RSS

Tag Archives: esseed

Valdur Mikita “Lingvistiline mets”

lingvistikaValdur Mikita “Lingvistiline mets”
Grenader, 2013

Tutvustus: Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda.

Selles raamatust on palju räägitud, nii et teatav haip ja kultuslikkus siia juurde tekitatud. Mis ühelt poolt loomulikult tekitab huvi – peaks siis ikka ise ka ülevaatama, millega tegu. Teisalt natuke ka tekitab vastupanu ja tõrget. Peab tõdema, et kokkuvõttes on raamat huvitav, kuigi on peatükke, mis huvi ei paku või pole päris minu maitsele. Aga huvitavaid mõtteleide siin on. Minu kui üdini Põhja-Eesti rannainimese jaoks oli siin ehk liiga palju Lõuna-Eestit, mis minu jaoks üsna kauge ja võõras. Samas eks äratundmisi ikka leidub, lapsepõlv möödus ka minul pigem ikka looduse keskel, lasteaias ei käinud. Ja mets on ka alati läheduses olnud, küll aga minu jaoks eksisteeris ta koos merega. Kuigi armastan ka väga metsas jalutada ja mõtteid mõlgutada, siis ilmselt olulisem on minu jaoks mere lähedus.

Katked

“Igas korralikus eesti suguvõsas on olemas oma nõid või vähemasti legend niisugusest esivanemast. Päritoluliin, kus täielikult puudub metsa poole inimene, ei ole Eestis tõsiseltvõetav.” (lk 46)

“Eesti ajalugu meenutab natuke põhjarahvaste muinasjutte: puudub nähtav kausaalsus, peategelasi ei ole, puudub õnnelik lõpp jne. Eesti kultuuri mõistmise üks nurgakive on multiidentiteet. Nii nagu Eesti loodusel on mitu nägu, on rohkelt erinevaid ilmeid ka Eesti ajalool ja kultuuril. Nendest erinevatest tahkudest on hirmus raske kokku seada ühte kõikehõlmavat kuvandit. Nii Tartu maraton Otepääl kui ka jaanituli Saaremaal kuuluvad kohustusliku elemendina Eesti kuvandi juurde, kuid neile pole võimalik leida ühisnimetajat. Niipea kui me hakkame otsima oma identiteedile ühist alusmüüri, seda kõige-kõigemat, muutub meie enesekuvand tugevasti moonutatuks. Suuskadel mees jaanitule ääres ei ärata kelleski usaldust.” (lk 73)

“Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud.” (lk 182)

“Kui inimene vananeb, muutub ta vähehaaval üha mornimaks. Vanade inimeste meelelaad näib pöördumatult suubuvat ääretusse depressiooniookeani. Kuid huvitaval kombel vaid teatud ajalise piirini. Umbkaudu kaheksakümnenda eluaasta lävel tõuseb elurõõmsate vanakeste arv äkki märgatavalt. Põhjus on lihtsam kui enamik meist oskaks oletada – pessimistid on selleks ajaks lihtsalt juba surnud.” (lk 189)

“Paigatud sokk oli tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid. Eesti kultuuri metafoor võiks olla lugu mehest, kes kukkus neljapäeva õhtul oma sokiauku ja jäigi kadunuks.” (lk 198)

Vikerkaar
Postimees
Keel ja Kirjandus
Indigoaalane
Bukahoolik
Müürileht

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2016 in loetud teosed, valdur mikita

 

Sildid: , , ,

Roone Roost “Mis sul Viga on.”

mis_suol_viga_onRoone Roost “Mis sul Viga on.”
Raudwara, 2011

Tutvustus: Kui Michelangelo Taavet Firenze kesklinnas pikali kukuks, ei jääks sellest tõenäoliselt midagi muud järele kui buldooserikopatäis marmorkamakaid ja kari hiina turiste oma high-tech fotokatega, mis on nende näppudesse monteeritud. Aga mis jääb järele siis, kui sina üks päev pikali kukud? Krediitkaardid? Laenulepingud? Testament? A miks see sind enam kottima peaks, sa oled ju siruli.
Ma ei taha su illusioone purustada… okei, tegelt vist ikka tahan, aga ainult sinu enda huvides! Süsti veidi juhuslikkust enda ellu, ära võta seda liiga tõsiselt ja ära talu ajutuimestavat paska, mida sulle igast infokanalist pea sisse punnitatakse. Kui paljud sinu mõtted on ikka päris sinu omad? Kui paljud sinu ideedest on kellegi kolmanda kirjutatud sulle mõtlemiseks ja kui palju sa tegelikult julged tähele panna seda, mis sinu ümber iga päev toimub? Maga sisse, saada pikalt inimesi, keda sa kuulata ei viitsi, ütle välja mis sa mõtled ja ennekõike…lihtsalt…MÕTLE – päris ise ja oma peaga.
Raamatu treiler

Kuigi olen paljudes asjades autoriga nõus…siis noh kuidas nüüd öelda, antud kirjatükk on siiski kohati liiga lahmiv ja toimetamata, esineb palju kordusi ning klišeesid. Enamus mõtetes ei ole midagi uut. Üldine stiil meenutas veidi stand up-i, eks autor ka sissejuhatuses viitas nt Bill Hicksi ja George Carlini parafraseerimist.

Ja see treiler on ikka üsna kohutav 😀

Katkeid:

“Mulle meeldib ütlus, et joomine on hea tuju kõrge intressiga laenamine järgmise päeva arvelt ja kui sa kokaiini juhtud tegema, siis see on hea tuju aktsiate ostmine, kuigi turg variseb homme kokku.” (lk 30)

“George Carlin sõnastas meie ühiskonnakorralduse väga tabavalt ja üheselt mõistetavalt – rikkad saavad endale kogu raha, ei tee üldse tööd ja maksavad kõige vähem makse. Keskklass teeb kogu töö ja maksab kõik maksud. Vaeste ehk alamklassi funktsioon on keskklassi vedelaks ehmatamine, et nood käiks ikka ilusti oma tööl edasi ja teeniksid rikastele raha.” (lk 36)

“Niisiis on meil CocaCola Company turundusosakonna poolt välja mõeldud alkoholiprobleemiga lapsorjapidaja, kes juhib muuhulgas narkolaborit ning tegeleb hobikorras sissemurdmistega.” (lk 45, jõuluvanast)

“Ma olen veendunud, et usklikud on inimesed, kes on enese meelest lihtsalt ebapiisavad, neil on vaja mingit kolmandat faktorit, millest moraalset tuge leida hetkedel, kui neil iseenda mõistusest ja vaimsest tugevusest väheks jääb – ja tavaliselt kipub see olema nii, et mida usklikum inimene, seda sagedamini selliseid olukordi ette tuleb. ” (lk 43-44)

“Me oleme naiivne liik ja kui asjad hakkavad tõsiselt halvasti minema – haigused, näljahäda jne – siis hakkavad inimesed jumalat uuesti kummardama ning seda pimedat ja inimarengut halvavat usku vägivaldselt edasi propageerima, sest nagu ikka – jumal on selle inimese vastus, kellel muud vastused otsas on.” (lk 61)

“Teatud ütlused, mida me igapäevaselt kasutame, vääriksid minu meelest veidi rohkem tähelepanu. Näiteks “riistapuu”. Mis asi on riistapuu? Pane silmad kinni ja kujuta endale ette, milline võiks välja näha üks tõeline riistapuu. Kes selle esimesena ära patenteerib, saab seksmänguasjade maailmas automaatselt legendiks.” (lk 87)

Teised arvavad:
EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/01/2013 in loetud teosed, roone roost

 

Sildid: , , ,

Tõnu Õnnepalu „Ainus armastus“

Tõnu Õnnepalu „Ainus armastus“
Kirjastaja: Varrak
Trükiandmed: Ilmunud trükisena 2011. a

Sisukirjeldus: Tõnu Õnnepalu uus raamat koondab valiku kirjandusele pühendatud esseedest, mis on kirjutatud aastatel 1992–2011. Kahekümne kolmest esseest (millest kaks on varem ilmumata) koosnev kogumik moodustab omamoodi väikese kirjandus- ja mõtteloo, pajatades korraga nii ühe inimese kirjandus- ja elunägemise arengust kahekümne aasta jooksul kui ka kogu (eesti) kirjanduses ja ühiskonnaski toimunud muutustest. Teiste seas sisaldab kogumik pikemaid käsitlusi Betti Alveri, Aleksander Suumani, Viivi Luige, Peeter Sauteri, nagu ka Franēois Mauriaci, Michel Houellebecqi ja Jonathan Littelli loomingust.

Raamat algas eriti sobivate artiklitega – Betti Alveri luulega olin just üsna hiljuti taastutvust teinud ja Tammsaare „Ma armastasin sakslast“ oli just pooleli…

Katkeid raamatust:

„Esimene armastus on ikka eriti egoistlik, olgu see inimese või luule vastu, kõigepealt on see armastus oma tunnete vastu“

„Mida suurem on kunst, seda suurem on ta oma loojast. Looming vist mingis mõttes juhtub kunstnikuga või kunstnikule. Inimene-kunstnik ei saa sinna eriti midagi parata. Ja ta jääb sellele alati alla. Alati.“

„Aja taltsutamine näib olevat üks inimelu peamisi probleeme. Kord kaob aeg käest, kord ta ei liigu. Kord ta väsitab oma tühjuse, kord ületäidetusega. Harva, kui ta voolab nagu jõgi või möödub kergelt nagu tuul. Ikka on temaga mingi häda, või õigemini aeg ongi see häda. Veel täpsemini: oma inimlikke hädasid me kutsume ajaks. Pole häda, pole aega, pole ootust ega kartust, jääb ainult elu, toimumine, olek.“

Teised arvavad:

Klassikaraadio
Looming
Postimees
EPL
Praegusaeg

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/10/2012 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , , ,

Daniel Pennac “Nagu romaan”

Kirjastaja kirjutab: Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, kujundaja Mari Kaljuste
Varrak, 2010, 160 lk
Daniel Pennaci (s 1944) üks rahvusvaheliselt kõige menukamaid teoseid on pühendatud lugemisele, täpsemalt küsimusele, miks noored tänapäeval ei loe piisavalt ja kuidas seda olukorda parandada. Kuigi sisult tõsine, on raamat kirjutatud väga ladusalt, loetavalt ja vaimukalt. Autor lähtub oma kogemusest kooliõpetajana ja lapsevanemana, et kritiseerida mitmeid kivistunud arusaamisi laste lugema õpetamise vallas. Tema raamat on ühtaegu pedagoogiline lugemisõpetus kui ka liigutav kiidulaul lugemise vajalikkusele.

Tsitaate raamatust:

“Nagu iga endast lugu pidav “õiguste” loend, peaks ka käesolev algama õigusest vastavaid õigusi – antud juhul lugemise oma – mitte kasutada. Vastasel juhul oleks tegemist mitte õiguste loendi, vaid salakavala lõksuga.” (lk.135)

Lugeja õigused:

1. Õigus mitte lugeda
2. Õigus lehti vahele jätta
3. Õigus raamat pooleli jätta
4. Õigus üle lugeda
5. Õigus lugeda mida iganes
6. Õigus bovarismile
7. Õigus lugeda kus iganes
8. Õigus sirvida
9. Õigus lugeda valjusti
10. Õigus vaikida

Teised arvavad:

Klassikaraadio saade “Uus raamat”  26.11. 2010
Vikerraadio saade “Loos on asju” 21.11.2010
Varraku raamatublogi
lihtsaltise.blogspot.com
Blogistaja Blogi
sehkendaja
private disco

PS! Lugemisaasta (2010) puhul kingiti see raamat igale Eestis asuvale koolile ja raamatukogule.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18/08/2011 in daniel pennac, loetud teosed

 

Sildid: , , ,