RSS

Tag Archives: avita

Samuel Beckett „Godot´d oodates“

godot-d-oodatesSamuel Beckett „Godot´d oodates“
Avita, 2005
Valik väärtkirjandust

Ma ei ole seda näidendit vaatamas käinud. Võimalik, et kunagi ammu telekast midagi olen näinud. Peamiselt tekkis nüüd huvi selle teksti vastu tänu Linnateatrit tutvustavale saatele „Kontakt“, mis on üks sümpaatsemaid telesaateid viimasel ajal üldse. Iga saade erinevas versioonis sama katkendit Godot näidendist vaadates … ikka tahaks ju teada, mis värk sellega siis on. Sain teada. Eriti meeldiv oli, et raamatu lõpus ka järelsõna, mis selle absurdihõngulise teksti aitab lahtimõtestada. Huvitav, et lugedes tekkis mulle silme ette versioon, kus Estragon on naine. Veidi internetis ringi kolades selgus muidugi, et selline rohumaaversioon on ka teatrilaval olnud. (Temuki) Kontakti saatelõikudes on muidugi ka kõikvõimalikud variatsioonid olemas, väga huvitav kuidas ühte ja sama teksti saab tõlgendada ja esitada väga erinevalt.

Estragon: Kaunis koht. Silma rõõmustav vaatepilt. Lähme minema.
Vladimir: Ei saa.
E: Miks?
V: Ootame Godot’d
E Õigus küll. Oled sa kindel, et just siin?
V: Mis siin?
E: Et me peame ootama just siin.
V: Ta ju ütles: „Puu juures.“ Näed sa veel mõnda teist puud?
E: Mis puu see on?
V: Oleks nagu paju.
E: Aga kus on lehed?
V: See on vist kuivanud puu.
E: Ei leina enam.
V: Aga võib-olla pole õige aastaaeg.
E: Või on puu alles noor?
V: Tahad öelda. Et see on võsu?
E: Noor puu.
V: Mis sa sellega öelda tahad? Et me oleme vales kohas?
E: Ta oleks pidanud juba siin olema.
V: Ta ei lubanud ju päris kindlasti.
E: Ja kui ta ei tule?
V: Siis tuleme homme jälle.
E: Ja ülehomme.
V: Võimalik.
E: Ja nii edasi. (lk 12-13)

Pius/Velberg
Ojari/Jürjens
Ratasepp/Kõrve
Reeman/Kalda

xx

Pozzo: /–/ Inimkond valab alati pisaraid. Kui keegi nutma hakkab, jätab keegi kusagil nutu järele. Sama lugu on naermisega.“ (lk 32)

xxen-attendant-godot

V: /../ Mis sul on?
E: Ma olen õnnetu.
V: Tõsi või! Ja mis ajast saadik?
E: Olin selle vahepeal unustanud.
V: Mälu mängib vahel selliseid vingerpusse. (lk 52)

xx

Järelsõnast:

„Ootamise kaudu veenduvad nad iseenda olemasolus. Ootan, järelikult olen olemas. Neil pole juhendit ega juhatust, kuidas oodata, pealegi pole nad veendunud, kas mõistatusliku Godot’ ootamisel on mõtet. Beckett loob olukorra, mis avaneb topeltabsurdsena: ootamine, millel pole tulemust, tundub ju mõttetu; kuid ootamine, mis kannab vilja, on paraku traagiline, sest pärast seda pole enam midagi oodata.“ (lk 106)

waiting-for-godot„Ootamine muutub üha rohkem rituaaliks: korduvate askeldamiste ja lausumiste koomiliseks kombetalituseks, mille eesmärk on ühtaegu nii sisustada aega kui ka peletada talumatut vaikust ja igavat tühjust.“ (lk 108)

„Laiemas tähenduses sümboliseerib Godot mingit välist jõudu, mis hoolimatult vaikib ja viibib. Godot’ võib tähistada elu mõtet, lootust, pääsemist, lunastust, taassündi, surma… – kõike puuduvat ja igatsuslikku, mida elus tuleb oodata.“ (lk 116)

EPL

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/03/2016 in loetud teosed, samuel beckett

 

Sildid: , , , , ,

A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“

9789985216378_korboja-peremees_151A.H. Tammsaare „Kõrboja peremees“
Avita, 2012

tutvustus: Romaanile on järelsõna kirjutanud Epp Annus. Kui traditsiooniliselt on “Kõrboja peremehest” püütud leida rahvusele olulist sõnumit, siis E. Annus käsitleb seda kui väikest lugu, mis ei taha deklareerida suuri tõdesid.

Katkeid

„Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ja kavatseda, muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja, niipea kui hakkavad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles.“ (5 ptk)
Korboja.peremees.1979

„Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid, kuni perenaine ütles:
„Kuusiku sauna Eevil on kergem kui Kõrboja perenaisel: tal on ometi poegki.“
Neis sõnades oli kahetsus ja nagu mingisugune etteheide, Villu tundis, et oli etteheide.
„Igaühel oma õnn,“ ütles Villu, et aga midagi öelda, sest vaikida hakkas raske; „ühel on poeg, teisel Kõrboja.“ (20 ptk)

060411002fyKkQlScVaFkorboja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/01/2015 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus. 5“

947Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus. 5“
Avita, 2004

Tutvustus: A. H. Tammsaare epopöa viimane köide ilmus 1933. a. sügisel, suure majanduskriisi pärssivates mõjudes. Epopöa filosoofilise üldkava järgi kujutab V köide varasemale võitlusele järgnevat alistumist ehk resignatsiooni, nagu Tammsaare ise seda on kommenteerinud.

Katkeid:

„Või on ka inimestega nagu metsaga: okasmetsa järele tuleb lehtmets, lehtmetsa järele okasmets?“ /—/ „Vanemad on isamaalased, lapsed kadakad, isad koguvad varandust, pojad pillavad ja muutuvad kerjusteks, üks põlv teeb tööd, teine laseb lilla.“ (lk 10)

„Aga sind ma ootasin kõige vähem. Ülepea ei oodand. Nõnda on elus. Ootad, ei tule, ei oota, tuleb.“ (lk 93)

„Ja inimestega on selline imelik lugu: kes ei tea, see vaevleb, et saaks teada, ja kes juba teab, see valutab südant, et ta teab.“ (lk 225)

„Üldse aitaks kahe inimese eluks, kui nad milleski teineteist mõistavad, sest siis poleks nad enam päris pakk-kastid, mis täidetud tundmatu kaubaga, löödud naeltega kinni ja pandud üksteise kõrvale või laotud virna. Aga inimene on uudishimuline, tema ei lepi sellega. Tema tahaks avada iga kasti ja vaadata, mis seal sees, kuigi ta sellega peaks kasti purustama. Ja mida noorem ja lapselikum inimene, seda rohkem armastab ta pakk-kaste lõhkuda.“ (lk 288)

„See ongi asjades see kõige ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimene ise juba teine, aga aina on midagi uut, mida saadab nukrutsev magus mälestus. Ning ükskord saabub silmapilk, kus inimese elu polegi enam muud kui ainult mälestus. Siis muutub kõik igaveseks ja võib tulla surm, see kõige igavesem asi siin ajalikus elus.“ (lk 317)

„Jah, nii see siinilmas ikka on,“ rääkis Indrek, „ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja.“ (lk 325)

566686971

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/11/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus 4“

tõde-ja-õigus-ivAnton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus 4“
Avita, AS Bit, 2009

Tutvustus: Ainestikku IV köite kirjutamiseks andis Tallinna esimese põlve rikkurite tegevus ja elulaad. Majanduskriis 1923.–1924. tõi kaasa pankrottide laine. Sinna majanduskriisi aega paigutubki IV köite sündmustik.

Minu jaoks on see siiski eelkõige Indreku ja Karini abielust jutustav raamat.

Katked:

„Tööga oli samuti nagu usugagi: ükski ei tahtnud muidu uskuda, kui pidi selle eest ikka midagi saama, kui mitte siinilmas, siis vähemalt teiseski – kui mitte muud, siis vähemalt kuldpasuna, mida võib puhuda igavesti, istudes jumala enda paremal käel.“ (lk 131)

„Tema tarkade mõtete ja küsimuste pärast ei armastata ühtegi naist ega ühtegi muud olendit, see on üsna kindel. Aga mina arvan isegi, mida rohkem naised õpivad mõtlema, seda vähem saavad nad tunda, mis on tõeline armastus. Armastus põgeneb laostava mõtte eest. Mees põgenes enne tema eest naise juurde, aga varsti pole sedagi varjupaika, sest ka naine aina küsib ja juurdleb. Võib olla, see peab paratamata nõnda olema, aga vaesemaks jäävad mõlemad, mees kui naine.“ (lk 228)

„Muusika on üldse mõttetu tegevus ja sellepärast ajabki ta nii kergesti armastama, tuleb ju armastus siis, kui ei mõtle, nagu seletab Indrek.“ (lk 229)

