RSS

Sildiarhiiv: eesti keele sihtasutus

Andrus Kivirähk „Vombat“

vombat-näidendidAndrus Kivirähk „Vombat“
Eesti Keele Sihtasutus, 2011

Raamat sisaldab näidendeid Vombat; Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…; Valged daamid; Kaheksa varbaga kuningas; Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel; Karin ja Pearu.

Lavastusena pole ma nendest ühtegi näinud. Raamat sai välja otsitud peamiselt tänu „Karin ja Pearu“ näidendile, millest olen kunagi lugenud ja tagantjärgi kahju, et nägemata jäi.

xxx

KARIN: Teie tahate lihtsalt ,et teid imetletaks! Ja mina mõistan teid, sest mina tahan ju ka. Kangesti tahan! Seda ei ole ju palju nõutud! Kõige parem oleks muidugi, kui imetleks oma mees ja vanasti ta imetleski, õhtuti ütles ikka, et: naine, ilmuta end mulle! Ja siis imetles ta mind, imetles mu käsi ja jalgu ja kõike muud. Aga kui oma mees enam imetleda ei taha, siis oleks hea seegi, kui imetleksid võõrad mehed. See pole ju patt! Mina vajan seda, ma usun, et iga naine vajab, ja näete, teiegi vajate, nii et küllap seda vajab ka mees. Võib ka muidugi olla, et on selliseid inimesi, kes imetelemist ei vaja, aga mina arvan, et need on inimesed, kes pole kunagi õnnelikud olnud. Sellistel inimestel, kes ei tea, mis on õnn, ongi väga lihtne elada. Tema võib päevast päeva hingitseda, ilma et oleks vähimatki kiusatust. Tema võib sedasi surmani elada ja surres mõelda, et selline ongi inimese elu. Tema näeb ehk õnne selleski, kui õnnetused mööda lähevad, tema ei igatse midagi erakordset ega ainulist!

PEARU: Imetihast.

KARIN: No just. Aga kui inimene on näinud õnne ja imet, kasvõi korra, siis mõtleb ta kohe, et miks ei võiks ma leida veel suuremat ja nõnda asubki ta seda otsima. Ja kui ta siis leiabki suurema, siis hakkab ta jalamaid otsima veelgi suuremat, läheb ehk ummisjalu omaenda õnnest ülegi, sest see tundub talle ikka liiga väike ja ta on kindel, et kusagil päris lähedal ootab palju suurem. Ja sedasi ta muudkui otsib ja otsib, käib kohvikus ja pidudel ja kõrtsi saksatoas, aga kõik, mida ta leida suudab, tundub ikka veel liiga väike, päris tühine. Ikka usub ta, et kusagil on peudis suurem, palju suurem õnn. Raske on sedasi elada.

PEARU: Jah, tegelikult on just vastupidi.

KARIN: Kuidas vastupidi?

PEARU: Õnn ei oota ees, õnn on juba möödas. (lk 291-292)

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Maarja Vaino „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika“

tammsaare irratsionaalsuse poeetika_kaas.inddMaarja Vaino „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika“
Eesti Keele Sihtasutus, 2016

Tutvustus: A. H. Tammsaare loomingut kannab loogilise ja ebaloogilise maailmamudeli võitlus. Selles avaldub inimkonna igavene pürgimus saada oma kontrolli alla psühholoogilised, ühiskondlikud ja looduslikud protsessid. “Tõe ja õiguse” osade vaikivaid alapealkirju parafraseerides võiks öelda, et see on inimese võitlus irratsionaalsusega. 
Maarja Vaino (sünd. 1976) on kirjandusteadlane ja A. H. Tammsaare Muuseumi juhataja. 2011. aastal kaitses ta doktoriväitekirja teemal “Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus”.  Käesolev raamat on selle väitekirja täiendatud ja laiemale lugejale mõeldud versioon.

Hea vaade Tammsaare loomingule erinevate nurkade alt.

Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, maarja vaino

 

Sildid: , , , ,

Mait Vaik „Juss ja vennad“

juss_kaas_2_Mait Vaik „Juss ja vennad“
Eesti Keele Sihtasutus, 2014

Tutvustus: “Juss ja vennad” on musta huumoriga jutustused, kus kümneaastane Eestimaa kolkakülas elav peategelane koos vanemate vendadega võtab ette just mitte alati eakohaseid tegemisi ja seiklusi. Poiste ausast põllumehest isa monoloogid sobiksikd igasse leeriõpikusse nagu ka sureva vanaisa mõtisklused, mis panevad lugeja juurdlema elu mõtte üle. Krooniks kohtute diakonist sulast kes õpib usuteadust ja kreeka keelt ning teisi põnevaid tegelasi, nende hulgas joodikust veterinaari, külafilosoofist Seediku-vana, paadunud romantikut Mustika Sassi, naissoole alati vastutulevat kohalikku konstaablit Libe-Atsi, kui ka mitmesuguseid teisi loomi alates koertest ja lõpetades lehmade ja sigadega. Raamat sisaldab ebatsensuurseid väljendeid kuna autor on veendunud, et just selline keelekasutus on jutustuse tegelastele kahjuks omane.

Ei meeldinud. Ilmselt pole ma ka päris sihtgrupp sellele, igatahes ei istunud mulle.
Mait Vaik laulusõnade kirjutajana on väga sümpaatne, romaanide osas ma nii kindel pole

Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 06/08/2015 in mait vaik

 

Sildid: , , ,

Carolina Pihelgas “Kiri kodust”

kiri-kodustCarolina Pihelgas “Kiri kodust”
Eesti Keele Sihtasutus, 2014

xxx

Need on kellegi teise mälestused.
Mõte suvepäevast, järeleandmatust
leitsakust, ristikupunast. Ehk ei
olegi vabadusel lõhna. On ainult
paar tobedat nalja hiljem kalda peal,
rammestus, päikselaigud silmalaugude
taga – ja siis tagasipöördumine,
sõnatu üksiolek. (Lk 25)

xxx

Teinekord nad lihtsalt mööduvad:
päevad ja õhtud. Õrnhall taevas,
suits korstendest. Õuepealne maja
on valmis ehitatud, õhtusöök
söödud, tühi lootus, et asjad
muutuvad, ei lohuta enam.
Väsimus on aina kõikehõlmavam,
need toad, mis on aastaid
sinu sees tühjana seisnud,
tuleks millalgi taasasustada.(Lk 36)

Müürileht
Sven Vabar

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 08/04/2015 in carolina pihelgas

 

Sildid: , , ,

Maarja Pärtna „Läved ja tüved“

läved-ja-tüvedMaarja Pärtna „Läved ja tüved“

Eesti Keele Sihtasutus, 2013

xxx

kuhu see kõik meid viib?
Päevad jooksevad vardalt maha
nagu sukasilmad
päevad kuhjuvad üksteise otsa
nagu—

õhk rebib puult õielehed
ja paiskab need laia aia
halli ja kirkasse ebamäärasusse

mis okstele jäävad
saavad järgmisel sügisel
väikesteks hapudeks
õunavissideks

xxx

Lugemissoovituse blog

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 22/10/2014 in maarja pärtna

 

Sildid: , , ,

Maarja Kangro „Must tomat“

must-tomatMaarja Kangro „Must tomat“

Eesti Keele Sihtasutus 2013

xxx

Loovkirjutuse ülesanne

 

et luuletaja kritiseerib paremliberaalset valitsust

ja kogub sellega feissis laike,

ei tähenda veel, et ta toetaks

oma järjekordset last,

keda ema üksi kasvatab

 

et veekalkvel silmadega reisikirjanik

annab üheksakümnendail raha

ida-euroopa vanadele naiskerjustele,

ei tähenda veel, et ta aitaks

oma noort sõbrannat, kel on vaja

järgmise päeva tablette; günekoloogist sõbral

on kodus pingeid, parem ei helista

 

et vana õpetaja on põdur, ei oska r-häälikut öelda

ja küpsetas labalblikoogi,

ei tähenda veel, et ta poleks klassi ees

valetanud neljateistaastasele,

et tollel on tingud

 

et isa tiib lastele saksamaa lv-st elektronkellad

ja tšehhoslovakkiast takjaga tossud,

ei tähenda veel, et ta ei läheks

neile raevuhoos kallale; ta töö ei edene,

sest need väiksed kuradi ahvid

mängivad lauavirna otsas musketäre

 

et keegi tapeti jõhkralt,

ei tähenda veel, et tal oleks olnud kullast süda,

ja et keegi on väga kannatanud,

ei tähenda veel, et ta oleks andekas

juba rožewicz ütles, et kehv luuletaja

kes suri ära

on kehv surnud luuletaja

niisiis tuleks

enne ohvriksjäämist

hästi kaaluda, kas annet on

anne on võitjakõne

kui teda pole, ei tasuks ohver olla,

sest siis pole see ajutine

ja nüüd

PALUN JÄTKAKE (30 MIN):

……………….

……………….

(lk 12-13)

xxx

Sirp

Postimees

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 19/08/2014 in maarja kangro

 

Sildid: , , ,

Emil Tode „Raadio“

raadioEmil Tode „Raadio“
Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tutvustus: Nii nagu “Piiririigi” ja “Printsessi” puhul on raske esitada kokkuvõtvat lugu loost endast, nii ka nüüd. Sellele viitab ka teose üks neljast motost, tsitaat Dostojevski “Valgetest öödest”. Siiski on autor (nimena Tode, elufaktide poolest Tõnu Õnnepalu, kellel, nagu septembris ilmunud “Harjutustest” teada saime, juured Anton Nigovis) andnud raamid ette, väites, et tahab dokumenteerida oma suhte Liz Franziga, et sel viisil loota jõuda “Liz Franzi kadumise saladuse lahendamiseni”. Rein Veidemann, Postimees

„Raadio“ lugemine läks kuidagi vaevalisemalt kui eelnevate Õnnepalu omadega. Osalt on süüdi muidugi ka ajastus – pühad ja pikemad puhkehetked said läbi ja seetõttu ka lugemine katkendlikum. Samas ei saanud vist Liz Franz, kelle ümber kogu lugu tiirleb, mulle ka väga südamelähedaseks tegelaseks. Vaatamata sellele, et raamat on isegi pseudonüümi all kirjutatud, kerkib lugedes minategelasena silme ette ikka Õnnepalu kuju. Veidi kummaliselt mõjus pidev erinevate sõnade, nähtuste jms selgitamine, justkui oleks raamat tegelikult suunatud hoopis välismaalastele, mitte eestlastele. Sellest ja muudest tagamaadest räägib autor intervjuus.

Katkeid:
“Säärane „armastus“ (aga kuidas seda siis nimetada?), mis tähendab kõigi ideaalide ja ihade fikseerimist ühele inimesele, on äärmiselt rumal, lausa idiootlik. Sellel pole mingit pistmist tõelusega; samas ma ei tea, kas on olemas teistsugust armastust.“ (lk 96)

„Ma tean, et üldiselt ei lähe me üksteisele korda ja ainus, mis meid huvitab oleme me ise. Teised juhul ja sedavõrd, kuivõrd meid seob nendega mingi sentimentaalne või materiaalne huvi. Kui me loodame neilt midagi saada. Armastust. Raha. Aga kuskilt maalt muutub egotsentrism siiski haiguslikuks ja häirivaks.“ (lk 97)

“…selline asi nagu pühendumine ühele inimesele (/—/) on viga, ja traagiline viga. Sest kõigepealt on üks inimene liiga ebakindel ja ettearvamatu ollus, et rajada sellele kogu oma elu. Me unustame, et ka meie armastatul on omad plaanid. Ideaalil ei tohi olla plaane, ta peab olema nagu marmorkuju. Ja lisaks hakkab see, kellele pühendutakse, varsti tundma ennast ahistatuna. Mehed küll soovivad, et neile täielikult andutaks, kuid nad ei soovi sellepärast veel loobuda oma vabadusest.“ (lk 101)

” Uurisin möödajalutavaid paare. Õhtul jalutavad umbes 80% noortest siin paarikaupa, peamiselt segapaaridena. See näib olevat standard. Tihti on paarid ilmselt hädaga kokku klopsitud, parema puudumisel, et mitte erineda standardist. Vaatasin nende nägusid, olekut. Reeglina on see ebasümmeetriline. Ühel on peas õnnelik, rahulolev nägu, teisel enam või vähem ükskõikne, isegi tüdinud. Üks lõkendab, teine on hariliku jumega. Üks tahab käia ümbert kinni, teine talub vapralt seda ebamugavat liikumissituatsiooni. Sümmeetria on harv erand ja sellel on omakorda kaks varianti. Sagedasem on see, et mõlemad on üsna tüdinud nägudega, mõlema ilme kõneleb mõtetest ja kavatsustest, mis on seotud pigem millegi ees- kui kellegi kõrvalolevaga. Hämmastav, et see abieluline igavusharmoonia omandatakse juba nii varases staadiumis. Aga harjutamine teeb meistriks. Teine, haruldasem, sümmeetriavariant, on muidugi klassikaline armunud paar, teineteisele otsa vaatamas, mõlemad ihast lõkendamas jne. Siiski, peaaegu alati võib millestki vaevumärgatavast tuvastada, et ühe jaoks on see loodusjõud, absoluutne  psühhofüsioloogiline paratamatus, teise jaoks samuti, aga ainult peaaegu: osalt tuleb tal juurde näidelda, et rolli nõuete kõrgusel seista. Üks on, teine on ka. Samad sagedusseadused kehtivad muide ka samasooliste paaride, sõprade ja sõbrannade kohta. Ka sõpruses on ikka üks see, kes tahab, ja teine see, kes lubab, laseb sündida. Üks, kes ootab, ja teine, kellel meelest ära läheb.” (lk 199-200)

“Ma küsin endalt, kas ma üldse olen võimeline kellegi vastu püsivalt huvi tundma. Korralik sügav armumine on vist ikka kuidagi seotud nooruse ja rumalusega. Inimeste vahel pole ju tegelikult nii suurt vahet, et kellelegi neist oleks mõtet fikseerida oma tundeid. Rohkem kui kellelegi teisele.” (lk 376)

“Väga raske on leida moodust, kuidas inimesed saaksid elada vastavalt oma ideaalidele: liigikaaslaste seas, kuid omaette. Olles küll imetluse objektid, kuid mitte lastes ennast ära kasutada. Armastuseideaal muutub kiiresti anakronistlikuks. Tegelikult tahavad kõik elada endale ja et ka teised elaksid neile; kuna aga kõik tahavad elada endale, järgida oma isiklikku fantasmi, pole kedagi, kes elaks teistele. Siis on leiutatud viisakusmängud, kus ilmutatakse vastastikust huvi ja imetlust, vorst vorsti vastu. Pärast saab igaüks jälle oma elukapslisse tõmbuda. Lõppude lõpuks on seal kõige turvalisem. Elu sarnaneb aina enam sellele, mis olevat meie salajane suurim igatsus: embrüo, platsenta.” (lk 427)

Teised arvavad:

Sirp
Kirjandusblogi
Kadri Tüür (EKI) (lk 17)

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/01/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Anton Nigov „Harjutused“

harjutusedAnton Nigov „Harjutused“
Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tutvustus: Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c´est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides TÕNU ÕNNEPALU nime all Pariisis ja juhatades seal Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.
Autori selgitus

Kaur Kender: “Harjutused” on raamat, mis on nagu päevik, nagu autobiograafia, nagu esseekogumik (harjutused!), mis aga on kirjutatud nagu lõbus seiklusromaan. Sest kell tiksub.

Mõnus lugemine nagu Õnnepalu ikka. Viimasel ajal jäävad silma mingid seosed raamatute vahel, mis lugemiseks satuvad. Kohati üsna kummalised seosed, kohati lihtsalt sarnaste teemade kordumine jne. Praeguse raamatu puhul näiteks hoopis see, et utor mainib palju Houellenbeqi, kelle teosed ka mulle meeldivad ja ühte neist ka üsna hiljuti lugesin. Korra on mainitud ka Murakami, tõdemusena, et „peaks ikka tema raamatuid ostma“ (lk 296)… Viimane raamat, mille ma just äsja  ostsin oli tema 1Q84… lugemata veel, ootab oma järjekorda. Aga seos järgmise raamatuga, mille kohe kätte võtan, on küll üsna teadlik ja mittejuhuslik – tulekul Emil Tode „Raadio“.

 

Katked teosest:

„Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma. Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.
Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.“ (lk 9)

„Ma tean, et me kõik elame elu, mille me endale oleme valinud, ükskõik kui vastumeelne ta ka ei tunduks. Me oleme ta kord välja mõelnud ja siis elame teda. Siis pole enam midagi parata, Ohtlik on välja mõelda, ohtlik on unistada endale elusid, sest pärast neid tulebki elada. Ja see on tüütu.“ (lk 18)

„Ma ei tea, kas raamatute lugemine teeb targemaks või paremaks, kindlasti võib ta teha ka rumalamaks ja kurjemaks. Raamatud on ajaviide, sündinud sellest igavusest, mis on mõnede inimeste osa siin ilmas, ja määratud seda igavust leevendama. Täitma. Aga igavus on põhjatu.“ (lk 61)

„Kirjutamine on varjamise ja väljaütlemise mäng. Varjata nii, et kõik välja tuleks, kõik ära rääkida nii, et miski ei paljastuks.“ (lk 139)

„Ma proovin aina uuesti ja uuesti, aga elus ei saa mitte midagi proovida. Sa kas elad või ei ela, proovielu pole ette nähtud ja teist katset ei anta. Ikkagi on mul tunne, veel nüüd, neljakümnendal eluaastal, et päriselu polegi veel alanud, et see kõik on olnud ainult proov. Ja kas ma tahangi päris elu elada? Ma tahan teada saada, mis üks või teine asi on. Kui olen teada saanud, siis see mind rohkem ei huvita. Nii ei jõua muidugi kuhugi.“ (lk 146-147)

„Praegu tundub kellegi enam-vähem endavanusega sõprussidemete sõlmimine küll võimatu. Inimesed on nii valmis ja jäigad, mina ka. Paistab, et noorpõlvesõprust ei asenda miski. Nooruses me veel näitame ennast üksteisele, kuigi püüame varjata, aga siis veel ei oska: kest on alles nõrk, tunded löövad läbi. Enam midagi sellist ilmselt ei tule. See on küll kurb, sest siis pole elul ju enam midagi uut ja erutavat pakkuda.“ (lk 149)

„Kunsti ja üksinduse vahel on mingi intiimne ja keeruline seos, see on praegu nagu abielu. Kunst sünnib üksinduses(t). Isegi näitleja kunst, kui see on kunst, sünnib üksinduses. Näitleja on laval üksi, ta on inspireeritud olekus, ta räägib ju väljamõeldud inimestega, tegelastega, mitte inimestega. See on liigutav ja naeruväärne. Kõige üksildasem kunst on muidugi kirjutamine: nagu tõeline vaimust vaevatu räägid sa eikellegagi ja pöördud kõigi poole. Üksinduses on korraga midagi suurt ja midagi armetut, samuti kunstis. Ta on suur ja jälestusväärne. Ta on poolpõrunud vanapoisi üksipobisemine, ta on maailma vastupandamatu hääl. Üksindus ise on sealjuures kunst, oskuse mõttes üksi olla.“ (lk 154-155)

„Üksindus on salajane ideaal, kuigi kõik kardavad üksindust. Ometi hoidub igaüks võimalikult omaette.“ (lk 262)
„Samas, kõik tahaksid instinktiivselt olla vajalikud ja igatsetud, aga siis, kui endal tuju tuleb. Kui tuju pole, toru ei võta. Kui telekast tuleb huvitav saade, lõpetad kiiresti kõne. Hea on koos väljas käia, kinos ja restoranis, veel parem on lõpuks üksi koju minna. Kooselu peamine piin seisneb selles, et teist ei saa sobilikul hetkel sisse ja välja lülitada. Ideaal on ju elada „oma elu“, mitte teise elu, aga koos elades ei ole see kunagi õieti oma elu.“ (lk 262-263)

Bukahoolik

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/01/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Maarja Kangro ”Dantelik auk”

dantelik aukMaarja Kangro ”Dantelik auk”
Eesti Keele Sihtasutus, 2012

Tutvustus: Maarja Kangrolt on seni ilmunud luulekogud Kurat õrnal lumel (Verb 2006), Tule mu koopasse, mateeria (EKSA 2007, Tallinna Ülikooli kirjandusauhind), Heureka (EKSA 2008, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulepreemia, Tallinna Ülikooli kirjandusauhind) ja Kunstiteadlase jõulupuu (EKSA 2010), samuti novellikogu Ahvid ja solidaarsus (EKSA 2010, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosapreemia). Novelli 48 tundi eest sai ta Friedebert Tuglase novelliauhinna.

Enamus lood sellest raamatust on varem ilmunud Loomingus ja Vikerkaares ning on mullegi kätte sattunud. Kõige eredamalt neist mäletan lugu ”Homaarid kahele”, mis ka siinsest kogumikust minu lemmikuks jäi.

Katkeid:

”Vaikime, maastik on nagu ime, avar disaineritöö. Pealegi ilmub ka värskema laavaga lõputu kuumaastik, üldse mitte roheline, muuseas.
Ma tahaksin, et mul oleks kaaslane, kes oskaks kogu selle ilu üle kurvameelsust tunda. Sõnu polekski tingimata vaja, piisaks teadmisest, et teine teab, et sa tead, et ta teab, et sa tead. Ja siis võiks mõni triviaalne märkuski olla huvitav.” (lk 4, Dantelik auk)

”Mõtlen, millal ma ise endal üle viskaksin. Mitu tundi ma suudaksin veeta üksi tühjas ruumis, ilma inimeste, raamatute, telefoni, arvuti ja ka lihtsalt paberile kirjutamise võimaluseta, mis aitaks samuti üht fiktiivset Teist luua Alkoholita, muude aineteta. Ilma et üldse midagi ”uut” sisse tuleks. Mitmendal tunnil tuleks hullus? Päevadest pole ilmselt mõtet rääkida. Küllap sina peaksid paremini vastu, sa oskad muuhulgas väga hästi magada, nagu tark viiking.” (lk 6-7, Dantelik auk)

Teised arvavad:

Looming
Postimees
Sirp
Sirp
Bukahoolik
Loterii

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 13/11/2013 in loetud teosed, maarja kangro

 

Sildid: , , , ,

Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“

9789985793947_aabitsa-kukk_151Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“
Eesti Keele Sihtasutus, 2006 (e-raamat 2010)

Näidendid: Kalevipoeg. Aabitsa kukk. Uus jõuluvana. Adolf Rühka lühikene elu. Teatri juubel (Teatriparadiis?)

Katkeid:

„Sepp: No ühesõnaga, üle-üle-üle-üle-eile me hakkasime pojaga väikest viisi viina võtma, ja teate, kuradid on ju viina peale nagu herilased moosile, kohe poevad tuppa ja tikuvad lausa lauale. No pühid teisi muidugi jälle maha ja virutad kahvliga, aga neid sindreid tuleb aina juurde. Kohe häda on, hiilivad pudelite vahel ja ronivad isegi klaasi, solgivad viina ära. Aga meie jõime ikka edasi ja, jumal tänatud, varsti olid päkapikud ka platsis. Ja need hakkasid kohe vahvasti kuraditega võitlema. Nüüd juba kolm päeva madistavad siin laua peal, vahepeal suruvad kuradid päkapikke, siis jälle päkapikud kuradeid. Praegu ma vaatan, vist hakkab ikka päkapikkude ramm peale jääma. Või mis? Poisid? Kuidas olukord on?“ (Kalevipoeg)

„Mauno: /…/ Sõitsime ja tema küsis: mis uut on, Mauno? Tema ikka armastab minu käest seda küsida, tema ütleb, et sina oled üks aus ja lihtne inimene, mulle sinusugused väga meeldivad. Et mis uut on? Mina siis ütlesin, et uut on niipalju, et keegi on lifti seinale noku joonistanud.“ (Aabitsa kukk)

Aabitsa kukk, kuuldemäng

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 16/07/2013 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,