RSS

Tag Archives: eesti päevaleht

Emil Tode “Piiririik”

piiririik2Emil Tode “Piiririik”
Eesti lugu 46.
Eesti Päevaleht, Akadeemia 2009

Tutvustus: ”Kui mitu korda ma olen läinud tagasi sellele veeäärsele kaile, sinna kus jõgi muutub äkki laiaks ja metsikuks ja metroorongid sõidavad eemal kaugel üle silla, läbi pimeduse, nagu läbi vee, nagu oleks see maailm vee all, teisel pool, mitte siin, kuhu meie kuulume. Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal, märguannet, et mul on luba tulla. Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema. Keegi oigab selles kahinas valust või mõnust, kellegi läbilõikav vile kostab sillalt, kus pole ometi hingelistki, kellegi iha leiab rahulduse, keegi langeb surnult rohule, mida äsja on niisutanud kellegi seeme; liha on ümberringi valmis, mu Angelo, aga vaimu pole kuskil.”

raamatu järelsõnast: poeetiline, kohati isegi lüüriline jutustus muutub kriminaallooks.

Katkeid:

“Kõige imelikum on see, et ma ei taha midagi. Ma ei vaja midagi ega kedagi, jah, mitte kedagi, ma ei tunne kellestki puudust. Isegi sinust mitte, Angelo. Sinust muidugi mitte, sest sinuga ma räägin kogu aeg, kas ma saaksin seda teha, kui sa siin oleksid? Mulle tundub koguni õudne ja võigas, et kellestki puudust tuntakse, et kedagi nõutakse enda juurde ja käsutusse. Nii hea on üksi olla. Mitte kellegagi rumalusi rääkida, istuda Montsouris’pargis tiigi ääres ja vaadata keeletuid linde, parte ja hanesid, kes seal oma asju ajavad, kaelu väänutavad ja saiatüki pärast vihaselt sisisevad.” (lk 75)

“Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud , oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.” (lk 86)

“… ta väitis kangekaelselt, et armastab mind. Kui keegi mulle midagi sellist ütleb, siis ma tahaksin ära joosta, sest see, kes ütleb, jääb siis alati sellise näoga otsa vaatama, nagu peaks talle nende sõnade eest andma vähemalt kolm tilka verd, kui mitte elu.” (lk 98)

“Mina näiteks olen raamatute ohver. Ma olen muide ka ise luuletusi kirjutanud, viletsaid muidugi. Sealmail kirjutasid kõik luuletusi, see oli rahvuslik harrastus, nagu inglastel jalgpall. Neid loeti ka ja neid usuti tähendavat palju rohkem, kui nad tähendasid. Seegi oli üks eksitus, seal Ida-Euroopas, XIX sajandil.” (lk 107-108)

“Ükskord ma lugesin lehest sõna “piiririik”. Nii nimetati seal seda maad, kust ma tulen. See oli poliitiline termin. Väga täpne muide. Piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga piiri ju pole. On ekspresstee ja viljapõld talumajaga suurte januste puude all, aga kus see piir veel on nende vahel? Seda pole näha. Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt.” (lk 124)

Teised arvavad:piiririikpiiririik3
EPL
Miina Leemets
Kirjandusblogi
Kiiksu lugemisarhiiv

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/04/2013 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , , ,

Tiina Laanem “Sidrunid ja siilid”

Kirjastaja kirjutab: Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida tervetes kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes küll palju töö teeb, aga ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi rändab. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Toredate kõrvaltegelastena astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg. Eesti Päevaleht, 2009

Tsitaate raamatust:

” …nostalgias on alati midagi õõvastavat./–/ Selline minevikus kahlamine. Kui juba nostalgia ligi hiilib, siis on kõigega lõpp. Ainult vanadus, tuimus ja vaikne hääbumine./–/ Lõpuks oled nagu kulunud leierkast./–/ Mängid üht-sama lugu ja tekitad teistes vaid tüdimust. Aga ise ei märka seda üldse. Otsid vaid tuttavaid asju, millest kinni hoida ja mille abil vastu pidada.” ”Aga kas sa jaksad lõputult uue järele joosta?/–/ …lõpuks ei tundu enam miski piisavalt uus ja eriline. Ei paku rõõmu ega rahulolu. Kõiges jääb midagi puudu. Justkui oleks, aga ei ole ka” ”Kas rattast väljatulek tähendab tingimata nostalgiasse langemist?/–/ Hauaääreni võiks ju komberdada ka sõnadeta, et oi-oi, ja-jah, kuidas küll tuleb kõik tuttav ette. Mäletan, mäletan, miks ma ei mäleta, minu ajal olid asjad niimoodi, et….” (lk 7-8).

”Võib olla ta ei mäletagi enam, kuidas tunnevad end need, kes tunnete põhjani jõudnud? Ehk pole tema jalad juba aastaid põhja puudutanud? Sest need tõukavad poolele teele jõudes end pinna poole tagasi. Sest ikka tundub, et see pole see, pole see, pole see… Neetud kahe kolmandiku taak. Sinna jõudes saab tal kõigest isu otsa, ka meestest. Sest jälle pole see, pole see, pole see…. Algab uus ring. Ehk asjad muutuksid, kui õnnestuks kordumiste muster katkestada? Aga milles on tema kordumised kinni? On´s tal tõesti armunu meeleolust parandamatu sõltuvus? Ja sellepärast ei jõuagi sügavamale.” (lk 37)

” On siis olemas selline asi nagu rutiinipaanika? Ah ei, see pole muud kui uue aja moenarrus, millesse neid tahetakse uskuma panna, et mõni terapeut jälle tööd saaks. Kui usud, et su unetus tuleb painavast rahutusest, mis paneb sind arutult visklema, sundides aina uusi erguteid otsima, sest tülpimus summutab hetkelised rõõmupuhangud kiiresti, oled lõpuks nõus kas või rutiinipaanikat ravima. Unetus ajab ju hulluks. Pealegi on kõik ülejäänud õlekõrred suuremate tulemusteta ammu ära proovitud.” (lk 154)

”…täiskäigul elu võtab kohati kummalisi vorme./—/Kõike saab ühel hetkel nii palju, et jooksed umbe./–/…lõpuks ei saa millestki elamust kätte. /–/ Ostsin läinud kevadel endale korraliku fotokaamera./–/ Aga, läksin nii hoogu, et muudkui klõpsisin. Lõpuks pildistasin juba kõike, mis ette jäi. /–/ Olin kõvasti umbes. Kõik jooksis nagu klaasseina tagant mööda. Justkui näen, aga päriselt ei näe ka. Hakkasin vist elamusi varuma. Nagu moose. Üritasin kõigest vähemalt paar klõpsu teha. Lootsin, et istun kunagi rahulikult maha ja vaatan pilte. Ehk saan kaotsi läinud elamused tagantjärgi kätte. Jabur küll. Olen kaunil õhtul suveteatris, aga selle asemel, et etendust nautida, ootan muudkui hetke, mida võiks jäädvustada.”
”Ah sina oledki see pervert, kes etenduste ajal muudkui klõpsib./–/ Ja mina mõtlesin, et te kogute näitlejate pilte. Nüüd tuleb välja, et tegelete hoopis elamuskorilusega.” (lk 155)

”Oled sa kunagi proovinud tühja pilguga seina vahtida?”
”Paari minuti pärast tahaks mööda seina üles ronida./–/ Istud ja mõtled, kuidas aeg raisku läheb. Samas jõuaks nii palju ära teha./–/ Kõik, mis jääb sinust väljapoole, hakkab sind kõva jõuga enda poole kiskuma.”
”Aga sa istu ikkagi edasi,” kinnitab kiitsakas prillidega meesterapeut omalt poolt.
”Ei tule välja./–/ Kogu aeg on selline tunne, nagu hoiaks enda sees märatsevat lõukoera viimase jõuga kinni. Pöörane peni tirib lõpuks ikka endaga kaasa.”
”Proovi hingetõmmete lugemisele keskenduda,” soovitab meesterapeut.
”Hea rääkida./–/ Ei tule välja! Varsti hakkavad kõik kohad valutama, alguses selg, siis jalad, pärast kael. Lõpuks isegi kannad.”
”Tuleb lihtsalt harjutada ja harjutada.”/–/
”Pole aega, elu tahab elamist”/–/
”Võta aega./–/ Sel juhul näed, milline tohutu hunnik pahna su sees iga päev keerleb. Oled nagu elav prügimägi, kes kahel jalal ringi liigub.”  /–/
”Tegelikult tundub, et asjad liiguvad siiski paremuse suunas. /–/ Vanasti otsisin iga päeva jaoks erinevat söögikohta./–/ Vähemasti samal nädalal ei tahtnud kindlasti kaks korda ühte restorani sattuda.”
”Ja nüüd einetad ainult ühes kohas?”
”Ei, seda mitte./–/ Ikka üritan erinevates paikades käia. Aga üks asi on siiski muutunud – ma tellin nüüd iga kord piprapihvi.” (lk 156-157)

Teised arvavad:
Elamuskorilus ja rutiin ( PM, 25.04.09)
Meie ühine väike argielu (PM, 25.04.09)
Kiirustamise kaval lõks (Sirp, 15.05.09)
Sidrunid panevad tuhmid silmad taas särama (EPL, 8.05.09)
Kirjanduse ja keele ajaveeb
priitsalumae.blogspot.com

Samalt autorilt on varem loetud ka tema debüütromaan „Väiksed vanamehed“ – 2006. aasta romaanivõistluse võitja. Mõlemad üsna keskpärased.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 04/09/2011 in loetud teosed, tiina laanem

 

Sildid: , , ,