimiseks minna. Säärasest stressist Judith ennast säästis. Ainult varahommikuti tundis ta vahel puudust mehest oma kõrval teki all. Aga igatahes ei võinud see olla keegi suvaline, isegi mitte keegi teatud, vaid üks kindel. Ja seetõttu ei saanud see kahjuks olla keegi, keda ta juba tundis.” (lk 5-6)

”Imeline oli vaadelda oma igatsust tema järele kasvamas. Võimalik, et see, mis kasvas, oli ka ainult igatsus selle järele, et mees teda igatseks, kuida igatsus jäi igatsuseks ning lõpuks ometi janunes Judith seda taas.” (lk 19)

”Tema jaoks oli mees vaid üks valulik ”valekatse”, personifitseeritud tõestus sellest, et palavalt armastatud olekust ei piisa vastuarmastuse tekitamiseks. Piinlik, et tema oma elukogemusega oli jäänud nii lihtsasse lõksu.” (lk 68)

 

Teised arvavad:978-3-552-06181-1_21211318433-29057526460-ewig-dein

Loen ja kirjutan

Sehkendamine

Tõnise lugemispäevik

Südamelähedaselt

Raamatukoi lugemislood

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 07/08/2013 in daniel glattauer, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Thomas Glavinic “Öötöö”

Thomas Glavinic “Öötöö”
Varrak, Moodne aeg, 2011

Kirjastaja kirjutab: Jonas ärkab. On tavaline päev. Hommikukohv. Ajaleht ei leba ukse taga, nagu oli juba ükskord varem möödunud kuul juhtunud. Kui ka raadiost, televiisorist ja Internetist kostab vaid sahinat, hakkab pead tõstma ärritus. Sõbratari telefon ei vasta. Jonas astub tänavale. Kiirteed on tühjad. Restoranid on tühjad. Ka kõik loomad on kuhugi kadunud. Ei ole enam mingit kahtlust. Ta on üksi.
Kas üks inimene saab elada, kui kõik teised on kadunud? Jonas eksleb läbi Viini, läbi tuttavate tänavate ja korterite, kuid mitte kusagilt ei leia ta vastust küsimustele: On ta hirmsa katastroofi ainus ellujääja? Kas elanikud lahkusid linnast ja viibivad kusagil mujal?
     Thomas Glavinic pajatab pidevalt kasvava pingega loo inimesest, kes saab teada, mida tähendab olla ainuke elusolend maailmas ning kui omaenda mineviku meenutused näivad muutuvat ainsaks eluks surnud maailmas.
     Thomas Glavinic (snd 1972) töötab alates 1991. aastast vabakutselise kirjanikuna. 1998. aastal ilmus tema palju tähelepanu äratanud debüütromaan „Carl Haffners Liebe zum Unentschieden”, mida on tõlgitud mitmesse keelde ja mille Daily Telegraph valis aasta raamatuks. Thomas Glavinic elab Viinis.

Väga huvitava ja intrigeeriva ideega teos. Omamoodi täiskasvanute versioon lasteraamatust ”Palle üksi maailmas” 🙂 Et mitte midagi ette ära rääkida, siis vaid niipalju, et lõpp ei olnud üldse see, mida ma terve raamatu lugemise aja ootasin… mõnes mõttes ehk pettumus, kuid samas nüüd tagant järele mõeldes… ilmselt töötab see raamat just nii paremini

Katkeid raamatust:

“Tema ülesandeks oli endise olukorra taastamine. Juhul, kui ta üldse tahtis midagi siin maailmas enda omaks pidada. Sest kui tal oli ligipääs kõigele, kui ta võis Viinis võtta iga auto, iga vaasi, iga klaasi, siis polnud enam midagi, mis oleks päriselt tema oma.” (lk 90)

“Küsimus, kas lisaks temale leidub veel inimesi – Lõuna-Ameerikas või Poolas, Gröönimaal või Antarktisel – ,oli põhimõtteliselt sama nagu varem oli olnud küsimus, kas on olemas maaväliseid olendeid.” (lk 243)

“Äkitselt küsis ta endalt, kas ta on üldse ärkvel. Ta ei olnud sugugi kindel, kas see, mida ta parasjagu mõtles ja tundis, oli reaalne.Oli ta tõepoolest siin? See rooliratas, see gaasipedaal, see käigukang – olid need reaalsed? Valgus, mida ta prillide pilust nägi – kas see oli tegelik maailm?” (lk 246)

“Kõike, mida ta maailmast teadis, teadis ta eelkõige tänu  oma silmadele. Nende abil sai ta orienteeruda, otsuseid vastu võtta, kokkupõrkeid vältida. Aga mitte miski ega keegi ei saanud talle garanteerida, et silmad räägivad tõtt. Värvipimedus oli vaid üks süütu näide võimalikest valedest. Maailm võis näha välja nii või teisiti. Jonase jaoks eksisteeris see ühel ainsal võimalikul viisil, nimelt kujul, mida tema silmad talle näitasid. Jonase Mina oli pime “miski” kinnises puuris. Tema Mina oli kõik, mis tema naha sees peitus. Silmad, need kuulusid sinna juurde – ja samas ka mitte.” (lk 247)

“Ja 14.august, see oli tänane päev. See 14.august ei tule iial tagasi. Seda on ainult üks kord, ja hiljem on võimalik seda vaid meenutada. See, et sama kuupäevaga päevi oli juba varem olnud – 14.august aastal 1900, aastal 1930, aastal 1950, 1955, 1960, 1980 -, see oli inimlik lihtsustamine, oli vale. Ükski päev ei kordu. Mitte ükski. Ja ükski päev ei sarnane teisele. Ükskõik, kas inimesed seda päeva kogevad või mitte. Tuul puhus põhja, tuul puhus lõunasse. Vihm sadas ühele kivile, kuid mitte teisele. See leht langes, see oks murdus, see pilv liikus taevas.” (lk 273)

“Elu. Inimene oli vaid üks või kaks või kolm aastat ühesugune, seejärel oli tal varasema isiksusega – nelja aasta tagausega – üha vähem ühist. See oli nagu kõrgel õhus köiel või rippsillal kõndimine. Selles kohas, kus sa parasjagu kõndisid, köis kaardus, seal lasus põhiraskus. Sammuke eespool või tagapool oli köis juba vähem kaardus. Ja teatud kauguses oli kaalu mõju köiele vaid nõrgalt näha. See oli aeg, see oli isiksus ajas. Ta oli kord leidnud kirjad, mille oli kümme aastat varem kirjutanud ühele sõbratarile, aga jätnud ära saatmata. See, kes kirjutas, oli täiesti teine inimene. Teine isiksus. Mitte teine Mina. Sest see jäi alati samaks.” (lk 316)

Teised arvavad:

Lugemissoovitus
Raamatukoi lugemislood 
Loetud read (katked raamatust)
Nädala autor
Õhtuleht
intervjuu autoriga

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/10/2012 in loetud teosed, thomas glavinic

 

Sildid: , , , ,

Daniel Glattauer “Kõik seitse lainet”

Daniel Glattauer “Kõik seitse lainet”
Moodne aeg, Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Te tunnete Emmi Rothnerit ja Leo Leiket? Siis olete te lugenud romaani „Hea põhjatuule vastu”, seda tavatut armastuslugu kahest inimesest, kes teineteist nägemata meili teel lootusetult armuvad. Paraku toob sellele loole saatusliku lõpu üks vale kirjatäht… Aga Emmi ja Leo said nii paljudele lugejatele üle maailma nii lähedasteks, et kirjanik otsustas neile anda veel ühe võimaluse. Kas nad oskavad seda kasutada?
Te ei tea, kellest jutt? Pole probleemi: hakake lugema ja te saate teada, kui ehtsad ja elusad võivad olla kahe inimese suhted, olgugi et oma mõtete ja tunnete väljendamiseks kasutatakse vaid elektroonilisi vahendeid.
Daniel Glattaueri sooja ja intelligentse huumorimeelega kirja pandud e-kiriromaan „Hea põhjatuule vastu” ilmus Austrias 2006 (eesti keeles Varrakult 2011) ja sai kiirelt bestselleriks, mille põhjal on loodud ka teatrilavastusi. Ning kuna paljude-paljude lugejate soov oli saada teada, kuidas võis nende tegelaste elu edasi minna, kirjutas autor romaanile järje “Kõik seitse lainet” (Alle sieben Wellen), mis ilmus 2009.

Järg, mis oleks võinud ka olemata olla…. kui esimeses raamatus oli sellisel vormil (raamat e-kirjadest) uudsuse võlu ja lisaks ka põnevus, kuidas areneb juhuslikult kirjutama sattunud tegelaste suhe, siis teises raamatus muutus see venivaks, kohati tüütavaks. Häirima hakkas see tegelaste liigne otsustamatus ja edasi-tagasi jauramine selle ümber.

 

Katkeid raamatust:

“Kas meie suhe peaks edasi minema? – Tingimata. Kuhu? – Ei kuhugi. Lihtsalt edasi. Sina elad oma elu. Mina elan oma elu. Ja ülejäänut elame koos.” (lk 57)

“…abielu kui institutsioon on minu jaoks täiesti ükspuha! See on vaid tugi, millesse selles osalejad usuvad saavat klammerduda, kui kaotavad pinna jalge alt. Loevad üksnes inimesed.” (lk 109)

“…ta on vallaline, ta on vaimukas , ta austab mind. Ja just seda ma praegu vajan, mitte tingimata teda, vaid tema austust.” (lk 115)

“Miks ma sulle kirjutan? Kuna mul tuli selleks tuju. Ja kuna ma ei taha sõnatult seitsmendat lainet oodata. Jah, siin jutustatakse lugu paindumatust seitsmendast lainest. Esimesed kuus on ettearvatavad ja tasakaalustatud. Nad tingivad üksteise, rajanevad üksteisel, ei too mingeid üllatusi. Nendes on järjepidevust. Kuus hoovõttu, kui erinevalt need ka kaugusest vaadates tunduvad, kuus hoovõttu – ja alati sama tulemus.
Aga pange tähele seitsmendat lainet! Tema on ettearvamatu. Pikka aega jääb ta märkamatuks, mängib kaasa monotoonset hoovõttu, sätib end oma eelkäijate järgi. Kuid teinekord murrab ta välja. Alati vaid tema, alati vaid seitsmes laine. Sest ta on muretu, otsekohene, mässuline, pühib kõigest üle, vormib kõik uuesti. Tema jaoks ei ole olemas möödanikku, üksnes praegune. Ja pärast seda on kõik teisiti. Kas paremini või halvemini? Selle üle saavad otsustada vaid need, kes on tema kätte jäänud, kellel on olnud julgust talle vastu astuda, lasta tal enda üle võimust võtta.” (lk 128-129)

“See oli tõepoolest just nagu näidiseksemplar sellest kerkivast, vahtu viskavast, edasi tormavast seitsmendast lainest, nii nagu sa seda kirjeldasid. Laine, mis murdis välja, et tuua muutusi, vormida maastik uuesti, nii et pärast pole enam miski nii nagu enne.” (lk 171)

“… miski ei ole ilma eelloota. Miski ei tulene ainult iseendast.” (lk 172)

Teised arvavad:

E-armastus. Teine osa
EPL
Sehkendaja
Loterii
Tõnise lugemispäevik
Südamelähedaselt

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/07/2012 in daniel glattauer, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Daniel Glattauer “Hea põhjatuule vastu”

Raamat, mida lugeda ühe hingetõmbega… või ühe päevaga… haarav!

Kirjastaja kirjutab:Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke
Sari “Moodne aeg”, Varrak, 208 lk, 2011
Kõik algab juhuslikult – nagu nii mõnigi oluline asi siin elus. Leo Leike postkasti jõuavad eksikombel kellegi tundmatu Emmi Rothneri e-kirjad. Mees vastab viisakusest. Tekib kirjavahetus. Algul püütakse vastastikku vaimukusi pilduda, ent aja möödudes läheb suhtlemine isiklikumaks – ja flirtivamaks. Kuigi tegelikult pole kumbki neid uut suhet otsimas: Emmi on pealtnäha õnnelikus abielus, Leo aga pole veel toibunud eelmise suhte purunemisest. Ometigi muutub selline virtuaalne lähedus kummalegi järjest vajalikumaks, pakkudes nii erutavaid kõrghetki kui ka masendavaid madalseise.
Daniel Glattauer (s 1960 Viinis) on õppinud pedagoogikat ja kunstiajalugu. Alates 1985. aastast on ta tegev ajakirjanikuna päevalehe Der Standard juures. „Hea põhjatuule vastu“ ilmus 2006 ja kandideeris suurimale saksa kirjandusauhinnale Deutscher Buchpreis. Teos sai kiirelt bestselleriks, on tõlgitud 36 keelde ning 2007 valmisid selle põhjal ka teatrilavastus ja kuuldemäng.

Tsitaate raamatust:

„Kui ei saa teineteisega koos ega ilma teineteiseta, siis on ainult üks võimalus: selle asemel! /—/ Te peate uuesti armuma. Alles siis saate teada, millest olete kõik see aeg puudust tundnud. Lähedus pole mitte vahemaa katkestamine, vaid selle ületamine. Pinge pole mitte täiuslikkuse vähesus, vaid pidev tüürimine selle poole ja sellest korduv kinnihoidmine.“ (lk 97)

”Vanu aegu ei saa korrata. Nii nagu öeldud, on need vanad ajad. Uued ajad ei saa kunagi olla sellised nagu vanad ajad. Kui nad seda üritavad, mõjuvad nad vanade ja kulunutena, nii nagu need, kes neid taga igatsevad. Kunagi ei tohiks vanu aegu taga nutta. Kes vanu aegu taga nutab, see on vana ja nutab.” (lk 157)

Teised arvavad:

Meiliromaan naistele (Tõnis Erilaid, Õhtulehe raamatublogi)

Klassikaraadio saade „Uus raamat“ 3.06.2011

Vikerraadio saade „Loos on asju“ 29.05.2011

Sehkendaja

loterii

südamelähedaselt

Guardian

Q Blog [sh katkend raamatust (inglise k), intervjuu inglise keelde tõlkijatega]

Vulpes Libris

Beauty is a Sleeping Cat

Viimati mainitud blogi postituses on vihjatud sellele, et ingliskeelse versiooni kaanekujundus on kehvem kui saksakeelse oma.

Netiavarustest leidsin veel mõned variandid… ega need lugema ei kutsu eriti ükski. Eesti oma kõige ilusam – lihtne ja stiilne.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/08/2011 in daniel glattauer, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,