RSS

Tag Archives: ilukirjandus

Gabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“

kolonelile-ei-kirjuta-keegiGabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“
Eesti Raamat, 2016

Tutvustus: 1957 kirjutatud ja 1961 ilmunud „Kolonelile ei kirjuta keegi” kuulub autori varasemate teoste hulka. 
Tegevuspaigaks on Ladina-Ameerika unine väikelinn või küla, kus elav kolonel kraabib vaevaga kokku sääste toidu ja ravimite tarbeks, mis hoiavad elus teda ja tema abikaasat. Viisteist aastat ootab ta sõjaveteranipensioni, mida talle kui nüüdseks ununenud nn tuhandepäevase sõja kangelasele lubati. Võitluskukk on ainus, mis annab talle lootust paremale tulevikule, ja nii saab kukest meeleheite trotsimise ja vastupanu sümbol. Ümbritsevamaailma probleemid ilmuvad selles loos väga konkreetsete inimsaatuste kaudu. 
Raamat jutustab väikesest inimesest, kes seisab ihuüksi oma väärikuse eest, aga samal ajal on see ka maailmas valitseva üksinduse, omavoli ja absurdi ületamise lugu. Enne avaldamist kirjutas autor raamatut korduvalt ümber ja tulemuseks on erakordselt sisutihe ning jõuline jutustus, mille iga stseen ja tegevus on kiidulaul elule. 
„Kolonelile ei kirjuta keegi“ on autori enda hinnangul tema parim teos.

Ei olnud minu jaoks.

„Poisid tõid nii palju maisi, et ta otsustas seda meiega jagada. Nõndamoodi on elu.“
„Nii ta on, „ ohkas kolonel. „Elu on parim asi, mis kunagi välja mõeldud.“ (lk 68)

Advertisements
 
 

Sildid: , , ,

Alessandro Baricco „See lugu“

baricco-see-luguAlessandro Baricco „See lugu“
Pegasus 2009
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab. Ultimo näitas talle teed, mis oli võtnud nõuks neile appi tulla ja sättinud end täiesti otse, et nad varem kohale jõuaks. Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.“
Itaalia ühe kuulsama kirjaniku Alessandro Baricco romaan „See lugu“ on Ultimo Parri lugu. Lugu mehest, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia maakolkas, käis sõjas, elas Ameerikas ja tahtis ehitada teed. Täiuslikku ringrada kaheksateistkümne kurviga, kus on kirjas kogu ta elu.

Baricco mulle väga meeldib, aga see teos nii korda ei läinud kui mõned teised.

„Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.“ (lk 39)

„Kui üldse on midagi, mis mind alati on hämmastanud, siis nimelt too pimedusega löödus, mida vanemad ilmutavad oma laste unistuste suhtes. Nad lihtsalt ei näe neid. Nad ei tee seda paha pärast.“ (lk 210)

„Teate, inimene elab hulga aastaid, aga päriselt elab ta vaid siis, kui tal läheb korda teha seda, mille jaoks ta on sündinud. Enne ja pärast ta üksnes ootab ja meenutab. Kuid selajuures pole ta kurb. Pealtnäha on ta kurb. Aga tegelikult lihtsalt kaugel.“ (lk 211)

Vikerkaar
Raamatukoi lugemislood
Toomas Vint

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Michel Houellebecq „Alistumine“

alistumineMichel Houellebecq „Alistumine“
Varrak, 2016

Tutvustus: Michel Houellebecqi kuues romaan „Alistumine“ ilmus 2015. aasta alguses ja põhjustas Prantsusmaal palju poleemikat islamiga seotud küsimuste provokatiivse käsitlemise tõttu. Lähituleviku düstoopiaks nimetatud romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. 
Romaani peategelane on keskealine ja üksildane Sorbonne’i ülikooli professor, dekadendist kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija François, kelle elu on intellektuaalses plaanis ummikus ja ka armastus näib olevat talle selja keeranud. Huysmans pöördus hilises keskeas kristlusesse ja leidis seeläbi meelerahu. Kas suudab islam vaigistada eksistentsiaalseid änge, millega seisab 21. sajandi esimesel poolel silmitsi keskealine Euroopa mees François?

Intrigeeriv teema ja teadmine, et teose ilmumine suurt meediakära tekitanud, ilmselt tõstsid ootused kõrgemale kui vaja. Raamatu alguse osa meeldis rohkem, aga siis kuidagi hoog vaibus. Ei ole parim tema teostest, aga  huvitav lugemine siiski.

„Samamoodi nagu kirjandus, võib ka muusika vapustada, pakkuda emotsionaalset elamust, tekitada sügavat kurbust või ekstaasi; samamoodi nagu kirjandus, võib ka maalikunst hämmastada, panna maailma uue pilguga nägema. Kuid üksnes kirjandus suudab teis tekitada tunde, et olete kontaktis teise inimvaimuga, selle vaimuga tervikuna, kõigi tema nõrkuste  ja kogu suurusega, kõigi tema piiride, väikluse, kinnisideede ja uskumustega; kõige sellega , mis teda liigutab, huvitab, erutab või temas vastikust äratab. Üksnes kirjandus võimaldab teil atuda kontakti surnud inimese vaimuga, ja seda otsesemal, täielikumal ja sügavamal moel, kui suuaks isegi vestlus sõbraga – kui sügav või pikaajaline ka ei oleks sõprus, mitte kunagi ei avata end vestluses nii täielikult kui tühja paberilehe ees, tundmatu adressaadi poole pöördudes.“ (lk 6)

Rabarberibulvar
Müürileht
Sirp
Kultuuritarbija60+
Marcalt maailmale

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Michel Faber „Fahrenheiti kaksikud“

lrk-15-16-2016-fahrenheiti-kaksikudMichel Faber „Fahrenheiti kaksikud“
Loomingu Raamatukogu, 2016, 15-16
SA Kultuurileht

Tutvustus: Hollandi päritolu inglise keeles kirjutava autori jutukogu sisaldab 5 novelli raamatust “Fahrenheiti kaksikud” (2005). Igapäevaelulised lood muudab kohati sürreaalseks peategelase veidi nihestatud vaatenurk või mõni ootamatu pööre sündmuste käigus. On öeldud, et Faber oskab meisterlikult kujutada inimelu haprusehetki, kuid lõpuks jääb siiski kõlama lootusenoot.

Raamat sattus kätte tänu sellele, et Michel Faberi „Imelike uute asjade raamat“ mulle väga meeldis. Tema novellid kahjuks nii ei köitnud. Hetkel on lugemisest veidi aega möödas ja ega väga paljut ei mäletagi enam.

„Kuhu me täpselt läheme? päris Marko´cain. „Minu meelest oleme läinud lõunasse , „kostis õde ja silitas oma lemmiklaikat, lubades segaduses loomal oma karvastes kinnastes sõrmi lakkuda. „Kas suund on üldse tähtis?“ „Seni pole universum meist väljagi teindud,“ lausus Marko´cain. „Kui me läheksime maa lõppu, võib-olla siis saaks ta aru, et meil on abi vaja.“ (lk 74)

Loterii
Mööda netti

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , , ,

Mathura „Jääminek“

jääminekMathura „Jääminek“
Allikaäärne, 2016

Tutvustus: „Jääminek” on lüüriline lugu ühe vanamehe eraklikust elust üksildasel, mahajäetud maastikul – oma varalahkunud naist leinav Manivald mõtleb möödunule tagasi ja püüab selgusele jõuda, mis on saatus, mida tähendab aeg ja mida peidab talve kõikehõlmav vaikus tema ümber. Ootamatult saabuvad filmitegijad on talle selles kõnekaks, kontrastseks peegliks. Raamat on inspireeritud Kasari jõe luhast ja ümbruskonna tühjaks jäänud küladest. „Jääminek” on autori esimene proosaraamat. 2014. aastal pälvis tema luulekogu „Käe all voogav joon” Gustav Suitsu luulepreemia. 

Poeetiline, võluv, kurvameelne, selline väike hõrk gurmeeteos.

„Õigupoolest ei mäletanudki Manivald enam, millal ta siin viimati kedagi näinud oli, või kellestki kuulnud. Kellegagi kokku sattundud – ei mäletanud. Päevast päeva leidis ta enda eest üksindusse mähkunud maastiku. Ikka jälle täitis tema päevi üks ja sama tühi ootus, aegamööda lahtuv lohutus. Ning seejärel ka mälestuste tihenev udu, õhtute hämarduv kulg. Ikka ja jälle täitisid tema päevi ühed samad tööd ja toimetused – tuua puud ja vesi, teha tuli üles ja süüa keeta. Ükskõik, kas keegi teda üldse enam tundis, meeles pidas. Ükskõik, kas keegi enam teadiski ta olemasolust. Tema kaks lähimat „naabrit“ – Ants Vahetalus Kirikuküla luhapoolsel piiril, Selma kaugemal Leemse vana mahajäetud mõisa taga – olid võib-olla ainsad, kellele ta veel midagi tähendas. Aga vahel Manivald siiski veel unistas, et kellelegi jääks temast kasvõi üksainus mälestus. Keegi mäletaks seda silmavaadet, hääleooni, seda majaaset, kohanime ka siis, kui tema on läinud. Nii mõtles ta nüüdki, kui tuul puhus aegamööda lehed puult ja kõik jäi ümberringi sõnatuks ja paljaks. Nii paljaks, et maastik enam midagi varjata ei suutnud.“ (lk 13)

„Aeglaselt. Aeglaselt ja kannatlikult mõõtis ta saabuvate päevade suurust, üha aeglasemalt tunnistas tundide – sekundite, minutite, kõigi loendamatute päevade möödumist. Nüüd märkas ta  – ja see tundus nii ilmne – , et aeg ei kiirustanud  eales  kuhugi, vaid sa ise  tõukasid teda tagant. Tahtsid ikka, et ta sind kuhugi viiks, kannaks sind silmapiiril terendava tuleviku suunas. Aga lõpuks avastasid, et minevik ja tulevik olid justkui piriskesed metsmaasikad ühel pikal heinakõrrel, kuhu sa nad ise lükkisid. Siis ampsasid korra ja oligi kõik.“ (lk 14-15)

„Jah, vastu  lähenevat talve näis sageli nagu oleks keegi maailma ühe tömbi pliiatsiga üle sodinud; kõik oli aimatav ja adutav ja ilmutas harva selgeid, sirgeid piire. Oli udu või vihm, valitses hämarus või hallus – kõik sai ühe sama eiramatu alatooni. Kõik ootas lahenemist, uueks saamist, ootaks midagi, mis jäi senikauaks varjule teispoole tinast raskust.“ (lk 18)

„Üksindus oli lihtne, kui sellest sai argipäev – kui ei paistnud mingit igatsust või unistust või vabakspääsu. Kui päevad möödusid oma harjumuspärasel viisil, ei märganudki sa varsti enam kõigi tööde ja tegemiste keskel oma üksiolemist. Aga kui su ellu ilmus sündmus, millesarnast sa polnud aastaid tunnistanud, siis ilmnes korraga su üksinduse kogu võim. Siis tundsid, et miski sinus otsis endistviisi teise inimese lähedust ja soojust Ühtainsat kuulajat, kes sind päriselt mõistaks – ei muud.“ (lk 54)

„“Jääminek,“ teatas Manivald siis. „Jääminek on mu lemmikaeg.“ Ning ta kujutles vaimusilmas, kuidas näiliselt tardunud maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas suurest paigalseisust sünnib ühtäkki kõikehaarav, takistamatu tulv. Iga kord oli see muutus nii üllatav. Iga korraga ilusam.“ (lk 55)

Loterii
Lugemissoovituse blog

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, mathura

 

Sildid: , , ,

Michel Faber „Imelike uute asjade raamat“

imelike asjadeMichel Faber „Imelike uute asjade raamat“
Moodne aeg
Varrak, 2016

Tutvustus: Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.
Michel Faber (snd 1960) on sündinud Hollandis ja üles kasvanud ning koolis käinud Austraalias. 1990. aastatel kolis ta Šotimaale, kus elab tänaseni. Faber on õppinud medõeks ja sel alal ka töötanud. 1990. aastatel hakkas ta abikaasa Eva julgustusel põhjalikumalt kirjutamisega tegelema, ta on avaldanud viis novellikogu ja kuus romaani ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eesti keeles on temalt ilmud novellikogu „Fahrenheiti kaksikud” (LR 2016).  

Üsna mahukas raamat, mille lugemine läks üsna kiirelt J Üks viimase aja haaravamaid raamatuid.

„Rõõm oli nii hajuv ja raskesti tabatav: otsekui mõni varjemustriga ööliblikas, mis võis, kuid ei pruukinud peita end sinu ees metsas, võis olla ka ära lennanud.“ (lk 202)

„Kui suur rõõm ja kergendus oli Sinu kirja saada. Ma olen Sind nii väga igatsenud. Seda enam, et ma olen hakanud mõistma, kui uskumatult haruldane – ja samas uskumatult HÄDAVAJALIK – on olla kontaktis vähemalt ühegi inimesega meie elus, keda me saame armastada ja usaldada. Oh jaa, me muidugi arutame töökaaslastega haiglas igasugu asju, abistame neid, kes on hädas, ajame juttu võõrastega, poemüüjatega ja „sõpradega“, keda oleme juba aastaid tundunud, kuid kellega me mingit lähedust ei tunne. See on kõik omamoodi tore, aga vahel tunnen ma, nagu oleks mul pool hinge puudu.“ (lk 366)

„Sõnad olid siirad, kuid tundusid pisut sunnituina. See tähendab, et ta oleks need spontaanselt välja öelnud, kui Bea oleks olnud tema käte vahel, pea tema kaenla all puhkamas, aga …. Samu sõnu ekraanile tippida ja seejärel kosmose avarustesse saata oli teine lugu. See muutis tunnete värvi ja varjundit, täpselt nagu odav koopia röövib fotolt soojad toonid ja üksikasjad. Tema armastusest Bea vastu oli saamas järjekoomiks ning temal puudusid oskused vormida seda erksavärviliseks ja kujundlikuks maaliks nagu kord ja kohus.“ (lk 387)

Marcalt maailmale
Castorbakar

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , ,

Zadie Smith „Valged hambad“

valged hambadZadie Smith „Valged hambad“
Moodne aeg
Varrak, 2005

Tutvustus: Jamaica ja inglise päritolu noore kirjaniku esikteos “Valged hambad” osutus erakordselt edukaks. Raamat võitis rea prestiižikaid auhindu, sealhulgas ka Guardiani ja Whitbreadi esikteose auhinna. Zadie Smithi on kujutatava haarde osas võrreldud ka Dickensiga, tema lugu hõlmab Jamaicat, Türgit, Bangladeshi ja Indiat, kuid põhitegevus toimub siiski Londoni põhjaosas.
Raamatu kaks peategelast on keskealised mehed, Archie Jones ja Samad Iqbal. Nad kohtuvad Teises maailmasõjas ning jäävad sõpradeks ka pärast seda. Archie võtab naiseks Jamaicalt pärit ilusa Clara ja neil sünnib tütar Irie. Samad abiellub südi Alsanaga ja neil sünnivad kaksikud pojad.
Kirjanik maalib kireva pildi tänapäeva paljukultuurilises Londonis elavatest eri põlvkondadest, nende probleemidest ja lootustest. Ta muigab heasoovlikult oma tegelaste üle ja suhtub mõistvalt nende nõrkustesse. Tulemuseks on teos, mis pakub tõelist lugemisrõõmu. Raamatu põhjal on valminud ka 4-osaline telefilm.

Natuke vaevaliselt läks see raamat mul, ei olnud päris minu maitsele.

„Naljakas asi see tänapäeva maailm. Kuuled, kuidas tüdrukud klubi WCs räägivad:“Jaa, ta tõmbas uttu ja jättis mu maha. Ta ei armastanud mind. Ta lihtsalt ei suutnud armastusega tegemist teha. Ta oli omadega liiga perses, et osata mind armastada.“ Kuulge, kuidas see juhtus? Mis meid selles armastusvääritus sajandis ikkagi veenis, et oleme kõigele vaatamata inimestena, liigina väljapaistvalt armastusväärsed? Mis sundis meid arvama, et inimene, kes ei suuda meid armastada, on mingil kahjustatud, puudulik, väärtalitlev? Ja iseäranis siis, kui nad asendavad meid jumalaga või nutva madonnaga või Kristuse näoga ciabatta-kuklis – siis me nimetame neid hulludeks. Luuludest vaevatuks. Regressiivseks. Me oleme nii veendunud iseenda headuses ja oma armastuse headuses, et me ei suuda taluda mõtet, et miski võib väärida meist rohkem armastust, meist rohkem kummardamist. Õnnitluskaardid ütlevad meile pidevalt, et kõik inimesed väärivad armastust. Ei. Kõik inimesed väärivad puhast vett. Mitte kõik inimesed ei vääri kogu aeg armastust.“ (lk 476)

Ekspress
Sehkendaja
Sirp
Raamatukoi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, zadie smith

 

Sildid: , , , ,