RSS

Tag Archives: huma

Doris Kareva “Mandragora”

mandragoraDoris Kareva “Mandragora”
Huma, 2002

xxx

Iha hinged on kurbuse roostes,
sellepärast ei käi.

Kui saaksin,
läheksin joostes,
paljajalu ja -päi.

Kaotasin tasakaalu
Sinu silmade jääl
ja usalduse luu
murdus.

Valu
vaakuv varesehääl. (lk16)

xxx

intervjuu autoriga

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/01/2013 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kristiina Ehin ”Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”

Kristiina Ehin ”Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”
Uudisjutud ja kirjad
Huma, 2006

Kirjastaja kirjutab: “Pillipuhujanaine ja Pommipanijanaine. Uudisjutud ja kirjad” on Kristiina Ehini – nelja luulekogu autori – esimene proosaraamat. See on raamat meestest ja naistest, kes otsivad seda “kuju”,  milles või kelles ennast hästi tunda selles maailmas, mis samaaegselt puhub pilli ja paneb pommi, maailmas, kus on nii palju vana ja uut, et kõik saavad kogu aeg uut ja vana.

Katkeid:

“Ma arvan, et rääkimine rikub armastuse ära. Tunne saab sisse sõnade praod ja laguneb viimaks nagu kipskuju.” (mees)/–/  Kui ei räägi, siis ei saa tunne hapnikku ja lämbub või läheb hulluks nagu see, kes suletud kinnisesse ruumi. Sõnad on aknad, nendest hoovab värsket õhku!” (naine) (lk 59)

“Enamasti inimesed ju suhtlevad küsimuste vormis. Ja peamine küsimus on: ja mis sina siis sellest arvad? Kui kõik arvavad ühtemoodi, on enamasti igav. Kui kõik arvavad eri moodi, on enamasti hirmus väsitav. Tead ju küll.” (lk 69)

“Sa kirjutad soojusest. Et otsid inimeste seltsi, kellega on soe ja hea olla. Et viimasel ajal pole sa seda leidnud. Ja siis hakkad nö tõmblema, paaniliselt seda soojust otsima, ja kui sa ei leia, siis limpsid ühe joogi teise järel. Piirid ähmastuvad ja näib, et nii kerge on leida seda kaduvat ja kauaotsitud soojust kellegi käte vahelt – võrgutades ja ennast võrgutada lastes. Kuigi sa tead, et siis võib hakata veelgi külmem ja sind võib tabada halvav tunne, et kadunud on midagi palju olulisemat kui rahakott.” (lk 70)

“… tõde on seal, kus  kõvemini karjutakse ja erinevatest vihjetest kiiremini fakt kujundatakse. Õigus on sellel, kes võimalikult paljudele kiiremas korras tõestab: olge nagu mina, see on moes! Võidab aga see, kes on kõige iroonilisem.” (lk 77)

“Vihm akna taga on nüüd veelgi tugevamaks läinud. Marikeelne vihm, milles vesi on vüd, maa on mlande, tuli on tul. Ja milles on ik, kok, kul, nõl ja vitš … ja koka koola tähendab: tädi sureb.” (lk 84)

veel tsitaate

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/07/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Kristiina Ehin „Kaitseala”

Kristiina Ehin „Kaitseala: Mohni 2004-2005”
Huma, 2005
Luulekogumik, sekka poeetilisi päevikunoppeid.

Väga sümpaatne raamat. Osalt juba sellepärast, et rannaelu ja väikesaared on südamelähedased. Kas mina suudaksin taluda seda saare üksildust ja rahu?

 

„kas õnn on see, kui sul on juba kõik. Või hoopis see, kui mingil imelikul põhjusel oled lihtsalt rahul sellega, mis on.” (lk 12)

„Hommikupoolikul koostasin nimekirja, mida kõike siin veel hädasti vaja läheb – küünlaid, seepi, soola…. Siis jätsin pooleli. Märkasin, kuidas millegi omamise  soov hakkab rahu rikkuma. Ja kuidas just see rahuraasuke ongi see, mis rõõmsameelsusest puudu jääb.” (lk 23)

xxx

noorus voolab aeglaselt  välja mu silmade järvedest
kas sa jõuad enne neist jooma
lehed kukuvad juba selle suve puudelt
ja selle suve puudelt
pudenevad
mu armusõnadki

sandaalid kotis lähen alla orgu
ööõhk hõlmade vahel
mina unetu
üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja (lk 38)

xxx

seksuaalsus sina imeline taim
oled klammerdunud mu
südame ja sisikonna
kõikuvasse traataeda
põimunud minusse verevalt nagu roniroos
kõvasti nagu kassitapp

väga vastuvõtlik ja väga tugev
väga magusaks ja väga vastikuks peetud
liiga püha et eksponeerida
liiga ilus et endale jätta (lk 41)

xxx

mina olen pilvekeha
roided ranna poole
kohe mühiseb meri üle mu valgete luude
ja niiske liiv ei tule neist enam lahti

hing ongi sees
minul ja hariohakal
kivil ja kergetel kõrkjatel
merekarpides oli kunagi hing
ja kuivanud pihlaka juurest
viib hinge jäljerada
mu aiast läbi poolsaare tippu

seal see pihlakahingeke ootas
oma ustavat laeva
viitis vilistades oma üksildast aega

meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget
kelle hiljuti veel nii haljastes okstes sahises hing
vulises mahlana ta tüves
askeldas tuulena lehtedes
meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget

siis tulid tallinna turistid
räimekonservid ja vorstid kilekotis
õllepurgid käes
nad kiskusid puu tema juurteurgudest välja
vedasid ta minema mööda samblasoolaseid luiteharju
lõke praksus
raadio mängis
keegi ei kuulnudki muud (lk 55-56)

Teised arvavad:

Ühe tüdruku sisemine kaitseala
Mohnil sündinud raamat
äärmuslik Kristiina Ehin

intervjuu

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/06/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kristiina Ehin „Simunapäev”

Kristiina Ehin „Simunapäev”
Huma, 2003
Kristiina Ehini teine luulekogu.

Autorilt: 
«Simunapäev — mida see unustusse vajuv rahvakalendripüha minu jaoks tähendab? Tegelikult mitte ainult hingedeaja algust, püha Siimeoni ega ühte üürikest sügispäeva oktoobri lõpus.
Mulle meeldib anda päevadele ja aegadele oma tähendusi, mille kordumist ei kindlusta ükski kalender. Minu Simunapäevas on õnnelikku üminat, kirkust, kõdulõhna ja laadakära. See päev on aastatepikkune ja ulatub tagajalgu pidi kaugesse minevikku välja. Millal ta jälle tuleb? Sellisena nagu siin enam mitte kunagi.»

xxx

 

öö tuleb lõõtsutades

õõtsutades puusi

maasikad on punades kui sepapajaraud

eemal üle kahe kivikangru

vanavanemate taluhaud

 

korsten

vundament ja purunenud klaasid

kiile kumisemas allikal

siin nad armusid ja armastasid

kuni juuksed olid hallid

 

öö läheb lõõtsutades

õõtsutades puusi

nagu kannaks teda igivanad ihad

ja tema jälgedesse võrsub üha uusi

kaski kel on

helevalged pihad

(lk 34)

 

Litter. Saate teema: Kristiina Ehin ja “Simunapäev”

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/05/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kristiina Ehin ”Kevad Astrahanis”

Kristiina Ehin ”Kevad Astrahanis: luuletusi 1992-1999”

Huma, 2000

Kristiina Ehini esimene luulekogu.

 

 

ükskord õhtu hüppab üle

pikast kuumast päevast

siis ma kustutan kõik tuled

vaatan vaikselt taevast

 

taevas üle maa ja minu

lähedal ja kaugel

söödan tasa õhtusinas

hämarusehauge

 

kaugenevad havid reas

varsti käes on hommik

hambulistes põskedes

hapud hernekommid

(lk 10)

xxx

seisame lahkumislahel

laevadel purjed pingul

murdsekundiks hakitud aeg

me jalge ees valgel liival

 

luited puutuvad kuud

juba lõpevad sõnad ja numbrid

videvik sirutab käed

ja rohkem ei tea me kumbki

(lk 51)

xxx

Tema esimene luulekogu “Kevad Astrahanis” (2000) ei leidnud kaugeltki väga head vastuvõttu. Jaak Urmet on seda nimetanud igavaks ja tüüpiliseks eesti naisluuleks

intervjuu autoriga peale selle raamatu (st esimese luulekogu) ilmumist

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24/04/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kristiina Ehin „ Luigeluulinn”

Kristiina Ehin „ Luigeluulinn”
Huma, 2006 (esmatrükk 2004)

 

Luigeluulinn (ETV)

üks luuletus

 

olin seltskonnas, kus üks tüdruk
naeratas pagana normaalselt
suunurgad tõmbusid täpselt
põselohkude tekkimise piirile
huuled paljastasid valgete hammaste ilusa rea
üks poiss jälle julges naeratada ainult suuga
ta huuled liikusid, aga tema hambad olid kokku pressitud
üks tüdruk naeratas nii, et silmad ei naernud
üks poiss naeratas nii, et kõik kuulsid
üks tüdruk naeratas siis, kui kõik naeratasid
üks poiss pettis mult välja naeratuse
mida pärast häbenesin

kas see ongi rõõm –
päiksekiir hirmu
pragudest? (lk 9)

xxx

Teised arvavad:

Kristiina Ehin, muinasaja mäletaja
Mõned tähelepanekud

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/03/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,