RSS

Tag Archives: haruki murakami

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

murakamiHaruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

Varrak, 2016

Tutvustus: Tazaki Tsukuru neli lähedast sõpra otsustavad ühel päeval midagi selgitamata Tsukuruga suhtlemise lõpetada. Lahutamatuna paistnud sõprusgrupist väljaheitmine tõukab Tsukuru unenäolaadsesse seisundisse, millest tal polegi kavatsust ärgata. Kuusteist aastat hiljem toibutab mehe üles tema tüdruk Sara, kes soovitab tal minevikuga silmitsi seista. Nii saab alguse Tsukuru palverännak, mille eesmärgiks on ületada sild iseenda ja oma mineviku vahel. Ettearvamatu teekond viib ta ootamatute avastusteni ja selle käigus satub ta ka Soome. 
„Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” on Jaapani tuntuima kirjaniku Murakami Haruki (snd 1949) seni viimane romaan. Murakami loominguga tuttava lugeja jaoks on tegemist ehk lausa üllatavalt inimliku ja tundelise romaaniga. Ei mingeid paralleelmaailmu ega üleskeeratavaid linde. On kõigest üks värvitu peategelane. Kirjastuses Varrak on ilmunud varem Murakami romaanid „Norra mets“, „Kafka mererannas“ ja triloogia „1Q84“.

Meeldis, kuigi ei ole lemmik Murakami teostest. Seekordne raamat oli nagu tutvustuski viitab oluliselt realistlikum ning ei tekkinud tunnet, et sisened täiesti teise nö Murakami maailma. Väike salapära ja mõistatuslikkus on siiski ka siin läbivaks jooneks.
Tegevus jõuab ka meie lähedale – Soome ja Tallinn saab ka mainitud.

“Armukadedus  – nii nagu Tsukuru seda oma unenäo kaudu mõistis – oli maailma kõige meeleheitlikum vangla, sest sellesse vanglasse sulgeb vang end ise. Kellegi teise poolt vägisi sinna ei panda. Inimene sulgeb end vabatahtlikult vangikongi, keerab ukse seestpoolt lukku ning viskab võtme vanglamüüridest väljapoole. Ja maailmas pole kedagi, kes teaks, et ta seal vangistuses on. Tõsi, kui inimene otsustab sealt väljuda, siis selleks on võimalus täiesti olemas, sest see vangla on tema südames. Kuid vabanemise otsuse tegemine on üsna keeruline, sest inimese süda on tõmbunud kõvaks nagu kivi. Just see on armukadeduse tõeline olemus.” (l 34)

“” Kui nii mõelda, siis on see tegelikult veider,” sõnas Sara. “Kas sulle ei tundu? Me elame põhimõtteliselt ükskõiksuse ajastul, kuid meid ümbritseb meeletu infotulv teiste inimeste kohta. Seega, kui vaid huvi on, saab info lihtsalt kätte. Aga ikkagi ei tea me teistest inimestest praktiliselt mitte midagi.” (lk 98)

Rabarberibulvar
Tildaword
Sehkendaja
ERR
Kultuuritarbija60+

41ljwvuuv2l-_ac_ul320_sr224320_41naeswpuwl-_sy344_bo1204203200_41zk-s6lel-_sy291_bo1204203200_ql40_colorless_tsukuru_tazaki_and_his_years_of_pilgrimage

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/10/2016 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , ,

Haruki Murakami “1Q84” 3.osa

16200Haruki Murakami “1Q84” III osa
Varrak, 2014

Tutvustus: Kätte on jõudnud suur ja sume sügis ning kalendriaasta lõpp nihkub aina lähemale. Kas Tengol ja Aomamel õnnestub teineteist üles leida, enne kui see kummaline 1Q84 aasta läbi saab? Või äkki leiab keegi hoopis neid endid üles? Näiteks valjult uksele koputav salapärane NHK maksukoguja või siis kummalise välimuse, kuid kiskja kombel terava vaistuga detektiiv Ushikawa. Selleks, et nendele küsimustele vastust saada, tuleb meie tegelastel läbi teha veel nii mõnigi tuleproov ja ära lahendada nii mõnigi mõistatus. Haruki Murakami „1Q84“ kolmas ja viimane raamat on nõudlik teos oma kangelaste ja lugejate vastu, oodates neilt nii kannatlikku meelt kui ka süüvimisvõimet. Sest ainult neile, kes on kaalunud igat oma sammu ja tulnud võitjaks lahingus iseendaga, avaldatakse lõpuks, mis on kasside linn, kes on tillukene olend ja kas kahe kuuga Väikeste Inimeste maailmal on olemas ka väljapääs või siiski mitte.    

Aasta aega oodatud raamat. Väga ilusti on öelnud Margus Haav ühes arvutuses : “1Q84” on ilus, vaikne ning rahulik armastuslugu lugu ootusest ja lootusest, inimkujulisest tühimikust hinges, ihast ja kättemaksust, religioonist ja ettemääratusest, ilust ja valust.”
Peab tunnistama, et kohati tundus veidi, et asju räägitakse liiga palju üle ja korrutatakse asju, mis peaks lugejale juba teada ja selged olema. Samas on Murakami maailm ikkagi võluv, ükskõik milline maailm siis… kas ühe või kahe kuuga 😉

Katkeid.

