RSS

Tag Archives: e-raamat

A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus I“

tõde-ja-õigusA.H. Tammsaare „Tõde ja õigus I“
Digira, 2011

Tutvustus: Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) kujutas oma romaanitsüklis «Tõde ja õigus» eestlaste saatust 19. sajandist kuni Esimese maailmasõjani.  Romaan maalib realistliku pildi eesti talupoja elust sajandivahetusel tsaariaja lõpuaastate väljakannatamatuks muutunud ühiskondlikes oludes.  «Tõde ja õigus» on oma suurepäraste looduskirjeldustega ning eri inimtüüpide kujutamisega tõeline meistriteos, üks enimloetumaid ja paljudesse keeltesse tõlgitud eesti romaane.

 

Katkeid:

„Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi on tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erilised kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikeseveerul omapäraselt vastu.
Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma esimesest põllukraavist ja esimesena aia äärde veetud kivivarest, tundis ta rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist.
Alguses polnud õieti aegagi midagi maitsta või tunda, sest pidi aina rühmama, pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. Kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemele tulid igapäevased teod.“ (5 ptk)tõde-ja-õigus-i

„Ühte paneb Andres tähele: kunagi ei ole tehtust küllalt, kunagi ei saa himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.
Hakkad põldu, heinamaad ja karjamaad parandama, siis on loomulik, et suurendad ka karja, sest muidu on eelmisel tööl vähe mõtet. Aga suurem kari nõuab avaramaid karjalautu, vanad ei kõlba enam.“ /—/
„Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu hirmu peale, sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsus ta võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri mõtlemisi.“ (13 ptk)

“On kasvanud suude hulk nii toas kui ka laudas, nõudes aina pea– ja kõhuvarju. Pole muud, kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu, muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki nii ühte kui teist, on seda teinud kogu aja Vargamäel.
Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või, unistuse teostuseks, nüüd teeb ta seda juba nagu mõnd harjumust või paratamatut tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.” (ptk 25)Tõde_ja_õigus_(1964)

“Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingisugune jumalik tasakaal. On talv külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi, on ta aga pehme, siis jääb suvi viluks. Ikaldab mõni aasta vili või hein, siis on loota varsti peale seda haruldast saaki, juhtub mõni aasta haruldane saak, siis ole valmis ikaldust vastu võtma. Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest, sest sellele peab paratamatult järgnema nutukisa.
Seda viimast aga ei uskunud ei noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased ega üldse noored, ükskõik kus väljamäel nad keset lagedat sood ka rõõmutsesid ja kilkasid. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod aasta–aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad samal määral rõõmsamaks muutuma, sest muidu kaob ilmast vanade eneste poolt tähelepandud jumalik tasakaal. Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu.
Nõnda sündis rõõmu ja õnnega ka Vargamäel. Ikka enam ja enam taandusid nad vanadest ja ikka enam hakkasid nad hoiduma noorte poole. Ja ei olnud Andresel viimaks enam peaaegu midagi, mis oleks temale rõõmu valmistanud.” (ptk 32)

«Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?» küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: «Kui jüst oleks armastus, siis muidugi … »
«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.
«Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.» (ptk 39)

 

 

Advertisements
 
 

Sildid: , , , ,

A. H. Tammsaare „Kaks paari ja üksainus.“

kaks-paari-ja-üksainus-äpardusA. H. Tammsaare „Kaks  paari ja üksainus. Äpardus.“
FUTU print OÜ, 2012
E-raamatu teostus  OÜ Elera
Väljaandja Digira.
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
kättesaadav e-laenutuses ELLU

Taolised külaolustikulised jutustused on Tammsaare loomingust minu jaoks kõige ebahuvitavamad.

Katkend:

„Ei tea, pea´s see aeg ei lähe. Mõtlesime ja rääkisime, kui siia elama ausime, et saab näha, kuidas need elupäevad ka mööda saavad, aga näe, juba oleme vanad, varsti on surm, kümmekond aastaid tuigerdad veel, ja pole arugi saand, et oled eland või et olnud viletsusi. Ja ega me siis na halvasti polegi eland, päris näljas pole olndki, mõnel viieteistkümnel aastal pole enam aganaid leiva hulka segand. Kui vahel kuhugi välja lähed ja näed, kudas teised ilma inimesed elavad, siis on nagu raske, mõtled, et eks mina oleks võind ju ka nõnda elada. Aga ole kodus, ära mine kuhugi, siis nõnda hea kohe, et paremat ei tahtagi. Eks siin on nad, üks tuleb, teine läheb, otsivad seda paremat, kus linna otsa nad keegi on saand. Meie oleme jälle kõik selle aja ühe koha peal ja mina siit küll kuhugi enne surma ei liigu, olgu siis kudas tahes, see pole enam minu asi.“ (Kaks paari ja üksainus)

Veel sai loetud tasuta e-raamatutena jutud: „Käbe-Kaarel ja tema noor naine“ ja „Lehekandja nr 17“.

full9789949508044_lehekandja-nr-17_151

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 07/02/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , , , ,

A.H Tammsaare „Pöialpoiss“

pöialpoissA.H Tammsaare „Pöialpoiss“
Novell

Varem ilmunud novellikogus „Pöialpoiss“ , kus lisaks nimiloole veel  3 lugu.802
Samuti Kogutud teoste neljandas väljaandes. Nüüd e-raamatuna Kultuuriministeeriumi toetusprogrammi raames. Kättesaadav ka e-laenutuses ELLU

Kunagi ammu sai suur osa Tammsaare loomingust läbi loetud, hetkel aga enam ei mäletagi, kas ka seda novelli olen lugenud. Mingit mälestust sellest küll enam ei ole. Ega ta sügavat jälge ka seekord minusse ei jätnud.

Katke:

„Aga nüüd tagantjärele tean: imed ja jumalad on ühepäevaliblikad, silmapilgusääsed, nad surevad niisama ruttu ja seletamata, nagu nad sünnivadki. Nad sünnivad inimestes ja surevad inimestes ja ep ole neil mujal paika ega varjualust. Tol korral ei teadnud ma veel seda, keegi ei tea kunagi ime või jumala sündimisel, kui see kilkab vallatu lapsena, et ta on surelik.“

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 17/01/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , , , ,

A.H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“

porgupohjauusvanaA.H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“
Avita, 2012
Sari “Valik väärtkirjandust”
Kättesaadav e-laenutusest ELLU

Tutvustus: Kooli väärtkirjanduse sarjas ilmuvale romaanile on järelsõna kirjutanud Jaanus Vaiksoo («Kaval-Antsust, Vanapaganast ja õndsakssaamisest») ning P. Ratassepp («Nagu usud, nii on»).
Jaanus Vaiksoo kirjutab «Põrgupõhja uue Vanapagana» väär- ja ületõlgendustest, arutleb selle üle, miks jättis autor teose esmatrükist välja «Eelmängu» ja «Epiloogi».
P. Ratassepp näitab milliseid seoseid võib «Põrgupõhja uuel Vanapaganal» olla Vanapagana-lugude, antiikdraama, Uue Testamendi, Goethe «Fausti» ja muinasjuttudega; iseloomustab Jürka, Antsu ja ametnike maailma tegelaste kõne kaudu.

Kunagi keskkooli ajal ja veidi peale seda sai suur osa Tammsaare teostest läbi loetud, oli üks mu lemmikutest. Ammu olen mõelnud, et peaks kõik uuesti ette võtma. Paar asja olen ka uuesti lugenud, aga … Nüüd aga selle raamatu juurde tulles, siis ma polegi väga kindel, et ma seda varem lugenud olen. Teos ise on üldjoontes ju tuttav siit ja sealt, peamiselt tänu filmile muidugi. Minu jaoks on see teos ka üsna erinev sellest mulle tuttavast Tammsaarest, kuigi kui mõtlema hakata siis on ka siin palju sarnaseid teemasid, mis mujalt läbi käinud, aga siiski… oma ülesehituselt erinev, tugevalt allegooriline ja muinasjutulaadne.

