RSS

Tag Archives: hispaania

Gabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“

kolonelile-ei-kirjuta-keegiGabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“
Eesti Raamat, 2016

Tutvustus: 1957 kirjutatud ja 1961 ilmunud „Kolonelile ei kirjuta keegi” kuulub autori varasemate teoste hulka. 
Tegevuspaigaks on Ladina-Ameerika unine väikelinn või küla, kus elav kolonel kraabib vaevaga kokku sääste toidu ja ravimite tarbeks, mis hoiavad elus teda ja tema abikaasat. Viisteist aastat ootab ta sõjaveteranipensioni, mida talle kui nüüdseks ununenud nn tuhandepäevase sõja kangelasele lubati. Võitluskukk on ainus, mis annab talle lootust paremale tulevikule, ja nii saab kukest meeleheite trotsimise ja vastupanu sümbol. Ümbritsevamaailma probleemid ilmuvad selles loos väga konkreetsete inimsaatuste kaudu. 
Raamat jutustab väikesest inimesest, kes seisab ihuüksi oma väärikuse eest, aga samal ajal on see ka maailmas valitseva üksinduse, omavoli ja absurdi ületamise lugu. Enne avaldamist kirjutas autor raamatut korduvalt ümber ja tulemuseks on erakordselt sisutihe ning jõuline jutustus, mille iga stseen ja tegevus on kiidulaul elule. 
„Kolonelile ei kirjuta keegi“ on autori enda hinnangul tema parim teos.

Ei olnud minu jaoks.

„Poisid tõid nii palju maisi, et ta otsustas seda meiega jagada. Nõndamoodi on elu.“
„Nii ta on, „ ohkas kolonel. „Elu on parim asi, mis kunagi välja mõeldud.“ (lk 68)

Advertisements
 
 

Sildid: , , ,

Juan Gabriel Vasquez “Asjade kukkumise hääl”

asjade kukkumiseJuan Gabriel Vasquez “Asjade kukkumise hääl”
Tänapäev, 2015
Punane raamat

Tutvustus: Juan Gabriel Vásquez (Colombia, Bogotá, 1973) on mitmete auhinnatud romaanide autor, tõlkija, esseist ja ajakirjanik. Mario Vargas Llosa on nimetanud teda “üheks originaalseimaks hääleks Ladina-Ameerika kirjandusmaastikul”. “Asjade kukkumise hääl” on lugu pinevast sõprusest, armastusest, perekonnast, hirmus elanud põlvkonnast ja püüetest jääda ellu rasketel aegadel. Raamat pälvis 2011. aastal Alfaguara preemia, hispaaniakeelse maailma ühe tähtsama kirjandusauhinna.

Natuke kaugeks jäi see raamat.

Katkeid:

“Ja samas kinnitan ma endale, et oleme oleviku hindamises täiesti kohutavad, võib-olla seepärast, et olevikku pole tegelikult olemas: kõik on mälestus, see lause, mille just kirja panin, on mälestus, ja mälestus on ka see sõna, mida sina, lugeja, viimasena lugesid.” (lk 18)

“Täiskasvanuiga toob kaasa hävitava kontrolli-illusiooni ning ehk isegi sõltub sellest. Pean silmas, et see kujutlus, et meil on võimu enese elu üle, lasebki meil end täiskasvanuna tunda, sest seostame täiskasvanulikkust iseseisvusega, sõltumatu õigusega otsustada, mis meiega järgmiseks juhtub. Illusiooni purunemine leiab aset varem või hiljem, see ei jää tulemata, ei jäta kohtumisele ilmumata, pole seda kunagi teinud. Saabudes tervitame seda suurema üllatuseta, sest mitte keegi, kes elab piisavalt kaua, ei üllatu, kui tema elu muudavad kauged sündmused, teiste inimeste tahtmised, ilma et neil endil oleks võimalust selles kas või pisutki sõna sekka öelda. Seesugused pikad protsessid, mis lõpuks meie elu juhtima asuvad, vahel selleks, et anda vajalik müks, vahel selleks, et meie säravaimaid plaanid põrmuks pihustada, on enamasti varjatud nagu maa-alused võnked, nagu tektooniliste kihtide vaevuhoomatavad nihked, ja kui maavärin viimaks kohale jõuab, kasutame sõnu, mida oleme õppinud kasutama enese rahustamiseks, nagu õnnetus, kokkusattumus, mõnikord ka saatus.” (lk 182)

ERRasjade
Maemaailm
Loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/08/2015 in juan gabriel vasquez

 

Sildid: , , , , ,

Francesc Miralles „Armastus pisiasjadest“

showFrancesc Miralles „Armastus pisiasjadest“
Punane raamat
Tänapäev, 2014

Tutvustus: Samuel ärkab 1. jaanuari hommikul, olles kindel, et uuel aastal pole tema jaoks varuks midagi põnevat. Ent siis tungib tema korterisse kummaline külaline, kes on otsustanud jääda. Noore kodutu Mishima ilmumine viib Samueli teekonnale, kus ta avastab, kuidas igapäevased pisiasjad võivad tekitada orkaani ja äratada südame, mis olnud aastaid uinunud. Barcelonas sündinud Francesc Miralles (1968) on kirjanik, esseist, tõlkija ja muusik, kes kirjutanud mitmeid menukaid teoseid ja pälvinud arvukaid kirjanduspreemiaid.

Väga mõnus lugemine. Selline armas ja lihtne, samas oma veidrustega. Helge, aga veidi ka nukra alatooniga, bittersweet.

Katkeid

„Jahe õhtu oli katnud uduga köögiaknad, mille taga vaikides õhtusööki valmistasin. Mulle pole kunagi päeva viimased tunnid meeldinud, sest valge aja lõppedes lõppeksin justkui isegi. Just siis lööb üksindus oma nähtamatud kihvad kõige sügavamale.“ (lk 18)

„Aatomid on nagu tähed. Needsamad tähed, millega kirjutati Kabiri laulud või Piibel, on kasutusel ka kollases ajakirjanduses või juuksurisalongi infolehes. Kas mõistate, kuhu oma jutuga sihin?“
„Ei.“
„Toon siis teise näite, et iga loll ka aru saaks. La Sagrada Familia katedraali ja Auscwitzi müüride ehitamiseks sobivad ühesugused telliskivid. Kivid on ükskõik, nende kasutus on see, mis loeb. Kas nüüd saate aru?“
„Vist küll.“
„Nii et kui räägime tellistest, tähtedest või aatomitest, on tähtis hoopis see, kes neid juhib ja mis kasutust neile anname. Teisisõnu, pole tähtis, kes me oleme, vaid see, mida selle olemisega peale hakkame. Vahet pole, kas elada 650 000 tundi või kuus ja pool. Tunnid ei loe midagi, kui ei oska nendega midagi peale hakata.“ (lk 29)

„Aga otsides ei leia tegelikult mitte kui midagi tõeliselt olulist.“ /—/ „Selleks, et kohtuda, pead end vabaks laskma. Eelarvamustesse laskudes jätad märkamata selle, mis su omaenese nina all sünnib.“ (lk 70)

„Näed? Olen parandamatu Seda ma tahangi öelda: pean õpitu unustama, et minust saaks taas normaalne inimene. Kultuur on kui taustamüra, mis ei luba mul elu võtta sellisena, nagu see on. Kultuur ei tee kedagi õnnelikuks. Tahaksin olla kultuuritu või siis tark maamees, kes oskab ennustada vihmasadu ning uinub ja tõuseb päikesega.“ (lk 143)

„See, mis tundub üksi olles õnnistus, osutub tõetunnil keeruliseks, kui selleks mitte valmis olla. Teiste austuse väljateenimiseks on vaja tarka südant, sest palju kergem on võita pahameelt kui armastust. Kui keegi sind ründab, hakkad vastu, aga mida teha siis, kui keegi näitab avalikult välja oma armastust? Võime selle võtta lihtsalt teadmiseks, aga armastusest lahtiütlemist tuleb õppida.“ (lk 145)

Teised arvavad:804_large9788493718343amor_en_minusculaamor-em-minusculaamorenminusculaimages
Lugemiselamused
Kultuuritarbija60+
Loen ja kirjutan
Maemaailm
Palamuse raamatukogu

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/11/2014 in francesc miralles

 

Sildid: , , , ,

Marcelo Birmajer “Abielumeeste lood”

abielumeesteMarcelo Birmajer “Abielumeeste lood”
Punane raamat, Tänapäev 2013

Tutvustus: Marcelo Birmajer (snd 1966. aastal Buenos Aireses) on populaarsemaid ja tõlgitumaid Argentina kirjanikke. Need jutud armastusest ja abielust, isadusest ja surmast, seksist ja kirest, truudusetusest ja hirmust üksinduse ees on saanud alguse autori veendumusest, et kirjanduse eesmärgiks pole anda vastuseid, vaid ilustada või inetuks teha küsimusi, ning just seepärast peabki kirjanik lugu jutustama. Rannad, peod, hotellid, lennukid, taksod, baarid ja pangaautomaadid on tegevuspaigad teoses, mis on justkui süvaanalüüs ajast, milles elame.

Kohati üsna humoorikas, aga nagu jutukogudega ikka, siis mõni pääses rohkem mõjule ja mõni eestpoolt on juba ununenud kui raamat läbi.

Katkeid:

“Üritasin teemast kõrvale hiilida nagu pikanäpumees, kes teeb vargsi minekut majast, kust tal ei õnnestunud leida mitte kui midagi väärtuslikku.” (lk 9)

“Ainus tunne, mis väärib kooselu, on armastus – seksis saame väljendada kogu vihkamist, mida teise inimestega läheduse jagamine meis tekitab.” (lk 126)

“Nad on alati kõige normaalsemad olnud,” vastasin. “See on kõige kiirem tee hullumeelsuseni.” (lk 186)

“Nõrkadel meestel, kes on abielus ilusate naistega, ei tohiks sõpru olla. Nad peaksid vastu võtma saatuse peamise kingituse – naise – ning meessõpradest lahti ütlema. Väljaarvatud muidugi meestest, kes on veel nõrgemad, ja naistest, kes on veel ilusamad.” (lk 182)

Teised arvavad:9789500742269portada-historias-hombres-casadosportada-historias-hombres-casados_grande

Jaan Martinsoni blogi
Sehkendamine
Palamuse raamatukogu
Loetu kaja
Postimees

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11/03/2014 in loetud teosed, marcelo birmajer

 

Sildid: , , , , , ,

Julio Llamazares ”Kollane vihm”

kollanevihm172254Julio Llamazares ”Kollane vihm”
Pegasus 2007
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Kohaliku veski sulgemine sundis Ainielle elanikke suunduma teistesse küladesse ja linnadesse. Ainielle külla on jäänud vaid Andrés ja Sabina. Siis kaob mehe kõrvalt ka Sabina ja talle jääb vaid tema truu koer, kes aitab tal kanda mineviku talumatut koormat.
“Kollane vihm” on ühe Hispaania Püreneede mahajäetud küla viimase elaniku monoloog. Surma eelõhtul meenutab jutustaja külaelanikke, kes on kas surnud või lahkunud, ja laseb meelel ekselda sügislehtede “kollase vihma” all, sügaval lumes ja kevadistest tulvavetest äestatud tänavatel, silmitsedes nukralt lagunenud maju. Tasapisi kaotab üksinduses veedetud aeg tähenduse, tema taju muutub üha katkendlikumaks ning küla täitub tema mälestustes edasi elavate kujudega.
Julio Llamazares sündis tänaseks hääbunud Vegmiáni külas 1955. aastal. Juristiharidusega Llamazares jättis advokaadiameti õigepea sinnapaika, et pühenduda ajakirjandusele, raadio- ning teletööle Madridis, kus ta praegu elab. Tema romaane “Kollane vihm” ja “Huntide kuu” (Luna de lobos) peetakse juba ammu hispaania kirjanduse klassikaks.

Üsna masendav raamat, mitte masendavalt halb, aga väga kurb, täis lootusetust, üksindust, surma, hääbumist…

Katkeid:

”Aeg parandab lõpuks kõik haavad. Aeg on kannatlik kollane vihm, mis kustutab vähehaaval kõige ägedamad tuled. Aga on koldeid, mis hõõguvad maa all, pragusid mälus, mis on nii kuivad ja sügavad, et nende kaotamiseks ei piisa ehk surma suurveestki. Inimene harjutab end koos nendega elama, kuhjab mälestustele vaikusi ja laseb neil tuhmuda, ning kui ta arvab, et kõik on juba ununenud, piisab ühest lihtsast kirjast, ühest fotost, et unustusejää kiht lendaks tuhendeks tükiks.” (lk 39)

”Aeg voolab alati samamoodi nagu jõgi: algul nukralt ja ekseldes, aastate kuludes aga endastki ette tõtata üritades. Nagu jõgi, takerdub ta lapsepõlve õrnade vetikate ja samblike vahele. Paiskub nagu jõgi alla koskedest ja jäärakutest, mis voolu kiirenemise algust märgivad. Kuni kahekümnenda või kolmekümnenda eluaastani usutakse, et aeg on lõputu jõgi, kummaline aines, mis toitub iseenesest ega saa kunagi otsa. Aga siis saabub hetk – minu puhul langes see kokku ema surmaga – , mil noorus saab äkki läbi ja aeg sulab nagu päikesekiirest läbistatud lumehang. Sellest hetkest alates pole enam miski nii nagu varem. Sellest hetkest alates hakkavad aastad ja päevad lühemaks jääma ning ajast saab kiiresti hajuv aur – nagu see, mis tekib lume sulades -, mis südant uinutades tasapisi tema ümber mähkub. Ja kui me seda viimaks märgata võtame, on liiga hilja, et isegi mässu tõsta.” (lk 91)

Teised arvavad:00106520677631____2__1000x1000

EPL

Loterii

T.Kutsar

 

darabuc-julio-llamazares-lluvia-amarillakollanevihm1kollanevihm2lalluviaamarillala-lluvia-amarilla-9788432298516yellowrainyellowrain1

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 07/08/2013 in julio llamazares, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Carlos Fuentes “Inezi vaist”

Carlos Fuentes “Inezi vaist”
Pegasus, 2006
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: “Inezi vaist” on armastusromaan, mille sündmustik areneb erinevatel aegadel. Keerulised suhted kuulsa dirigendi Gabriel Atlan-Ferrara ja soprani Inez Prada vahel leiavad aset reaalsel tasandil 20. sajandi erinevatel aastakümnetel, peegeldades ka selle nüüdseks katastroofide sajandiks nimetatud ajastu kataklüsme. Teine, ajatu armastuslugu, milles saab nähtavaks algupärane Inez, a-nel, on kujutatud müütilisel plaanil. 92 aastasena tunnistab Gabriel, et tulevik tähendab talle surma, kuid minevik armastust ja Inezi. Kuid varsti nad kohtuvad taas.
Carlos Fuentes on Ladina-Ameerika kirjanduse suurkujusid. Sündinud diplomaadi peres, veetis ta lapsepõlve peamiselt välismaal. Ka ta ise on aastakümneid töötanud diplomaadi ja õppejõuna. Kirjutamisele pühendus Fuentes 1950ndatel, läbimurdeks said kaks romaani, mis mõlemad ilmusid 1962. aastal: “Artemio Cruzi surm (e. k. 1969) ja “Aura”. “Inezi vaist” ilmus Mehhikos 2000. aastal ja saavutas kiiresti rahvusvahelise menu.

Katkeid raamatust:

“Mälu ei ole midagi, mis nagu saapalusikaga esemesse siseneks ja kuhjuks; ta on midagi, mis destilleerub, muundub iga uue kogemusega; vana mälestus tundis ära iga äsja lisandunud mälestuse ja tervitas teda kohas, kust uus mälestus oli ise seda teadmata väljunud, pidades ennast tulevaseks, avastades aga, et ta on alati juba möödas. Nii et ka tulevik on mälestus.” (lk 10)

“Kunstniku probleem on see, et ta vahel ei oska eristada igapäevast normaalsust ja loomingulisust, mis on samuti igapäevane, mitte erandlik. On teada, et kunstnik, kes ootab “inspiratsiooni” saabumist, sureb oodates, vaatab mööduvat metsist ja lõpetab praetud muna ja poole suitsuvorstiga.” (lk44)

“Vabadus, mida tema ihaldas, oli vabaduse otsing. Miski, mida iial kätte ei saa, aga mis teeb meid vabaks tema eest võideldes.” (lk 48)

Teised arvavad:

Bukahoolik
EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 21/08/2012 in carlos fuentes, loetud teosed

 

Sildid: , , , , , ,

Javier Marias “Oxfordi romaan”

Javier Marías “Oxfordi romaan”
Moodne aeg, Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Javier Marías (snd 1951), kellelt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Nii valge süda” (Varrak, 2002) ning “Kirjapandud elud” (Loomingu Raamatukogu, 2010) on üks tuntumaid ja tõlgitumaid tänapäeva Hispaania autoreid. “Oxfordi romaanis” maalib ta vaimuka ja samas kõhedust tekitava pildi 1980. aastate Oxfordi elust ning selle muutumatu, otsekui siirupis säilitatud linna “hingedest”. Loo minategelase, hispaanlasest külalisõppejõu värvikate tegelaste galeriisse mahuvad nii ülikooli õppejõud oma veidruste, ihade ja saladustega kui ka hulk teisi omapäraseid tegelasi: ajarändurist uksehoidja, vanaraamatukaupmehed, hulkurid, salapärane unustatud kirjanik. Ning kõige selle taustal ilmutab end karm, ebaühtlane ja hägune minevikumaastik, mis inimesed mingil moel alati kätte saab ning millest tuleb kas või üks kord kellelegi jutustada. “Mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.”

Mõnus lugemine, aga vist ootasin veidi enamat sellest raamatust, päriselt omaks ei saanud.

Katked raamatust:

“Järgmised kümme päeva kõndisin mööda Oxfordi sihiga või õigemini alateadliku lootusega teda uuesti kohata, mis ei olnudki ülemäära ebatõenäoline, kui oletada, et ta ei tulnud sinna mitte külla, vaid elas seal. Veetsin tavapärasest veelgi enam aega tänavatel ning iga mööduva päevaga muutus tema nägu üha hägusemaks või segunes teistega, nagu ikka kipub juhtuma asjadega, mida soovid ning meeleheitlikult püüad mäletada, kõigi nende piltidega, mille vastu mälu ei ilmuta mitte mingisugust austust (see tähendab jääb täiesti osavõtmatuks). Mõni ime siis, et praegu ei meenu mulle ainsatki tema näojoont – ta on lõpetamata portree, visand, mille värvid on küll otsustatud ja laikudena olemas, kuid mida pole veel maalima hakatud…” (lk17-18)

“Kui inimene on üksi, kui ta elab üksi ja pealegi veel välismaal, pöörab ta tohutut tähelepanu prügikastile, sest võimalik, et prügikast on ainuke, millega tal on pidev või veelgi enam, püsiv suhe. Iga must kilekott, uus läikiv, sile, valmis esmakordseks kasutamiseks, loob mulje täielikust puhtusest ja lõpututest võimalustest. Uue koti panek igal õhtul tähistab uue päeva sisseõnnistamist ja lubadust: kõik on veel ees. Too kott ja too prügikast on vahel ainsad tunnistajad sellele, mis üksiku inimese elus päeva vältel toimub, ning just sinna kogunevad päeva jooksul jäänused ja jäljed temast, tema äravisatud pool, kõik see, mida ta on otsustanud mitte olla ja mitte endale võtta, selle vastand, mida ta on söönud, joonud, suitsetanud, kasutanud, ostnud, tootnud ja saanud./–/
Prügikott ja prügikast on tõestus selle kohta, et too päev on olemas olnud, lisandunud teistele päevadele ja olnud pisut erinev eelmisest ja järgmisest, olles siiski samasugune, nähtav ühenduslüli nende kahe vahel.” (lk 68)

“Juba rohkem kui sada aastat ei kasvatata lapsi täiskasvanuks saama. Otse vastupidi, ning tulemuseks on see, et meie aja täiskasvanud on – meie oleme – kasvatatud edasi lapsed olema. Ärrituma spordivõistlustest ja iga väikse asja pärast armukadedust tundma. Elama pideva ärevuse ja rahuldamata ihadega. Hirmu ja raevu tundma. Araks lööma. End jälgima.” (lk 89)

“Kõik, mis meiega toimub, kõik, mida ütleme või kuuleme, mida me oma silmaga näeme, mida enda suu lausub või mida me kõrvad vastu võtavad, kõik, mille tunnistajaks me oleme (ja mille eest me seetõttu osaliselt vastutame), peab leidma kuulaja kellegi näol, kes asub meist väljaspool, ja selle kuulaja valime sõltuvalt sellest, mis parajasti toimub või mida meile öeldakse või mida me ise ütleme. Iga asja tuleb kellelegi jutustada – mitte alati ja mitte tingimata samale inimesele – ja sellele eelneb samasugune valik nagu poest kingituste ostmisele. /–/ … mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.” (lk 133)

“…enne kui kõneosavus tõeliselt proovile pannakse, katsetatakse seda kõigepealt ikka sõprade peal; sõbrad pühendatakse eelnevalt kõigisse nendesse plaanidesse, milles me ise kahtleme (et aidata luhtumist leevendada), ja sõpradelt oodatakse toetust ja vastuseid, mida hiljem kuulda soovitakse ja mida ei pruugita kuulda siis, kui plaanid kord teoks tehakse.” (lk 162)

Teised arvavad:

Klassikaraadio
Olematuses kõnnivad meie näoga varjukujud
Pilte professorite põnevast ja naljakast elust
Sehkendaja
Nopped raamatutest

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/07/2012 in javier marias, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,