 

“Seal, kus on lootust, on raudselt ja tuleproov.” (lk 35)

“Just selles seisnebki elus püsimise mõte, avastas ta korraga. Inimesele antakse lootust ning tema kasutab seda nagu kütust või sihtmärki, mille nimel elada. Ilma lootuseta oleks elus püsimine võimatu. Sellel mündil on aga alati kaks poolt. Senikaua, kuni münt pole maha kukkunud, ei tea keegi, kas tuleb kull või kiri.” (lk 68)

“Suure andega on sama lugu, mis suure maa-aluse allikagagi. See võib mitmes eri paigas pinnale kerkida.” (lk 142)

“Kas me lähme kasside linnast minema?” tegi Tengo esimest korda suu lahti. Aomame võttis selle uhiuue hääle kohe omaks.
“Kasside linnast?”“See on linn, kus päeval vaitseb lõputu üksildus ja öösiti kassid. Selle linna ümber voolab kaunis jõgi, üle mille viib vana kivist sild. Sinna peatuma jääda aga ei tohi.” (lk 416)

Teised arvavad:

ERR (Margus Haav)

1Q84-toma-3-haruki-murakami 718PfAHUkKL._SL1500_164065_big20100924e3808c1q84book3e3808daa3667b5-2bab-48ad-b874-055a177cc191n379291

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/01/2015 in haruki murakami

 

Sildid: , , ,

Haruki Murakami „1Q84“

1q84Haruki Murakami „1Q84“ I ja II osa
Varrak, 2013

Kirjastaja kirjutab: Aomame on küünilise ellusuhtumisega noor naisterahvas, kes päeval töötab mainekas spordiklubis, kuid öösiti otsib rahuldust jõukate ärimeeste linade vahelt. Tema elu on rutiinne ja tühi ning ainus, mis talle aeg-ajalt lohutust pakub, on kauge lapsepõlvemälestus – üks poiss, üks käepigistus… Kõik hakkab aga muutuma, kui ta ühel heal päeval avastab enda juurest erilise võime – võime röövida elusid, ilma et see jätaks ohvri kehale vähimatki jälge.
Tengo on eraklik noormees, kes kogu oma vaba aja pühendab kirjutamisele. Ta pole seni küll ühtki teost avaldanud ega teagi päris täpselt, millest ta kirjutama peaks, kuni ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek toimetada kellegi nõiduslikult kauni tütarlapse kummalise sisuga romaani.
Murakami seekordne romaan „1Q84” on haarav lugu kahest noorest inimesest, kes salamisi loodavad, et nende eluteed mingil hetkel ristuvad. Enne seda tuleb neil aga rinda pista uskumatute takistustega: mõjuvõimsa ususekti, kummaliselt väändunud maailma, eeskätt aga iseenda ebakindluse ning painavate minevikuvarjudega.

1q84_41q84_61Q84combo

Kauaoodatud raamat. Ei tekitanud küll nii tugevat emotsiooni ja vaimustust kui „Kafka mererannal“, aga esmatutvust Murakami maailmaga ongi vast keeruline ületada. Igatahes väga mõnus lugemine. Vaatamata äsja läbitud 750 leheküljele, tahaks ikkagi kohe ka 3. osa edasi lugeda. Jään ootele.

1Q84_21q84_11q84_71Q84-tom-2_Haruki-Murakami,images_big,1,978-83-7495-936-01q84_3

Katked

„Pidage ühte asja meeles: kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha paistab.“HarukiMurakami-1Q84-002_aomame
Kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha paistab, kordas Aomame mõttes ja kortsutas kergelt kulmu.
„Mida te sellega öelda tahate?“
„See tähendab, et te teete nüüd kohe midagi tavatut. Eks ole ju?“ ütles juht hoolega sõnu valides. „Tavaliselt inimesed ei roni päise päeva ajal mööda kiirtee avariitreppi alla. Eriti veel naisterahvad.“ „Seda küll,“ pidi Aomame möönma.
„Pärast seda, kui te olete midagi sellist teinud, võib teile tunduda, et mõned igapäevased asjad on pisut teistsugused, kui nad varem olid. Ma olen seda omal nahal kogenud. Aga ärge laske välimusel end petta. On ainult üks reaalsus.“ (lk 16)

„Professor silmitses hetke oma käsi, tõstis siis pilgu ja lausus: „Nagu sa ilmselt väga hästi tead, oli George Orwelli teoses „1984“ üheks tegelaseks diktaator nimega Suur Vend. Loomulikult oli see tegelikult stalinismi allegooria. Orwelli Suur Vend sai üheks ühiskonna ikooniks. See oli väga suur saavutus. Ent nüüd, kui aasta 1984 on päriselt kätte jõudnud, on Suur Vend juba liiga kuulus ja liiga kergesti äratuntav. Kui meie teele peakski mõni Suur Vend sattuma, näitaksime me kohe tema poole näpuga ja kuulutaksime kõigile: „Olge ettevaatlikud! Too seal on Suur Vend.“ Ehk teisisõnu, Suure Venna jaoks pole siin maailmas enam kohta. Tema asemel ilmusid välja Väiksed Inimesed.“ (lk 296-297)

NW cover„Suurem osa inimestest ei soovi, et neile tõde tõestataks. Sest nagu sinugi eriala puhul, võib see tõde neile väga palju haiget teha. Enamik inimestest ei vaja mitte valusat tõde, vaid ilusaid ja mugavaid lugusid, mis nende elule tähenduse annaksid. Sellest saabki alguse religioon.“ (lk 555)

„Romaanis „Vennad Karamazovid“ on üks episood Kristuse ja Saatana kohta,“ lausus Aomame. „Tühermaal paastuva Kristuse juurde tuleb Saatan ja nõuab, et ta mõne ime korda saadaks. „Kui sa oled tõepoolest Jumala poeg, siis muuda need kivid leivaks,“ ütleb ta Kristusele. Kuid Kristus ei tee temast väljagi, sest imed on Saatana poolt saadetud kiusatus.“ /—/
„Maailmas pole olemas ei absoluutset headust ega absoluutset kurjust,“ lausus mees. „Headus ja kurjus ei seisa mitte staatiliselt paigal, vaid vahetavad omavahel pidevalt kohta ja positsiooni. Hea võib juba järgmisel hetkel halvaks muutuda ja ka vastupidi. Täpselt samasugustele reeglitele allub ka see maailm, mida Dostojevski oma „Vendades Karamazovites“ kirjeldab. Peamine on hoida need pidevas liikumises olevad hea ja kuri omavahel tasakaalus. Kui liialt emmale-kummale poole kalduda, pole maailmas võimalik enam moraali säilitada. Niisiis – tasakaal, see ongi headus.“ (lk 563)

Teised arvavad:1q84Sestava 11q84_96903594226_105f545c8d_z

ERR
Loterii (1 raamat)
Loterii (2 raamat)
Ekspress
EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/01/2014 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Haruki Murakami „Elevant haihtub“

Haruki Murakami „Elevant haihtub“
Varrak, 2011
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami novellikogu „Elevant haihtub“ koondab novelle aastatest 1983-1990. Nagu Murakamile iseloomulik, leiavad ka seekordsed novellid enamjaolt aset tänapäevases suurlinnas, kus tegelastel – kontoritöötajatel, klienditeenindajatel, koduperenaistel – tuleb seista silmitsi üksinduse, sassis inimsuhete, pettekujutelmade ja sooviga hallist argipäevast välja rabeleda. Igaüks neist otsib väljapääsu omal ettearvamatul ja kohati absurdsel moel: kes üritab hulkuma läinud kassi üles leida, kes oma mineviku mälestustes korda luua; mõni saadab võhivõõrale intiimse sisuga teate, mõni teine jälle otsustab südaööl pagariäri röövida. Need aga, kes on lahenduse otsimisega liialt kaua viivitanud, satuvad ühel hetkel olukorda, kus unenägudest saab reaalsus: neil tuleb taluda unepuudust mis kestab nädalaid, kohtuda TV-inimestega või olla tunnistajaks sündmusele, kus linna ainuke elevant ühel heal päeval lihtsalt õhku haihtub.

Üldiselt ma eelistan romaane novellidele. Sellegipoolest oli see väga mõnus lugemine. Veidike müstikat. Veidike salapära. Veidike absurdi. Ja see kõik segatud halli argipäevaga.

Katkeid raamatust:

“Lühidalt öeldes leidub maailmas valesid valikuid, mis viivad õigete tulemusteni ja õigeid valikuid, mis viivad valede tulemusteni. Seetõttu üritan elada põhimõtte järgi, et säherduse absurdsuse – minu poolest võite seda nii nimetada – vältimiseks on tegelikult õigem üldse mitte mingisuguseid valikuid teha.” (lk 36, teine rünnak pagariärile)

“Lõpuks otsustasin sulle hoopis vastamata jätta. Parem üldse mitte vastata kui vastata puudulikult, kas sa ei leia? Ebatäiuslik vastus on niisama mõttetu kui vigane sõiduplaan. Kõigile oleks parem, kui seda üldse poleski.”  (lk 54 , känguru korrespondents)

“Ausalt öeldes pole ma endaga üldse rahul. Ma ei pea praegu silmas välimust, andekust, positsiooni ega muud sellesarnast. Ma pole rahul sellega, et mina olen ainult mina. See on minu meelest äärmiselt ebaõiglane./—/ Lühidalt öeldes on minu probleem selles, et tahaksin viibida kahes kohas korraga. See on minu ainuke soov, kõik, mida ma ihaldan. Aga kuna mina olen mina, üks terviklik indiviid, siis on see võimatu. Kas sa ei leia, et see on väga ebaõiglane? Minu soov on ju küllaltki tagasihoidlik. Ma ei unista maailma valitsemisest või sellest, et oleksin geniaalne kirurg või oskaksin lennata. Ma tahan kõigest seda, et võiksin viibida kahes kohas korraga – mitte kolmes või neljas kohas, vaid ainult kahes. Tahaksin kontserdisaalis orkestrit kuulata ja õues rulluiskudega sõita. Tahaksin olla üheaegselt kaubamaja kvaliteedikontrolli osakonna töötaja ja McDonaldsi hamburger. Tahaksin tüdruksõbraga magades magada sinuga. Tahaksin olla erand ja reegel.” (lk 63 känguru korrespondents)

“Kõige olulisem on keskendumisvõime, mõtlesin ma, elu ilma keskendumiseta on sama hea kui silmi lahti hoida, aga mitte midagi näha.” (lk 96, uni)

“Kui mõni asi asub meile liiga lähedal, siis me lihtsalt ei oska seda märgata.” (lk 137, küüni põletamine)

“Me ei unusta ju kunagi seda, mida tahame unustada.” (lk 275, vaikus)

 

Teised arvavad:

Eesti Ekspress
Õhtuleht
Sirp
Postimees
Loterii
Sehkendamine
Järjejutt

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/11/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Haruki Murakami ”Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”

Haruki Murakami ”Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”
Eesti Raamat, 2003

Kirjastaja kirjutab: See on erootiline armastusromaan, mis ulatub kohati eleegilise poeemi piirimaile ja meenutab 19. sajandi romantilist kirjandust. Ometi on tegevuskohaks tänapäeva Tokyo ja teemagi tänapäevane: keskeakriisis mees, kistud kirest, mis kajab aastate tagant ja tungib üha kasvades tema olemasolu tuuma. Hajime ja Shimamoto on pere ainukesed lapsed ja kaks sugulashinge. Nad veedavad lapsepõlve rahulikke pärastlõunaid, kuulates plaate ja vesteldes elu tuhandepalgelise olemuse üle. Paraku see ilus aeg lõppeb: Hajime kolib teise linna elama ja kaks sõpra kaotavad kontakti. Aastad lähevad, Hajime on kolmekümnendates ja kõik tema elus näib olevat korras: tal on naine, kaks tütart ja kaks edukat džässibaari. Ühel päeval seisab äkki tema baarileti ees tuttav kogu…

Khm, ”erootiline armastusromaan” on küll veidi kummaline määratlus…
Varasemalt loetud Murakami teostest (”Norra mets” ja ”Kafka mererannas”) sarnaneb see rohkem ”Norra metsaga”.

Katked raamatust:

“Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.” (lk 7)

“Tead, teinekord tunduvad mu baarid just nende kujutletud kohtadena, mida oma meeltes olen loonud. Õhulossid. Istutan siia mõned lilled, ehitan sinna purskkaevu, sean iga detaili väga hoolikalt paika. Inimesed tulevad, joovad midagi, kuulavad muusikat, ajavad juttu ning lähevad koju. Nad on nõus maksma hulga raha, et tulla ning midagi juua – ja tead miks? Sest kõik otsivad täpselt ühte ja sama asja: kujuteldavat kohta, omaenese õhulossi – ja omaenese nurgakest selles lossis.” (lk 80)

“Kõik, millel on kuju, võib hetkega kaduda.” (lk 104)

“.. on kurb tõsiasi, et mõnda asja ei saa tagurpidi keerata. Kui see kord juba liikuma on hakanud, võid sa pingutada, aga endisesse paika ei saa ealeski tagasi pöörduda. Olgu või tühiasi, kuid nii see jääb.” (lk 111)

“Vahest saanuks kergem, kui ma oleksin osanud nutta. Aga mille pärast ma õieti pidanuks nutma? Keda pidanuks leinama? Olin liiga enesekeskne, et nutta teiste inimeste pärast, ning liiga vana, et halada iseenda pärast.” (lk 117)

“Katsu nüüd kujutleda, et sa oled talupoeg, kes elab ihuüksi Siberi tundras. Päev päeva järel rügad oma põllul tööd teha. Nii kaugele, kui silm ulatub, on täielik tühjus. Silmapiir on põhjas, lõunas, idas ja lanes täpselt ühesugune. Igal hommikul, kui päike ida poolt tõuseb, lähed sina oma põllule tööle. Kui päike on täpselt su pea kohal, pead lõunapuhkust. Kui päike kaob läände, lähed koju magama. /–/ Ühel päeval sureb miski sinu sees”
“Mis nimelt?”
Naine vangutas pead. “Ma ei tea. Miski. Päev päeva järel vaatad sa, kuidas päike idast tõuseb, üle taevalaotuse liigub ja läände kaob ning siis miski murdub su sees ja sureb. Viskad ühel hetkel oma kõpla käest ning hakkad täiesti mõttelagedana lääne poole kõmpima. Suundud maale, mis asub lääne pool päikest. Kõnnid ja kõnnid nagu nõiutu. Päev päeva järel, söömata ja joomata, kuni ükskord surnult maha kukud. See ongi hysteria siberiana.” /–/
“Aga mis seal lääne pool päikest siis on?” küsisin.
Ta vangutas pead. “Ma ei tea seda. Võib-olla polegi midagi. Aga võib-olla on miski. Mis see ka poleks, igatahes on seal midagi hoopis muud kui lõuna pool piiri.” (lk 131-132)

“Kuna mälu ja tunnetus võivad alt vedada ja petlikuks osutuda, toetume alati ühele kindlale reaalsusele, et sellega sündmuste ehtsust tõestada. Nimetagem seda vahelduvaks reaalsuseks. Nii saame ära tunda, kas juhtuvad sündmused ongi nii ehtsad, kui paistavad olevat. Et reaalsust reaalsuseks tunnistada, on meil vaja veel teist reaalsust, millega seda esimest võrrelda. Ja too teine reaalsus vajab vundamendiks kolmandat. Alateadvus loob nendest lõputu ahela, mille osaks on meile teadvustada, et oleme tõesti tegelikult siin ja olemas. Kuid mõnikord võib juhtuda, et see ahel katkeb, ning siis satume segadusse. Mis õieti on reaalne? Kas reaalsus on katkenud keti siin- või sealpoolses otsas?” (lk 149)

Teised arvavad:

Sehkendaja
Lugemispäevik
Bibliofiil
pisikese-oma.blogspot.com

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/04/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Haruki Murakami „Norra mets”

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami “Norra mets”. Jaapani keelest tõlkinud Kati Lindström. Sari “Moodne aeg”. Varrak, 2006.
1949.aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. “Norra metsaga” alustab kirjastus Varrak Murakami tutvustamist eesti lugejatele. Raamatu pealkiri tuleb biitlite laulust, mille kuulmine toob minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõttes kakskümmend aastat tagasi, aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos.
Murakami on suurepärane õhustiku looja, tema kummalised tegelaskujud saavad sümboolse tähenduse, pannes lugeja samal ajal neile sügavalt kaasa elama.

Olen täiesti nõus, et Murakami on suurepärane õhustiku looja. Tegelased siin ei olnud küll aga kaugelt mitte nii kummalised kui eelnevalt loetud raamatus “Kafka mererannas”, mis mulle rohkem meeldis. Seda omamoodi salapärast ja veidi absurdset maailma, mis oli viimati mainitus, siin pole. Aga ka see on hea raamat!  Kuigi stiililt üsna erinevad on neil kahel teosel ka sarnasusi… üksildustunne, melanhoolsus ja noore meestegelase vaatepunkt… Autor on ise öelnud: „On kolm asja, mida ma „Norra metsa” kirjutades teha üritasin. Esiteks, kirjutada absoluutse realismi stiilis, teiseks, kirjutada põhjalikult seksist ja surmast, ja kolmandaks, tuua fookusesse häbelikkusetus.” (lk 368)
Peab tunnistama, et enesetappudega oli siin veidi minu meelest üle pingutatud (kui nüüd lugemine sassi ei läinud siis oli neid raamatus lausa neli). Aga autor ise on selle kohta öelnud järgmist: „Paljud tegelased selles raamatus lahkuvad üksteise järel elust. Mind on palju kritiseeritud, et see ei ole just eriti kena jutt. Ma ei taha ennast välja vabandama hakata, aga kui aus olla, siis lugu nõudis mult seda. Mul tõesti ei olnud teist teed. See lugu on lugu ohvritest (ei oska sellele head vastet leida, võiks ilmselt öelda ka „lahingus langenutest”). See on lugu neist paljudest ohvritest, kes surid ja kelle ma kaotasin omaenese sees. Millest ma kirjutada tahtsin, ei olnud see, milline oli armastus, vaid see, millised olid need ohvrid, millised olid need inimesed või asjad, kes neist maha jäid ja edasi elama pidid. Täiskasvanuks saamine on just nimelt selline. See on inimeste üksildane võitlus, haavatasaamine, kaotus ja kaotatudsaamine ja siis kõigest sellest hoolimata edasi elamine.” (lk 369-370)
Raamatu põhjal on tehtud ka film. Eks see raamatu ja filmi võrdlemine ole üks omamoodi mõttetu tegevus, kuid
samas ei saa ka teisiti… Antud juhul (nagu ka enamus juhtudel) jääb film raamtule alla. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas seda filmi ilma raamatut lugemata nautida… kogu lugu jääks ikka üsna lünklikuks. Film toimib minu jaoks nö taustapildina, illustratsioonina raamatule – olustik ja atmösfäär on ju olemas, aga karakterid ise jäävad filmis üsna avamata, eriti Reiko aga ka Midori… Reikost oli mul raamatu põhjal ikka totaalselt teine pilt tekkinud.Filmi teemaliste posterite konkurss , filmi trailer

Katked teosest:
“Ma arvan, et lõppude lõpuks on ainult puudulik mälu ja puudulikud mälestused need, mida on võimalik tekstinimelisse puudulikku anumasse valada. Ja ma mõtlen, et mida ähmasemaks on muutunud minu mälestus /–/, seda sügavamalt olen ma teda mõistma hakanud.” (lk 14, Watanabe)

„Septembri teisel nädalal jõudsin järeldusele, et ülikooliharidus on üks täiesti mõttetu asi. Otsustasin seda võtta kui treeningperioodi igavuse vastu võitlemiseks.” (lk 67, Watanabe)

„… mis on rikkuriks olemise kõige suurem eelis?” „Ei tea.” „Et saab vabalt öelda, et raha ei ole. No näiteks, ütlen mina oma klassikaaslastele, et teeme midagi, siis nemad vastavad, et „ei mängi välja, raha ei ole”. Aga kui olukord on vastupidi, siis mina küll midagi niisugust ütelda ei saa. Kui mina ütlen, et „mul ei ole praegu raha”, siis tähendab see, et mul tõesti pole üldse raha. Ainult räbal on olla. See on seesama, kui ilus naine ütleb, et „oh, ma näen täna nii halb välja, mina küll välja minna ei saa.” Vaata ainult, kui mõni inetu tüdruk midagi niisugust ütleb, naerdakse välja.” (lk 86, Midori)

„/–/ ma olin alati soojusenäljas. Tahtsin kas või korragi ülevoolavat armastust tunda. /—/ No ja siis ma otsustasingi, et otsin ise endale inimese, kes mind aasta läbi kogu aeg sada protsenti armastaks. Umbes algkooli viiendas või kuuendas klassis otsustasin.”
„Võimas,” ütlesin mina imetlusega. „ No ja kas on ka tulemusi märgata?”
„Vaat see on üks keeruline asi,” ütles Midori ja jäi siis suitsu silmitsedes veidikeseks mõttesse. „Ilmselt ootasin ma liiga kaua ja nüüd nõuan midagi liiga täiuslikku. Seepärast ongi keeruline.”
„Täiuslikku armastust?”
„Seda mitte. Isegi mina ei nõua midagi niisugust. See, mida mina ihkan, on lihtlabane hellitamine. Täiuslik hellitamine. Näiteks – mina ütlen sulle, et ma tahan süüa maasikakooki, ja siis sina heidad kõik kõrvale ja jooksed mulle maasikakooki ostma. Siis tuled tagasi, hingeldad, et võta Midorikene, siin on sinu maasikakook, ja ulatad selle mulle, aga mina ütlen siis, et mul läks juba tuju üle seda süüa ja viskan selle aknast välja. Vaat see on see, millest mina unistan.”
„Mulle tundub küll, et sellel ei ole armastusega mingit pistmist,” ütlesin mina mõneti hämmeldunult. „Muidugi on. Sa lihtsalt ei saa aru,”ütles Midori. „On hetki, mil see on naiste jaoks jube oluline.”
„Maasikakoogi aknast alla viskamine või?”
„Just. /—/.” (lk 103-104, Midori)

„Mängi „Norra metsa” ka,”ültes Naoko. Reiko läks kööki ja tõi sealt õnnetoova kassi kujulise hoiukassa. Naoko võttis rahakotist sada jeeni ja pani sinna sisse. /–/
„Kui ma „Norra metsa” nõuan, siis pean siia sada jeeni panema,” ütles Naoko. „Mulle see lugu kangesti meeldib, sellepärast teemegi nii. Et ma palumisega piiri peaks.” /-/
„Vahel, kui ma seda lugu kuulan, muutun ma jube nukraks. Ma ei tea miks, aga mul on tunne, nagu ma eksleksin kuskil sügavas metsas,” ütles Naoko. „ihuüksinda, läbi külmunud, pime on ka ja mitte keegi mulle appi ei tule. Sellepärast ongi nii, et kui mina ei palu, siis Reiko seda ei mängi ka.” (lk 142-143, Naoko)

„/–/ Ma arvan, et me mõlemad peaksime rohkem oma emotsioone välja elama, nii mina kui sina. Nii et kui sa tahad neid tundeid kellegi peal välja elada, lase aga käia ja ela minu peal välja. Nii hakkame üksteistest paremini aru saama ka.”
„No ja mis siis saab, kui sa minust aru oled saanud?”
„Sa ei mõista kohe üldse,” ütlesin mina. „Siin ei ole küsimus üldse selles, mis saab või ei saa. Maailmas on igasuguseid inimesi. Mõnele meeldib rongisõiduplaanide jälgimine ja seda nad päev otsa teevadki. Mõni tahab tikkudest meetripikkust laevamudelit ehitada. Ma arvan, et ei ole üldse imelik, kui maailmas on kas või üks inimene, kes tahab sind mõista.”
„Nii et see on sul midagi hobitaolist?” ütles Naoko lõbustatult.
„Võib ka nii öelda. Tavalised arukad inimesed nimetavad seda armastuseks või sümpaatiaks, aga kui sina tahad seda hobiks kutsuda, siis olgu pealegi hobi.” (lk 181 Watanabe ja Naoko)

„See, mis meist korralikud inimesed teeb, on see, et me taipame, et meil kõik korras pole.” (lk 189, Reiko)

„…milliseid tõdesid me ka ei tunneks, ei ole võimalik ravida armastatu kaotamise kurbust. Mitte mingi tõde, mitte mingid tõsiasjad, ükskõik milline tugevus, ükskõik milline õrnus –  mitte miski ei suuda seda kurbust ravida. Ainus, mis me võime, on see kurbus lõpuni kurvastada ning sellest midagi õppida, ning see, mida me sealt õppinud oleme, ei aita meid järgmise etteennustamatu kurbuse puhul karvavõrdki.” (lk 339, Watanabe)

Teised arvavad:

Eksle surmani metsast välja
Industrial snowflake
Loterii
Noppeid raamatutest
Sehkendaja
Nuxxbooks
This Bird Has Flown – Haruki Murakami

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/03/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Haruki Murakami „Kafka mererannas”

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami. Jaapani keelest tõlkinud Kati Lindström
588 lk, Varrak, 2008, sarjast „Moodne aeg”.
Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.  

Võrratu teos. Ma polnud varem Murakami loominguga kokku puutunud ning tõesti suurepärane avastus. Kolades veidi interneti avarustes on näha, et see on insprireerinud paljusid.  Värvikaid tegelasi ja seiku leidub siin tõesti hulgaliselt.

Kassidega vestlev vanamees Nakata, taevast alla sadavad sardiinid…

„… Nakatal on kõva pea. Ega Nakata alati niimoodi kõva peaga pole olnud, aga lapsepõlves juhtus õnnetus ja pärast seda jäi Nakata rumalaks. Isegi kirjutada ei oska. Ei oska lugeda ei raamatuid ega ajalehti.” „No aga sina oskad näiteks kassidega rääkida…” (lk 58)

Oshima-san: „Pisikese korrapärase näoga noormees. Pigem naiselikult  kaunis kui mehelikult nägus. Seljas valge nööpidega triiksärk, jalas oliivrohelised viigipüksid. Mõlemad laitmatult triigitud.  Juuksed on pikemapoolsed. Kui ta maha vaatab, vajub tukk otsmikule, mida ta siis aeg-ajalt, justkui oleks tal järsku meelde tulnud, käega tagasi lükkab. Särgikäised on küünarnukkideni üles keeratud ning käisesuust paistavad kõhetud valged randmed. Peenikese õrna raamiga prillid sobivad ta näokujuga hästi. Särgiesisele on kinnitatud väike plastmassist nimesilt, kuhu on kirjutatud „Oshima”. Ta ei sarnane ühegi raamatukogutöötajaga, keda ma tean.” (lk 42)
„Kui ma autoga sõidan, siis ma üritan võimalikult kiiresti sõita. Kui täiel kiirusel õnnetusse sattuda, siis juba sõrme lõikamise suguse pisikese haavaga ei piirdu. Kui tegemist on suure verejooksuga, siis pole tavainimestel ja hemofiiliahaigetel ellujäämise šansside osas erilist vahet. Nii on aus. Sured ausalt ja rahulikult, ilma oma pead vaevamata, et kuidas selle hüübivuse ja ma ei tea millega veel on./–/Ma ei näe võib-olla küll sedamoodi välja, aga tegelikult olen ma väga ettevaatlik inimene, kes riske ei võta. /–/ Peale selle tahaksin ma vaikselt üksinda surra, kui suremiseks läheb.” „Teiste inimestega koos suremine ei kuulu sinu elu valikute hulka, kas nii?” „Täpselt nii.” (lk 134-135)
„Kuid ehhki mu kehaehitus on naise oma, olen ma oma teadvuse poolt täielikult mees./–/ Vaimselt elan ma mehe elu./–/ Seksuaalsest orientatsioonist rääkides meeldivad mulle enam mehed. Nii et ma olen ühtaegu naine ja gei./–/” (lk 222, Oshima-san)

„See oli üks musta siidimütsiga pikakasvuline mees. Ta istus nahaga kaetud pöördtoolil, jalg üle põlve. Seljas tulipunane kitsalõikeline pikkade käistega kuub, mille all oli must vest. Jalas mustad säärikud. Püksid valge kui lumi ja kangesti liibuvad. Peaaegu nagu pikad aluspüksid.” (lk 154-155)

„Kes vähegi viskiasjandust teab, tunneb mu silmapilkselt ära /—/. Minu nimi on Johnnie Walker. Džonni Vooker. Enamus inimesi siin maailmas teab mind. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma olen üle maailma kuulus. Võiks isegi öelda, et minust on saanud ikoon. Aga siiski, ma ei ole päris Johnnie Walker. Tolle Inglise alkoholitootjaga ei ole mul mingit pistmist. Ma lihtsalt kasutan praegu omavoliliselt nende sildil olevat imidžit ja nime. Sest imidžit ja nime on ju hädasti vaja.” (lk 156)

 

 

 

„Toas puuduvad igasugused kaunistused, kuid seinal ripub üks väike õlimaal. Mererannal oleva noormehe realistlik pilt. Maal pole paha. Võib olla, et isegi kuulsa kunstniku maalitud. Noormees on kuskil 12-aastane. Valge müts päikese kaitseks peas, istub ta kipakal rannatoolil. Istub käsipõsakil, küünarnukk käetoe peal. Näol hõljumas pisut depressiivne, aga samas rahulolev ilme. Noormehe kõrval istub must saksa lambakoer, just nagu poissi valvates. Taustal paistab meri. Ka paar inimest on taustale joonistatud, kuid nad on nii väiksed, et nägu pole näha. Avameres paistab üks saar. Mere kohal heljub paar rusikasuurust pilve. See on suvine maastik.” (lk 213)

Raamatus esinevast laulust „Kafka mererannas” on tehtud ka lugejate poolt endi versioone, nt see, mis küll eriti ei kattu minu kujutlusega sellest loost.

„Kafka mererannas
Kui sina oled maailma veerel
Olen mina kustunud vulkaanikraatris
Ukse taga seisavad
Tähtedeta jäänud sõnad

Kuu valgustab magavat sisalikku
Taevast sajab tillukesi kalu
Akna taga seisavad
Kalestunud südamega sõdurid 

(refrään)

Mererannas toolil istub Kafka
Mõtleb maailma liigutavale pendlile
Kui sulgub südame õiekroon
Muutub liikumatusse määratud
Sfinksi vari noaks
Ja lõikub su unedesse

Uppunud neiu sõrm
Otsib kompides uksekivi
Kergitab sinist rüüserva
Ja vaatab Kafkat mererannas” (lk 281)

Veel katkeid raamatust:

„Vaid möödaminnes riivab käis… /–/ kuid seotud läbi elude. /–/ kui tühine miski ka ei tunduks, mitte midagi ei juhtu siin ilmas juhuslikult.”  (lk 38)

„Ma olen vaba, mõtlen ma. Sulen silmad ja mõtlen hetkel selle üle, et ma vaba olen. Aga seda, mida vaba olemine tähendab, ma veel hästi ei mõista. Ainus, millest ma hetkel aru saan, on see, et ma olen ihuüksi. Olen ihuüksi võõras kohas. Just nagu üksildane maadeavastaja, kes on kaotanud kaardi ja kompassi. Kas vaba olemine seda tähendabki?” (lk 54)

„Kui vähenutika ajuga väga palju mõelda, hakkab pea lihtsalt valutama.” (lk 150)

„Mina ennustada ei oska, kas õnneks või õnnetuseks. Kui peaks tunduma, et ma teen pidevalt halbu ennustusi, siis tuleb see sellest, et ma olen loomult eriti kaine mõtlemisega realist. Mina räägin asjadest deduktiivselt, üldisest loogikast lähtudes. No ja see kõlab siis õnnetu ettekuulutusena. Miks? Aga sellepärast, et meid ümbritsev tegelikkus ei ole midagi muud kui tegelikkuseks saanud õnnetute ettekuulutuste ladestus. Võta ükskõik mis kuupäeva leht. Kui leht lahti teha ja heade ning halbade uudiste vahekorda vaadata, siis saab igaüks aru, et see nii on.” (lk 192, Oshima-san)

„Enamus meist otsib kogu oma armetu elu oma puuduvat poolt taga…” (lk 195)

„Kas pole selline muinasjutulaadne armastuslugu igav?” /–/ „Edasi tuleb kindlasti suur pööre.” „Täpselt nii,”/–/ „Selline on juba muinasjutu struktuur – suur pööre. Ootamatu areng. On olemas ainult üks õnn, kuid erinevaid õnnetuse tüüpe on mustmiljon. Just nagu Tolstoi ütles. Õnn on allegooria, õnnetus muinasjutt.” (lk 196)

„Seda, mis tunne on, kui sind ahistatakse, kui sügavalt see inimest haavab, teab ainult see, kes ise ahistamist kogenud on. Valu on isiklik asi ja pärast jäävad sellest isiklikud armid. Nii et õigluse ja võrdõiguslikkuse nõutamisel ei jää ma kellelegi alla. Aga see, mis mind palju enam häirib, on inimesed, kellel puudub kujutlusvõime. Või nagu T.S. Eliot ütleb, „tühjad inimesed”. Inimesed, kes ajavad oma kujutlusvõime puudumisest tekkinud augud, see tähendab tühjuse, selle varjamiseks tundetut põhku täis, aga käivad ringi, ise seda tähele panemata. Ja siis panevad tühje kõlavaid sõnu ritta ja üritavad seda tundetut põhku teistele peale suruda.” (lk 224-225 Oshima-san)

„Mitte inimesed ei vali oma saatust, vaid saatus valib inimese. See on maailmavaade, millele kreeka tragöödiad on ehitatud. Ja nagu Aristoteles ütles, ei sünni nende teoste tragöödilisus iroonilisel kombel mitte kangelaste puudustest, vaid nende voorustest. Saad aru? Mida vooruslikumad nad on, seda suurematesse tragöödiatesse nad satuvad – mitte, mida puudulikumad nad on.” (lk 245)

„Armastus tähendab maailma ümberloomist ja sel puhul on kõik võimalik.” (lk 280)

„Kui luuletuse sõnad ei leia ettekuulutuslikku tunnelit lugeja ja autori vahel, siis on see teos luuletusena läbi kukkunud.”

„Aga pole vähe luuletusi, mis lihtsalt sellist nägu teevad,”/–/
„Täpselt nii. Seda inimteerida pole sugugi raske, kui vaid tehnika käpas on. Kui piisavalt sümbolistlikke sõnu kasutada, näeb iga asi luuletuse moodi välja.” (lk 301)

„Planeet Maa ja aeg ja mõisted ja armastus ja saatus ja usk, õige ja väär – kõik voolav ja ajutine. Ühte kohta igavesti ühel ja samal kujul paika jäämine ei ole võimalik. Kogu universum on üks suur transpordifirma.” (lk 355)

„… armastades kedagi teist, otsime me tegelikult enese puuduvat osa. Sellepärast olemegi alati nukrad, kui me kasvõi natukenegi eemal olles oma kallima peale mõtleme. See on selline tunne, nagu siis, kui astud ühte armsaks saanud tuppa, mille juba ammu kaotanud oled. Väga loomulik tundmus. Sina pole esimene, kes seda tunneb, nii et patenti ei maksa selle peale võtta.” (lk 367)

„… enamus inimesi siin maailmas ei ihalegi vabadust. Nad ainult mõtlevad, et ihalevad. Kõik on tühipaljas illusioon. Enamus inimesi ei teaks, mida endaga suures hädas peale hakata, kui neile tõeline vabadus kätte anda.” (lk 390)

„See kõlab küll banaalselt, aga ega asjad juhtuvad siis, kui nad juhtuvad, nii et pole mõtet ette spekuleerida. Ja enamasti ei lähe asjad nii, nagu võiks arvata.” (lk 433)

„Jutuajamine on väga tähtis. Kes või mis su kaaslane ka ei oleks, alati on parem rääkida, kui rääkimata jätta.” (lk 440, Hoshino-san)

„Ah et kivi on siis sõnaaher…. Seda võis ta olekust muidugi arvata,” ütles Hoshino-poiss. „Et kivi-härra on meil napisõnaline ja ujumises äärmiselt vilets.” (lk 448)

„Inimene on sünni ja kasvamise kaudu ikka teatud kohta kinnistatud – muidugi teatud määral. Ma mõtlen, et inimese mõtteviis ja tunded on arvatavasti pinnavormide ja temperatuuri ja tuule suunaga seotud.” (lk 571-572 , Sada-san)

„Me kõik kaotame pidevalt midagi väga tähtsat./—/ Suuri šansse ja võimalusi, tundeid, mida tagasi ei saa. See ongi üks elu mõte. Aga meie peas – ma vähemalt arvan, et peas – on niisuguste asjade säilitamiseks üks pisike tuba. Kindlasti midagi niisugust nagu meie raamatukogu fondituba. Ja selleks, et oma südame täpset asukohta teada, peame me pidevalt selle toa kohta kataloogi pidama. Koristama, tuulutama, lilli kastma. Ehk teisisõnu, me elame igavesti omaenese raamatukogus.” (Oshima-san, lk 575)

Teised arvavad:
Ärge kartke kujutlusvõimet
Murakami nõuab lugejalt sihikindlust
Murakami, tšutike treaapiline kirjandus
Mineviku ja tuleviku katkematu ring
Sehkendaja
Segane maailm
Nopped raamatutest
Raamatutuba
Raamat ja Kuu
Raamatust lugesin
Hateruma
Nädala autor
The Guardian: Kill me or the cat gets it
The New Canon
A Life in writing

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/02/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,