RSS

Sildiarhiiv: eesti raamat

Gabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“

kolonelile-ei-kirjuta-keegiGabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“
Eesti Raamat, 2016

Tutvustus: 1957 kirjutatud ja 1961 ilmunud „Kolonelile ei kirjuta keegi” kuulub autori varasemate teoste hulka. 
Tegevuspaigaks on Ladina-Ameerika unine väikelinn või küla, kus elav kolonel kraabib vaevaga kokku sääste toidu ja ravimite tarbeks, mis hoiavad elus teda ja tema abikaasat. Viisteist aastat ootab ta sõjaveteranipensioni, mida talle kui nüüdseks ununenud nn tuhandepäevase sõja kangelasele lubati. Võitluskukk on ainus, mis annab talle lootust paremale tulevikule, ja nii saab kukest meeleheite trotsimise ja vastupanu sümbol. Ümbritsevamaailma probleemid ilmuvad selles loos väga konkreetsete inimsaatuste kaudu. 
Raamat jutustab väikesest inimesest, kes seisab ihuüksi oma väärikuse eest, aga samal ajal on see ka maailmas valitseva üksinduse, omavoli ja absurdi ületamise lugu. Enne avaldamist kirjutas autor raamatut korduvalt ümber ja tulemuseks on erakordselt sisutihe ning jõuline jutustus, mille iga stseen ja tegevus on kiidulaul elule. 
„Kolonelile ei kirjuta keegi“ on autori enda hinnangul tema parim teos.

Ei olnud minu jaoks.

„Poisid tõid nii palju maisi, et ta otsustas seda meiega jagada. Nõndamoodi on elu.“
„Nii ta on, „ ohkas kolonel. „Elu on parim asi, mis kunagi välja mõeldud.“ (lk 68)

 
 

Sildid: , , ,

Oskar Luts „Iiling“

iilingOskar Luts „Iiling“
Eesti Raamat, 2008
Eesti Romaanivara

Tutvustus: Oskar Lutsu 1924. aastal ilmunud romaani peategelased on jõuka taluomaniku lapsed Anna ja Elmar, vooruslikult range õde ja tema hoopis kergemeelsem vend, ning teose sündmustiku kujundavad nende kaks paralleelselt kulgevat armastuslugu. Peategelaste ümber askeldavad arvukad kõrvaltegelased – nende onud ja tädid ja teised sugulased ning siis veel pastorid, apteekrid, kunstnikud, metsavahid ja -ülemad, lisaks kooliõpetajad, köstrid, ärimehed, advokaadid jt, kes ühtekokku annavad värvika pildi Eesti ühiskonnast eelmise sajandi esimesel kümnendil.

Ei meeldinud väga.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 20/01/2017 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , , ,

Merethe Lindström “Vaikuse päevad”

vaikuse-paevadMerethe Lindström “Vaikuse päevad”
Eesti Raamat, 2013
Põhjamaade romaan

Tutvustus: Abielupaar, kellel on kolm last ja hulk lapselapsi, on sõlminud sõnatu kokkuleppe minevikust mitte rääkida. Kui mees üha rohkem endasse sulgub ja rääkimise koguni lõpetab, otsib naine teed, kuidas üksindusest ja vaikusest pääseda. See on pingeline peredraama vaikimisest ja vaikusest, lugu armastusest kahe inimese vahel, kes on kunagi teinud kogu oma olemasolu määratlevaid valikuid ja kes on sunnitud lõpuks tunnistama, et mõningaid asju ei saa kõrvale tõrjuda. Minevik üksnes ei kummita, vaid on kogu aeg siinsamas. Ühel hetkel nihkuvad saatuslikud sündmused taas naise ellu ja teadvusse. 
Norra kirjaniku Merethe Lindstrųmi romaan „Vaikuse päevad“ sai 2012. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

