RSS

Tag Archives: hea lugu

Emma Donoghue „Tuba“

tubaEmma Donoghue „Tuba“
Hea Lugu, 2011
Areeni bestseller

Tutvustus: Kujuta ette, et kogu su elu on möödunud väikeses kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent. Vaid killuke taevast headel päevadel. Emma Donoghue kirjeldab veenvalt ja usutavalt ses lukkude taha suletud maailmas elava viieaastase Jacki tillukest elu, mis romaani käigus omandab täiesti uue ilme. „Tuba” on raamat, mis jääb hinge külge kinni. Kätlin Kaldmaa, tõlkija ja luuletaja
Rea mainekaid auhindu pälvinud „Tuba” on Emma Donoghue seitsmes ja seni kõige enam kõneainet pakkunud romaan. 2010. aasta kevadel oli selle pärast kihevil kogu kirjastusmaailm: raamatu avaldamisõiguse eest pakuti üha suuremaid ja suuremaid numbreid. Ärevus sai veelgi suurema hoo sisse siis, kui kaks nädalat enne raamatu jõudmist kauplustesse selgus, et romaan on märgitud Man Bookeri kirjandusauhinna lõppnimekirjas.
1969. aastal Dublinis sündinud Emma Donoghue on kirjutanud romaane ajaloost ja tänapäevast, hulganisti novelle, kirjandusloolisi teoseid, näidendeid ning tekste nii raadio kui televisiooni jaoks. Ta elab elukaaslase, poja ja tütrega Kanadas. Donoghue teoseid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde.

Nagu ka mõned teised (nt Lugemissoovitus Lugemispäevik) on maininud, et raamatu kirjeldus neid esialgu lugema ei kutsunud, siis jah, ka mina olin seda mõnda aega edasi lükanud. Iseenesest tundus huvitav, aga ehk veidi liiga häiriv ja raske. Seda see teema muidugi ongi, aga õnneks ei ole raamatu stiil liiga sünge ja raskepärane. Huvitav on jälgida väikese poisi silme läbi kogu seda lugu – kuidas saab maailmast aru poiss, kelle kogu seni teadaolev maailm piirdub ühe väikse Toaga. Minu jaoks oligi huvitavam just raamatu teine pool – kuidas toimub kohanemine päris maailma ja teiste inimestega.Cover-articleInline

Raamatu põhjal on tehtud ka film, mida veel näha pole õnnestunud.

Ekspress

„Me oleme nagu raamatus olevad inimesed ja ta ei luba kellegi teisel seda lugeda.“ (lk 95)

roomRoom_cover

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/03/2016 in emma donoghue, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Anneli Tõevere- Kaur “Mesiniku tütar”

Mesiniku-tytar_kaas-320_-500x500Anneli Tõevere- Kaur “Mesiniku tütar”
Hea Lugu 2015

Tutvustus: „Mesiniku tütar” on Anneli Tõevere-Kauri esimene luuleraamat, kuhu on koondatud valik ligi kümne aasta jooksul kirjutatust.
Raadioteatri juhile Toomas Lõhmustele meenutab luulekogu sõnastus oma tundlikkuse poolest kalligraafiat. Luuletaja isikupärane käekiri on „Mesiniku tütres” väga tugevasti olemas.
Loomingu kirjandustoimetaja Asta Põldmäe arvates on „Mesiniku tütar” üles ehitatud oskaja käega. Salgamata oma kiindumust unenäolistesse ja sümbolistlikesse luulekujunditesse, kelle element on müstika ja koduks hämarilmad, liigub luuletaja läbi oma nelja värsitsükli üha elulisematele radadele. Kogu viimasesse tsüklisse kuuluvad soojast loodusega ühtekuuluvustundest kantud luuletused.
Anneli Tõevere-Kaur töötab Eesti Rahvusringhäälingu avalike suhete juhina. Tema luuletusi ja novelle on avaldatud ajakirjades Looming ja Vikerkaar, Maalehe kaasautor alates 2014. aastast.

