RSS

Sildiarhiiv: ilmamaa

Hando Runnel „Viru veri ei värise“

viru-veri-ei-väriseHando Runnel „Viru veri ei värise“
Ilmamaa, 2006

Tutvustus: Hando Runneli uus luulekogu on “pühendatud sinistele, mustadele, valgetele ja rohelistele”, sisaldab luuletusi nii varasemast ajast, kuid ka hulgaliselt uusi.
Kogu koosneb kahest osast – Laulud ja Loitsud.

xxx

Kaste langeb
Tõuse üles ja läheme ära,
kaste langeb ja märjaks saab maa,
tõuse üles ja läheme ära,
kauem siia me jääda ei saa;
võta kinni kui tahad veel kaelast,
võta sõrmedest, hoia veel käest,
aga ehted, mis kadusid kaelast,
ükskord tagasi küsid mu käest;
tõuse üles ja läheme ära,
kauem siia küll jääda ei saa,
öö on lühike – hilja või vara
juba on, enam aru ei saa.

Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida
armastan. (lk 17)

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/07/2015 in hando runnel

 

Sildid: , , ,

Krista Ojasaar „Hommikused unenäod“

009Krista Ojasaar „Hommikused unenäod“

Ilmamaa, 2006

Tutvustus: «Hommikused unenäod» kõneleb unenägudest, olemisest une ja ärkveloleku piiril, seisundis, kus kõik tundub võimalik olevat, kuid ometi suubuvad võimalused unenäomaailma. Kohati on üksindust ja vaikust, kohati pöörast tegutsemist, sekka pilte teistsugustest võimalikest maailmadest, maopüüdjast, kuust, lumest ja ootamisest.
Luuletused on kirjutatud aastatel 1990-2001. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

xxx

Seisan trepil
loendan tähti
Meri uhab jalgu
Seisan trepil
keset avamerd
Loetlen kajakaid
ja taevatähti (lk 13)

xxx

Armastus lendas tiivuli taevasse
kuu kui sidrunilõik kumas laotuses
Süda mul vajus ja vajus ära
ei osanud midagi erilist näha
su kaotuses (lk59)

xxx

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 24/04/2014 in krista ojasaar, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Oskar Luts „Sügis“

617Oskar Luts „Sügis I ja II. Tootsi-lugude järg”
Ilmamaa, 2001

Tutvustus: Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejani jõudis.
Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.
I osa ilmus esitrükis raamatuna 1938. aastal Tartus. «Sügise» II osa publitseeriti esmakordselt tervikuna ajakirjas «Looming» 1987, nr. 1

Kõigepealt peaks mainima, et raamatus „Sügis“ on võrreldes samanimelise filmiga päris palju erinevat. Kui vahepealsetes osades on nt Arnost väga vähe juttu, siis siin saavad lugejad ka tema elukäigust põhjalikuma ülevaate. Üldiselt on muidugi meeldisid mulle nö need keskmised osad – Suvi, Tootsi pulm ja Äripäev – kogu sarjast kõige enam. Sügises on kirjaniku hoog nagu veidi raugenud, kuigi kui nüüd nii mõelda, siis läheb see muidugi raamatu pealkirjaga hästi kokku. Ka tegelaste hoog on raugenud, jõudes oma „elusügisesse“ on mõni raputada saanud sõdadest, mõni abieluraskustest jne.

Katkeid:

„Üldse aga,“ jätkab [Tali] siis, „võiks selle abielu kirjeldust suruda kasvõi ühte lausesse. – On ikkagi kunst piinata teist inimest ja sealjuures teha säärane nägu, otsekui piinataks just teda ennast.“ (lk 202)

„Veider… Ei, isegi lapsik oleks nüüd, selles eas, veel haududa mõtet, et ta kunagi võiks oma elu rajada – kirjandusele, sellele haprale taimele Eestis, millel küll on palju okkaid, aga vähe roose. Jah, sellest ta küll kord unistas, aga need ajad on ammugi möödas. Perekondagi ta pole endale soetanud; ta vaid imestleb Tali, Tootsi, Imeliku ja teiste koolivendade „julgust“, kes olid astunud selle sammu… lihtsalt… otsekui pidanuks see nii olemagi. Tema, Lesta, vaatleb elu nagu kuskilt varjatud aknast, vaatab: mis väljas sünnib, mis teised teevad.“ (lk 184-185)

„Aga ikka on päris õige, nagu öeldakse, et inimese elu on justkui saabas: kui ta sulle juba hakkab jala järgi olema, siis on ta ka otsas.“ (Lible, lk 266)

268790

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 28/11/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , ,

Oskar Luts “Tootsi pulm. Äripäev.”

9789949473168Oskar Luts “Tootsi pulm. Äripäev. Pildikesi lähemast minevikust.”
Ilmamaa, 2002

Tutvustus: Oskar Lutsu kuulsa Paunvere-sarja kolmas osa. Lood, mis selles raamatus on Eesti kinovaatajatele tuttavad, sest kui esimene pool raamatust on kandvaks osaks filmile «Suvi», siis tagumine pool filmile «Sügis». 

Jälle mõnus lugemine, vaatamata sellele et enamus sündmustest on tuttavad filmidest.

“Mina püüdsin, “ kõneleb rohuteadlane pisaraid silmist pühkides edasi, “ennast elust eemale hoida ja kartsin elu nagu kurja koera. Mina olin alati valvel ja valmis kaitsma oma kallist hingerahu, mis pidi olema ülim asi siin ilmas. Liig suur oli minus argtus ja egoismus, et elada täismehe elu, mis oleks enesega muidugi kaasa toonud kohustusi, vaeva ja valu. Nii libisesin ma siis elust läbi, kandes õlal ükskõiksuse mantlit, ilma suuremate kannatusteta , aga ka ilma suuremate rõõmudeta. Ja see oligi pikkade aastate jooksul minu ainsam soov; ei, ma isegi uhkustasin , et ma pole üks neistsinastest teistest. Nüüd aga, kus on varsti otsas mu arglik elutsemine, näen, kui vilets on olnud see elutsemine; tunnen, kuidas mu ümber on kohutav vaikus, kuidas lähen hauda või kõdunen kuskil soos, ilma et jätaksin ellu ainustki tühja kohta. Pole kedagi, kes tooks ristikese mu hauale ja kimbukese lillekesi…” (154-155)

Autorist ja tema loomingust

1_1_17536808Tootsi pulm, Argip2ev

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 06/11/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , ,

Oskar Luts “Suvi”

suvi4Oskar Luts “Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest.”
Ilmamaa, 2001

Tutvustus: O. Lutsu kuulsa Paunvere-sarja teine osa. «Kevadest» tuttavad koolipoisid ja -tüdrukud on vahepeal suureks saanud. Joosep Toots on Venemaal mõisavalitseja ametit õppimas käinud ja püüab Ülesoo põldudel uuemat «põllupidamise-sisteemi» käiku lasta. Ka Jorh Aadniel Kiir on Raja Teele armastuse nimel valmis rätsepaametist loobuma ja põllumeheks hakkama. Humoorikalt kirjeldatakse ka teiste endiste paunverelaste (Lesta, Tõnisson, Lible, Julk-Jüri jt.) tegemisi. Kuigi tegevus toimub 20. sajandi teisel kümnendil, võib leida paralleele tänapäevaga. Näiteks Tootsi laenu taotlemine või Lesta kokkupuuted kirjandus- ja kirjastamisoludega on praeguste oludega üsna sarnased.
Käesolev trükk on võimalikult Lutsu algteksti järgiv. Oluliseks täienduseks on Richard Kaljo illustratsioonid.

Mõni aeg tagasi sai ettevõetud nö vana võla tasumine –  Lutsu Paunvere sarja lugemine. Lood ju kõik tuttavad tänu filmidele, kuid raamatud lugemata. Suvi meeldis mulle väga, rohkem kui Kevade. Kuigi paratamatult tulevad silme ette pildid filmist, oli raamatus siiski ka üsna palju uut, mis filmist välja jäänud.suvi_film

Katked:

“… Aga lubage küsida, härra apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?”
“Punsli eli, “ kordab apteeker. “Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me anname, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse. Teie olete noor, teie paremad päevad on alles ees, teie päralt on terve maailm, kui te aga õigest küljest peale mõistate hakata.” (lk 41)

“Vaikiminegi öeldakse olevat kõnelemine; mis peab arvama paljuütlevast pilgust, millele paljuütlev vaikimine appi võetakse.” (lk 63)

“Ajad muutuvad. Inimese süda põle kivi, kuhu sa kuupäeva ja aastanumbrid sisse raiud ja kindel võid olla, et need sinna jäävad. Inimese süda on, nagu näha, hoopis pehmem materjal; sealt kustuvad numbrid rutemini kui kivilt, iseäranis siis, kui vanade kirjade kõrvale uued tekivad.” (lk 96)

letosuvisuvi1suvi3

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 23/10/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , ,

Oskar Luts „Kevade“

9789949473137_kevade_151Oskar Luts „Kevade I ja II: pildikesi koolipõlvest“
Ilmamaa, 2012 (epub)
Kättesaadav ELLUs

Tutvustus: Lutsu „Kevade“ ja Lutsu „Kapsapää“— vähemalt neid kahte raamatut tuntakse lapsest saati ja mäletatakse elu otsani. „Kevade“ kangelased Toots ja Kiir, Arno ja Lible, Teele ja Tõnisson on ammu raamatu raamidest väljunud, neid võetakse tegelasteks uutesse lugudesse ja juttudesse, nad ei kulu ega kao, nad ei muutu ega vanane, neid nähakse elus eneseski. Nad on nii inimlikud ja nii üleinimlikud ühelisi. Niisuguseid igaveseks ajaks elama jäänud kangelasi on kõigi rahvaste kirjandustes. Näiteks Huckleberry Finn ja Tom Sawyer, vahva sõdur Švejk ja prints Hamlet, õilis rüütel don Quijote ja kannupoiss Sancho Panza, Vargamäe Andres ja Pearu, doktor Faust ja Jukola vennaksed. Need kujud on kasvanud üle oma kirjandusteose lehekülgede, nad on ise muutunud uute kirjutatud ja kirjutamata legendide allikaiks. Neid nimetatakse müüdilisteks kangelasteks. Müüditegelaste kõige üldisem omadus on, et nad ei vanane, ei sure ega hävi päriselt kunagi, nad tulevad ikka ja taas noortena, uutena, igavestena. Kirjanduslik tõsiasi saab müüdiliste kangelaste läbi rahva mälus laialdasemaks hingeeluliseks tõsiasjaks. Hando Runnel, 1987

kevade1toots ja arno

 

 

 

Tõeline häbilugu küll, aga siiani polnud ma Kevadet lugenud.  Hiljuti lugesin ajakirja Looming Oskar Lutsule pühendatud numbrit, mis tuletas seda taaskord meelde. Lugedes muidugi jooksid silme ees ikka filmist tuttavad pildid ja sinna ilmselt polegi midagi teha. Kõige suurem lahkheli tekkis ilmselt Lible tegelase puhul, keda raamatus kirjeldatakse „36-aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane“.

1_109_Oskar Luts Kevadekevade2kevade3

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 25/09/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , , , ,

Mari Vallisoo „Koidutäht koolivihikus“

koidutäht-koolivihikusMari Vallisoo „Koidutäht koolivihikus“
Ilmamaa, 2011

Tutvustus: Eesti üht parimat luuletajat Mari Vallisood on alati iseloomustanud igapäevaste asjade poeesia, argielu ja igaviku igavene põimumine.
Selles luulekogus on enam kui kunagi varem selgesti märgata autori seotust reaalteadustega. On ta ju palju aastaid luuletamise kõrval töötanud hoopiski programmeerijana.

Ei kõnetanud eriti.

xxx

EI PÜHI. Ei pese. Ei korista.
Las koguneb seintel ja põrandal,
vastu vaipade villast ja plüüsi.
Tolmuimeja viskame ära.
Kolme miljoni aasta pärast
tark teadlane tuleb me tuppa ja teeb
tolmuterade analüüsi.
Siin elasid: koer (bullterjer)
ja kass (pärsia lühikarva).
Lisaks mingi primaat.
Homo sapiens või?
Vist mitte. Sest tollel ajastul
noid leidus harva. (lk 38)

xxx

Teised arvavad:
Sirp
Nädala autor

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 29/04/2013 in loetud teosed, mari vallisoo

 

Sildid: , , ,

Andrus Kasemaa “Poeedirahu”

poeedirahu_sAndrus Kasemaa “Poeedirahu”
Ilmamaa, 2008

Tutvustus: Andrus Kasemaa on sündinud 1984. aastal ja õpib Tartu Ülikoolis kirjandust. Käesolev teos on end varem „Vikerkaare “ ja „Loomingu“ lehekülgedel ilmutanud autori esikraamat. Rahutu hingega poeedi rahuhetked viivad lugeja igapäevaelu telgitagustesse, kuhu harva kedagi võõrast lubatakse, eriti kui seal on helli hetki või valu.

xxx

Minu kodu

Kehv maja
kaevu ei ole
kõrvalhoone, ilus ärklituba
laut, viltune saun
tuul puhub seintest läbi
heinaküün, tuules laperdav uks,
mis on alati lahti
pikk hein on kaugel
Ukse all lainetab rohi –
minu armastus
Vaene maa on see
kauge kolkaküla-
minu ilus Eestimaa (lk 12)

xxx

Teised arvavad:
Looming
Loterii

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/03/2013 in andrus kasemaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kalju Lepik „Pihlakamarja rist“

Kalju Lepik „Pihlakamarja rist“
Ilmamaa, 1997

Kultuurkapitali luulepreemia 1997

 

tuul kõneleb maakeeles

Kadakapõõsas laulab tibatilluke lind,
viis otsib sõnu.
Adru roostepunane köhimine vaikib hetkeks.

Tuul kõneleb merdpidi maakeeles,
mõtleb maadligi maameeles
aegamööda, aegapidi. (lk 20)

xxx

Nalja- ja neljakandiline armastuslaul

Nalja- ja neljakandiline oli me armastus.
Sõrmede arglik puudutus.

Läksime läbi äraehmunud öö.

Rukis õitses,
me õitsesime rukkipeade õitsemise all.
Pöörane taevas oli me kohal.

Julgemata me jätsime. (lk 33)

xxx

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 28/06/2012 in kalju lepik, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Hando Runnel „Sinamu”

Hando Runnel „Sinamu”
Ilmamaa, 2005

Kirjastaja kirjutab: Kui Hando Runnelit võib endiselt pidada vahvate meeste laulikuks, siis on uus luulekogu “Sinamu” nagu ka mõned aastad tagasi ilmunud “Mõistatused” pigem naiste luuleraamat. Elutarkus on see, mis paelub. Autor on tark, ta näeb ja teab enda ümber ilma ja inimesi. Peale armastuse ongi tunnussõnadeks olemine, äratundmine ning mõistmine.

 

xxx

Kuu

 

Kuust laulad sa kuuldavasti sellepärast,

Et kuu on kõrgel – kättesaamata ja jahe.

Kuu on püünis, mis võrgutab vagurusega.

Kuu paneb igatsema igaühe, kes ta võllu vaadanud.

Kuu pole see, mis on päikene;

Samu radu käiv, peaaegu samana näiv päikene.

Kuu olemus on hoopis teisem.

Kuu loomuseks on lojaalsus; tema tegu on taganemine

Päike tõttab su juurde ise ega lase ennast oodata.

Ta näpistab sind ninast ja põsest,

Tantsib telliskivipunaseks su selja,

Pleegib kollaseks su sinisoovide paberilehed.

Päikest on peaaegu võimatu puudutada hellalt,

Tema tuleb ja paneb su ilmtingimata enesega võitlema.

Kuu lubab sul jääda enesega üksi, kuni hakkad igatsema.

Kuu käitub kannatlikult; sa hakkad talle luuletama ja laulma.

Temast julgust ja jõudu saad isegi siis, kui oleksid saamatu.

Kuu lubab sul unistada, uskuda: oled pööraselt päikseline!

(lk 53)

xxx

Teised arvavad:

Jaan Pehk: Hando Runnel kutsub oma kooli ja õpetab ütlema oi
Runneli toon ja samm (Sirp)
Runneli «Sinamu» (kui) pühamu – ruum, milles ta elab

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 28/05/2012 in hando runnel, loetud teosed

 

Sildid: , , ,