“Mulle on selgeks saanud, et hääl, sõnad on sissepääsuks temasse. Aga ka meisse. Tundub, nagu oleks ta endasse tõmbunud, end sulgenud. Samamoodi nagu see vana tänav, kus me noorpaarina elasime, suleti liikluseks, liiklus suunati ümber ja tänav hüljati. Tundub, nagu viibiks ta teises majas, teises kohas, kuhu mina sisse ei pääse, ma näen, et ta käib seal ringi, muigab millegi üle, toimetab midagi, ma panen seda kõike tähele, ja tema vaatab mind aknast, seisab ukse peal. Eemal.” (lk 101)

“Neid võib nimetada mälujälgedeks ajus. Lugesin sellest kusagilt. Kui sul on millestki mälestus, kui sellest on juba küllalt palju aega möödas ja sa oled seda küllalt palju kordi meenutanud, võivad sünaptilised seosed kinnistuda. Ja neil aju osadel, mis tegelevad mälestuste säilitamisega, ei ole enam vaja selle väljatoomisega tegeleda, see on muutunud otsekui jäljeks, fotoks, pildiks, mis jääb sinna tõenäoliselt alatiseks.” (lk 159)

Sehkendaja

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 22/10/2016 in loetud teosed, merethe lindström

 

Sildid: , , , ,

A.H. Tammsaare „Kogutud teosed, nr 3“

tammsaareA.H. Tammsaare „Kogutud teosed, nr 3“
Eesti Raamat, 1979

Miniatuurid, jutustused, novellid (1909-1921)

Miniatuurid kogust «Poiss ja liblik»: Ühele noorele neiule;  Kärbes, prussakas ja ämblik; Kaaren ja pojad;  Tõde;  Süütu armastus;  Kuningas ja ööbik; Ööbik ja lilled;  Armastus;  Laulik; Kandlemängija;      Poiss ja liblik; Kuulus karsklane;  Näkk
Jutustused: Varjundid; Kärbes
1914-1921. Novellid: Rahu; Ema ja lapsed; Villu sõda; Kaks surma; Kuiv nurk; Jõulupuu

Kunagi ammu keskkooli lõpu aegadel sai seda loetud. Kärbest eraldi ka hiljem korra. Kärbes kuulub minu jaoks ühte varasemate jutustustega, nö armuvalus üliõpilaste lood. Varjundid on aga täitsa omaette temaatika (sanatooriumi romantika), mis seostub pigem millegagi vene kirjandusest (Tšehhov äkki?). Novellid aastatest 1914 – 1921 jäid minu jaoks kõige kaugemaks.

„Neil on õigus, kes räägivad kahesugusest ajast: üht näitab kell, öö ja päev, aastaajad, teist ei saa millegagi mõõta, see on määramata. Mõned tunnid, isegi silmapilgud võivad igavikuna tunduda ja aastakümned kaovad lühikese uinakuna. Aga mis elades näib lõpmata pikk, paistab tagasi vaadates kauge unenäona, peaaegu ei tahaks uskudagi, et ta kunagi olnud.“ (lk 70-71, Varjundid)

„Minu jalaastumine olevat nagu mõne inimese rääkimine: punastab, otsib sõnu, kogeleb, aga viimaks tuleb õige mõte välja, kuid siis punastab ta veel rohkem. Armastajad rääkida mõnikord nõnda, nagu mina astun. Häbenevad, aga julgevad ometi, punastavad, aga teevad siiski, kogelevad, aga ikkagi ütlevad.“ (lk 190-191, Kärbes)

„Inimeses on midagi selle imeliku taime sarnast, mille üks sugupool ootab vaiksel veepinnal, kuni teine kerkib sügavusest. Häda neile, kui nad sel kerkimise silmapilgul teineteist ei taba! Pärast võivad nad ujuda külg külje ääres, aga üks ei tunne enam ühte ega teine teist. Nad on need muinasjutu kuningatütar ja kuningapoeg, kes nutavad, et kokku ei saand, et kokku ei saand…“ (lk 209-210, Kärbes)

Kirjanduslik päevaraamat (Varjunditest)

