RSS

Tag Archives: david lodge

David Lodge “Mõtleb…”

motleb David Lodge “Mõtleb…”
Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Romaan „Mõtleb …“ pakub humoorikaid vastandusi vaimu ja keha suhetest, vaimsusest ja seksuaalsusest. Peategelased on pärit eri maailmadest: esmapilgul asjalik teadvuseuurija Ralph Messenger tutvustab end juba romaani alguslehekülgedel lootusetu naistekütina, tema uus tähelepanuobjekt, kirjanik Helen Reed aga lõhub humanitaari stereotüüpe. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt, kuidas katoliiklikus vaimus kasvatatud, hella süümega peategelanna lõpuks siiski seksuaalsele tõmbele järele annab ning kuidas keha hädad sunnivad hedonistist meespeategelast oma ellusuhtumist ümber hindama.
David Lodge (snd 1935 Londonis) on tuntud eelkõige oma akadeemilisest elust kõnelevate vaimukate romaanide poolest. Varem on temalt eesti keeles ilmunud „Väike maailm“, „Ühest kohast teise“ ja „Väärt töö“.

 

”Mõtleb…” ei kuulu küll Rummidge’i raamatute sarja, kuid stiililt siiski üsna sarnane – tegelaste seotus akadeemilise maailmaga, läbivaks jooneks teatav vastandamine. Lodge loominguga seostubki mul vist kõige enam kaks sõna – vastandus ja vahetus. Siinne vahetus teema pole ehk nii esil kui töökoha/naiste vahetus esimeses raamatus, aga teatud mõttes siiski läbiv

“kui päevikuid vahetame on meil mõlemal ainulaadne sisevaade teise inimese vaimutegevusse, me võime võrrelda oma reaktsioone ühele ja samale sündmusele. ma võiksin sõna otseses mõttes sinu “mõtteid lugeda” ja sina minu omi.” (lk 186)

Päevikuid tegelikkuses siiski ei vahetata, kuid lugejale eksponeeritakse neid siiski. Sündmustik antaksegi edasi kolmest vaatenurgast – Ralphi, Heleni ja autori.
Sarnasust ”Väärt tööga” lisab seegi, et nagu muuseas astub raamatust läbi ka episoodiliselt Robyn Penrose (üks peategelastest Väärt töös) ning eestikeelsed väljaanded on muidugi ka sarnase kujundusega.

Katkeid:

“…geneetilised algoritmid on arvutiprogrammid, mis paljunevad nagu bioloogilised eluvormid. “Kõigile programmidele antakse lahendada ülesanne ja neile, kes kõige paremini hakkama saavad, antakse luba järgmise ülesande lahendamise eel paljuneda. Teisisõnu: nad paarituvad ja seksivad,” sõnastas Ralph selle tudengite meeleheaks. “Me jagame iga programmi kaheks ja vahetame pooled. Kui seda küllalt sageli teha, on mõnikord tulemuseks võimsam programm, kui inimesest programmeerija oleks suutnud välja mõelda.”
“Kuid nad võivad kontrolli alt väljuda, ” ütleb Helen, “ja maailma vallutada.”
“Pigem lõpetavad puhkeruumides, arutledes selle üle, kas inimolenditel on teadvus või mitte,” ütleb mees. (lk 51)

“…see pani mind mõtlema ilukirjanduse vohamisele meie kultuuris. Kas see on ületootmine? Kas meil on oht tekitada ilukirjandusmägi – tohutu hulk liigseid romaane, otsekui Euroopa Ühenduse piimajõed ja pudrumäed? Mulle meenus Ralph Messengeri kuiv märkus: “See, kas maailm vajab rohkem romaanikirjanikke, on vaatenurga küsimus.” Tema enda arvamus oli üsna ilmne.
Muidugi võib väita, et on olemas inimlik tarve narratiivi järele; see on üks põhivahend, mis aitab meil kogemust mõista – on olnud, niikaugele, kui ajalukku tagasi minna saab. Kuid ma küsin endalt, kas see tähendab ilmtingimata lõputut uute lugude loomist? Enne romaani esiletõusu polnud jutuvestjal sellist kohustust: ühtesid ja samu vanu lugusid võis ikka ja jälle heietada: Trooja lugu, Rooma lugu, Britannia lugu… anda neile uue kuue, kui ajad ja kombed muutusid. Kuid viimased kolm sajandit on kirjanikelt nõutud, et nad iga kord uue loo kirjutaksid. Muidugi mitte täiesti uue – on küllalt sageli rõhutatud, et teatud arengutasemel on süžeesid vaid piiratud arv -, kuid süžeed tuleb iga kord uute tegelastega täiendada ja lugu uutesse tingimustesse asetada. Kui mõelda miljarditele tõelistele inimestele, kes on maamunal elanud, igaüks oma ainulise elulooga, mida meil pole iial mahti tundma õppida, näib see erakordne, koguni perversne, et me vaevume kõiki neid teeseldud lisaelusid välja mõtlema. Ja see on tõesti vaev. Vaev seepärast, et ilukirjandust luues tuleb otsus langetada nii paljude asjade kohta, mis tegelikkuses on lihtsalt “antud”. Fakte tuleb esitada hoolikalt välja mõeldud ja püüdlikult kirjeldatud pseudofaktide kaudu. Lugeja peab neid fakte tähele panema ja need meelde  jätma, et sinu lugu jälgida, kuid need ununevad peaaegu kohe, kui raamat on läbi loetud, et järgmisele loole ruumi teha. Õige pea ei jää lugeja mällu midagi peale paari nime, mõne ähmase mulje tegelastest, hägusa mälestuse süžeest ja üldise ettekujutuse, et ta on meelt lahutanud – või siis mitte, kuidas kunagi. On hirmutav mõelda, kui palju romaane ma olen  elu jooksul lugenud ja kui vähe ma enamiku sisust mäletan. Kas ma peaksin tõesti julgustama neid noori inimesi lisama oma panust unustatud pseudoelude prügihunnikusse? Vahest oleksid nad Ralph Messengeri kognitiivteaduste keskuses vaimu arvutimudeleid luues tulusamalt hõivatud?” (lk 87-88)

“Jah. Nagu ütles Tolstoi “Anna Karenina” alguses: “Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased.”
””Iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.” Tegelikult pole ma kindel, kas see esimene osa on tõsi,” ütleb Helen kulmu kortsutades. “Kõik õnnelikud pered pole ühesugused. Häda on selles, et nad pole eriti huvitavad – kui sa muidugi juhtumisi sellise pere liige ei ole. Ilukirjandus toitub õnnetusest. See vajab konflikti, pettumust, patustamist. Ja kuna romaanid jutustavad peamiselt isiklikust elust, tundeelust, suhetest, siis pole ime, et enamik neist räägib abielurikkumisest. Truudusetusest, ütleksin, sest tänapäeval paljud paarid ei abiellugi; kuid paistab, et see ei mõjuta eriti reedetusetunnet, kui üks partner teist petab…” (lk 209)

Teised arvavad:
Sirp
EPL
Teadvuse suure probleemi lahendamine
trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com
Sehkendamine

thinksthinks_david_lodgethinks2thinks3 thinks1

 

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2013 in david lodge, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

David Lodge ”Väärt töö”

vaart tooDavid Lodge ”Väärt töö”
Varrak, 2006

Kirjastaja kirjutab: Rummidge’i triloogia (eelmised osad “Väike maailm” ja “Ühest kohast teise”) kolmandaks osaks, kuigi kõik kolm raamatut on loetavad ka eraldi. Sedapuhku kirjeldab Lodge katseid siduda tihedamini linna kaht poolust, selle tööstuslikku osa ja ülikooli humanitaarteadlasi. Selleks peavad kirjandusõppejõud Robyn Penrose ja insener Vic Wilcox teineteise tööga põhjalikumalt tutvuma. Loomulikult tekib selle käigus ohtralt naljakaid olukordi ning loomulikult on ka see raamat täis viiteid ja vihjeid kirjandusele, sedapuhku sageli 19.sajandi nn. tööstusromaanile.

Raamatul on väga hea järelsõna, mis iseloomustab kogu triloogiat. Osalt sarnaneb Väärt töö rohkem triloogia esimese osaga, loo ülesehituslikus mõttes  – kaks inimest vahetavad nö kohti. Seekord siis vastanduvad reaal (praktiline) ja humanitaar (akadeemiline) maailm. Teisalt jälle võiks öelda, et esimene ja kolmas raamat erinevad kõige enam – raamatud on muutunud järjest veidi tõsisemaks, kuid ülearu tõsidusest ja raskepärasusest on muidugi asi kaugel 🙂

Katkeid:

“Tead sa,” ütles ta ühel päeval Charlesile, “et leidub miljoneid inimesi, kellel pole vähimatki aimu sellest, mida meie siin teeme?”/—/”Muidugi ei teagi nad, mida me teeme, aga kui püüda seda neile seletada, ei saaks nad niikuinii sellest aru, ja isegi kui saaksid, ei mõistaks nad, miks me seda teeme või miks peaks meile selle eest palka makstama.”
“Seda halvem neile, ” vastas Charles.
“Aga kas see siis sulle üldse muret ei tee?” päris nüüd Robyn. “Et asjad, millest meie nii hirmsasti hoolime, näiteks see, kas Derrida metafüüsikakriitika mitte siiski ka ise pisut idealistlik ei ole, või see, kas Lancani psühhoanalüütiline teooria on fallogotsentriline, või kas Foucault’ episteemiteooria pole mitte suhestatav dialektilise materialismiga – et neist asjadest, mille üle me vaidleme ja millest me lõputult loeme ja kirjutame, ei hooli üheksakümmend üheksa koma üheksa protsenti elanikkonnast halligi?” (lk 210-211)

“Jäädes nüüdki õpetajaks, üritab Robyn muidugi midagi tõestada, nimelt demüstifitseerida sõna “armastus”.
“Ma armastan teid,” ütleb Vic Robyni kaela suudeldes, tema rindu ja puusakaart silitades. “Ei armasta, Vic.”
“Olen teisse juba mitu nädalat armunud olnud.”
“Sellist asja nagu armastus pole olemas,” vaidleb Robyn vastu.
“See sõna on paljas retoorika. Kodanlik eksiarvamus.”
“Kas teie siis polegi kunagi armunud olnud?”
“Noorest peast küll,”vastab robyn. “Lasksin oma emotsioone tõesti mõnda aega konstrueerida romantilise armastuse diskursusel.”
“Mida paganat see peaks tähendama?”
“Me ei ole olemuslikud, Vic. Me pole unikaalsed individuaalsed olevused, kes eksisteerivad väljaspool keelt. On ainult keel.”
“Ja siis?” küsib Vic, libistades käe Robyni jalgade vahele.
“Keel ja bioloogilised impulsid,”vastab naine reisi paotades. “Meil on olemas keha, kehalised vajadused ja himud. Minu lihased tõmbuvad kokku, kui te mind sealt kohast puudutate – kas tunnete?”
“Tunnen,” vastab Vic.
“Ja see on meeldiv. Aga romantilise armastuse diskursuse järgi tehakse nägu, et teie sõrm ja minu kliitor on kahe unikaalse isiksuse hingepikendused, kes vajavad teineteist ja ainult teineteist ega saa olla õnnelikud, kui ei kuulu igavesest ajast igavesti teineteisele.” (lk 289)

Teised arvavad:
Postimees
Sehkendamine

16077534_16077534_xlnice worknice work1nice_workniceworkPenguin-011921 Lodge Nice Work

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2013 in david lodge, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

David Lodge “Väike maailm”

lodge_vaike maailmDavid Lodge “Väike maailm”
Varrak, 1996, sari “Iiris”

Tutvustus: Kriitikud on romaani pidanud ülimalt lõbustavaks, kuid ka kergemeelseks elevandiluutorni-teoseks.

Raamat on Lodge´i ülikooliromaanide triloogia (Campus Trilogy) teine osa, kuigi eesti keeles ilmus see neist kõige esimesena. Ühtlasi olin ka ise seda varem kunagi lugenud (täiesti loetav ka eraldi!), aga nüüd võtsin kogu triloogia siis õiges järjekorras käsile. Suvel sai loetud esimene osa ”Ühest kohast teise”.

Katkeid raamatust:

“Tantsija ahvatleb oma vaatajaskonda täpselt nagu tekst oma lugeijaid, tõotades neile lõplikku paljastust, mida äralõppematult edasi lükatakse. Eemaldatakse loor loori järel, ese eseme järel, ent ahvatlevaks teeb selle paljastamise just viivitus, mitte aga paljastamine ise, sest niipea kui üks saladus on paljastatud, kaob meil tema vastu huvi ja me ihkame uut. Kui oleme näinud tüdruku aluspesu, tahame näha tema alasti keha, kui oleme näinud ta rindu, tahame juba näha tema tuharaid, kui oleme näinud tuharaid, ihkame näha häbet ja kui ka häbe on ära nähtud, lõpeb tants – ent kas meie uudishimu ja iha ikka leiab rahuldust? Loomulikult mitte. Sest üsk jääb ikkagi tüdruku kehasse peitu, seda varjavad häbemekarvad, ning isegi kui ta meie ees oma jalad laiali ajaks (sel hetkel tegid mitmed daamid kärarikkalt minekut), ei rahuldaks see ikkagi uudishimu ja iha, mille see paljastamine on vallandanud. Sellesse avausse vaadates täheldame, et mingil kummalisel kombel oleme sattunud oma ürituse eesmärgist kaugemale, kaotanud käest naudingu, mida pakub kujutletav ilu; üska sisse vaadates naaseme omaenese päritolu mõistatuse juurde. Nõndasamuti on lugemise puhul. Katse leida teksti tuuma, omandada lõplikult selle tähendus on asjatu – me leiame sealt üksnes iseenda, aga mitte seda teost. /—/ Lugeda – see tähendab anduda lõputule uudishimu ja iha teisaldamisele: ühelt lauselt teisele, ühelt tegevuselt teisele, ühelt tekstitasandilt teisele. Tekst heidab meie ees eneselt loore maha, ent ei anna end iialgi kätte, ning selle asemel, et teha pingutusi tema kättesaamiseks, võiksime parem nautida seda ahvatlust ennast.” (lk 40-41, Morris Zappi ettekandest, tantsija all mõeldud striptiisitari)

“Suhted on seksi surm, kas sina siis pole seda veel mõistnud? Mida kauem üks suhe kestab, seda vähemaks jääb seksuaalne erutus. Ära peta end, Philip – kas sa tõepoolest arvad, et sul oleks Joyga teisel korral sama vahva olnud, kui selline juhus olekski avanenud?”  “Jah,” vastas Philip. “Jah.”
“Aga kahekümne teisel korral? Kahesajandal korral?”
“Vist mitte,” nõustus Philip. “Harjumus rikub lõpuks kõik asjad ära, eks ju? Vahest seda me kõik otsimegi – harjumusest rikkumata iha?” “Vene formalistidel oli selle jaoks oma sõnagi,” märkis Morris
/—-/ “Otstranenie, /–/ Defamiliarisatsioon. Nende meelest oli see kogu kirjanduse sisuks. “Harjumus õgib asjad, riided, sinu naise ja kartuse sõja ees…. Kunst eksisteerib selleks, et aidata meil tagasi saada elutunnetus.” Viktor Šklovski.”  (lk 93-94)

“Roland Barthes on meile andnud õpetuse narratiivi ja seksuaalsuse tihedatest seostest, seostest kehaliste mõnude ja “tekstiliste mõnude” vahel, ent vaatamata tema enda seksuaalsuse embivalentsele loomusele arendas ta seda analoogiat avalikult maskuliinsel kombel. Barthes ’i süsteemi järgi on klassikaline tekst üksainus suur eelmäng. See kujutab endast lugeja uudishimu ja iha pidevat ergutamist, ta ihkab lahendada mõistatust, viia tegevus lõpule nõnda, et voorus saaks tasutud ja pahe leiaks karistuse. Meie narratiivist leitava naudingu paradoksiks on säärase mudeli puhul see, et sellal kui teadatahtmine sunnib meid narratiivi kähku läbima, teeb selle vajaduse rahuldamine mõnutundele ühtaegu ka lõpu, täpselt samuti nagu seksuaalpsühholoogias partneri kättesaamine tapab iha. Eepika ja tragöödia liiguvad vältimatult selle poole, mida me nimetame kliimaksiks, ent kui kasutada metafoorset väljendusviisi, siis see on mehelik kliimaks – kogunenud pinge ühekordne plahvatuslik vallandumine.
Romanss seevastu ei ole selliselt struktureeritud. Sellel pole mitte üks, vaid mitu kliimaksit, sellise teksti puhul tekib mõnutunne ikka uuesti ja uuesti. Vaevalt pn üks kriis kangelase õnneotsinguil möödas, kui saabub teine; vaevalt on üks seiklus lõpule jõudnud, kui algab teine. Narratiivsed probleemid aina tekivad ja lahenevad, tekivad ja lahenevad, meenutades tupelihaste kontraktsioone suguühtel, ning põhimõtteliselt on see protsess lõputu. Suurimad ja ühtlasi kõige isleloomulikumad romansid on sageli lõputa – nad lõpevad vaid sellepärast, et autor on kurnatud, nii nagu naise orgasmivõimet piirab tema füüsiline vastupidavus. Romanss on paljukordne orgasm.” (lk 352-353, Angelica ettekanne)

Teised arvavad:
Kalev Kesküla
Sehkendamine

200px-SmallWorldNovelsmall world2small world3small world4smallworldsmall-worldsmall-world-david-lodge-paperback-cover-art

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/01/2013 in david lodge, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

David Lodge „Ühest kohast teise”

David Lodge „Ühest kohast teise”
Varrak, 2005 Sari “Moodne aeg”

Kirjastaja kirjutab: Tegemist on esimesega kolmest säravalt vaimukast romaanist, milles David Lodge kirjeldab Rummidge’i Ülikooli ümber käivat elu. Triloogia teine osa, “Väike maailm”, ilmus Varraku “Iirise” sarjas 1996. aastal. Seekordses teoses vahetavad kohad Rummidge’i ülikooli inglise keele ja kirjanduse õppejõud Philip Swallow ning tema hoopis värvikam ja hakkajam ametivend Morris Zapp USA Euphoric State ülikoolist. Et tegemist on 1960. aastatega, on Ameerika üliõpilaskond rahutu ning leebe ja rahuarmastav Swallow satub enda jaoks tavatusse olukorda. Morris Zapp aga püüab Rummidge’i ülikooli kujundada selliseks, nagu talle meeldib. Mis sellest kõigest välja tuleb, selgubki selles lõbusas, mitmekihilises romaanis.
David Lodge (s. 1935) on tänapäeva nimekamaid inglise kirjanikke ja kirjandusteadlasi. Avaldanud mitmeid uurimusi inglise ja ameerika romaanidest ning kirjandusteooriast, on ta rahvusvahelise menu pälvinud oma irooniliste romaanidega akadeemilisest maailmast.

Mõnus meelelahutus. Peaks ülejäänud triloogia ka üle vaatama, kuigi “Väikest maailma” sai kunagi ammu küll juba loetud, aga seekord siis õiges järjekorras:)

Katkeid raamatust:

