RSS

Tag Archives: inglise

Michel Faber „Fahrenheiti kaksikud“

lrk-15-16-2016-fahrenheiti-kaksikudMichel Faber „Fahrenheiti kaksikud“
Loomingu Raamatukogu, 2016, 15-16
SA Kultuurileht

Tutvustus: Hollandi päritolu inglise keeles kirjutava autori jutukogu sisaldab 5 novelli raamatust “Fahrenheiti kaksikud” (2005). Igapäevaelulised lood muudab kohati sürreaalseks peategelase veidi nihestatud vaatenurk või mõni ootamatu pööre sündmuste käigus. On öeldud, et Faber oskab meisterlikult kujutada inimelu haprusehetki, kuid lõpuks jääb siiski kõlama lootusenoot.

Raamat sattus kätte tänu sellele, et Michel Faberi „Imelike uute asjade raamat“ mulle väga meeldis. Tema novellid kahjuks nii ei köitnud. Hetkel on lugemisest veidi aega möödas ja ega väga paljut ei mäletagi enam.

„Kuhu me täpselt läheme? päris Marko´cain. „Minu meelest oleme läinud lõunasse , „kostis õde ja silitas oma lemmiklaikat, lubades segaduses loomal oma karvastes kinnastes sõrmi lakkuda. „Kas suund on üldse tähtis?“ „Seni pole universum meist väljagi teindud,“ lausus Marko´cain. „Kui me läheksime maa lõppu, võib-olla siis saaks ta aru, et meil on abi vaja.“ (lk 74)

Loterii
Mööda netti

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , , ,

Michel Faber „Imelike uute asjade raamat“

imelike asjadeMichel Faber „Imelike uute asjade raamat“
Moodne aeg
Varrak, 2016

Tutvustus: Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.
Michel Faber (snd 1960) on sündinud Hollandis ja üles kasvanud ning koolis käinud Austraalias. 1990. aastatel kolis ta Šotimaale, kus elab tänaseni. Faber on õppinud medõeks ja sel alal ka töötanud. 1990. aastatel hakkas ta abikaasa Eva julgustusel põhjalikumalt kirjutamisega tegelema, ta on avaldanud viis novellikogu ja kuus romaani ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eesti keeles on temalt ilmud novellikogu „Fahrenheiti kaksikud” (LR 2016).  

Üsna mahukas raamat, mille lugemine läks üsna kiirelt J Üks viimase aja haaravamaid raamatuid.

„Rõõm oli nii hajuv ja raskesti tabatav: otsekui mõni varjemustriga ööliblikas, mis võis, kuid ei pruukinud peita end sinu ees metsas, võis olla ka ära lennanud.“ (lk 202)

„Kui suur rõõm ja kergendus oli Sinu kirja saada. Ma olen Sind nii väga igatsenud. Seda enam, et ma olen hakanud mõistma, kui uskumatult haruldane – ja samas uskumatult HÄDAVAJALIK – on olla kontaktis vähemalt ühegi inimesega meie elus, keda me saame armastada ja usaldada. Oh jaa, me muidugi arutame töökaaslastega haiglas igasugu asju, abistame neid, kes on hädas, ajame juttu võõrastega, poemüüjatega ja „sõpradega“, keda oleme juba aastaid tundunud, kuid kellega me mingit lähedust ei tunne. See on kõik omamoodi tore, aga vahel tunnen ma, nagu oleks mul pool hinge puudu.“ (lk 366)

„Sõnad olid siirad, kuid tundusid pisut sunnituina. See tähendab, et ta oleks need spontaanselt välja öelnud, kui Bea oleks olnud tema käte vahel, pea tema kaenla all puhkamas, aga …. Samu sõnu ekraanile tippida ja seejärel kosmose avarustesse saata oli teine lugu. See muutis tunnete värvi ja varjundit, täpselt nagu odav koopia röövib fotolt soojad toonid ja üksikasjad. Tema armastusest Bea vastu oli saamas järjekoomiks ning temal puudusid oskused vormida seda erksavärviliseks ja kujundlikuks maaliks nagu kord ja kohus.“ (lk 387)

Marcalt maailmale
Castorbakar

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , ,

Zadie Smith „Valged hambad“

valged hambadZadie Smith „Valged hambad“
Moodne aeg
Varrak, 2005

Tutvustus: Jamaica ja inglise päritolu noore kirjaniku esikteos “Valged hambad” osutus erakordselt edukaks. Raamat võitis rea prestiižikaid auhindu, sealhulgas ka Guardiani ja Whitbreadi esikteose auhinna. Zadie Smithi on kujutatava haarde osas võrreldud ka Dickensiga, tema lugu hõlmab Jamaicat, Türgit, Bangladeshi ja Indiat, kuid põhitegevus toimub siiski Londoni põhjaosas.
Raamatu kaks peategelast on keskealised mehed, Archie Jones ja Samad Iqbal. Nad kohtuvad Teises maailmasõjas ning jäävad sõpradeks ka pärast seda. Archie võtab naiseks Jamaicalt pärit ilusa Clara ja neil sünnib tütar Irie. Samad abiellub südi Alsanaga ja neil sünnivad kaksikud pojad.
Kirjanik maalib kireva pildi tänapäeva paljukultuurilises Londonis elavatest eri põlvkondadest, nende probleemidest ja lootustest. Ta muigab heasoovlikult oma tegelaste üle ja suhtub mõistvalt nende nõrkustesse. Tulemuseks on teos, mis pakub tõelist lugemisrõõmu. Raamatu põhjal on valminud ka 4-osaline telefilm.

Natuke vaevaliselt läks see raamat mul, ei olnud päris minu maitsele.

„Naljakas asi see tänapäeva maailm. Kuuled, kuidas tüdrukud klubi WCs räägivad:“Jaa, ta tõmbas uttu ja jättis mu maha. Ta ei armastanud mind. Ta lihtsalt ei suutnud armastusega tegemist teha. Ta oli omadega liiga perses, et osata mind armastada.“ Kuulge, kuidas see juhtus? Mis meid selles armastusvääritus sajandis ikkagi veenis, et oleme kõigele vaatamata inimestena, liigina väljapaistvalt armastusväärsed? Mis sundis meid arvama, et inimene, kes ei suuda meid armastada, on mingil kahjustatud, puudulik, väärtalitlev? Ja iseäranis siis, kui nad asendavad meid jumalaga või nutva madonnaga või Kristuse näoga ciabatta-kuklis – siis me nimetame neid hulludeks. Luuludest vaevatuks. Regressiivseks. Me oleme nii veendunud iseenda headuses ja oma armastuse headuses, et me ei suuda taluda mõtet, et miski võib väärida meist rohkem armastust, meist rohkem kummardamist. Õnnitluskaardid ütlevad meile pidevalt, et kõik inimesed väärivad armastust. Ei. Kõik inimesed väärivad puhast vett. Mitte kõik inimesed ei vääri kogu aeg armastust.“ (lk 476)

Ekspress
Sehkendaja
Sirp
Raamatukoi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, zadie smith

 

Sildid: , , , ,

David Malouf „Teispool Paabelit“

teispoolDavid Malouf „Teispool Paabelit“
Varrak, 2004
Moodne aeg

Tutvustus: David Malouf sündis Bris­bane’is, tema isa on pärit Liibanonist, ema inglane. Võib-olla ka päritolu tõttu käsitleb ta oma romaanides sageli väga erineva eluviisiga inimeste kohtumisi.
Maloufi kaheksanda teose, “On meeles Paabel” tegevus toimub tuhande kaheksasaja neljakümnendatel aastatel Queenslandis. Briti päritolu, kuid 16 aastat aborigeenide hulgas elanud heidik ilmub tühermaalt briti kogukonda. Tema tulek kutsub esile suure segaduse, teravdades juba niigi esmaasukate seas tuntavat ebakindlust ja ohutunnet. Malouf, kes on ka luuletaja, on andnud seda kõike edasi imeliselt poeetilises proosas ja maalinud ülimalt meeldejääva pildi üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga Austraaliast.
Raamat jõudis 1993. aastal Bookeri preemia lõppvalikusse ja võitis prestiižika IMPACI auhinna.

See raamat ei kõnetanud mind.

„Tundus, nagu oleks ta tänini näinud maailma mitte omaenese silmadega, mitte läbi oma ainukordse mina, vaid kellegi säärase silmadega, kes alati teiste seltskonnas viibis, ka siis, kui ta oli üksi, see oli seltsimina, mida alati ümbritses koosluse soojus, mis pakkus kaitset kõige tumeda ja samas ka asjade pimestava valguse eest, kuid ka teadmise eest, et kusagil on paik, kus see mina võiks olla ta ise.“ (lk104)

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in david malouf, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

John Banville „Surilina“

surilinaJohn Banville „Surilina“
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: „Surilina” on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid „Varjutus”, „Surilina” ja „Muistne valgus”. Juba „Varjutuses” põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga.    
Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde. 
Banville on ise oma raamatu kohta öelnud, et see on üks tema lemmikuid, „sünge, kalk ja julm teos”, milles tal on peaaegu õnnestunud see, mida ta kirjutama asudes saavutada tahtis: „„Surilina” on mu koletislik laps, keda ma kalliks pean, kuid kes tekitab õudu kõigis teistes.” „Surilina” väljaandmist on toetanud Euroopa Komisjon.

See raamat vist ei olnud minu jaoks. Lugemisest on nüüd mõnda aega möödas ka ja ega mingit väga elavat emotsiooni sellest teosest ei olegi enam.

„Tal oli tunne, nagu kuuluks ta selle mantli ja koti, oma lihtsa kleidi ja vanamoodsate kingadega ühte varasemasse aega, nagu oleks ta kellegi innukas ja veel proovile panemata noorem mina, kellegi mina, kes saab aja jooksul kuulsaks, võib-olla traagiliselt kuulsaks. Ta nägi ennast sageli nõnda, mingis teises maskeeringus, teistes võimalikes eludes, ning need olid nii elavad, et tundus, et ta pidi tõesti varem elanud olema.“ (lk 56)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in john banville, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

John Fowles „Eebenipuust torn“

eebenipuustJohn Fowles „Eebenipuust torn“
20. sajandi klassika
Varrak, 2002

Tutvustus: Viiest jutustusest ja ühest esseest koosnevas kogumikus esitab Fowles oma värvika, intensiivse nägemuse loodusest ja inimsuhetest. Jutustustes võib kohata vana kunstnikku, kes elab eraldatuses koos kahe noore naisassistendiga, edukat kirjanikku, kelle viimane käsikiri hävib, keskaegset armastuslugu, meest, kes kaob, ja perepiknikku Prantsusmaal. Iga jutustuse stiil on eripärane ning keel nauditavalt nüansirohke.

Jutustused: Eebenipuust torn; Eliduc; Armetu Koko; Mõistatus; Pilv

Kõige enam meeldisid „Eebenipuust torn“ ja „Mõistatus“. Esimene meenutas oma emotsioonilt „Maagi“, kuigi seda sai loetud väga ammu (peakski selle uuesti ette võtma!). „Mõisatus“ oli kaasahaarav nagu pealkirjale kohane.

Katked:

„Mida pagan ta nende viimaste sõnadega mõtles? Eebenipuust torn?“ „Oh.“ Tüdruk naeratas. „Ei midagi. Lihtsalt üks tema kinnisideid.“ Ja pead kallutades: „Mis tema arvates on tulnud elevandiluust torni asemele.“ „Abstraktsionism?“ Tüdruk raputas pead. „Kõik, mis talle moodsas kunstis ei meeldi. Mis on tema arust sellepärast segane, et kunstnik kardab olla selge… mõistate? Omamoodi prügikaste, kuhu heita kõik, mida sa vanusest enam ei jaga. Ärge võtke seda isiklikult. Ta ei oska oma mõtteid teisiti väljendada, kui inimesi solvates.“ (lk 57-58, Eebenipuust torn)

„Keha eluline tundlikkus on poeesia, mida ükski mõistatus, olgu inimlik või jumalik, ei lämmata ega heiduta – jah, mõistatus võib olla vaid tõuge, siis peab ta aga mängust välja astuma.“ (lk 55, Mõisatus)

„Hääled on mõtte vaenlased; või mitte mõtte; mõtlemise.“ (lk 268, Pilv)

Jana märkmed

4144MJ9sAeL._SX323_BO1,204,203,200_56030e7de0f95846a1c7f36db63b4df1a24f0eebeneeben1

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/03/2016 in john fowles, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Emma Donoghue „Tuba“

tubaEmma Donoghue „Tuba“
Hea Lugu, 2011
Areeni bestseller

Tutvustus: Kujuta ette, et kogu su elu on möödunud väikeses kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent. Vaid killuke taevast headel päevadel. Emma Donoghue kirjeldab veenvalt ja usutavalt ses lukkude taha suletud maailmas elava viieaastase Jacki tillukest elu, mis romaani käigus omandab täiesti uue ilme. „Tuba” on raamat, mis jääb hinge külge kinni. Kätlin Kaldmaa, tõlkija ja luuletaja
Rea mainekaid auhindu pälvinud „Tuba” on Emma Donoghue seitsmes ja seni kõige enam kõneainet pakkunud romaan. 2010. aasta kevadel oli selle pärast kihevil kogu kirjastusmaailm: raamatu avaldamisõiguse eest pakuti üha suuremaid ja suuremaid numbreid. Ärevus sai veelgi suurema hoo sisse siis, kui kaks nädalat enne raamatu jõudmist kauplustesse selgus, et romaan on märgitud Man Bookeri kirjandusauhinna lõppnimekirjas.
1969. aastal Dublinis sündinud Emma Donoghue on kirjutanud romaane ajaloost ja tänapäevast, hulganisti novelle, kirjandusloolisi teoseid, näidendeid ning tekste nii raadio kui televisiooni jaoks. Ta elab elukaaslase, poja ja tütrega Kanadas. Donoghue teoseid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde.

Nagu ka mõned teised (nt Lugemissoovitus Lugemispäevik) on maininud, et raamatu kirjeldus neid esialgu lugema ei kutsunud, siis jah, ka mina olin seda mõnda aega edasi lükanud. Iseenesest tundus huvitav, aga ehk veidi liiga häiriv ja raske. Seda see teema muidugi ongi, aga õnneks ei ole raamatu stiil liiga sünge ja raskepärane. Huvitav on jälgida väikese poisi silme läbi kogu seda lugu – kuidas saab maailmast aru poiss, kelle kogu seni teadaolev maailm piirdub ühe väikse Toaga. Minu jaoks oligi huvitavam just raamatu teine pool – kuidas toimub kohanemine päris maailma ja teiste inimestega.Cover-articleInline

Raamatu põhjal on tehtud ka film, mida veel näha pole õnnestunud.

Ekspress

„Me oleme nagu raamatus olevad inimesed ja ta ei luba kellegi teisel seda lugeda.“ (lk 95)

roomRoom_cover

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/03/2016 in emma donoghue, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,