„…kas võib olla sada või sada viiskümmend miljonit idealisti? Aga lihtsam: kas võib olla kümmegi idealisti, kel oleks sama ideaal? Kas on kusagil kaks või kolmgi inimest kokku astunud, et luua uus usk? Kaks usumeest kaklevad, kolm valivad omale juhi, kümnekesi tungitakse juba teistele kallale. Jeesus ütles: minge ja kuulutage, aga selle asemel mindi ja tapeti ning põletati. Marx ütles: võitke enamus oma poole, aga meie arvame, et aitab sellestki, kui kuulipildujad on meie käes. Meie usaldame kuulipildujaid rohkem kui enamust, nii et inimene ja inimsoo parema tuleviku usust on saanud kuulipilduja usk – masina usk. Nõnda sünnib, kui usku hakkavad teostama uskmatud, kui usust tehakse äri, nagu see ikka olnud, on ja vististi jääb, sest inimene armastab äri üle kõige.“ (lk 242)

„… vahel on ju nõnda, et mida raskem, seda õnnelikum. Õnn on nagu arstirohi – mida kibedam, seda parem.“ (lk 256)

„Õnne pärast see kõik tuligi,“ seletas Karin. „Sest mis viga sel inimesel elada, kes ei tea, mis on õnn. Tema võib rahulikult päevast päeva edasi hingitseda, ilma et oleks ühtegi kiusatust. Ta võib nõnda surmani elada ja võib surres isegi mõelda, et niisuke ongi inimese elu ja tema õnn. Sest kui kellelgi on suur õnnetus, siis näeb ta õnne selleski, kui see hirmus õnnetus läheb viimaks mööda. Aga niipea kui inimene leiab õnne, nagu mina, siis ta mõtleb kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat , ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne. Mõistad? Ning kui ta peaks leidma suurema, siis ta hakkab otsima kohe veel suuremat. Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et ta leiab midagi veel paremat. Ja kui kellegil on hirmus palju õnne, siis ta leiab viimaks nii suure õnne, et kaotab aru, ning siis tuleb see kõige suurem õnn, nagu minu mees ikka ütleb: kaelapidi ratta alla, vette, kuul pähe või nöör kaela. Sellest suuremat ei ole, ütleb minu mees kui ma räägin talle hirmus suurest ja kõige suuremast õnnest.“ (lk 315)

Teised arvavad: 1_1_18027292570970A H Tammsaare_Tõde ja õigus IV 1926-33 kaas_S
Danzumees
Sehkendaja
Heli lugemisvara

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus 3“

tode ja ooigusAnton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus 3“

Avita 2009, as Bit

Tutvustus: «Tõe ja õiguse» III köite kirjutas Tammsaare 1931.a. suvekuudel Elvas. Majanduskriisi kõrgajal kirjutatud romaan kannatas olude ja ahistavate välistingimuste tõttu kõige rohkem, mis peegeldub ka teose kvaliteedis. Ka kiirustav loomine on jätnud oma jälje III osa suhteliselt nõrgemale kvaliteedile.
III köite ajaloolise ainestiku on Tammsaare talletanud 1905.a. teisest poolest, revolutsiooni kõrgpäevadest, millal ta töötas «Teataja» toimetuses. Romaan algab juulikuu üldstreigiga, kesksele kohale tõusevad selles oktoobrikuu sündmused – Tallinna veresaun 16. oktoobril, tsaari manifesti teadasaamine paar päeva varem, revolutsioonivõitluse süvenemine ja eri suundade väljakujunemine revolutsionääride seas. Revolutsioonisündmuste kujutamine kulmineerub sõjaseaduse kehtestamisega ja võitlussalkade maaleminekuga, mõisate põletamise ja karistussalkade aktsioonidega. Selles dramaatilises ajaloolises panoraamis on jälgitud peategelase Indrek Paasi saatust ja kujunemislugu. H. Puhvel

 

Katkeid:

„Leidus inimesi, kes oskasid hulgale selgeks teha, et vabadusega on sama lugu nagu maja ja maatükiga, leivapätsi ja palgaga: mida suurem, seda parem. Muidugi, maatükk võib olla nii suur, et sa ise ei jõua teda harida, aga ta võib ju seista söödis, kui ei taha teisi appi võtta. Suurt leivapätsi ei jõua küll korraga ära süüa, aga osa võib ju jääda teiseks korraks. Ka vabadus võib suurem olla, kui sa praegusel silmapilgul hädasti vajad, aga küllap ta tulevikus tarvis läheb. See oli lihtne ja arusaadav loogika ja sellepärast pääses võidule see, kes pakkus kõige suuremat vabadust. Kogu väsitav sõnasõda ei seisnudki lõpuks muus kui üksteisest ülepakkumises. Hääled karjuti kähisema, keeled räägiti rakku, lõuapärad krampi ja ometi aitas see vähe, kui ei pakutud teistest üle. Inimesed olid nii hirmus näljased vabaduse järele, et nad isegi ei teadnud, kui suur see peab olema, mida nad ihkavad. Iga pakutud vabaduse juures näisid nad küsivat ahnete silmadega: kas suuremat ei saa, kas suuremat ei ole? Ja kui keegi teadis suurema, siis see oli see paras ja ainuõige.“ (lk 92-93)

„Kõik aimasid, et sõnu ei kulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi pole muud kui see, mis kasulik.“ (lk 121)

„Oli paratamatu, et üksik inimene ei muutnud ümbrust, vaid ümbrus pidi muutma üksiku inimese, kui see ei tahtnud hukkuda, paremal korral jääda üksinda.“ (lk 176)

688kogutud 8

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/08/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,

A.H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“

porgupohjauusvanaA.H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“
Avita, 2012
Sari “Valik väärtkirjandust”
Kättesaadav e-laenutusest ELLU

Tutvustus: Kooli väärtkirjanduse sarjas ilmuvale romaanile on järelsõna kirjutanud Jaanus Vaiksoo («Kaval-Antsust, Vanapaganast ja õndsakssaamisest») ning P. Ratassepp («Nagu usud, nii on»).
Jaanus Vaiksoo kirjutab «Põrgupõhja uue Vanapagana» väär- ja ületõlgendustest, arutleb selle üle, miks jättis autor teose esmatrükist välja «Eelmängu» ja «Epiloogi».
P. Ratassepp näitab milliseid seoseid võib «Põrgupõhja uuel Vanapaganal» olla Vanapagana-lugude, antiikdraama, Uue Testamendi, Goethe «Fausti» ja muinasjuttudega; iseloomustab Jürka, Antsu ja ametnike maailma tegelaste kõne kaudu.

Kunagi keskkooli ajal ja veidi peale seda sai suur osa Tammsaare teostest läbi loetud, oli üks mu lemmikutest. Ammu olen mõelnud, et peaks kõik uuesti ette võtma. Paar asja olen ka uuesti lugenud, aga … Nüüd aga selle raamatu juurde tulles, siis ma polegi väga kindel, et ma seda varem lugenud olen. Teos ise on üldjoontes ju tuttav siit ja sealt, peamiselt tänu filmile muidugi. Minu jaoks on see teos ka üsna erinev sellest mulle tuttavast Tammsaarest, kuigi kui mõtlema hakata siis on ka siin palju sarnaseid teemasid, mis mujalt läbi käinud, aga siiski… oma ülesehituselt erinev, tugevalt allegooriline ja muinasjutulaadne.

Katkeid:

„Aga mis sinna parata, kui meid muidu ei usta. Inimene on juba niisuke, et valeta talle kas või kõige hullem ette, kohe usub, aga katsu tõtt rääkida – kahtleb, pinnib, uurib, nõuab tunnistajaid.“

xxx

„Nõnda lahkus Maia kodust.
„Millal lubas vaatama tulla?“ küsis Jürka Juulalt, kui tütar oli läinud. „Kes talt seda küsis,“ vastas Juula. „Või mis sest küsida. On halb, tuleb kutsumata, on hea, ei tule kutsudeski, nõnda on inimestega. Ainult loom tuleb ka siis koju, kui võõrsil on hea.“

xxx

„Kuis nii? Maja on ju minu, ainult Antsu nimel, mitte et Antsu nimel ja ka Antsu.“
„Kuidas te siis oma raha nõnda ilma millegita Antsu kätte usaldasite anda?“
„Aga kui Ants on mu sõber.“
„Mis ta kui sõber teie heaks on teinud?“
„Päästis mu politsei käest.“
„Kuidas?“
„Õpetas õieti valetama.“

xxx

Kuuldemäng

raamatust

391566779804fvkJTL52V85jrjest_161109_120raamatud_0812090

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 21/11/2013 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , , , , ,

Anton Tšehhov “Näidendid”

Anton Tšehhov “Näidendid” Avita Kirjastus, 2006

Kirjastaja kirjutab: Ivanov, Onu Vanja, Kajakas, Kirsiaed ja Kolm õde.  Järelsõna Tšehhovist kui küünikust kameeleonist, inimliku tühisuse ja tüdimuse suurimast portreteerijast on kirjutanud Alvar Loog.

“Meil ei ole õnne ega tulegi, me ainult ihaldame õnne.” (“Kolm õde”, lk 224)

Kuuldemäng ” Kirsiaed”

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/08/2011 in anton tšehhov, loetud teosed

 

Sildid: , , ,