„Morris Zappi veendumuse kohaselt oli kõikide kriitika eksimuste allikaks kirjanduse naiivne segiajamine eluga. Elu oli läbipaistev, kirjandus vaid pooleldi. Elu oli avatud, kirjandus aga suletud süsteem. Elu koosnes asjadest, kirjandus sõnadest. Elus oli asjade mõte ilmne ja selge: kui sa kartsid, et su lennuk võib alla kukkuda, oli küsimus surmas, kui sa üritasid mõnd tüdrukut ära rääkida, siis seksis. Kirjanduses aga ei olnud asja mõte kunagi selles, mis ilmne ja selge, kuigi romaani puhul oli tarvis märkimisväärset leidlikkust ja tähelepanelikkust, et tabada realistliku näivuse koodi, ning just sellepärast oligi see žanr talle nii suurt ametialast huvi pakkunud (isegi kõige rumalamad kriitikud said aru, et „Hamlet” ei räägi sellest, kuidas oma onule ots peale teha, ega ”Laul vanast meremehest” loomade julmast kohtlemisest, kuid ometi arvas üllatavalt suur hulk inimesi, et Jane Austeni romaanid räägivad sellest, kuidas leida hr.Õige). Suutmatus hoida elu ja kirjanduse kategooriaid teineteisest lahus tõi endaga kaasa kõikvõimalikku ketserlust ja totrust: näiteks seda, et raamat kas „meeldis” või „ei meeldinud”, et ühtesid autoreid eelistati teistele, ja muid sääraseid uiutusi, mis, nagu ta oma üliõpilastele ikka ja jälle pidi meelde tuletama, ei pakkunud mingit erilist huvi kellelegi peale nende eneste…” (lk 47)

„Minu meelest on meie kultuuri haridusehullus enese petmine.”/–/ „Iga põlvkond harib ennast selleks, et teenida piisavalt raha järgmise põlvkonna harimiseks, ja tegelikult ei hakka keegi oma haridusega midagi peale. Te pigistate endast viimase välja, et oma lastele haridust anda, nii et nemad saaksid endast viimase välja pigistada oma laste hariduse nimel. Kus on asja mõte?”
„No kuulge, sedasama võiksite ju öelda ka abiellumise ja perekonna loomise kohta üldiselt.”
„Just nimelt!“ rõkkas proua Zapp. „Ja ütlengi, ja ütlengi!” (lk 82)

PHILIP: „Ma ei ütle muud, kui et on olemas põlvkondade vaheline lõhe ja minu meelest keerleb see just nimelt selle avaliku/isikliku värgi ümber. Meie põlvkond – meie pooldame ikka vana head puutumatu mina õpetust. See on realistliku kirjanduse suur traditsioon, just sellest räägivadki romaanid. Eraelu on esiplaanil, ajalugu aga tulevahetuse kauge kõmin kusagil lava taga. Jane Austenil pole kõminatki. Nojah, romaan on suremas ja meie ühes temaga. Pole ime, et mu romaanikirjutamise õpilased Euphorias kunagi midagi ei kirjutanud. Nende kogemuste jaoks on romaan ebaloomulik meedium. Nood lapsed (viipab ekraani poole) elavad filmi, mitte romaani.” /–/
MORRIS (Philipile): Kirjanduse paradigmad jäävad oma olemuselt samaks, meediumist sõltumata. Olgu tegu sõnade või kujutisega, strukturaalsel tasandil ei ole sel mingit vahet.” /–/
PHILIP (Morrisele): Minu meelest ei ole see täiesti õige. No võtame kasvõi näiteks lõpu küsimuse. /–/ Sa mäletad ju seda lõiku „Northangeri kloostrist”, kus Jane Austen ütleb end pelgavat, et lugejad juba aimavad, et iga hetk on oodata õnnelikku lõppu.
MORRIS: (noogutab) Tsitaat: „Nähes reetlikult kahanevast lehekülgede hulgast enda ees, et me oleme peagi jõudmas täiusliku õndsuseni.” Tsitaadi lõpp.
PHILIP: Täpselt. Ja sinna ei saa romaanikirjanik ju midagi parata, et ta reedab, et raamat peab peagi lõppema? Tänapäeval ei pea see ju õnnelik lõpp olema, kuid lehekülgede reetlikult kahanevat hulka ei õnnestu tal varjata. /–/
Film lihtsalt käib, just nagu elu, inimesed käituvad, teevad tegusid, joovad, räägivad, ja meie vaatame neid, ja ükskõik missugusel režissööri valitud hetkel võib see kõik ilma ette hoiatamata, ilma et miski laheneks või seletuse leiaks, lihtsalt… lõppeda. (lk 254-256)

Teised arvavad:
naistevahetus, salongikomöödia, ekstsentrikud, kuivikud
Sehkendaja
femme

kogu triloogia
intervjuu autoriga

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/06/2012 in david lodge, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,