xxx

Kas kurbus imbub
sügiseti
läbi maa?
Või sellest,
et nii vara
süüdatakse tuled?
Kas ehk saabub sealt,
kust saab –
sõbra sõnadest,
kui tal on mured,
laulust,
mida kuulan
nädalaid ja kuid,
või tuulest,
lahkuma mis sunnib
lehti, puid?
Vahel läbi õhu
alla sajab
lindudelt.
Neid kauneid tiivulisi
näha lahkumas –
see tühistab mu
tuju.
Ja kõik, mis jääb,
siis võtab
teise kuju.
(lk 8)

xxx

Maaleht

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/05/2015 in anneli tõevere- kaur

 

Sildid: , , ,

Anton Hansen Tammsaare „Elu ja armastus“

elu-ja-armastusAnton Hansen Tammsaare „Elu ja armastus“
Hea Lugu, 2014

Tutvustus: A.H. Tammsaare „Elu ja armastus” jõudis esmakordselt lugejate ette oktoobris 1934. Raamatul, milles teineteisele vastu seatakse tõsine armastus ja tegeliku elu närusus, on täpne pealkiri ja ajatu sisu. Ennekõike on ajatu peategelaste Irma ja Rudolfi armastuse lugu. Kaasaegne kriitika nimetas romaani „armastuse evangeeliumiks” ja see määratlus kehtib senini. Armastus on üks Tammsaare peateemasid, mis läbib kogu tema loomingut. „Elu ja armastust” võiks nimetada armastuseteema kontsentraadiks. Kirjanik on siin andunud mehe–naise suhte vaatlusele igast aspektist. Ta võtab peensusteni läbi armastuse ja abieluga seotud nüansid, seletab armastuse toimemehhanisme. Rudolfi monoloogides on palju valusat tõtt. Tema „targutustes” on nähtud ehtsat tammsaarelikku mõttekukerpallitamist. Ometi, kuigi võime Rudolfis näha kirjaniku alter ego’t, on autori sümpaatia Irma poolel. Teine suur „Elu ja armastuse“ väärtus on võimalus heita pilk Eesti sõjaeelse kõrgema seltskonna mõttemaailma. Seepärast on see peale armastusromaani samavõrd ka ühiskonnakriitiline romaan.

Katkeid:

„Inimene võib harilikult ikka kas vaikida ja mõelda või mõtlemisest pääsemiseks kõnelda. Et lugu nõnda on, seda teadis Irma tädi juba ammugi, sest kui kõnelemine kord selge, siis voolavad sõnad suust ilma vähimagi vaevata ja vähimagi mõtteta. Kuulaja peab mõtlema, mitte kõneleja.“ (lk 20)

„Mees valetab alati, kui ta hakkab ilusasti rääkima. Tüdrukud valetavad muidugi ka, aga see pole sinule tähtis. Sina pea kõvasti ainult seda meeles, et mees valetab, rohkem pole tarvis, sest muidu hakkad uskuma. Ka valet hakkad sa lõpuks uskuma, aga valega pead kauem vastu kui tõega, selle poolest on vale parem. Valet hakkad sellepärast lõpuks uskuma, et arvad: inimesel peab ikkagi midagi tõsist sinuga olema, kui ta nii kangesti katsub sulle valetada. Sest milleks ta muidu jändab ja oma suud kulutab. Ja niipea kui oled valega juba sinnamaale jõudnud, et hakkad tema tagant tõtt otsima, siis oled kadunud. Siis oleks kõige õigem aken lahti teha, aknalauale püsti karata ja karjuma pista või lihtsalt teiselt korralt ülepeakaela alla.“ (lk 39)

„Preili, te ei pea mitte arvama, et ma neid asju nii kergelt võtan, nagu ma neist räägin. Aga üks on tunda ja mõelda, teine rääkida. Tõsiste mõtete ja tundmistega ei astuta kohe võõraste inimeste ette. Pealegi, tõsised mõtted ja tundmused huvitavad tänapäev väheseid. Tõsiseid mõtteid ja tundmusi näeb tänapäev veel mõnes filmis, sest ka raamat on muutunud ainult turukaubaks. Ehk milleks peakski inimene oma sisemust teiste ees paljastama? Uskuge, preili, see pole kunagi vaeva tasunud, tänapäev ammugi mitte. Minul on sagedasti see, võib öelda, lapsik või lapselik viis, ma ei tea, kuidas seda nimetada, et ma ütlen kohe kõik südame pealt ära. Aga sõnad ei tohi olla ütlemiseks, vaid ainult selle varjajaks, mida öelda tahetakse.“ (lk 48)

„Targem või mitte targem, aga ärge minge veel, preili“ palus härra Rudolf pooleldi tõsiselt, pooleldi nagu naljatades. „Sest kui te kord minu vanuseks saate, siis te näete, et te midagi oma minevikus rohkem ei kahetse, kui et olete ühe või teise rumaluse tegemata jätnud lausa suure tarkuse pärast- Te vaadake ometi meie tänapäeva noori. Nad kõik on kaljukindlad, et nad on targemad kui nende isad ja emad, sest nemad kõik on kas keskmise või kõrgema haridusega, isadel ja emadel puudub aga sagedasti üldse niinimetatud haridus. Aga samal ajal seesama noorus elab esiotsa oma isade-emade kulul või läheb nii ehk teisiti pankrotti ja laseb endale kuuli pähe. Otsib seda kuuli äris ja armastuses, töös ja teenistuses, mõttes ja unistuses. Nagu ei saaks siinilmas üldse enam kuulita läbi. Nõnda on lugu meie tarkusega. Aga see´p see ongi, et inimene ei ela tarkusest, vaid oskusest. Me lihtsalt ei oska elada, mis aitab siis tarkus? Mina tahan teid ära saata, aga ise pean teid samal ajal kinni. Eks ole? Ka seda võiks kas või armastuseks nimetada, kui sõnade valikule nii väga rõhku ei pane. Nii et meie juba mõlemad armastame pisut, ainult et me ei oska teineteisele õieti läheneda. Lihtsalt ei oska, see on kõik. Armastus on niisuke asi, mis vaja oskust…“
„Armastus on niisuke asi, mis vajab valet, see on teie arvamine,“ ütles Irma.
„See oli minu arvamine,“ ütles härra Rudolf, „aga see oli eksiarvamine. Ma ju küll valetasin teile, aga ei aidanud, kukkusin ainult sisse, te ju ise nägite, kuidas. Armastus on keerulisem, kui et aitaks ainult vale. Meelituski on ju ainult vale, aga seegi ei aita alati. Armastus on keerulisem kui kõik muu elus, sest kui on muu, siis on tegu teistega, aga armastuses kõigepealt iseendaga. Kui on muu, pead teisi üle lööma, aga kui armastus, löö iseennast üle ja teisi veel pealekauba. Selles on häda. Arvad, et see on õige, aga ei ole. Jooksed teisale, ka seal eksitus, kolmandas – samuti. Aga kaua sa tantsitad end nõnda? Ometi usud ja otsid, otsid ja usud.“ (lk 65-66)

„Sest ilmas on ikka nõnda, et kui armastab mees, siis ei armasta naine, ja kui armastab naine, siis ei armasta mees. Teist ei ole. Minul on alati sellepärast kõik kuramaasid lörri läind, et mina hakkan armastama, aga niipea kui mees näeb, et juba armastad, kohe teeb sääred. Mees tahab, et peab lõbus olema, aga kes siis saab lõbus olla, kui ta juba armastab.“ (lk 107-108)

„Surm tuleb tahtmata nagu armastuski, sellepärast ära taha surra, mu kallis, kui on veel armastus,“ (lk 151)

„Kõik noored naised armastavad ühtemoodi, kõik nad usuvad ja kinnitavad oma armastust veel siiski kui teda enam pole olemaski.“ (lk 249)

Teised arvavad:227

Noore individualisti kirjanduslikud aated 

Danzumees

Kuuldemäng

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/09/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,

Joel Haahtela „Elena“

elenaJoel Haahtela „Elena“
Hea Lugu OÜ, 2013

Tutvustus: „Elena” on igatsusest kantud imekaunis lugu üksildasest mehest, kes kohtab ühel päeval pargis mõistatuslikku naist. Mehele tundub, et ta on naist tundnud juba kaua, kogu elu.
Vähehaaval saab too naine mehe kinnisideeks. Suveks lahkub naine linnast, mees järgneb talle, kuid kaotab ta pikaks ajaks silmist. Kui saabub sügis, taipab mees, mis teda selles naises nii jäägitult lummanud on. Ja siis nad kohtuvad. Kohtuvad vaid korra.
Eesti keeles on Joel Haahtela sulest varem ilmunud „Liblikakoguja”. Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid „Liblikakoguja” ja „Elena” on tõlgitud ka saksa keelde.

Katkeid:

„Sadu teeb inimestest lähedased, üksildasest üksildasema. Tuleb toas püsida. Talvel on külm. Ükskord sadas nii palju, et tänav lainetas ja seal triivis leivakorve ja potitäis kapsahautist.“ (lk 67-68)

„Kui tihti kõnnivad inimesed üksteisest mööda, jätavad endast maha unistuse sellest, kuidas kõik oleks võinud olla, need juhuslikud kohtumised, möödakihutavad hetked, mis silmapilguks jäädvustuvad meeltesse ja kaovad argisesse maailma, autode mürasse, jutusuminasse, karjumisse ja kolinasse, mida kostab üle tee ehitusplatsilt, kuhu ehitatakse vana kaubapalee asemele uut kaubapaleed. Aga sellest ei ole veel valmis muud kui sügav auk, vesi põhjas ja servadel tihedas rivis roostevärvi metalltalad.
Ent aeg-ajalt juhtub midagi arusaamatut, seletamatut, midagi, mis muudab meie elu kulgu ja paneb mõtlema, mida kõik tähendab.“ (lk 143)

„Õhtupoolikul hakkas lund sadama ja nüüd pöörlevad lumekeerised valguse käes ja varsti on kogu aed lumme mattunud, puuoksad maa poole kooldunud. Kui lund sajab, siis sajab vaikust, ütles ema mulle, kui ma laps olin.“ (lk 148, raamatu lõpp)

Teised arvavad:

Lugemissoovituse blog

elena1elena2haahtela_elena

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2013 in joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Joel Haahtela „Liblikakoguja“

liblikakogujaJoel Haahtela „Liblikakoguja“
Hea Lugu OÜ, 2012
Areeni bestseller

Tutvustus: Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist.
Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks.
Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid Liblikakoguja ja Elena) on tõlgitud ka saksa keelde.

Vahel on ikka huvitav, kuidas sarnased teemad või detailid järjest erinevatest raamatutest läbi käivad või siis pigem see, et kuidas nad järjest mulle lugemiseks on kätte sattunud 😉

Näiteks järgmise tsitaadi mõte on ikka hämmastavalt sarnane Minevike müüjas olnuga:

„Vaevalt et keegi selle vastu midagi saab, et mälestused hakkavad üksteise peale kihistuma, segunema, kuni oma elu kohta on võimatu kindlaks teha, mis on teiste jutustatud, teistega juhtunud, millest on kuskilt loetud, mis fotodelt nähtud ja mis tõepoolest oma.“ (Liblikakoguja, lk 73)

Vrd, eelmine postitus: „Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.“ (Minevike müüja, lk86)

Ja siit veel üks katke:
„Mõtlesin inimarhiivide peale, mis hakkasid meisse ajapikku settima: inimesed, keda olime näinud ainult ühe korra, pärast seda enam mitte kunagi. Armsamad. Lapsepõlvesõbrad. Inimesed, keda me tahtsime veel näha. Inimesed, kelle juurde olime lubanud minna, aga ealeski ei läinud. Inimesed, kellega kohtusime alati juhuslikult. Inimesed, kes ilmusid välja aastate tagant, kellest said parimad sõbrad ja kes kadusid taas. Ajalehepiltide inimesed. Inimesed eskalaatoritel, liinibussi akna taga. Kirjasõbrad. Õpingukaaslased. Kauged sugulased, keda me ei tundnud. Sõbralikud ettekandjad välismaareisidel. Nimetud näod. Inimesed, keda soovisime unustada. Inimesed, kes olid unustanud meid.“ (Liblikakoguja ,lk 46)

Teised arvavad:9785751610340perhoskerääjäperhoskerääjä2

Klassikaraadio. Uus raamat
Õhtuleht
Ekspress (intervjuu autoriga+arvustus)
EPL intervjuu autoriga
EPL
Järje hoidja
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/05/2013 in joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Tom Rachman “Imperfektsionistid”

imperfektsionistid_esikaas_v_ikeTom Rachman “Imperfektsionistid”
Hea Lugu, 2011
Areeni Bestseller 1

Tutvustus: „Imperfektsionistid” on uue sarja „Areeni bestseller” esimene raamat. „Imperfektsionistid” on Tom Rachmani debüütromaan, mis on praeguseks avaldatud juba 27 riigis. New York Times ja mitmed teised mainekad väljaanded valisid selle 2010. aasta parimate raamatute sekka. „Ajakirjanduses võib palju saavutada, kui sealt õigel ajal lahkuda,” ütles kunagi üks Euroopa suurmees. Tom Rachmani romaan „Imperfektsionistid“ on aga lugu inimestest, kes seda õigel ajal teha ei taibanud. Kunagi mõjukas ja rikas üle-euroopaline ajaleht on hääbumas. Koos sellega on hätta sattunud toimetuse töötajad, kes igatsevad taga endisi aegu, ning inimpelglik vastutav väljaandja teiselt kontinendilt, kel pole aimugi, mida peaks tegema. Tom Rachmani ajakirjanduslik romaan on vaimukas, intelligentne, satiiriline, lõbus ja kaastundlik ühekorraga; eriti sobilik lugemine ajal, mil ka Eestis võitlevad ajalehed ellujäämise nimel. (Priit Hõbemägi)

Raamatu temaatika oli mulle isiklikel põhjustel huvipakkuv. Üsna kirju ja värvikas tegelaste galerii. Mõne kohta oleks tahtnud hea meelega edasi lugeda, kuid juba toimus hüpe järgmise juurde. Lõppkokkuvõttes küll moodustus siiski terviklik lugu.

Katked raamatust:

“Tema kõrgeim eesmärk selles ajalehes on mittemidagitegemine – kirjutada nii harva kui võimalik ja minema hiilida, kui keegi ei näe. Neid ametialaseid ambitsioone realiseerib ta suurejooneliselt.” (lk 33, nekroloogide kirjutaja Artur Gopal)

“Ma ütlen, et ambitsioon on lollus, ja ikkagi jään ma edasi tema ikkesse. See on nagu elada kogu elu orjana, saada siis ühel päeval aru, et sul pole kunagi peremeest olnudki, ja minna ikka vanal moel tööle tagasi.” lk 42

“… kogu meie tsivilisatsiooni ajaloos pole olnud produktiivsemat nähtust kui naeruväärne ambitsioonikus. Mis iganes selle vead ka on, mitte miski pole suutnud rohkem luua. Katedraalid, sonaadid, entsüklopeediad – mitte armastus Jumala vastu pole olnud nende sünnitaja, ega ka mitte armastus elu vastu. Vaid inimese kirg selle vastu, et teised inimesed teda ülistaksid.” (lk 43)

“Teate ju seda tobedat ütlemist “sündides oleme me üksi ja surres samuti” – see on jama. Sündides on meil ümber kamp inimesi ja surres samuti. Üksi oleme me nende kahe vahepeal.” (lk 43)

“2004. Otti Grupi peakorter, Atlanta
Ajalehed liikusid allamäge.
Üha enam ilmus konkureerivaid meelelahutusi alates mobiiltelefonidest ja videomängudest ning lõpetades sotsiaalvõrgustike ja netipornoga. Tehnoloogia mitte üksnes ei ahvatlenud lugejaid, see muutis neid. Täismahus leheküljed ei mahtunud monitorile ära, nii kahanes portsjoni suurus ja uudised hakiti üha väiksemateks palakesteks. Kiired täiendused internetis sünnitasid põlgust päevavanuste pealkirjade vastu paberil. Kokku kuivas isegi harjumus infot raha vastu vahetada – internetis oli maksmine lihtsalt võimalus.
Lugejaskonna kahanedes põgenesid reklaamiandjad ja kasvas kahjum, kuid põikpäised tasulised ajalehed jäid enda juurde kindlaks. Nad langetasid igapäevaseid otsuseid, tootsid oma kokkuvõtte maailmast, paigutasid selle lehekülgedele, trükkisid õhtul ja toimetasid kohale homme, et need ähmaste hommikueinesilmade ees lahti lüüa. Iga päevaga üha kahaneva arvu silmade ees.” (lk 235)

“Mõne kirjaniku jaoks võib kirjutamine muutuda nende inimlikkuse panipaigaks, mitte selle allikaks.Nad loovad väljamõeldud maailma, mis sisaldab igatsetud õiglust, lahendusi, mida elus tuleb harva ette, vaenlasi, keda nad saavad karistada, sõpru, kellega nad kunagi ei naakle. Kui säärane kirjanik käsikirja õhtuks kõrvale paneb, võib sellesse jääda ka kogu nende inimlikkus,” (lk 266)

Teised arvavad:
Klassikaraadio
Ekspress
loterii

119984imagesimages2imperfectionistsnedokonalci--1The-Imperfectionists

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/12/2012 in loetud teosed, tom rachman

 

Sildid: , , , ,

S.J. Watson “Ei. Tohi. Magama. Jääda.”

S.J. Watson “Ei. Tohi. Magama. Jääda.”
Hea Lugu, 2012
Areeni bestseller, 4.raamat

Kirjastaja kirjutab: Mälestused defineerivad meid. Kujuta ette, et kaotad need iga kord, kui magama jääd. Oma nime, identiteedi, mineviku ja isegi inimesed, keda sa armastad – kõik see kaob igal ööl. Ja siis hakkab sulle tunduma, et ainuke inimene, keda sa usaldama peaksid, räägib sulle ainult poole tõest…

Pingeline põnevusromaan „Ei. Tohi. Magama. Jääda“ jutustab 47aastasest Christine´ist, kes hommikuti ärgates ei tunne ära ei voodit, kus ta lamab, ega tuba, mis teda ümbritseb. Rääkimata mehest, kes on ta kõrval. Nimelt kannatab Christine raskekujulise amneesia all, mille tõttu puudub naisel võime moodustada uusi mälestusi. Oma elu riismetest kinni hoidmiseks peab Christine päevikut, mille lugemisega ta igat päeva alustab. Ajapikku hakkab ta aimama tegelikkuse varjus peituvat kohutavat tõde.

Steve „S. J.“ Watson on sündinud 1971. aastal Stourbridge´is Birminghami lähedal. Birminghamis omandas Watson arsti kutse, mida ta on praktiseerinud Londoni haiglates, keskendudes laste kuulmishäiretele. 2011. aasta kevadel ilmunud „Ei. Tohi. Magama. Jääda“ on Watsoni esimene romaan, mida on tõlgitud juba rohkem kui 30 keelde.

Raamatu põhjal plaanitakse teha ka film

“Me armastame teineteist, kui sa seda silmas pead. Vähemalt mina armastan sind küll.” See seal oligi – märguanne öelda, et ma armastan ka teda. Mehed ütlevad “ma armastan sind” alati küsimusena.
Aga mida ma öelda sain? Ta on võõras. Armastus ei taba sind kahekümne nelja tunniga, ükskõik kui väga ma oleksin kunagi tahtnud arvata, et see käib nii.” (lk 133)

Teised arvavad:

Avaldatud mõtted
Kui mälu mängib peitust

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/08/2012 in loetud teosed

 

Sildid: , , , ,