RSS

Tag Archives: eestivene

Andrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile”

hanumanAndrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile”
Varrak, 2012

Tutvustus: Kuidas Euroopas illegaalina ellu jääda ja mitte hulluks minna? Mida kõike ei tee indialane Hanuman, et jõuda Lollandi saarele – Taani Ibizale, „sinna, kus poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid, kus ecstasy kukub suhu nagu meteoor ookeani lõugade vahele, kus on muusika ja möll“! Ta müütab prügikastist pärit toitu, murrab lahti telefonikoode, esineb vene maffiamehena ning vabastab varjupaigataotlejate laagri kavalaid ja pätilikke asukaid nende säästudest. Ent pettes osavalt teisi, lendab Hanuman koos eestivenelasest sõbra Jevgeniga samuti ühtelugu orki, ning tundub, et teekond Lollandile ei lõpe iial…
Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on vene filoloog ning pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga “Hanumani teekond Lollandile” jõudis ta 2010. a Vene Bookeri lõppvalikusse ning pälvis 2009. a Eesti Kultuurkapitali preemia.

Raamatu temaatika jäi veidi kaugeks ja lugemine väga ei edenenud. Kuigi pagulasteema on hetkel muidugi väga aktuaalne ja selles valguses huvitav lugemine.

Katked

“Siin algas iga hommik minestusega. Tõeline elu lakkas niipea, kui ma ärkasin. Mõistus läks looja. Algas hullumeelsus. Tunnete tuhmus. Kaos. Anarhia. Vaimusegadus. Hommik mürgitas regulaarselt mu hinge, püüdis minus inimest suretada, minust viimaseid immuunsusepiisku välja pigistada, isiksusejälgi tõrjuda, nii nagu tõrjutakse täisid. Igal hommikul kordus ikka sama, ikka seesama. Justkui maailma kõige talumatuma näidendi proov. Nagu ketraks kogu aeg sama õudusunenägu. Hommik kordus igas koridorikäänakus, igas uksekriiksatuses, igas hingeohkes, igas linnuhuikes, igas vetsupoti solinas. See oli alati ühesugune, kuni kõige tühisema detailini. See oli sedavõrd üheülbane, et ajas liikumise tunne haihtus. Oli ühesama päeva kordumine. Nagu katkine plaat, mis keerleb muudkui sama koha peal. Hei, sina seal, lükka nõela edasi!
Kõik siin rõhus, painas, pures, õhutas põgenema, pani proovile, ajas hulluks. Justkui sosistatanuks: “Ahaa! Vahele jäid! Noh, kui väidad end olevat põgeniku, siis ole lahke, koge pagulase tunnete kogu rikkalikku paletti!” Siin on sulle ürgne hirm, mis jälitanud inimsugu Maale tekkimise aegadest peale; ja lämmatavad nördimus-, solvumis-, kadedustunne; ja piibellik hirm jääda elu lõpuni tõrjutuks; ja nii moodne, kuid siiski valus nostalgia; legendaarne üksindustunne; päevast päeva raskemaks muutuv mälestustekoorem; müürina kerkiv maailma viha; enesehaletsus; alandus ja alandumisvalmidus; põlgus iseenda ja veel rohkem kõigi teiste vastu; bürokraatiapress; oskus muutuda tema surve all mitte millekski ja jätkata kahanemist lõpmatuseni; oskus mõõta enda peal kõigi inimeste tõeliste vooruste lõputut kahanemist; muutuda neist kõigist alatiseks vabaks; muutuda väiksemaks kui mitte miski; hoomata, kui piiritu on viha kogu ülejäänud maailma vastu; puhtakujuline meeleheide korrutatud paheliste kavatsustega, ja nii edasi ja nii edasi… Kõik need tavalised sümptomid, mis kirjutatud iga asülandi näkku ja mille järgi saab teda põliselanike hulgast välja peilida sama hõlpsalt nagu hepatiidihaige selle kollasuse järgi. Kõik see, millega pagulane elab iga jumala päev. Kõik see, mis teebki teda õigupoolest pagulaseks, isegi kui ta tegelikult seda pole; ükskõik, isegi kui tema küla ei pommitata, kardab ta deporti veel rohkem kui see, kelle küla on juba puruks pommitatud. Tunded võrdsustavad kõiki. Ainult ehk selle vahega, et see, kelle küla magab rahulikult, ei saa ise laagris rahulikult magada, sest teda võidakse iga kell koju saata, nii et lisaks muule tunneb ta veel ka kadedust selle vastu, kelle küla on maatasa põletatud, ja unistab salamisi, et ka tema küla maatasa tehtaks.” (lk 62-63)

“Iga kord lasi hommik esimesena tulla valgusel, kombates hämaruses esemeid, muutes nähtavaks seda, mida olnuks parem üldse mitte kunagi näha. Valguse sabas tuli oheliku otsas jahedus. Ning tema järel marssis sündiva päeva uljaste helide orkester. Nad trügisid igalt poolt: lollitasid, mõnitasid, veiderdasid, narrisid…” (lk 65)

Sehkendaja
Maemaailm
Raamatukoi

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/12/2015 in andrei ivanov, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

P.I.Filimonov „Nekroloogide kirjutamise oskus“

nekroloogide-kirjutamise-oskus-novellidP.I.Filimonov „Nekroloogide kirjutamise oskus“
Kite, 2013

Tutvustus: P.I.Filimonov (snd 1975) on tänapäeva eestivene kirjanduse juhtautoreid, kes on seni avaldanud eesti keeles romaanid „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ (2010) ja „Thalassa, Thalassa!“ (2013) ning luulekogu „Väärastuste käsiraamat“ (2011). Ent ta on ka särav ja leidlik novellist, kes oma lugudes kasutab väsimatult erinevaid vorme, mõtleb välja nutikaid käike ning on väljakutsuvalt karm igasuguse rumaluse ja rutiini vastu.
Novellikogus „Nekroloogide kirjutamise oskus“ on esitatud aastate jooksul kirjutatud palad, mis justkui moodustavad tervikpildi „meie aja kangelasest“, selle ilma veidrustest ja vedamistest. Samas aga ei pruugi. Filimonov mängib eluga, elu omakorda mängib autoriga, lugejale jääb leida oma roll selles lõpetamata loos.

Eelmisena loetud tema raamat meeldis mulle rohkem (Mitteeukleidilise geomeetria tsoon). Võimalik, et hetkel polnud ka üldse novellikogu tuju.

„Praegu ta sellest ei mõtle, kuigi üldiselt on ühissõiduk suurepärane koht just filosoofilisteks mõtisklusteks, vastavate traktaatide loomiseks ja muuks vaimseks tegevuseks.. Seda siis, kui ei jää seal magama, rataste ühtlase kiigutamise saatel, trollibussi biitide saatel, igaviku krigina saatel, pudenedes elust välja selleks kahekümneks minutiks, mil sind kannab elektriline ruum, ja sa unustad kõik päeva hooled, kõik selle, millest sa nii pinevil näoga mõtlesid veel kümme minutit tagasi kodust väljudes.“ (lk 46)

Sehkendaja
Sirp
Värske Rõhk
Loterii

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/11/2015 in loetud teosed, p.i. filimonov

 

Sildid: , , , ,

P.I. Filimonov „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“


mitteeukleidilisegeomeetriaP.I. Filimonov „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“
Kite, 2010

Tutvustus: Minu nimi ei ütle teile midagi, seepärast pole ka mõtet seda 
öelda. Minu minevik enne nüüdseid sündmusi – mida 
sellest jutustada? Ja kas maksabki? Minevikul pole tulevikuga 
mingit seost, nagu mulle näib. Isegi mineviku seosed olevikuga 
on üsna viirastuslikud. (Romaanist „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”)
Kes on P. I. Filimonov? „Ta on selline läbi ja lõhki labane taat, väljaveninud dressipükstes, vedeleb diivanil, kaanib õlut, vahib telekast jalkat, viieteistminutilise vaheaja kestel aga veeretab laisalt mõtteid kõige oleva tähendusest. Initsiaalid dešifreerusid alguses kui Pjotr Ivanovitš, kuid nüüd ei dešifreeru vist enam üldse kuidagi ja P. I. on lihtsalt P. I.“ (P.I. Filimonovi intervjuust venekeelsele Postimehele 09.08.2006)
Tallinnas elav P. I. Filimonov (s. 1975) on uuema 
eestivene kirjanduse üks silmapaistvamaid autoreid ja 
tegutseb mitmes žanris. Tema luulekogu „Kolmanda 
järgu mantrad” (2007) pälvis Eesti Kultuurkapitali 
venekeelse autori aastapreemia. Näidendi „Mandragora” 
on lavastanud Drugoi Teatr. Ta on tõlkinud eesti luulet 
vene keelde. „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” on 
eestivene kirjanduse noorema põlvkonna esimene 
romaan, mis ilmub eesti keeles.

Viimase aja üks positiivsemaid üllatajaid. Kuigi autorist olen kuulnud/lugenud ja paljukiidetud, siis millegipärast kartsin, et tegemist raskestiloetava või lihtsalt mitte minuga haakuvaga. Antud teose puhul ka pealkiri ei olnud kuidagi kutsuv. Ehk siis järjekordne tõestus, et don’t judge a book by its cover“ . Mulle raamat meeldis, oli huvitav ja omapärane lugemine.

Katkeid:

“Minu nimi ei ütle teile midagi, seepärast pole ka mõtet seda 
öelda. Minu minevik enne nüüdseid sündmusi – mida sellest jutustada? Ja kas maksabki? Minevikul pole tulevikuga 
mingit seost, nagu mulle näib. Isegi mineviku seosed olevikuga 
on üsna viirastuslikud. Võimalik, et funktsionaalses mõttes ongi mu minevik mind selleni toonud, mis allpool esitamisele tuleb. Kuid teisalt on ka täiesti võimalik, et mitte. Ei tasu tema küljes rippuda, “tsüklisse jääda”, nagu ütleks üks mu tuttav luuletaja.” (lk 7)

“See oli hullumeelne aeg, selles mõttes, et terve kari mu tuttavaid oli äkki endas avastanud hullumeelse tõmbe fotokunsti poole, mis minu arvates oli tingitud vaid digitaaltehnika kiirest arengust ja suhtelisest kättesaadavusest. Nad käisid mööda tänavaid ringi ja vahel sõitsid spetsiaalselt sel eesmärgil isegi metsaparkidesse ja mujale pärapõrgusse – ja pildistasid seal igasuguseid tähendusrikkaid lehekesi, vihmapiisku päikesekuumadel kaljudel, tuttavaid argiesemeid tundmatutes rakurssides ning teineteist. Kõigile meeldis hullult üksteist pildistada. Kõige abstraktsemates poosides, rollides ja mitte rollides, hingestatult katustel lebamas ja taevasse vaatamas, mingitesse mustadesse Petlemma hõlstidesse mähituna ja lihtsalt pakaseauru välja hingamas. seismas minu linna keskaegsete majade treppidel. Minu südantkriipiva linna treppidel.” (lk 67)

“On raske öelda millestki kirglikult huvituvale inimesele, et sind tema huvide sfäär põrmugi ei eruta. Kunagi võib-olla erutas, aga võimalik ka, et isegi mitte. Võib-olla oled alati ainult sellist nägu teinud – või siis oled sellega tegelenud ainult seltskonna pärast või selle pärast, et sulle meeldis suhelda sellest huvitatud inimesega ja teist moodust temaga suhtlemisest polnud. Sest parim moodus sõbruneda kvantfüüsikuga on ju rääkida temaga kvantidest. Ja siis hakkab ta sind ägedaks vennaks pidama ja sind üliheldelt viinaga jootma. Sest kõik kvantfüüsikud joovad, neil on nii kombeks. Parim viis sõbruneda pedega on rääkida talle homosallivusest ja jällegi hakkab ta sind ägedaks vennaks pidama ja heldelt purju jootma. Ainult et mitte enam viinaga, peded, nemad joovad harva viina. Miskipärast pole neil eriti kombeks seda juua, ilmselt pole piisavalt intellektuaalne. Nad eelistavad harilikult igasuguseid imelikke jooke, nagu kalvados või absint. Ei, ärge arvake siin midagi, absinti võin ma täitsa hea meelega juua. Ja üldse, ma olen ka tegelikult gay’de suhtes salliv. Aga jälle ma kaldusin kõrvale.” (lk119-120)

“Ma tegin kukerpalli…/—/
“Mis sul on?” küsis Vogelson.
“See pole mina, see on maailmaruum,” ütlesin ma.
“Mis sellega on?” täpsustas Ipatov.
“Ta käib ringi.”
“Kas sa siis ei teadnud seda varem?” küsis Ipatov.
“See pole tähtis. Vaadake mis. Kui ta ringi käib ja kui hakata samuti pöörlema ja kui sattuda temaga teatud resonantsi, siis võib paljugi saavutada,”
“Näiteks?” küsis Vogelson.
“Näiteks võib hakata liikuma aegruumi teljel vastupidises suunas, teisisõnu tagasi. Võib ajas ümber paikneda. Kui õige resonants kinni püüda, siis saab ajamsinast objektiivne reaalsus. Ja mind paneb isegi imestama, et keegi sellest seni aru saanud pole. Tegelikult on see elementaarne.”
Minu üllatuseks võtsid teised mu arvamuse ootamatu entusiasmiga vastu.
“aga miks sa arvad, et peab pöörlema? Ja just niimoodi?” küsis Vogelson, kes oli alati vastuvõtlik uutele teadmistele.
“Ei pea tingimata nii. Võib ennast näiteks jalgrattaks kujutelda.”
“Ja siis?”
“Siis võib see veelgi paremini välja tulla.”
“Kas sa lugesid seda kuskilt või?” küsis Ipatov.
“Umbes nii,” ütlesin mina.
Neiu Sabina puges pleedi alt välja ja püüdis end jalgrattaks kujutleda. Selliseks väikseks, punaseks, kolmerattaliseks. Mu onupojal oli lapsena selline, Sabinal tuli see päris hästi välja. Vogelson ja Ipatov ei hakanud endale midagi ette kujutama. Õigemini, Vogelson püüdis ennast kaktuseks kujutleda – aga tal ei tulnud midagi välja.” (lk 137 -138)

“Nii juhtuski, et selle kummalise õhtu lõpus olin ma ikka veel väljaspool oma kodu. See tähendab, alguses olin ma ju olnud täitsa enda pool, kuid mite üksi. Aga kui sa oled oma kodus, kuid mitte üksi, siis pole tunne ikka päris see. Isegi kui sa oled seal koos preiliga, kellest huvitatud oled, pole see ikkagi see. Isegi kui ta käitub ideaalselt õigesti, nõnda, nagu huviväärsele preilile ette nähtud, ikkagi pole seda vabadust. ” (lk 149)

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Toomas Vint
Loterii
ERR Uus Raamat

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in p.i. filimonov

 

Sildid: , , , ,

Andrei Ivanov „Peotäis põrmu“

9975Andrei Ivanov „Peotäis põrmu“
Varrak, 2011

Kirjastaja kirjutab: Kui palju on meie kriitikud oodanud romaani, mis räägib tänapäeva Eestist – koos kaasajale vastavate tegelaskujude, probleemide, ja aja vaimuga! Paraku on parimad eesti keeles kirjutavad autorid eelistanud mineviku varje tänapäeva tontidele. Kuid loodus teadupärast tühja kohta ei salli, ning seetõttu on romaan tänapäeva Eestist sündinud vene keeles. Andrei Ivanovi raamat „Peotäis põrmu“ ajataust on täpselt dateeritud – see algab talvel 2003 ja lõpeb aprillis 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb.Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus “Tuhk” avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis “Hanumani teekond Lollandisse” eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.

 

Huvitav lugemine, ühelt poolt vaade eestivenelase maailma, samas on siin palju teemasid, millel pole rahvusega miskit pistmist.

Katked

„Aeg läheb! Olen selles urkas olnud juba rohkem kui aasta. Poolteist! Pole nagu märganudki. Varsti on uus aasta, uus töö, nii ma ei märkagi, kui veel üks aasta mööda lendab. Mina aga olen ikka siin.
Ja kuhu me edasi läheme? Mille poole? Mis meid ees ootab? Nelikümmend, nelikümmend viis, viiskümmend? Kes ma neljakümne viieselt olen?
Tuleb loobuda õllest ja kartulikrõpsudest. Tuleb kokku hoida. Tuleb pidada korralikku kodu, kuhu võiks keegi külla tulla. Tuleb kas või midagi teha, et see võimalikuks osutuks. Või lasta käima kõlakas, et see võib juhtuda. Vahest hakkabki keegi seepeale õnge.
Jälle suitsetasin, suitsetasin…
Kõige tähtsam, et elus midagi juhtuks, et poleks vaid tühjus naabriga seina taga. Inimese elus peab midagi juhtuma. Ilmtingimata. Peavad tekkima kellegi poolt mahaunustatud asjad. Kui sinu tuppa siginevad kellegi poolt mahaunustatud asjad, siis tähendab see, et miski juhtub, et su elu ei ole tühi, ta kõlab, temas on hääled, vilksatab käsi, silmi, naeratusi, temas on teiste olendite hingeõhku, kes sind vajavad – kas või üheks ööks.“ (lk 58-59)

„Mida enam süsteemi täiustatakse, seda rohkem on temas ebainimlikkust.“ (lk 126)

„Pausid said minu eksistentsi sisuks. Ma elan nende nimel. Enamgi, nimelt pausid ongi minu sisuks, nimelt neis saan ma iseendaks – vahepeal teen ma ainult nägusid, teesklen kedagi, määrin telefonis kellelegi midagi pähe, kirjutan SMSe, räägin anekdooti, kordan kellegi anekdooti, jutustan ümber inertsist loetud uudist, kellegi kirja…. Kuid niipea, kui ma jään iseendaga üksi, libiseb kogu see koli minult mürinal maha ja ma ujun sõnatult pooliti läbipaistvas tolmupilves, mida laseb paista pilvedest läbitunginud päiksekiir. Tolm- see on kõik, mis minus on, tolm – see on kõik, millega saan täita pikad ajaühikud, imelised augud meie rohmakalt kokkulöödud krobeda tegelikkuse laudseinas. Tühikud ja augud – see on kõik, mis mul on, ülejäänu on tontlik olematus.“ (lk 157)

„Ma saan aru, miks eestlased venelasi ei salli ja ausamba ära viia tahavad. Mulle pole vaja muinasjutte rääkida, siin pole mingit poliitikat! Kõik on palju lihtsam. Okupatsioon, viiekümneaastane kommunismiuni, ešelonid, mis viisid Siberisse – need kõik on teisejärgulised faktorid, kuna inimene elab läbi kõhu ja tunneb nahaga. Eestlased ei salli venelasi hruštšovkade pärast! Alandavate järjekordade pärast! Sellepärast, et pidid ärkama ja magama minema raadiokanali Majak järgi, Moskva aja järgi. Isegi mitte sellepärast,et pidid parteisse ja komsomoli astuma, vaid seetõttu, et pidid saunas Carlsbergi asemel Žiguli õlut jooma. Vaat sellepärast! Sellepärast, et ei olnud valikut. Sellepärast, et bolševikud segasid Lääne poole vaatamist. Segasid iseolemist ja oma kodumaa armastamist. Punaseks võõbatud kodumaa oli nende jaoks võõras ja igaühe südames oli selline kõrb nagu minu omas. Nüüd nad arvavad, et miski on muutunud, arvavad, et nad saavad ta tagasi, kui perse all on Peugeot, hambus Prince, ühes käes hamburger, teises Coca-cola; kui vanaema hakkab kuduma stretšpükse. Nad arvavad, et suudavad sel moel vältida neile pealesunnitud mittevabadust…. Arvavad, et leiavad sedasi üles kodumaa… leiavad lõppude lõpuks iseennast. Nad ei märka, et pürivad samade ideaalide poole, mille poole pürivad kõik.“ (lk 207-208)

Teised arvavad:

Sirp
Lugemissoovituse blog
Sehkendamine
Lugemiselamused
Kiiksu lugemisarhiiv

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/05/2014 in andrei ivanov, loetud teosed

 

Sildid: , , ,