 
 

Sildid: , , , ,

A.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“

tammsaareA.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“
Eesti Raamat 1978

Jutustused: Uurimisel; Pikad sammud; Noored hinged; Üle piiri

Lugesin neid jutustusi kunagi ammu keskkooli lõpuaegadel või kohe peale seda. Tol ajal mõjusid need lummavalt, isegi inspireerivalt ja selliste teoste ülelugemisel on alati risk, et senine lummus kaob. Kindlasti lugesin neid nüüd veidi teise pilguga, kuid mulle endiselt meeldis. Mulle see eelmise sajandi esimese poole ajastu meeldib. Tänapäeva kontekstis küll veidi võõristavalt palju õhkamist ja romantikat, samas mingid käitumismustrid selle taga ikka sarnased.

Katked

“Rannatulede virvenduses ja voogude kohinas kõnnib vaikiv paar, nagu oleks tumm sügis nad keeletuks teinud. Juba enne kokkusaamist teavad kõndijad, et neid ootab vaikimine, aga ometi tulevad nad, nagu ainult selleks, et piinavat vaikimist maitsta.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Päev-päevalt paneb ta tähele, kuidas tema hiljutine kangelane nõrgeneb ja usk tema sisse kaob, nagu oleks see kaugete lainete kohal, mis tuulega tuleb ja tuulega läheb. Jäävad järele mingisugused seletamata raasukesed, mida uhuvad südamepisarad. Jääb järele tühjus, kõike masendav tühjus.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Mees ja naine mõistavad teineteist ainult naerust. Kes üheskoos pole naernud, nende hinged on alles vastastikku lukus. „ (lk 179, Noored hinged)

„… mureta naer võiks olla silmapetteks, võiks olla kergeks muusikaks, millega varjatakse vastupidist sisemist ilma.“ (lk 182, Noored hinged)

„Usk ei ole ju tõendus, vaid ainult usk – igatsus. Me kõik tegelikult elame, nagu poleks jumalat, lunastust ega igavest elu ja sellepärast usumegi neid – igatseme. Kõigil puudub nähtavasti mingisugune sisemine omapärane tõde või tõsi ja sellepärast oletavad, usuvad seda teises – unistavad sellest, mis enestel puudub. (lk 237, Noored hinged)

„Noormees suudleb ikka veel neiu käsi. Mõlemale tundub, et räägitud sõnad nii vähe ütlevad. Vaikimine on mõtterikkam. Vaja ainult teineteise lähedal olla, teineteist puutuda, see on kõige ilusam luule, kõige kõlavam muusika, see lepitab kõik, lunastab kõik. Ununeb aeg. Silmapilk loob igaviku ja igavik muutub silmapilguks…” (lk 275, Üle piiri)

 

 
 

Sildid: , , , , ,

Lev Tolstoi „Anna Karenina“

kareninaLev Tolstoi „Anna Karenina“
Eesti Raamat 1978

Tutvustus: «Anna Karenina» (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme.

Katked

1.osa.

„Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“ (lk 9)

„Ta läks alla ja hoidus teda pikka aega vaatamast nii nagu päikest, kuid ta nägi teda nagu päikest ka ilma vaatamata.“ (lk 37)

„Naine, tead, on selline asi, et uuri teda, kui palju sa uurid, ikka on ta täiesti uus.“ „Parem siis mitte uurida.“
„Ei. Üks matemaatik on ütelnud, et tõe avastamine ei paku mingit lõbu, küll aga selle otsimine.“ (lk 178)

„Mina – õnnetu?“ ütles Anna talle lähemale kummardudes ja teda imetleval, armastaval pilgul vaadates. „Ma olen nagu näljane inimene, kellele süüa anti. Tal võib olla külm, ta võib olla närudes, tal võib olla häbi, aga ta pole õnnetu. Õnnetu? Ei, niisugune ongi minu õnn…“ (lk 208)

„Varenka jumaldab teda. Sest ta teeb nii palju head! Küsi, kellelt tahes. Teda ja Aline Stahli tunnevad kõik.“
„Võib-olla,“ ütles vürst ja surus ta kätt oma käevangus. „Aga parem on, kui head tehakse nõnda, et küsi, kellelt tahes, ja keegi ei tea.“ (lk 251)

7818999441487

2.osa

„Levin oli kolmandat kuud abielus. Ta oli õnnelik, aga sugugi mitte nii, nagu ta oli lootnud. Igal sammul pettus ta oma senistes unistustes ja avastas uut, ootamatut võlu. Ta oli õnnelik, kuid perekonnainimese elu elades nägi ta nüüd igal sammul, et see polnud sugugi see, mida tema oli kujutlenud. Igal sammul oli tal selline tunne, nagu võiks olla inimesel, kes on imetlenud paadi kerget ja rõõmsat libisemist järvel ja pärast seda ise paati istub. Ta näeb, et sellest on vähe, kui sa rahulikult istud ja paati ei kõiguta, peab pidevalt, minutikski unustamata mõtlema, kuhu sa sõidad, et jalge all on vesi, ja peab sõudma, mis teeb harjumatud käed valusaks, ja et ainult seda pealt vaadata on kerge, aga seda teha, kuigi see suurt rõõmu valmistab, on väga raske.“ (lk 52)

„Pole olukorda, millega inimene ei saaks ära harjuda, eriti kui ta näeb, et kõik teised ümberringi elavad samuti.“ (lk 292)

„Austus on selleks välja mõeldud, et varjata tühja kohta, kus peaks olema armastus.“ (lk 332)

„Kui headusel on põhjus, siis pole see enam headus; ka siis, kui tal on tagajärg – tasu näol, pole see enam headus. Järelikult on headus väljaspool põhjuste ja tagajärgede ahelat.“ (lk 388)

EPL
Aru anded

9789896413293anna kareninaAnna Karenina-1AnnaKareninaTitleed64c78ff9f29060d4c351e35b3c97d5tolstoi-annakarenina

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/08/2014 in lev tolstoi

 

Sildid: , , ,

Knut Hamsun ”Nälg. Müsteeriumid. Paan. Victoria”

hamsun_eestiKnut Hamsun ”Nälg. Müsteeriumid. Paan. Victoria”
Eesti Raamat, 1986

Tutvustus: Nimeka norra kirjaniku Knut Hamsuni (1859-1952), Nobeli laureaadi (1920) neli noorpõlveromaani Henrik Sepamaa uues tõlkes. Autobiograafiliste sugemetega “Näljas” kujutatakse omaaegset Oslo boheemlaselu, kuna “Müsteeriumid”, “Paan” ja “Victoria” on vohava fantaasiaga kirjutatud lüürilis-romantilised armastusromaanid.

Väga minu maitse ei olnud.

Katked: hamsun_sult1hamsun_pan1Mysterier_productimagehamsun_victoria

”Intelligentne vaene on kaugelt terasem vaatleja kui intelligentne rikas. Vaene vaatab ringi igal sammul, mille ta astub, suhtub umbusklikult igasse sõnasse, mis ta nende inimeste suust kuuleb, keda ta kohtab; iga samm, mille ta astub, annab tema mõtetele ja tunnetele seega mingi ülesande, mingi töö. Ta on terava kuulmisega ja tundlik, ta on kogenud mees, tema hingel on põletushaavu…” (lk 128, Nälg)

hamsun_hungerhamsun_hunger1hamsun_hunger2Hamsun_hunger_bly1967hamsun_sulthungerhunger1hunger2Hunger3hunger4hunger-knut-hamsun

”Jah, mis on armastus? Roosides sahisev tuul, ei, kollane virvatuli veres. Armastus on põrgulikult kuum muusika, mis isegi raukade südame tantsima paneb. Ta on nagu karikakar, mis öö tulekul pärani avaneb, ja ta on nagu ülane, mis sulgub tuuleõhu ees ja sureb puudutusel.hamsun_victoria1hamsun_victoria2
Selline on armastus.
Ta võib selle hävitada, kes tema võimuses on, ta jälle jalule aidata ja uuesti häbimärgistada; ta võib täna rmastada mind, homme sind ja homme öösel teda, nii muutlik on ta. Aga ta võib olla ka kindel kui murdumatu pitser ja ühtviisi kustumatult leegitseda surmatunnini, sest nii igavene on ta. Milline on siis armastus?
Oo, armastus on tähistaeva ja mullalõhnaga suveöö. Aga miks paneb ta noormehe varjatud teid käima ja miks paneb ta rauaga tema üksildases kambris piina tundma? Ah, armastusnmuudab inimese südame seeneaiaks, vohavaks ning häbituks aiaks, kus kasvavad salapärased ja mürgised seened.hamsun_victoria3hamsun_victoria4
Kas ta ei pane munka suletud aedadesse hiilima ja öösel magajate akendest sisse vahtima? Ja kas ta ei tee nunna hulluks ja ei tumesta printsessi mõistust? Ta surub kuninga pea tee peale maha, nii et tema juuksed pühivad teelt tolmu ära, kusjuures ta sündsuseta sõnu endale habemesse pomiseb ja naerab ja keele suust välja ajab.
Niisugune on armastus.
Ei, ei, ta on taas hoopis teistsugune ja ta on nagu ei miski muu kogu maailmas. Ta tuli ühel kevadisel ööl maa peale, kui üks noormees nägi kahte silma, kahte silma. Noormees aina vahtis ja nägi. Ta suudles ühte suud, ja siis oli, nagu kohtuksid tema südames kaks tuld, päike, mis säras tähele vastu. Ta vajus kellegi embusesse, siis ei kuulnud ega näinud ta kogu maailmas enam midagi.hamsun_victoria5hamsun_victoria6hamsun_victoria7hamsun_victoria8
Armastus on jumala esimene sõna, esimene mõte, mis tal peast läbi lendas. Kui ta ütles: ”Saagu valgus!”, siis sündis armastus. Ja kõik, mis ta oli loonud , oli väga hea, ja ta ei tahtnud, et miski sellest tegemata oleks jäänud. Ja armastusest sai maailma algus ning maailma valitseja; ent kõik tema teed on täis lilli ja verd, lilli ja verd.” (lk 573-574, Victoria)

hamsun_victoria9hamsun_victoria10hamsun_victoria11hamsun-knut-victoria-1980-r-Victoria_hamsun

 

 

 

 

msyteries3mysteriesmysteries1mysteries2mysteries3MysteriesHamsun

hamsun_panhamsun_pan2hamsun_pan3hamsun_pan4hamsun_pan5hamsun_pan6hamsun_pan7hamsun_pan8

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 22/08/2013 in knut hamsun, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Hannu Mäkela “Ööpool, päevapool”

hannu makelaHannu Mäkela “Ööpool, päevapool”
Eesti Raamat, 1991

Kirjastaja kirjutab: Soome tänase luule järjekindlam lugeja peaks värskendava täiendusena vastu võtma Eestis seni üksikute luuletuste kaudu tuntud poeedi Hannu Mäkelä valikkogu. See 12 raamatut hõlmav luulelugu on varjamatult minakeskne, looduslähedaselt lüüriline, kuid samas ka skeptiline. Luuletaja kasutab valdavalt vabavärsilist kõnerütmi, aga tema kujundlikkus ja tervikujanu teevad ta omamoodi laululiseks ja nii ehk eestlasele üllatavaltki lähedaseks.

