RSS

Tag Archives: eesti

Jim Ashilevi „Portselansuits“

t3_245-21342-Portselansuits_esikaas_0Jim Ashilevi „Portselansuits“
Eesti Draamateater, 2007
Näidendiraamat 5

Tutvustus: Eesti Draamateatri Näidendiraamatu 5. väljaandeks on Jim Ashilevi “Portselansuits”. Näidend kolme tegelasega. Või kahe tegelasega? Või siiski kolmega, sest kelleks õieti pidada oma sisemist koletist, omaenese vaimu deemonlikku varju – seda, kes teeb iseenda kohalolu sulle talumatuks? Kes on su armastust jälitav surma sugulane? „See polnud haigus, see kõik olin mina,” ütleb Ike. „Ma tahtsin ainult kodu näha enne, kui ma oma kadumisjalutuskäigule asusin. Ma oleksin pidanud sind vaatama, ütlema head aega ja lahkuma. Nüüd me oleme isegi rohkem õnnetud, kui varem. Sina arvad, et ma olen aru kaotanud ja mina pean jälgima, kuidas sa haihtud.“
“Portselansuits” esietendus 1. augustil 2007 Eesti Teatriliidu saalis Tallinnas, lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Kõiv, valguskunstnik Airi Eras.

Etendust ma ise näinud ei ole. Teksti põhjal ka liiga lähedaseks ei saanud.

xxx

Kassini: Jäta järele.
Ike: Ma ei näe enam midagi. Sa tapsid mu maailma tühjaks.
Kassini: See on alati olnud tühi. Sul oli lapsena sellepärast hea, et sul oli enamus ajast põnev. Sul oli põnev sellepärast, et sul oli tegevust, sa ei juurelnud selle üle, miks sul nii hädasti tegevust vaja on. Nüüd on aeg edasi läinud ja enam nii ei ole.

Kiigud mikside ahelal, aga pinnal ei ole vastuseid. Ja kui sa maha tuled, pole pindagi – see lahustub su jalge all eimiskiks. Ja sa haarad jälle ahelast, sest sulle meeldib kiikuda, sulle meeldib mäng.

Ike: Loomulikult pole maailmas midagi teha. Midagi pole teha ega öelda. Kõik, mida tehakse või öeldakse, on meelevaldne. (lk 40)

Ekspress

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in jim ashilevi, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Marko Kompus „Poeedinahk“

poeedinahkMarko Kompus „Poeedinahk“
Unenoppija, 2014

Tutvustus: Tõhus käsiraamat kaotatud mõtete leidmiseks ja käsilolevate asjade seletamiseks. Erakpoeedilt.

Ei olnud minu maitsele üldse.

„emakeelselges silmapõhjas köhib maakeeli põhjatuule kuhi“ (lk 5)

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, marko kompus

 

Sildid: , , ,

Berit Kaschan „Ma naeran magades“

beritBerit Kaschan „Ma naeran magades“
Verb, 2016

Tutvustus: Berit Kaschani kauaoodatud esimene luuleraamat. Autor on olnud 2015.
aastal PEN International New Voices Awardi nominent.

xx

Hilisküps

Ma armun augustis,
sest mul ei ole kombeid,
kuid hing on kerge
ja hõõguv kui meduus.

Nüüd luusin laidudel,
mu silmades on endeid.
Ma magan dokkides
ja ärkan tõusuvees.

Kord sõitsin merd –
ja mul ei olnud hambaid,
siis tuukriks hakkasin
ja suu sai pärleid täis.

Kas tead, mu arm,
sind olen aastaid valvand –
vist täna öösel
saabki tuhat täis. (lk5)

Xxx

Reisipalavik

Inimesed bussipeatuses ootavad
palgatõusu,
kadunud armastuse naasmist,
harvemini ka midagi uut,
eksamitulemusi,
järgmist olümpiakulda,
elatustaseme tõusu,
abikaasa juubelit,
et saaks jälle kõnega esineda
ja kahemõtteliste käibenaljadega laudkonda naerutada
või hoopis aega, mil kodust minema saab.
Oodatakse allahindlusi ja ülesaamisi,
väljakutseid ja sisseelamisvõime taastumist,
kaevadäikest, et saaks lõpuks trepile istuda,
telefonikõnet laenutaotluse rahuldamise kohta,
taasühinenud Led Zeppelini kontserti,
esimest vahekorda ja DNA-analüüsi tulemusi,
juuksuriskäiku ja mantlit keemilisest puhastusest tagasi,
inspiratsiooni ja reinkarnatsiooni,
viimast päeva ruineerival töökohal
ja üleüldist heakskiitu.
Ei olegi nii lihtne
oodata vaid bussi. (lk 7)

Klassikaraadio. Uus raamat

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in berit kaschan, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Tõnu Õnnepalu „Mäed“

Naidendiraamat_esikaas.inddTõnu Õnnepalu „Mäed“
Eesti Draamateater, 2016
Näidendiraamat 26

Tutvustus: “Mäed” on Tõnu Õnnepalu (1962) neljas seni lavale jõudnud näidend (eelmised on „Sajand“, „Vennas“ ja „Ingeland“). „Mäed“ pani ta kirja 2015. aasta sügisel Lõuna-Prantsusmaal Alpide eelmäestikku peitunud Die linnakeses. „Mäed esietendus Eesti Draamateatris 14. Septembril 2016, lavastajas Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor.
Tõnu Õnnepalu: “Mägedes on sul reaalselt võimalik tõusta, omal jõul. Sa lähed teele ühe küsimuse, viha, murega südames. Sa lähed ja lähed, tõus pole kuigi järsk, aga miks see süda siis nii taob, miks sa hingeldad, miks higi selga mööda alla voolab? Oled alles metsas, midagi eriti ei paista, siis alles ilmub esimene vaade. Org on jäänud alla. Sina oled juba üleval. Ja jõuad sa õhtuks siis nii kõrgele kui jõuad, selle viimase nuki või serva pealt alla vaadates märkad ometi, et küsimust, millega tulema hakkasid, pole enam. Pole ka vastust. Küsimuse kadumine ongi vastus.”

MAED__0488

Näidendi tutvustus: Mäed on järsud. Kõik on seal järsk. Alles oli kõik selge ja klaar, avarus lõputu, järsku on kõik kadunud — ainult udu. Üks hooletu samm ja kadunud oled sa isegi… Mägedes on toetuspunkti leidmine iga hetk eluline, füüsiline küsimus. Taevasinasse tõusmiseks tuleb kõvasti maa külge klammerduda. Aga elus?
Vana Munk istub pingil ja vaatab mägesid. Ei kipu üles ega alla. On ise nagu mäed. Kas ta teab? Nii Poiss kui Tüdruk usuvad omal kombel, et teab. Igal juhul on ta ainus, kes neid siin kuulab, peale mägede. Aga mõistab ta neid või mõistab ta nende üle kohut või hoopis naerab nende üle? Või ehk on ta nende küsimuste ja nende armastuse vastu sama ükskõikne kui need kaljud ja see lumi seal üleval? Või hoopis…

Käisin üsna hiljuti seda etendust Draamateatris vaatamas. Ja ilmselt ei oskagi ma näidendit kui tekstiraamatut hetkel etendusest lahutada. Lugemine oli pigem kohapeal kogetu uuesti meenutamine ja läbielamine. Etendus mulle meeldis. See ei olnud põneva sündmustikuga haarav, vaid veidi mõtisklev ja filosoofiline, kuid selline lummav õhtustik ja meeleolu, mida aitasid luua ka lavakujundus ja muusika (tšellomängija laval).

xxx

Tüdruk:„Ma vist segan teid. Teate, mis tema ütleb, kui ma küsin, ega ma ei sega teda?
Mõnikord on ta niisugune, just nagu teie siin. Vaikib. Siis ma arvan, et ta on minu peale vihane ja võib-olla ongi. Seda, keda armastad, ikka vihkad. Vahel. Ja seda, kes sind armastab… Haa! Mul tuli praegu hirmus mõte. Aga see ei ole ju tõsi, ega? Et see, keda armastad… See vihkab sind… alati. Armastust ei või keegi välja kannatada.“ (lk 11)
MAED__0167MAED__0086

 

 

 

 

 

Tüdruk:„Targem tahaks olla. Teie vist olete hästi tark, et te üldse ei räägi. Või kes teab. Tema on ka tihti vakka, ei taha rääkida, aga ma ei usu, et see on tarkusest. Mis mõttes me vaikides targemad oleme kui rääkides? Vait olles lihtsalt me ei räägi oma lollust välja, jätame sügavmõttelise mulje.“ (lk 12-13)

xxx
„Poiss: Ootab?
Vanaeit: Ootab-ootab. Näh, söö nüüd. Soe supp,ma keerasin nõu rätiku sisse.
Poiss: See on ju talle, mitte mulle.
Vanaeit: Söö, mis sulle pakutakse. Seda peab ka oskama.
Poiss: Oskama, mida? Süüa?
Vanaeit: Vastu võtta, mis sulle pakutakse. Armastada on lihtne. Aga armastust välja kannatada, see on hoopis teine tera.“ (lk 42)

xxx

„Vanaeit: See inimese armastus, see on lind, kes otsib oksa, kus puhata.“ (lk 42)

xxx

ERR video

Etenduse arvustus

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Mathura „Jääminek“

jääminekMathura „Jääminek“
Allikaäärne, 2016

Tutvustus: „Jääminek” on lüüriline lugu ühe vanamehe eraklikust elust üksildasel, mahajäetud maastikul – oma varalahkunud naist leinav Manivald mõtleb möödunule tagasi ja püüab selgusele jõuda, mis on saatus, mida tähendab aeg ja mida peidab talve kõikehõlmav vaikus tema ümber. Ootamatult saabuvad filmitegijad on talle selles kõnekaks, kontrastseks peegliks. Raamat on inspireeritud Kasari jõe luhast ja ümbruskonna tühjaks jäänud küladest. „Jääminek” on autori esimene proosaraamat. 2014. aastal pälvis tema luulekogu „Käe all voogav joon” Gustav Suitsu luulepreemia. 

Poeetiline, võluv, kurvameelne, selline väike hõrk gurmeeteos.

„Õigupoolest ei mäletanudki Manivald enam, millal ta siin viimati kedagi näinud oli, või kellestki kuulnud. Kellegagi kokku sattundud – ei mäletanud. Päevast päeva leidis ta enda eest üksindusse mähkunud maastiku. Ikka jälle täitis tema päevi üks ja sama tühi ootus, aegamööda lahtuv lohutus. Ning seejärel ka mälestuste tihenev udu, õhtute hämarduv kulg. Ikka ja jälle täitisid tema päevi ühed samad tööd ja toimetused – tuua puud ja vesi, teha tuli üles ja süüa keeta. Ükskõik, kas keegi teda üldse enam tundis, meeles pidas. Ükskõik, kas keegi enam teadiski ta olemasolust. Tema kaks lähimat „naabrit“ – Ants Vahetalus Kirikuküla luhapoolsel piiril, Selma kaugemal Leemse vana mahajäetud mõisa taga – olid võib-olla ainsad, kellele ta veel midagi tähendas. Aga vahel Manivald siiski veel unistas, et kellelegi jääks temast kasvõi üksainus mälestus. Keegi mäletaks seda silmavaadet, hääleooni, seda majaaset, kohanime ka siis, kui tema on läinud. Nii mõtles ta nüüdki, kui tuul puhus aegamööda lehed puult ja kõik jäi ümberringi sõnatuks ja paljaks. Nii paljaks, et maastik enam midagi varjata ei suutnud.“ (lk 13)

„Aeglaselt. Aeglaselt ja kannatlikult mõõtis ta saabuvate päevade suurust, üha aeglasemalt tunnistas tundide – sekundite, minutite, kõigi loendamatute päevade möödumist. Nüüd märkas ta  – ja see tundus nii ilmne – , et aeg ei kiirustanud  eales  kuhugi, vaid sa ise  tõukasid teda tagant. Tahtsid ikka, et ta sind kuhugi viiks, kannaks sind silmapiiril terendava tuleviku suunas. Aga lõpuks avastasid, et minevik ja tulevik olid justkui piriskesed metsmaasikad ühel pikal heinakõrrel, kuhu sa nad ise lükkisid. Siis ampsasid korra ja oligi kõik.“ (lk 14-15)

„Jah, vastu  lähenevat talve näis sageli nagu oleks keegi maailma ühe tömbi pliiatsiga üle sodinud; kõik oli aimatav ja adutav ja ilmutas harva selgeid, sirgeid piire. Oli udu või vihm, valitses hämarus või hallus – kõik sai ühe sama eiramatu alatooni. Kõik ootas lahenemist, uueks saamist, ootaks midagi, mis jäi senikauaks varjule teispoole tinast raskust.“ (lk 18)

„Üksindus oli lihtne, kui sellest sai argipäev – kui ei paistnud mingit igatsust või unistust või vabakspääsu. Kui päevad möödusid oma harjumuspärasel viisil, ei märganudki sa varsti enam kõigi tööde ja tegemiste keskel oma üksiolemist. Aga kui su ellu ilmus sündmus, millesarnast sa polnud aastaid tunnistanud, siis ilmnes korraga su üksinduse kogu võim. Siis tundsid, et miski sinus otsis endistviisi teise inimese lähedust ja soojust Ühtainsat kuulajat, kes sind päriselt mõistaks – ei muud.“ (lk 54)

„“Jääminek,“ teatas Manivald siis. „Jääminek on mu lemmikaeg.“ Ning ta kujutles vaimusilmas, kuidas näiliselt tardunud maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas suurest paigalseisust sünnib ühtäkki kõikehaarav, takistamatu tulv. Iga kord oli see muutus nii üllatav. Iga korraga ilusam.“ (lk 55)

Loterii
Lugemissoovituse blog

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, mathura

 

Sildid: , , ,

Andrus Kivirähk „Vombat“

vombat-näidendidAndrus Kivirähk „Vombat“
Eesti Keele Sihtasutus, 2011

Raamat sisaldab näidendeid Vombat; Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…; Valged daamid; Kaheksa varbaga kuningas; Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel; Karin ja Pearu.

Lavastusena pole ma nendest ühtegi näinud. Raamat sai välja otsitud peamiselt tänu „Karin ja Pearu“ näidendile, millest olen kunagi lugenud ja tagantjärgi kahju, et nägemata jäi.

xxx

KARIN: Teie tahate lihtsalt ,et teid imetletaks! Ja mina mõistan teid, sest mina tahan ju ka. Kangesti tahan! Seda ei ole ju palju nõutud! Kõige parem oleks muidugi, kui imetleks oma mees ja vanasti ta imetleski, õhtuti ütles ikka, et: naine, ilmuta end mulle! Ja siis imetles ta mind, imetles mu käsi ja jalgu ja kõike muud. Aga kui oma mees enam imetleda ei taha, siis oleks hea seegi, kui imetleksid võõrad mehed. See pole ju patt! Mina vajan seda, ma usun, et iga naine vajab, ja näete, teiegi vajate, nii et küllap seda vajab ka mees. Võib ka muidugi olla, et on selliseid inimesi, kes imetelemist ei vaja, aga mina arvan, et need on inimesed, kes pole kunagi õnnelikud olnud. Sellistel inimestel, kes ei tea, mis on õnn, ongi väga lihtne elada. Tema võib päevast päeva hingitseda, ilma et oleks vähimatki kiusatust. Tema võib sedasi surmani elada ja surres mõelda, et selline ongi inimese elu. Tema näeb ehk õnne selleski, kui õnnetused mööda lähevad, tema ei igatse midagi erakordset ega ainulist!

PEARU: Imetihast.

KARIN: No just. Aga kui inimene on näinud õnne ja imet, kasvõi korra, siis mõtleb ta kohe, et miks ei võiks ma leida veel suuremat ja nõnda asubki ta seda otsima. Ja kui ta siis leiabki suurema, siis hakkab ta jalamaid otsima veelgi suuremat, läheb ehk ummisjalu omaenda õnnest ülegi, sest see tundub talle ikka liiga väike ja ta on kindel, et kusagil päris lähedal ootab palju suurem. Ja sedasi ta muudkui otsib ja otsib, käib kohvikus ja pidudel ja kõrtsi saksatoas, aga kõik, mida ta leida suudab, tundub ikka veel liiga väike, päris tühine. Ikka usub ta, et kusagil on peudis suurem, palju suurem õnn. Raske on sedasi elada.

PEARU: Jah, tegelikult on just vastupidi.

KARIN: Kuidas vastupidi?

PEARU: Õnn ei oota ees, õnn on juba möödas. (lk 291-292)

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kelly Turk „Reaalne elu“

reaalne-eluKelly Turk „Reaalne elu“
Värske Rõhk, 2014

Tutvustus: Kelly Turk on uus ja põnev hääl eesti nooremas luules. Tema tekstid ei tegele autori lüürilise minaga, vaid heidavad pilgu väljapoole: luuletustes saavad hääle nii soome ehitaja, noored trenditibid kui ka tavalised eesti jõmmid. Autor kasutab palju slängi ning tal on õnnestunud inimesi tabavalt portreteerida nende keelekasutuse kaudu.

xxx

Meliss

/—/
ma tahan uskuda armastusse
ma tahan uskuda et see keda mul pole
veel
keda ma ajan taga
salaja
ongi see õige
sest püha müristus
armastus on ju ikka midagi higistamapanevat
ja
unes nägin ka et just tema ongi see
see keda mul veel pole
minu elu plomm

Ma ei tea
raske on mängida ringmänge
ja
mõista et oled jälle mööda elanud (lk 67)

xxx

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in kelly turk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,