Katkeid:

„Aga mis sinna parata, kui meid muidu ei usta. Inimene on juba niisuke, et valeta talle kas või kõige hullem ette, kohe usub, aga katsu tõtt rääkida – kahtleb, pinnib, uurib, nõuab tunnistajaid.“

xxx

„Nõnda lahkus Maia kodust.
„Millal lubas vaatama tulla?“ küsis Jürka Juulalt, kui tütar oli läinud. „Kes talt seda küsis,“ vastas Juula. „Või mis sest küsida. On halb, tuleb kutsumata, on hea, ei tule kutsudeski, nõnda on inimestega. Ainult loom tuleb ka siis koju, kui võõrsil on hea.“

xxx

„Kuis nii? Maja on ju minu, ainult Antsu nimel, mitte et Antsu nimel ja ka Antsu.“
„Kuidas te siis oma raha nõnda ilma millegita Antsu kätte usaldasite anda?“
„Aga kui Ants on mu sõber.“
„Mis ta kui sõber teie heaks on teinud?“
„Päästis mu politsei käest.“
„Kuidas?“
„Õpetas õieti valetama.“

xxx

Kuuldemäng

raamatust

391566779804fvkJTL52V85jrjest_161109_120raamatud_0812090

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 21/11/2013 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , , , , ,

Oskar Luts „Kevade“

9789949473137_kevade_151Oskar Luts „Kevade I ja II: pildikesi koolipõlvest“
Ilmamaa, 2012 (epub)
Kättesaadav ELLUs

Tutvustus: Lutsu „Kevade“ ja Lutsu „Kapsapää“— vähemalt neid kahte raamatut tuntakse lapsest saati ja mäletatakse elu otsani. „Kevade“ kangelased Toots ja Kiir, Arno ja Lible, Teele ja Tõnisson on ammu raamatu raamidest väljunud, neid võetakse tegelasteks uutesse lugudesse ja juttudesse, nad ei kulu ega kao, nad ei muutu ega vanane, neid nähakse elus eneseski. Nad on nii inimlikud ja nii üleinimlikud ühelisi. Niisuguseid igaveseks ajaks elama jäänud kangelasi on kõigi rahvaste kirjandustes. Näiteks Huckleberry Finn ja Tom Sawyer, vahva sõdur Švejk ja prints Hamlet, õilis rüütel don Quijote ja kannupoiss Sancho Panza, Vargamäe Andres ja Pearu, doktor Faust ja Jukola vennaksed. Need kujud on kasvanud üle oma kirjandusteose lehekülgede, nad on ise muutunud uute kirjutatud ja kirjutamata legendide allikaiks. Neid nimetatakse müüdilisteks kangelasteks. Müüditegelaste kõige üldisem omadus on, et nad ei vanane, ei sure ega hävi päriselt kunagi, nad tulevad ikka ja taas noortena, uutena, igavestena. Kirjanduslik tõsiasi saab müüdiliste kangelaste läbi rahva mälus laialdasemaks hingeeluliseks tõsiasjaks. Hando Runnel, 1987

kevade1toots ja arno

 

 

 

Tõeline häbilugu küll, aga siiani polnud ma Kevadet lugenud.  Hiljuti lugesin ajakirja Looming Oskar Lutsule pühendatud numbrit, mis tuletas seda taaskord meelde. Lugedes muidugi jooksid silme ees ikka filmist tuttavad pildid ja sinna ilmselt polegi midagi teha. Kõige suurem lahkheli tekkis ilmselt Lible tegelase puhul, keda raamatus kirjeldatakse „36-aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane“.

1_109_Oskar Luts Kevadekevade2kevade3

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/09/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , , , ,

Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“

9789985793947_aabitsa-kukk_151Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“
Eesti Keele Sihtasutus, 2006 (e-raamat 2010)

Näidendid: Kalevipoeg. Aabitsa kukk. Uus jõuluvana. Adolf Rühka lühikene elu. Teatri juubel (Teatriparadiis?)

Katkeid:

„Sepp: No ühesõnaga, üle-üle-üle-üle-eile me hakkasime pojaga väikest viisi viina võtma, ja teate, kuradid on ju viina peale nagu herilased moosile, kohe poevad tuppa ja tikuvad lausa lauale. No pühid teisi muidugi jälle maha ja virutad kahvliga, aga neid sindreid tuleb aina juurde. Kohe häda on, hiilivad pudelite vahel ja ronivad isegi klaasi, solgivad viina ära. Aga meie jõime ikka edasi ja, jumal tänatud, varsti olid päkapikud ka platsis. Ja need hakkasid kohe vahvasti kuraditega võitlema. Nüüd juba kolm päeva madistavad siin laua peal, vahepeal suruvad kuradid päkapikke, siis jälle päkapikud kuradeid. Praegu ma vaatan, vist hakkab ikka päkapikkude ramm peale jääma. Või mis? Poisid? Kuidas olukord on?“ (Kalevipoeg)

„Mauno: /…/ Sõitsime ja tema küsis: mis uut on, Mauno? Tema ikka armastab minu käest seda küsida, tema ütleb, et sina oled üks aus ja lihtne inimene, mulle sinusugused väga meeldivad. Et mis uut on? Mina siis ütlesin, et uut on niipalju, et keegi on lifti seinale noku joonistanud.“ (Aabitsa kukk)

Aabitsa kukk, kuuldemäng

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/07/2013 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Mare Sabolotny „Kirjaklambritest vöö“

Mare Sabolotny „Kirjaklambritest vöö“
Tänapäev, sarjast “Tänapäeva noorsooromaan”, 2007. a

Sisukirjeldus: «Kirjaklambritest vöö» saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel 2. koha. «Kirjaklambritest vöö» on sünge sissevaade tänapäeva noorte mõttemaailma ja elusse, kus koolitüdimuse, popitegemise ja pisitülide kõrval mängivad kaalukat rolli ka alkohol ja uimastid, seks ja aids, depressioon ning söömis- ja uneprobleemid. Raamatu peategelane, 16-aastane Kati, on pealtnäha tavaline mässumeelne teismeline. Ta käitub vahel iseendalegi arusaamatult, rääkimata emast-isast ja õpetajatest. Ta ei taha olla korralik ja keskmine, vaid hoopis metsik ja salapärane. Kuid üks tegu viib teiseni, probleemide hulk muudkui kasvab ning üha painavamaks muutuva kurbmängu lõpptulemus on ootamatult traagiline.

Katke raamatust:

“Tuli on ilus oma oranžide harudega. Pealtnäha habras, kuid kes ta kätte langeb, selle ta hävitab, aeglaselt ja piinarikkalt. Tuli annab mõnusat soojust ja valgust. Ta on hea seltsiline, kuigi ei räägi sõnakestki, ei ole vajagi. Leek on metsik ja vaba, kuid ometigi tugevalt ja kindlalt seotud. Leek ihkab vabadust ja pingutab iga sekund selle nimel. Rebib end oma oranžide kätega lahti, kuid ei leia midagi, millest kinni haarata. Põgenemine on kerge. Kui keegi ulataks ainult midagi, millest kinni haarata. Aga siis oleks ta omakorda selle eseme külge aheldatud. Ta ihkab vabadust nii väga, et üritab hävitada selle, mis tast kinni hoiab. Kuid kui see õnnestub, sureb ta ka ise. Tuli ei saa kunagi olla vaba ja iseseisev. Kuna tuli ei saa üksi eksisteerida, hävitab ta oma teel kõik, puhtast kibestumusest.”

Teised arvavad:

Õpetajate Leht
Eesti Päevaleht
Intervjuu autoriga

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/11/2012 in mare sabolotny

 

Sildid: , , , , , ,