xxx

Armastuse tühipaljaid sõnu, tunnet
ei igatse ma,
selget himu aga küll,
kuid iga tegu, iga sõnagi seob,
need tuleb sul uuesti murda.
Ent kui mitte enam ennast,
keda siis armastad. (lk 250)

xxx

Mõnikord loen vanu klassikuid,
kuulan raadiot,
imestlen poolihääli, missugust ilma lubatakse,
sisendan endale, et see mind huvitab.
Leht on tellitud linna ja ongi parem,
ainukene uudis oleks maailma lõpp,
ja sellest ju ei tasuks teadustada.
Keeran raamatu lehte. Mõte kaob,
sirvin teda tagasi. (katkend luuletusest, lk 214)

xxx

loterii

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 15/01/2013 in hannu mäkela, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Arvi Siig “Jah”

Arvi Siig “Jah”
Lehti aastaist 1962-82
Eesti Raamat, 1985

Tutvustus: Valik kahekümne aasta värssidest annab koondpildi omapärasest loometeest, kus ühiskondlikud ja intiimsed teemad kuuluvad orgaaniliselt ühte.

Mitmed luuletused juba tuttavad suurest kogumikust ”Neoon kangialuste kohal”, aga leidus ka uusi avastusi

xxx

Sa ära eales teiselt nõua,
et avaks ta end viimseni.
Aeg niigi meilt ju võtta jõuab
kõik viimase kui riismeni.

Ka oma südant ära puista
nii palju, et ta paljaks jääks.
Kõik tühjad kohad hange tuiskab,
hang pikkamisi vajub jääks.

Sa endas hoidma ole hellem
mõnd viivu, pilti, nime, maad.
Me rikkaks saame nimelt sellest,
mis eales korduda ei saa.

See pühapäevatunde annab,
ja säratab: kõik pole liiv.
See kannab. Taas su kaela kannab.
Ja sellest sünnib veel üks viiv.

Ei, võlts ei ole eluilmas
helk, ükskõik millest ärgandki,
kui annab sellelegi silmad,
kes enam sind ei märgandki.

Ma ennast lõpuni ei ava.
Su peatan, kui sul pihikihk.
Kes austavad, need armastavad.
Muud väitku kirg. Või nihilist.
1977

xxx

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 08/10/2012 in arvi siig, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Doris Kareva “Armuaeg”

Doris Kareva “Armuaeg”
Eesti Raamat, 1991

Kirjastaja kirjutab: Valikkogu koondab ilmunud ja ilmumata luuletusi aastaist 1975-1990, sisuks aja ahistus ja aurmaäng, valulised püüded eristada tõelist ebatõelisest. Neli tsüklit – Põletused, Pimestused, Pühendused ja Palve – väljendavad eri tunnetusviise ja -võimalusi luule ning armastuse kaudu maailmaga mõistvasse kooskõlla jõuda.

xxx

Unes ja luules

Luuletus on kui unenägu; ühtaegu mälestus
ja kujutlus; ei mitte elu-, vaid saatusejoont
pidi avanev tõelus, ei mitte osakslangev, vaid
alati olemasolev osa me maailmast – kõiksuse
kõnetus.
Kauge kumin tuikamas veres; hümn, ümin,
südamerütm, mida meis igavesti mängiv laps
üksinda kuuleb. Ta tõstab pea, kuulatab –
kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi, siis vajub
vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas.
Uni,mis ununeb enne, kui teadvuse karistav roosk
kohale jõuab; liivale kirjutund kiri, mille pühib
lainete keelav keel.
Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta
eneseloomines peitub paramatuse paine, tas
mistahes tühine sündmus võib muunduda
tähenduslikuks.
Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus.
Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall,
mis vaevata läbi sõrmuse libiseb. Musttuhat mustrit,
märki ja ornamenti ei muuda ta maagilist olemust;
mõistatuslik kui uni, ta ilmutab vaid oma lõpmatuid
nägusid, ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks.
Äratundmise välkvalge silla võib siiski ta luua ka
võõraste vahel – sest oma sisemuses on sageli
sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.
Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum,
tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.
Iial, ah, iaal ei ole me rohkem me ise, eales nii
vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules –
ja võib-olla armastuses. (lk 243)
xxx

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 19/08/2012 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , ,