RSS

Tag Archives: emil tode

Emil Tode „Mõõt“

mootEmil Tode „Mõõt“
Abraxas, Kirjastus Tuum, 1996

xxx

Uskuda poleks vaja, ega loota , ega armastada.

Aitaks, kui näha, mõelda ja unustada.

 

Kui ma ei näe seda kannu, kuhu ma valan vett,

siis ma valan tast mööda või kann hakkab üle ajama

või tal on pragu sees ja ta lööb lõhki ja vesi voolab ikkagi maha

ja mul tuleb uuesti kaevule minna.

 

Aga päevavalges on pime ja kunagi ma ei näe

Kannu, mida ma täidan, elu, mida ma elan,

ja kas see olengi mina, kes kallab

ja kelle käes on veekruus.“ (lk 16)

xxx

EPL

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/08/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Emil Tode „Raadio“

raadioEmil Tode „Raadio“
Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tutvustus: Nii nagu “Piiririigi” ja “Printsessi” puhul on raske esitada kokkuvõtvat lugu loost endast, nii ka nüüd. Sellele viitab ka teose üks neljast motost, tsitaat Dostojevski “Valgetest öödest”. Siiski on autor (nimena Tode, elufaktide poolest Tõnu Õnnepalu, kellel, nagu septembris ilmunud “Harjutustest” teada saime, juured Anton Nigovis) andnud raamid ette, väites, et tahab dokumenteerida oma suhte Liz Franziga, et sel viisil loota jõuda “Liz Franzi kadumise saladuse lahendamiseni”. Rein Veidemann, Postimees

„Raadio“ lugemine läks kuidagi vaevalisemalt kui eelnevate Õnnepalu omadega. Osalt on süüdi muidugi ka ajastus – pühad ja pikemad puhkehetked said läbi ja seetõttu ka lugemine katkendlikum. Samas ei saanud vist Liz Franz, kelle ümber kogu lugu tiirleb, mulle ka väga südamelähedaseks tegelaseks. Vaatamata sellele, et raamat on isegi pseudonüümi all kirjutatud, kerkib lugedes minategelasena silme ette ikka Õnnepalu kuju. Veidi kummaliselt mõjus pidev erinevate sõnade, nähtuste jms selgitamine, justkui oleks raamat tegelikult suunatud hoopis välismaalastele, mitte eestlastele. Sellest ja muudest tagamaadest räägib autor intervjuus.

Katkeid:
“Säärane „armastus“ (aga kuidas seda siis nimetada?), mis tähendab kõigi ideaalide ja ihade fikseerimist ühele inimesele, on äärmiselt rumal, lausa idiootlik. Sellel pole mingit pistmist tõelusega; samas ma ei tea, kas on olemas teistsugust armastust.“ (lk 96)

„Ma tean, et üldiselt ei lähe me üksteisele korda ja ainus, mis meid huvitab oleme me ise. Teised juhul ja sedavõrd, kuivõrd meid seob nendega mingi sentimentaalne või materiaalne huvi. Kui me loodame neilt midagi saada. Armastust. Raha. Aga kuskilt maalt muutub egotsentrism siiski haiguslikuks ja häirivaks.“ (lk 97)

“…selline asi nagu pühendumine ühele inimesele (/—/) on viga, ja traagiline viga. Sest kõigepealt on üks inimene liiga ebakindel ja ettearvamatu ollus, et rajada sellele kogu oma elu. Me unustame, et ka meie armastatul on omad plaanid. Ideaalil ei tohi olla plaane, ta peab olema nagu marmorkuju. Ja lisaks hakkab see, kellele pühendutakse, varsti tundma ennast ahistatuna. Mehed küll soovivad, et neile täielikult andutaks, kuid nad ei soovi sellepärast veel loobuda oma vabadusest.“ (lk 101)

” Uurisin möödajalutavaid paare. Õhtul jalutavad umbes 80% noortest siin paarikaupa, peamiselt segapaaridena. See näib olevat standard. Tihti on paarid ilmselt hädaga kokku klopsitud, parema puudumisel, et mitte erineda standardist. Vaatasin nende nägusid, olekut. Reeglina on see ebasümmeetriline. Ühel on peas õnnelik, rahulolev nägu, teisel enam või vähem ükskõikne, isegi tüdinud. Üks lõkendab, teine on hariliku jumega. Üks tahab käia ümbert kinni, teine talub vapralt seda ebamugavat liikumissituatsiooni. Sümmeetria on harv erand ja sellel on omakorda kaks varianti. Sagedasem on see, et mõlemad on üsna tüdinud nägudega, mõlema ilme kõneleb mõtetest ja kavatsustest, mis on seotud pigem millegi ees- kui kellegi kõrvalolevaga. Hämmastav, et see abieluline igavusharmoonia omandatakse juba nii varases staadiumis. Aga harjutamine teeb meistriks. Teine, haruldasem, sümmeetriavariant, on muidugi klassikaline armunud paar, teineteisele otsa vaatamas, mõlemad ihast lõkendamas jne. Siiski, peaaegu alati võib millestki vaevumärgatavast tuvastada, et ühe jaoks on see loodusjõud, absoluutne  psühhofüsioloogiline paratamatus, teise jaoks samuti, aga ainult peaaegu: osalt tuleb tal juurde näidelda, et rolli nõuete kõrgusel seista. Üks on, teine on ka. Samad sagedusseadused kehtivad muide ka samasooliste paaride, sõprade ja sõbrannade kohta. Ka sõpruses on ikka üks see, kes tahab, ja teine see, kes lubab, laseb sündida. Üks, kes ootab, ja teine, kellel meelest ära läheb.” (lk 199-200)

“Ma küsin endalt, kas ma üldse olen võimeline kellegi vastu püsivalt huvi tundma. Korralik sügav armumine on vist ikka kuidagi seotud nooruse ja rumalusega. Inimeste vahel pole ju tegelikult nii suurt vahet, et kellelegi neist oleks mõtet fikseerida oma tundeid. Rohkem kui kellelegi teisele.” (lk 376)

“Väga raske on leida moodust, kuidas inimesed saaksid elada vastavalt oma ideaalidele: liigikaaslaste seas, kuid omaette. Olles küll imetluse objektid, kuid mitte lastes ennast ära kasutada. Armastuseideaal muutub kiiresti anakronistlikuks. Tegelikult tahavad kõik elada endale ja et ka teised elaksid neile; kuna aga kõik tahavad elada endale, järgida oma isiklikku fantasmi, pole kedagi, kes elaks teistele. Siis on leiutatud viisakusmängud, kus ilmutatakse vastastikust huvi ja imetlust, vorst vorsti vastu. Pärast saab igaüks jälle oma elukapslisse tõmbuda. Lõppude lõpuks on seal kõige turvalisem. Elu sarnaneb aina enam sellele, mis olevat meie salajane suurim igatsus: embrüo, platsenta.” (lk 427)

Teised arvavad:

Sirp
Kirjandusblogi
Kadri Tüür (EKI) (lk 17)

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/01/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Emil Tode “Piiririik”

piiririik2Emil Tode “Piiririik”
Eesti lugu 46.
Eesti Päevaleht, Akadeemia 2009

Tutvustus: ”Kui mitu korda ma olen läinud tagasi sellele veeäärsele kaile, sinna kus jõgi muutub äkki laiaks ja metsikuks ja metroorongid sõidavad eemal kaugel üle silla, läbi pimeduse, nagu läbi vee, nagu oleks see maailm vee all, teisel pool, mitte siin, kuhu meie kuulume. Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal, märguannet, et mul on luba tulla. Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema. Keegi oigab selles kahinas valust või mõnust, kellegi läbilõikav vile kostab sillalt, kus pole ometi hingelistki, kellegi iha leiab rahulduse, keegi langeb surnult rohule, mida äsja on niisutanud kellegi seeme; liha on ümberringi valmis, mu Angelo, aga vaimu pole kuskil.”

raamatu järelsõnast: poeetiline, kohati isegi lüüriline jutustus muutub kriminaallooks.

Katkeid:

“Kõige imelikum on see, et ma ei taha midagi. Ma ei vaja midagi ega kedagi, jah, mitte kedagi, ma ei tunne kellestki puudust. Isegi sinust mitte, Angelo. Sinust muidugi mitte, sest sinuga ma räägin kogu aeg, kas ma saaksin seda teha, kui sa siin oleksid? Mulle tundub koguni õudne ja võigas, et kellestki puudust tuntakse, et kedagi nõutakse enda juurde ja käsutusse. Nii hea on üksi olla. Mitte kellegagi rumalusi rääkida, istuda Montsouris’pargis tiigi ääres ja vaadata keeletuid linde, parte ja hanesid, kes seal oma asju ajavad, kaelu väänutavad ja saiatüki pärast vihaselt sisisevad.” (lk 75)

“Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud , oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.” (lk 86)

“… ta väitis kangekaelselt, et armastab mind. Kui keegi mulle midagi sellist ütleb, siis ma tahaksin ära joosta, sest see, kes ütleb, jääb siis alati sellise näoga otsa vaatama, nagu peaks talle nende sõnade eest andma vähemalt kolm tilka verd, kui mitte elu.” (lk 98)

“Mina näiteks olen raamatute ohver. Ma olen muide ka ise luuletusi kirjutanud, viletsaid muidugi. Sealmail kirjutasid kõik luuletusi, see oli rahvuslik harrastus, nagu inglastel jalgpall. Neid loeti ka ja neid usuti tähendavat palju rohkem, kui nad tähendasid. Seegi oli üks eksitus, seal Ida-Euroopas, XIX sajandil.” (lk 107-108)

“Ükskord ma lugesin lehest sõna “piiririik”. Nii nimetati seal seda maad, kust ma tulen. See oli poliitiline termin. Väga täpne muide. Piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga piiri ju pole. On ekspresstee ja viljapõld talumajaga suurte januste puude all, aga kus see piir veel on nende vahel? Seda pole näha. Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt.” (lk 124)

Teised arvavad:piiririikpiiririik3
EPL
Miina Leemets
Kirjandusblogi
Kiiksu lugemisarhiiv

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/04/2013 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , , ,