RSS

Tag Archives: itaalia

Alessandro Baricco „See lugu“

baricco-see-luguAlessandro Baricco „See lugu“
Pegasus 2009
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab. Ultimo näitas talle teed, mis oli võtnud nõuks neile appi tulla ja sättinud end täiesti otse, et nad varem kohale jõuaks. Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.“
Itaalia ühe kuulsama kirjaniku Alessandro Baricco romaan „See lugu“ on Ultimo Parri lugu. Lugu mehest, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia maakolkas, käis sõjas, elas Ameerikas ja tahtis ehitada teed. Täiuslikku ringrada kaheksateistkümne kurviga, kus on kirjas kogu ta elu.

Baricco mulle väga meeldib, aga see teos nii korda ei läinud kui mõned teised.

„Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.“ (lk 39)

„Kui üldse on midagi, mis mind alati on hämmastanud, siis nimelt too pimedusega löödus, mida vanemad ilmutavad oma laste unistuste suhtes. Nad lihtsalt ei näe neid. Nad ei tee seda paha pärast.“ (lk 210)

„Teate, inimene elab hulga aastaid, aga päriselt elab ta vaid siis, kui tal läheb korda teha seda, mille jaoks ta on sündinud. Enne ja pärast ta üksnes ootab ja meenutab. Kuid selajuures pole ta kurb. Pealtnäha on ta kurb. Aga tegelikult lihtsalt kaugel.“ (lk 211)

Vikerkaar
Raamatukoi lugemislood
Toomas Vint

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Novecento“

novecento-kujundusAlessandro Baricco „Novecento“
Pegasus, 2008

Tutvustus: „Novecento” on monoetendus, mille Alessandro Baricco kirjutas näitleja Eugenio Allegrile ja lavastaja Gabriele Vacisele, kes on seda esitanud alates 1994. aasta juulist. Raamatu menule osutab 2003. aastal Itaalias välja antud teose 40. trükk. Raamatu alusel valmis filmiversioon „The Legend of „1900””, mille režissöör on Giuseppe Tornatore).
Virginian oli reisilaev. 20. sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginianil mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja… et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.

Väga ilus raamat, luuleline, õhuline, kaunis…. meenutas oma stiililt ja meeleolult veidi Baricco Ookeanmerd.

„Niipea kui hakkas levima jutt, et all sadamas otsitakse reisiaurikule, „Virginianile“, inimesi, võtsin minagi end sappa. Mina ja mu trompet. Jaanuaris 1927. Muusikud on meil juba olemas, ütles sell sellest laevafirmast. Ma tean, ütlesin mina, ja hakkasin mängima. Sell jäi mind jõllitama, ta näos ei liikunud ükski lihas. Ta ei lausunud ühtegi sõna,ootas ära, kuni ma lõpuni mängin. Ja siis küsis: „Mis see oli?“
„Ma ei tea.“ Tal lõid silmad särama. „Kui sa ei tea, mis see on, siis on see džäss.“ (lk 6-7)

xxx

„Mis ta nimi on?“
„Novecento.“
„Mitte laulu, vaid poisi.“
„Novecento.“
„Nagu laululgi?“
sedasorti vestluses ei suuda üks merelaevakapten üle nelja-viie lause kaasa rääkida.“ (lk 18)

xxx

„Pildi ära kukkumine rabab mind ikka ja jälle. Ripuvad aastate kaupa, siis, ilma et midagi oleks juhtunud, midagigi, trahh, kukuvad ära. Ripuvad naela otsas, keegi neid ei puutu, aga nemad ühel hetkel, trahh, kukuvad maha nagu kivid. Ripuvad täiuslikus vaikuses, ümberringi püsib kõik paigal, isegi kärbes ei lenda, aga nemad, trahh. Täiesti põhjendamatu. Miks just sel hetkel? Ei tea. Trahh. Mis on lahti naelaga, et ta ühel hetkel otsustab – mina rohkem ei suuda? Kas temal on ka hing, vaeseke? Kas temagi peab otsustama? Pidasid pildiga pikalt aru, aga kahtlused jäid, vaidlesid aastate pikku igal õhtul, kuni lõpuks otsustasid kuupäeva, tunni, minuti, et just sel hetkel -trahh. Või teadsid nad mõlemad seda juba algusest peale, kõik oli korraldatud: hoian siin kinni seitse aastat, mulle sobib, kas 13.maiga oled nõus, on ju?, umbes kell kuus, teeme kolmveerand kuus, oled päri?, noh, siis head ööd, ….ööd. Seitse aastat hiljem, 13.mail kell kolmveerand kuus – trahh. Mõistetamatu. Kui sa ei taha lolliks minna, on parem sellele mitte mõelda. Siis, kui pilt kukub ära. Siis, kui hommikul ärgates ei armasta sa enam oma naist. Siis, kui lööd lehe lahti ja loed, et sõda on puhkenud. Siis, kui näed mööda sõitmas rongi ja mõistad, et on aeg tõmmata siit uttu. Siis, kui vaatad peeglisse ja märkad, et oled vanaks jäänud. Siis, kui keset ookeani Novecento tõstis söögilauas pea ja ütles: „Kolme päeva pärast New Yorgis lähen laevalt maha.“ Lõi tummaks. Trahh.“ (lk 40-41)

Eesti Ekspress

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Korda kolm koidikul“

kolm-kordaAlessandro Baricco „Korda kolm koidikul“
Varrak, 2016

Tutvustus: Siinsed leheküljed jutustavad ühe tõepärase loo, mis ometigi ei saaks kunagi aset leida tegelikkuses. Nad jutustavad nimelt kahest inimesest, kes kohtuvad kolmel korral, kuid ikka jääb see üheksainsaks ja esimeseks ja viimaseks korraks. See osutub neil võimalikuks, kuna nad elavad põikuvas Ajas, mida oleks asjatu taga otsida igapäevaelu kogemusest. See jääb jutustuste kujundada, aegajaliselt, ja eks see ju ongi nende eesõigusi.
Torinost pärit Alessandro Baricco (snd 1958) teoseid on tõlgitud mitme¬kümnesse keelde. Romaan „Korda kolm koidikul” on mõtteliselt seotud 2011. aastal ilmunud „Mr Gwyniga” (e.k 2013),  ent side pole mitte järjejutuline, vaid puhtalt inspiratsiooni valda ülekantav, läbivatele motiividele taandatav.  Kolmest lühiloost koosnev romaan on autori senises loomingus kõige napima dialoogiga ning ajateljel risti-põigiti kulgev tekst. Varem on eesti keeles ilmunud Baricco romaanid „Siid” (2007), „Ookean meri” (2005) jm. 

Üsna omapärane raamat. Nagu ka autor eessõnas kirjutab on sellel seos tema raamatuga „Mr Gwyn“, mida ma ka sobivalt just hiljuti lugesin. Samas pole tegemist järjega ja ei juhtu ka midagi kui seda lugeda eelnevalt Mr Gwynist midagi teadmata. Idee ise on aga huvitav – tegemist on raamatuga, mida mainitakse Mr Gwynis, väljamõeldud raamatuga. Siis aga autor otsustas, et kirjutab ka selle väljamõeldud raamatu 🙂 Raamatus on kolm lugu, mis otseselt nagu seotud pole, aga miski neid ühendab.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaasAlessandro Baricco “Mr Gwyn”
Pegasus,2013
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Sellal kui Jasper Gwyn jalutas Regent’s Parkis – puiesteel, mille ta ikka valis välja paljude hulgast –, sähvatas temas äratundmine, et see, millega ta endale iga päev elatist teenib, ei ole temale enam kohane. Nii asuski ta koju jõudes kirjutama üht artiklit; printis selle siis välja, pistis ümbrikusse ja viis Guardiani toimetusse.
Artikkel sisaldas nimekirja neist viiekümne kahest asjast, millega Jasper Gwyn tõotas alatiseks lõpparve teha. Esimesena seisis loetelus artiklite kirjutamine Guardianile. Kolmeteistkümnendana kohtumine õpilaskollektiividega. Kolmekümne esimesena – lasta end pildistada mõtleja poosis. Neljakümne seitsmendana – sundida end olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad. Viimasena seisis raamatute kirjutamine. Teatud mõttes kustutas see ähmasegi lootuse, mille võis olla jätnud eelviimane – raamatute avaldamine.
Alessandro Baricco üks viimaseid romaane “Mr Gwyn” jutustab loo kirjanikust Jasper Gwynist, kes loobub raamatute kirjutamisest ja seab üles ateljee, kus hakkab kirjutama portreesid. 

Väga hõrk lugemine, natuke salapära, natuke kiiksuga idee, samas kerge lugemine, aga mitte kerglane

“Te ei ole vana. Te olete surnud.” Daam kehitas õlgu. “Suremine on kõigest vanakssaamise eriliselt konkreetne viis.” (lk 71)

“Oma abikaasaga oli ta tutvunud Londoni-Dublini liinil.Mees oli istunud kohal number 19D ning olnud naisest tookord üksteist aastat vanem. Nüüd, nagu tihtipeale ikka juhtub, olid nad ühevanused.” (lk145)

Lugemissoovituse blog

Kultuuritarbija60+

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Massimo Gramellini „Ilusaid unenägusid“

ilusaidMassimo Gramellini „Ilusaid unenägusid“
Tänapäev, 2014
Punane raamat

Tutvustus: Ühel lumisel vana aasta viimase päeva hommikul ärkab 9-aastane Massimo pika meeleheitliku karje peale ning leiab oma isa jõulupuu eest maast. Juhtunud on midagi kohutavat. Ta ema on kadunud, jättes maha vaid nõrga parfüümihõngu poisi tuppa ja kägaras hommikumantli ta voodi ette. Kuhu ta kadus? Kas ta tuleb kunagi tagasi? Ja kas Massimo saab kunagi võimaluse ema ees eelmisel õhtul toimunud tüli eest vabandada? Mitmekihiline ja vaimukas romaan on lugu 40 aastat hoolikalt hoitud saladusest ning samas poisist, kes peab lisaks täiskasvanuks saamise valudele püüdma ka leida oma elu laiali lagunenud kilde, avastamaks viimaks, et ta ema ei olnud üldse see naine, kelleks Massimo teda pidas. Romaani käimapanev episood pärineb Torinost pärit autori enda elust. Ka tema kaotas 9-aastaselt traagiliselt oma ema. Gramellini on pikalt tegutsenud ajakirjanikuna, esimese romaani avaldas 1960. aastal sündinud autor alles 2010. aastal. Kaks aastat hiljem ilmunud “Ilusaid unenägusid” pälvis kiiresti palju tähelepanu Itaalias ning on nüüdseks tõlgitud juba väga paljudesse keeltesse.

Kirjutamisstiililt üsna ladus ja mõnus lugemine, aga teema  poolest väga lähedaseks ei saanud. Ilmselt minu jaoks liiga palju (pikalt) leinamist ja enesehaletsust.

Katkeid

„Kui sind ei armastata, on see suur kannatus, kuid mitte kõige suurem. Suurim kannatus on see, kui sind enam ei armastata. Ühepoolse armumise korral piirdub meie armastuse objekt oma armastuse eitamisega. Meilt võetakse ära midagi, mille oleme saanud vaid meie oma kujutelmade kaudu. Aga kui vastastikune tunne lakkab seda olemast, lõhutakse brutaalsel kombel kahe inimese jagatud energia. See, kes maha jäetakse, tunneb end nagu karamell, mida on lutsutatud ja siis välja sülitatud. Ta on süüdi milleski määratlematus.“ (lk 23)

„Ühe poisi hinges on põgenemine ja kõige kindlam teadaolev viis põgeneda iseenda eest on armuda kellessegi, kes sulle ei sobi.“ (lk 83)

„Ei vasta päris tõele, et tahetakse alati seda, mida pole kunagi olnud. Kui inimene tunneb end halvasti, eelistab ta seda, mis tal on kogu aeg olnud.“ (lk 121)

Kultuuritarbija60+
Blogistaja blogi
Maemaailm

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in loetud teosed, massimo gramellini

 

Sildid: , , , ,

Italo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl“

kui-rändaja-talvisel-öölItalo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl“
Koolibri, 2012
Ajavaim

Tutvustus: Te lähete raamatupoodi ja ostate Italo Calvino romaani „Kui rändaja talvisel ööl”. See meeldib teile. Aga teie raamat osutub trükikoja praakeksemplariks. Te viite selle poodi tagasi ja saate uue asemele. Kuid uus eksemplar paistab kõnelevat hoopis teistsugust lugu. Proovite eelnevalt loetud raamatut üles leida, aga jõuate jälle hoopis uue loo juurde. Nõnda viib käesolev postmodernistlik romaan teid läbi mitme erineva raamatu, sealhulgas läbi kriminulli ja armastusloo, satiiri ja erootikajutustuse, päeviku ja otsingujutustuse. Ent kõikide nende lugude kangelane olete teie, Lugeja.

Katked

„Mitte et sa ootaksid midagi erilist just sellest raamatust. Sa oled üks nendest, kes põhimõtteliselt ei oota enam mitte midagi mitte millestki. Neid on palju – nii sinust nooremaid kui vanemaid – , kes elavad erakordsete kogemuste ootuses, uskudes, et raamatutel, inimestel, reisidel, sündmustel ja homsel päeval on midagi nende jaoks varuks. Aga sina tead, et parim, mida võib oodata, on halvimast pääsemine. Sellisele järeldusele jõudsid sa oma elu põhjal, muidugi ka üldiste ja lausa ülemaailmsete mureküsimuste analüüsi kaudu. Ja kuidas on raamatutega? Vaat just sellepärast sa jätsidki need ainsana kõrvale, sest sa usud, et võid endale veel kord lubada nooruslikku ootusärevust niisuguses hästi piiritletud valdkonnas nagu seda on raamatud, kus võib minna hästi või halvasti, aga pettumise võimalus ei ole väga suur.“ (lk 10)

„Aga nii nagu kõikide lugude kokkuvõtteks võib öelda – meil on vaid üksainus elu, ühtne ja tihe nagu vanunud tekk, mille koes ei ole lõngu enam võimalik eristada. Ja kui juhtub, et ma peatun mõne päeva mingil üksikasjal – minu juurde tuleb singal, kes tahab mulle müüa pesakonna krokodillipoegi tsinkämbris – , siis olen ma täiesti kindel, et ka sellesse pisikesse tähtsusetusse seika on peidetud kõik, mida ma olen läbi elanud, kogu minevik, kõik need paljud minevikud, mida ma asjatult üritasin selja taha jätta. Elud sulavad kokku üheks üldiseks eluks, minu eluks, mis jätkub ka selles paigas, kust ma olin otsustanud mitte edasi liikuda. Sellesse väiksesse aiaga majja Pariisi äärelinnas olin ma ehitanud troopiliste kalade akvaariumi, rahuliku äri, mis sundis mind senistest ettevõtmistest enam paigal püsima, sest kalu ei või isegi üheks päevaks hooleta jätta, ning sama on ka naistega – minu eas ei taha inimene enam uutesse jamadesse sattuda.“ (lk 100-101)

Postimees

Palamuse raamatukogu

285987374233895905abb8372c769ba48760d8e913d008d505calvino2ifonawintersnightif-on-a-winters-night-a-travellerindexIOAWNAT-coverSe una notte d'inverno un viaggiatore - Italo Calvinose-una-notte-dinverno-un-viaggiatore

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18/08/2014 in italo calvino

 

Sildid: , , , ,

Paolo Nori „Tuubat ei ole“

lrk-33-35-2012-tuubat-ei-olePaolo Nori „Tuubat ei ole“

Loomingu Raamatukogu 33-35/ 2012

SA Kultuurileht

Tutvustus: Itaalia romaanikirjaniku ja vene keelest tõlkija (sünd. 1963) lugu noore, tunnustust ihkava kirjaniku igapäevaheitlustest kass Paolo ning teda külastavate häälte ja inglite seltsis. Tragikoomilistest argistest kildudest joonistub tasapisi välja autori põlvkonna portree.

 

Katked

 

„Ja looduses on olemas seadus, et mida rohkem sa midagi teed, seda tõenäolisem on, et sa teed seda uuesti.“ (lk 79)

 

„Niisiis, kõik, kes kirjutavad, kirjanikud, kirjutavad juhuslikult. Nemad, kujutad sa ette, polnud kirjutamisele isegi mitte mõelnud. Siis aga kirjutasid nad ühel ööl pruudile kirja. Pruut andis kirjanikele oma keha, aga mitte oma hinge. Kirjanikud olid selle üle õnnetud. Siis mõtlesid kirjanikud pruudile kirja kirjutada, et pruut ka oma hinge neile annaks. Siis ühel ööl lasid nad end joovastusel haarata ja kirjutasid saja kuuekümne leheküljelise kirja.
Siis juhtumisi kutsusid nad ühe kuulsa luuletaja õhtusöögile. Siis sattus sellele luuletajale juhuslikult kätte pruudile mõeldud kiri. Siis viis luuletaja juhuslikult kirja koju kaasa. Siis luges luuletaja juhuslikult öö läbi seda kirja. Siis helistas luuletaja kell neli öösel juhuslikult kirjanikele. Siis ütles luuletaja juhuslikult neile kirjanikele: saatke see L’Espresso konkursile. Siis ütlesid kirjanikud juhuslikult: ei tule kõne allagi, need on isiklikud asjad. Siis käis luuletaja juhuslikult peale: saatke, saatke. Siis said kirjanikud juhuslikult esimese preemia. Alati läheb nii.
Mina ei kirjuta pruutidele kirju. Ei. Mina kirjutan raamatuid. Ja kui mu raamatud avaldatakse, siis mina juba nii ei tee nagu kirjanikud. Kui kirjanike raamatuid avaldatakse, ütlevad nad: ära sa ütle. Kas mina kirjutasid selle raamatu siin? Vaata aga, mul ei olnud isegi meeles. Vahel ka: mõelda vaid.
Mina aga tahan just nimelt kirjanikuks saada. Mitte juhuslikult. Ma ei suutnud otsustada, kelleks saada. Raamatupidamist ma olin proovinud, mulle ei meeldinud. Mul oli vaida kirjanikuks saamise ja anarhistiks hakkamise vahel. Anarhist – parem mitte. Teenivad vähe. Lohakad. Ma mõtlesin selle anarhia värgi paremini ära korraldada. Jehoova tunnistajad oleksid põhimõtteliselt eeskujuks. Tuleks paarikaupa ringi käia ja uksekella helistada ja inimestele öelda: tere päevast, meie oleme anarhistid, tahaksime teiega vabadusest rääkida, kas te lubate meile kaks minutit? Niiviisi. Peatada inimesi tänaval: tere päevast, oleme anarhistid, tahaksime teile näidata, kuidas teid ära kasutatakse, et te mõistaksite, on tulnud aeg vastu hakata, kas te joote meiega tassikese kohvi? Siis hakkasin mõtlema, et sõnadega ei saavuta midagi. Keegi ei kuula, kui sa räägid. Nad ei taha. Nad on kapseldunud ja soovivad oma kapslisse jääda. Niisiis ma loobusin ametilt anarhistiks hakkamisest. Otsustasin kirjanikuks saada.“ (lk 80-81)

Sehkendaja
Tõnise lugemispäevik 
Loterii
Sirp

 bassotuba_200pxindex1nori

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/08/2014 in paolo nori

 

Sildid: , , , ,