RSS

Tag Archives: doris kareva

Doris Kareva “Sa pole üksi”

phpThumb_generated_thumbnailjpgDoris Kareva “Sa pole üksi”
Verb, 2011

Tutvustus: Vaikus on maailma parim jutuvestja. Kui mõnd aega kuulatada, hakkavad
ilmuma lood, mida pole kunagi varem kuulnud, kuid tunned nad otsemaid ära.
Sa pole kunagi üksi – maailm kõneleb sinuga.
Illustratsioonid ja kujundus Mae Kivilo

Ilus muinasjutu raamat. Kõige enam jäid meelde Südamepuu ja Lindude koosolek.
Kuigi üldmulje raamatust on, et ilus lugemine, siis samas ootasin vist veidi ootamatuimaid lahendusi ja kohati leidus ka liiga palju suuresõnalisust ja ilutsemist.

Katkeid.

“Maailmaruumis ei ole üksildust, on vaid pidev muutumine. Kui vaiksel ööl teraselt kuulatada, siis tähed nagu tiliseks tasa. Nad kõnelevad omavahel. Ja tuul kõneleb kõikide rändajatega, tuletab meelde, et nad ei saa eksi minna, sest Taevanaine valvab nende üle ja Maa on hellalt hoitud. Ja iga kord, kui Kuu sureb, sünnib ta uuesti. Miski ei kao päriselt; kõiges peegeldub Päikese mõte.” (lk 12-13)

“Aga kunst?” küsis ööbik. “Seegi on töö, kuigi hoopis teistsugune. See pole uhkuse küsimus, see on ainuvõimalikkuse asi. Selles on ühtaegu lõokese vabadus ja pelikani pühendumine. See on iseenese ära andmine millelegi endast suuremale, täielik ekstaas. Minu meelest on see ülim, mis maailmas on.”
“Igasugune kunst on kordamine, ei maksa siin suuri sõnu teha,” teatas papagoi. “Terane tähelepanu ja hea mälu piisav. Orienteerumisvõime muidugi ka, et teada, kus ja mida ette kanda ja kus ja millest vaikida. Maailm on mäng – ja mida selgemaks selle reeglid saab, seda rohkem kombineerimisest lusti on.”
“Reeglid on lihtsad,” kostis jaanalind. “Anna kabjaga, jookse nagu jalad võtavad või peida pea liiva alla. Mina küll ei taipa, millest kogu see jutt siin käib.” (lk 18-19)

Tõnise lugemispäevik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/01/2015 in doris kareva

 

Sildid: , , ,

Doris Kareva „Olematuse aiad“

olematuse aiadDoris Kareva „Olematuse aiad“
Verb, 2012

xxx

Kust tean mina, mis värvi
on su mõte või tunne?

Kuigi me haarame sõnu
ühest ja samast varnast,
minu valu ja ilu
sina ei tunne.

Ei põimu põhjused.

Ometi aimub
ajuti ajuski sarnast,
mis sunnib kihutama
meeletult mööda jälgi –
igatsus Teise järgi.

Vaistupidi vaid inimloom
mõnikord leiab
vaimuvenna või -õe,
armastuse ja tõe. (lk. 22)

xxx

Elu ja aeg temast läksid mööda
käsikäes,
naerdes ja vaadates
teineteisele silma.

Ei olnud midagi öelda;
nii vaikis ta ilmast ilma.

Vahel kogunes talle seltsiks
surisõnade valge parv –
nende tiibade liikumisest
ta hinges lõi helendama
korraks välgatav salaarv.

Kuidagimoodi ses aimates koodi
arvu varju ta seinale kirjutas.

Tume tunnel seal avanes –
tunne, mis maailma varjutas.

Ei antud aega talle,
et tundma õppida elu,
ei elu, et mõista aega.

Siiski sõnade tiivul
jõudis ta mõttekiirul
olematuse aeda. (lk 38)

xxx

Looming

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/08/2014 in doris kareva

 

Sildid: , , ,

Doris Kareva, Jürgen Rooste „Elutants“

elutantsDoris Kareva, Jürgen Rooste „Elutants“
Verb, 2013

Kirjastaja kirjutab: Teed lahti raamatu – ja Elu vastab Sulle.
Raamatus astuvad Eluga dialoogi 24 inimtüüpi, kelles kõigis on midagi meist. Tule ja tantsi!
Doris Kareva ja Jürgen Rooste, kaks väliselt nii vastandlikku poeeti on kudunud ühtse tekstikanga, milles ükski lõim ei reeda, kus algab Kareva ja lõpeb Rooste värss.

Väga huvitav autorite kooslus. Kuna raamat on väga ühtne tervik, siis paneb mõtlema, et huvitav, kuidas see loomeprotsess käis… et milles seisneb ühe või teise autori panus.
Raamat ise on ilusa kujundusega. Omapärane idee on raamatu tagumisel siseküljel taskus olevad eraldi lehekesed väikeste tsitaatidega raamatus olevatest luuletustest. Justkui seltskonnamänguks või mälutreeninguks, et loed teose läbi ja siis võtad need tsitaadid ja püüad ära arvata/meenutada, millisest need võetud on.

Katked:

Elu Ärimehele:

“kõik, mida terve elu oled kokku ajanud,
on mõttetum eimiskist.

See jääb lihtsalt üle.” (lk 75)

ELU:

Ju lapsepõlvest peale meile öeldakse –
et nii on seatud,
et elul reeglid on ja kindlad kombed
teatud,
et alul jooksed, rabeled ja õpid, valmistud,
ja alles selle järel elamiseks peatud.
Nii ütleb meile seadus,
ütleb seadmus.

Kuid olen vaid üks tants,
kus igaüks peab ise õiged sammud,
õige rütmi leidma,
nüüd palun,
lausa anun!,
sesse tantsuringi teid ma,
sest kuigi seda maailma vahel kutsutakse
surma kuningriigiks,
te peate teadma,
mäng on seni viigis! (lk 101)

Teised arvavad:

Uus raamat. Klassikaraadio

Postimees

Intervjuu autoritega

Katkendid raamatust

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/10/2013 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Doris Kareva “Mandragora”

mandragoraDoris Kareva “Mandragora”
Huma, 2002

xxx

Iha hinged on kurbuse roostes,
sellepärast ei käi.

Kui saaksin,
läheksin joostes,
paljajalu ja -päi.

Kaotasin tasakaalu
Sinu silmade jääl
ja usalduse luu
murdus.

Valu
vaakuv varesehääl. (lk16)

xxx

intervjuu autoriga

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/01/2013 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Doris Kareva “Armuaeg”

Doris Kareva “Armuaeg”
Eesti Raamat, 1991

Kirjastaja kirjutab: Valikkogu koondab ilmunud ja ilmumata luuletusi aastaist 1975-1990, sisuks aja ahistus ja aurmaäng, valulised püüded eristada tõelist ebatõelisest. Neli tsüklit – Põletused, Pimestused, Pühendused ja Palve – väljendavad eri tunnetusviise ja -võimalusi luule ning armastuse kaudu maailmaga mõistvasse kooskõlla jõuda.

xxx

Unes ja luules

Luuletus on kui unenägu; ühtaegu mälestus
ja kujutlus; ei mitte elu-, vaid saatusejoont
pidi avanev tõelus, ei mitte osakslangev, vaid
alati olemasolev osa me maailmast – kõiksuse
kõnetus.
Kauge kumin tuikamas veres; hümn, ümin,
südamerütm, mida meis igavesti mängiv laps
üksinda kuuleb. Ta tõstab pea, kuulatab –
kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi, siis vajub
vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas.
Uni,mis ununeb enne, kui teadvuse karistav roosk
kohale jõuab; liivale kirjutund kiri, mille pühib
lainete keelav keel.
Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta
eneseloomines peitub paramatuse paine, tas
mistahes tühine sündmus võib muunduda
tähenduslikuks.
Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus.
Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall,
mis vaevata läbi sõrmuse libiseb. Musttuhat mustrit,
märki ja ornamenti ei muuda ta maagilist olemust;
mõistatuslik kui uni, ta ilmutab vaid oma lõpmatuid
nägusid, ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks.
Äratundmise välkvalge silla võib siiski ta luua ka
võõraste vahel – sest oma sisemuses on sageli
sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.
Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum,
tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.
Iial, ah, iaal ei ole me rohkem me ise, eales nii
vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules –
ja võib-olla armastuses. (lk 243)
xxx

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/08/2012 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Doris Kareva ”DEKA”

Doris Kareva ”DEKA”
Ilmunud ja ilmumata luulet 1975-2007
Verb, 2008

Kogumiku puhul oleks eeldanud, et luuletustel on juures ka märge, millises luulekogus on nad varem ilmunud jms. Muidu kaunis raamat nii sisult kui vormilt.

xxx

Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?

Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi? (lk 20)

xxx

Elul ei ole lugu,
elu on loomine.

Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?

Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?

Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?

Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.  (lk 308)

xxx

veel luuletusi

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/07/2012 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Doris Kareva „Aja kuju”

Doris Kareva „Aja kuju”
Verb, 2005

 

xxx

 

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.
(lk 11)

xxx

Maailm hargneb ja haruneb, kuni
paistab, et ükski haru
ei saa enam teistest aru.

Igaühel on oma uni.

Ometi paistab. Päike.
Ja kõik läbi kõige.

Paistab, et põhi on õige.

Paistab, et miski siiski
ei ole nii raske
kui paistab.
(lk 102)

xxx

Teised arvavad:

Doris Kareva omapärane luule
Sirp
arvustusi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/05/2012 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , ,